kolmapäev, 23. september 2020

Kauka jumal

 Külastus: 08.09.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Margo Teder

Esietendus: 14.11.2019


Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kui VAT Teatri kodulehele ilmus uus etendus "Kauka jumal", siis ma teadsin, et seda pean mina näha saama. Nimelt lapsena vanaema juures maal olles ei olnud sealne riiulis olev raamatuvalik just ülemäära lai, aga minusugune lugemishull vajas raamatuid. Eks ma siis neid sealt otsast lugesin. Teiste hulgas oli August Kitzbergi "Valitud teosed", milles oli  mitmeid tema näidenid, sh "Kauka jumal". Nii ma siis igal suvel neid lugesin ja muu hulgas elasin ka Mogri Märdi traagikale kaasa. Lapsepõlvest nagu mäletan mingit Endla Teatri telelavastust ka ähmaselt, aga võin eksida. Äkki ajan "Mikumärdiga" segi. Seega oli ju ilmselge, et kui keegi selle lavale toob, siis tuleb seda vaatama minna. Kevadel ei õnnestunud pileteid saada ja lõpuks tuli ka eriolukord peale, aga septembri alguseks olid mõned piletid veel olemas ja nii me sammud teatri poole taas seadsime. 

Margo Teder on loo toonud mõnusalt tänapäeva. Lugu kulges tempokalt ja mulle meeldis, kuidas see lavastatud oli. Indrek Taalma oli nagu Mogri Märdiks loodud. Eriti meeldis mulle, kuidas ta mängis lisaks kogu kehale ka oma miimikaga. See oli väga ilmekas ning kuna istusime üsna ees ning VAT Teatri saal on nagunii üsna väike, siis oli seda ka hea jälgida. Ja siis see tema rahalugemine - ma ei tea, kes selle mõtte peale tuli seda just nii teha, kas ta ise oma karakteriloomises või lavastaja, aga see oli väga tasemel. Väike detail, aga nii ilmekas ja tegelikult isegi nilbe, et sööbis mulle mällu ja ajas ka naerma.

Elina Reinold meeldib mulle üha enam ja enam. Kui ta kunagi noor näitleja oli, siis ta oli mulle miskipärast veidi antipaatne, aga mida aeg edasi, seda küpsem ja ägedam. 👍 Seekord oli tal kaks rolli - Anu ja Mogri Märdi naine Mari. Väga erinevad karakterid. Anu puhul mõtlen, et kuigi ma ei ole ühtegi saadet "Selgeltnägijate tuleproov" vaadanud, aga mõningad tegelased sealt on ajakirjandusest ikka läbi käinud, siis Anu oli sealt saatest välja astunud oma trummi ja sulgedega. Ilmselt taotluslikult. Kui Anu oli konkreetsem ja sihikindel maalähedane naine, siis Mari seevastu oli selline rikka mehe naine, ütleks, et isegi tibi, kes ajas ka oma asja ja seejuures isegi ignoreeris oma meest. Mulle tundus, et meest oligi talle vaja rahakoti pärast. Need karakterid olid laval täiesti erinevad ja hästi välja mängitud. 

Laval oli lisaks minu jaoks tundmatu näitleja. Nimelt mängis nii Leena kui ka Miili rolli noor näitlejatar Karolin Jürise. Samuti erinevad rollid ja hästi välja kantud. Üks rikka mehe tütar, kes on harjunud kõike saama, mida tahab ja teine tubli tööinimene ja sihikindel noor naine. Isegi kõnnak muutus ühest rollist teise minnes. Minu jaoks meeldiv üllatus näitlejate ridades ja jään huviga ootama tema uusi rolle. 

Lisaks mängisid etenduses veel Meelis Põdersoo (noor Märt, politseinik) ja Ago Soots (Masa Ants ja Peeter Pärn). Üllatas Meelise lõõtsa mängimise oskus. Mulle tundub, et meie paljud näitlejad on nii mitmegi varjatud andega. ☺ Ago mind väga ei üllatanud,  aga ette ka midagi ei heida. 

Lisaks oli hea, et piletikontroll hoiatas ette laval tulistamisets. Mulle ei meeldi need paugutamised ikka kohe üldse. Olin küll ette valmistatud, aga toolil hüppasin ikkagi. Jäin etendusega väga rahule ja veel järgmisel päevalgi mõtlesin rahahullusele ja Mogri Märdi traagikale. Jõuame taas sinna, et surisärgil pole taskuid ja raha kedagi tegelikult õnnelikuks ei tee.


Allikas: VAT Teater





Agulihärrad

Külastus: 06.08.2020

Teater: Teater Kilk

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 14.03.2020


Avastasin, et olen selle postituse jätnud üles laadimata, kuigi oli ammu juba valmis. 

"Agulihärrade" etendus pidi etenduma juba kevadel, aga koroona tõttu lükkus see edasi. Mulle see isegi sobis ja märgates, et nad tulevad Lõuna-Eestisse Moostesse just sellel ajal kui mina sealkandis olen, siis polnud pikka mõtlemist. Mida siin ikka mõelda on kui laval on kaks minu lemmiknäitlejat (Argo Aadli ja Indrek Ojari) ning dramaturg-lavastaja on samuti üks mu lemmikutest (Diana Leesalu).  Pealegi oli suvi ju mul etenduste poolest väga lahja, sest koroona tegi oma töö. Etendusi nagu oli küll, aga need olid kas mul juba nähtud, välja müüdud või siis ei kõnetanud mind. Mitu etendust, kuhu mul oli pilet ostetud, jäi suisa ära või lükkus edasi. Ei mäletagi suve, mil ma nii vähe oleks teatris käinud... 

Nüüd aga tagasi tulles "Agulihärrade" juurde pean nentima, et see oli üks igavesti muhe õhtupoolik. Diana ise oli uksel piletikontrolliks ja laval jagus nii laulu kui ka nalja. Minu jaoks olid need 30ndate laulud muidugi üsna üheülbalised ja sarnase viisiga (mitte kõik), aga tuligi siis hoolega sõnu kuulata, sest need ikka erinesid. Olulised olid kindlasti ka kostüümid. Juba ainuüksi need veidi lühikeste säärtega ülikonnapüksid ajasid suu muigele, Argo Kaera-Jaani kostüümist rääkimata ja lõpetades Indreku kleidiga. 

Argo ja Indrek olid tasemel nagu ikka. Argol oli vuntsidega mingi probleem (võib-olla teadlikult?), sest erinevates sketšides tükkisid need eest ära tulema ja kui ta sukkpükste müüjat mängis, siis pistis nad need lõpuks üldse taskusse. Reegel, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud, siin ei kehtinud. ☺  

Indrekust jäi enim meelde "Santa Lucia" laulutöötlus. See oli ikka väga hea. Üldse laulab Indrek hästi, mis oli mulle natuke üllatus, kuigi ma vist olen teda varem ka laulmas kuulnud, aga kindlasti mitte nii palju ühekorraga.

Väga meeldis mulle Indreku ja Argo arutelu arstidena inimloomuse üle. Samuti Argo kehstatud džinn ja küsimustele vastamine. Enim jäi meelde küsimus, et milline inimene valetab kõige rohkem. Vastus: see kes keldrist üles tulles laulab, et ma tulen taevast ülevalt. Neid küsimusi, mille peale saal naerda rõkkas, aga oli veel ja veel. 

Kokkuvõttes oli väga lahe naeruteraapia mõnusate muusikaliste vahepaladega. 👍 


Allikas: Teater Kilk