Shakespeare'i kogutud teosed

Külastus: 26.10.2021

Teater: Kuressaare Linnateater

Lavastaja: Sander Pukk

Esietendus: 10.10.2020

Selle etendusega on mul omad mälestused. Olen seda näinud väga ammu aega tagasi kui Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Ardo-Ran Varres noorte näitlejatena laval möllasid. Minu mäletamist mööda oli väga naljakas ja näitlejad rokkisid täiega. Seega mõtlesin, et oleks paras aeg taas teatripisikut süstida ning poisid ka teatrisse viia. Eks see minemine selles mõttes üks lõputu saaga oli, et algselt pidi etendus toimuma jaanuaris, siis lükati see märtsi, märtsis lükati maisse ja mais oktoobrisse. Olin suhteliselt skeptiline ka oktoobri suhtes, aga näed, õnnestus siiski ära näha! 

Etendus on selles mõttes fenomenaalne, et ühe etendusega mängitakse ära kõik Shakespeare'i näidendid ja põgusalt sonetitki. Selle viimase osas ma pole nii kindel, et kõik 154 lavalt läbi käisid, aga mõned neist mainiti ära küll. Ilmselt on need omavahel ka üsna sarnased ja keeruline joont tõmmata, kust üks lõpeb ja teine algab. Sama on kuningatest kirjutatud näidentitega, mis olid samuti suures osas ühte kimpu köidetud ja ette kandmata ei jäänud neist ükski. Kuigi lavalt käisid läbi kõik Shakespeare'i näidendid, siis põhirõhk läks siiski kahele kuulsamale ehk "Romeo ja Julia" ning "Hamlet". Viimast mängiti suisa erinevates versioonides. Millistes täpsemalt, ei hakka siin spoilerdama. ☺ Eks see etendus veidi sketšišõud meenutab ja sügavat Shakespeare'i analüüsi või tõlgendust otsima minna ei tasu. Rahvaga suhtlusel on ka oluline osa. Nii et võib vist öelda, et tegemist on stand-up elementidega etendusega.

Laval rokkisid Kuressaare Linnateatri noored mehed - Jürgen Gansen, Tanel Ting ja Markus Habakukk. Kuna naisi polnud, tuli visata loosi, kes naisosi etendab ja see sattus Markusele. Üldiselt tundus, et näitlejad ise naudivad, mida nad teevad ja terve etendus oli hoog sees. Mulle siiski meeldis vist enim Tanel, kuigi täpset põhjust ei oskagi öelda. Võib-olla teised olid rohkem üle võlli ja tema neist tasakaalukam ja seega kogu naljamängu tasakaalustav lüli. Etendusest ei puudunud ka muusika, mis lisas oma vürtsi. 

Eks ta lõpuks üks paras palagan oli, aga ühte argiõhtusse mõnus naerulaks ja lõõgastus. Lastele ka meeldis ning noorem teatas koguni, et see on nüüd tema uus lemmiketendus (praeguseks on see olukord muutunud, sest Vanemusie "Pangarööv" tõukas nad pjedestaalilt. ☺) 

Allikas: Kuressaare Linnateater

Lõbus lesk

Külastus: 21.10.2021

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: André Heller-Lopes 

Esietendus: 19.08.2021

Igal sügisel on Estonias müügil soodushinnaga piletid. Kuna abikaasa ei ole just ooperite ja operettide fänn, aga mulle väga meeldivad, siis on mul valikus käia kas üksi või leida endale kaaslane. Kuna mu ema armastab ka ooperit ning muusikalavastusi üldse, siis sai sellesügiseselt soodusmüügilt koos paar piletit soetatud.  

Operettide kuningannaks tituleeritud Franz Lehàr'i operett "Lõbus lesk" on operett nagu operett ikka ehk palju kära ja segadust ning lõpuks armunud leiavad teineteist ja kõik lõpeb õnnelikult. Kuna operettides just mõtlemapanevat sisu ei ole ja näitlemisega on veidi teistsugused lood kui sõnalavastuses, siis on üsna keeruline neist kirjutada, aga eks silmapaistvamaid tegelasi on ka operettides alati.

Lõbusat leske Hannat mängis minu versioonis Janne Ševtšenko. Ütlen ausalt, et oleks tahtnud Helen Lokutat näha, aga saatus seekord niimoodi. Ega mul Jannele pole muud midagi ette heita kui ainult see, et ma ei saa tema sõnadest aru kui ta laulab ja see häirib mind. Kui laulab itaalia või muus võõrkeeles, siis see ülemäära ei morjenda, aga eesti keeles tahaks mõnestki sõnast aru saada. Kahjuks seekord oli isegi laul, kus ma mõtlesin, et mis keeles ta laulab... Kui lugesin ekraanidelt teksti ja teravamalt kuulasin, sain aru, et eesti keeles. ☺ Võib-olla on see minu viga, aga nii see kahjuks oli. 

Lõbusa lese armastatut krahv Danilo Danilovitschi mängis Reigo Tamm. Vot Reigo mulle meeldib! Ülihea diktsioon, näitlejameisterlikkus, operetilik olek ja võimas tenor. No mida veel ühelt operetilt tahta? 

Suurim üllataja oli minu jaoks seni tundmatu laulja Karis Trass, kes mängis Valenciennet. Väga mõnusa hääle, hea diktsiooni ja lavale sobiliku olekuga laulja. Kuna ta on hetkel stipendiaat, siis ma loodan, et Estonia napsab ta päriselt endale. Saaks head täiendust oma ridadesse.

Nagu aga öeldud - mingit sügavat mõte otsima ei läinud ja mõnusat meelelahutust see operett igatahes pakkus. Seega võis rahule jääda. 

Allikas: Rahvusooper Estonia

Rogožin

Külastus: 28.09.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Andreas Aadel ja Markus Helmet Ilves

Esietendus: 24.05.2021

Koroona on mõjutanud teatripiletite saadavust ja see on muutunud lihtsamaks. Juba ammu oli kavas minna vaatama, mida noored lavastajad Dostojevski "Idioodist" välja võlusid ning lõpuks see õnnestus, sest sobis nii etenduse aeg kui ka pileteid oli saadaval. Selguski, et tegemist oli ühega "Rogižini" viimastest etendustest enne pausile minekut, sest Toom-kooli mängukoht läheb remonti. Nüüd tagantjärele mõeldes ei kujuta ma seda lavastust aga küll üheski teises mängukohas ette... Vana lagunenud maja pisikese saaliga sobis mängukohaks imehästi. Steriilses teatrisaalis läheb kindlasti osa hõngu kaduma...

Tavaliselt kui mõni teos tuuakse lavale, siis ikka peategelase kaudu. Kord varem olen näinud ka kõrvaltegelasest vaatevinklist etendust, mis oli R.A.A.A.M.-i lavale toodud "Aleksei Karenin" Tapal. "Rogožin" oli siis teine kogemus loo jutustamisest kõrvaltegelase pilgu läbi. Pean ütlema, et mulle sümpatiseeris. 

Lavakujundus oli lihtne. Või õigemini oleks vist alatu seda lihtsaks nimetada, pigem oli väheste vahenditega hakkama saadud. ☺ Laest ripuusid köied, mille alla tegelased erinevates stseenides kas mattusid (ilmselt eluraskust ja oma (elu)köidikutes siplemist sümboliseerides või  Rogožini puhul ka armuvaeva) või mille otsas ka lõpuks ronisid. Huvitav leid oli veel kiiged, mille peal toimus Nastasja Filippovna (Kristiin Räägel) ja Aglaja Ivanova (Maris Nõlvak) omavaheline heitlus mehe pärast. Päris nutikas. Ma muidugi alati imetlen näitlejaid, kes sellistel kiikedel kiiguvad, sest mul millegipärast käib iga kord peast läbi mõte, mis siis, kui... 

Näitlejate töö mulle meeldis. Kui Simo Andre Kadastu ei olnud onu Vanjana minu jaoks usutav, siis Rogožini rolli sobis nagu valatult. Siin juba kumas teatavat elutarkust ja hingepiina. Rogožin on minu ettekujutuses noor mees, keda elu on juba piisavalt vorminud ja see siit rollist ka minu jaoks läbi kumas. Eriti hästi tuli välja stseen, kus ta armuvalu all ägas ja ennast piinas (kas ma suudaks niimoodi väriseda?) ning samuti, kus ta Nastasja Filippovnat taltsutada ning enda külge siduda üritas. Kristiin Räägel jällegi meeldib mulle üha enam ja enam ning ootan tema uusi rolle. Eks hakkas ta mulle esimest korda silma juba "Väikeses printsis" rebasena. Seekord oli temalt siis saatusliku naise roll, kes tekitas lõpuks kaastunnedki. Üleni  musta riietatuna oli ta minu jaoks nagu pahelisuse kehastus. 

Maris Nõlvakut ma pole varem teatrilaval näinud, ainult filmis. Kõrk hoiak ja silmavaade sobisid talle, kuigi tal oli üsna kõrvaline roll. Jan Ehrenberg Mõškinina oli Rogožini kõrval kuidagi poisikeselikum, aga ega midagi ette heita ka ei tahaks. Eks ta pidigi selline unistaja olema ja Rogižinile vastandlik. Lisaks lõi veel erinevates rollides kaasa Peeter Tammearu. Kõik rollid olid oma nüansi ja ma ütleks, et isegi mahlakusega ning mõne rolli puhul oli ka oma koomika olemas. 

Minu jaoks oli huvitav ja kaasahaarav etendus, kindlasti mitte kerge meelelahutus, vaid selline, kus lähed loosse sisse ja elad kaasa. Soovin noortele edaspidisekski indu ja soovi võtta ette raskeid pähkleid. Ootan põnevusega! 

Allikas: Tallinna Linnateater