Shakespeare'i kogutud teosed

Külastus: 26.10.2021

Teater: Kuressaare Linnateater

Lavastaja: Sander Pukk

Esietendus: 10.10.2020

Selle etendusega on mul omad mälestused. Olen seda näinud väga ammu aega tagasi kui Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Ardo-Ran Varres noorte näitlejatena laval möllasid. Minu mäletamist mööda oli väga naljakas ja näitlejad rokkisid täiega. Seega mõtlesin, et oleks paras aeg taas teatripisikut süstida ning poisid ka teatrisse viia. Eks see minemine selles mõttes üks lõputu saaga oli, et algselt pidi etendus toimuma jaanuaris, siis lükati see märtsi, märtsis lükati maisse ja mais oktoobrisse. Olin suhteliselt skeptiline ka oktoobri suhtes, aga näed, õnnestus siiski ära näha! 

Etendus on selles mõttes fenomenaalne, et ühe etendusega mängitakse ära kõik Shakespeare'i näidendid ja põgusalt sonetitki. Selle viimase osas ma pole nii kindel, et kõik 154 lavalt läbi käisid, aga mõned neist mainiti ära küll. Ilmselt on need omavahel ka üsna sarnased ja keeruline joont tõmmata, kust üks lõpeb ja teine algab. Sama on kuningatest kirjutatud näidentitega, mis olid samuti suures osas ühte kimpu köidetud ja ette kandmata ei jäänud neist ükski. Kuigi lavalt käisid läbi kõik Shakespeare'i näidendid, siis põhirõhk läks siiski kahele kuulsamale ehk "Romeo ja Julia" ning "Hamlet". Viimast mängiti suisa erinevates versioonides. Millistes täpsemalt, ei hakka siin spoilerdama. ☺ Eks see etendus veidi sketšišõud meenutab ja sügavat Shakespeare'i analüüsi või tõlgendust otsima minna ei tasu. Rahvaga suhtlusel on ka oluline osa. Nii et võib vist öelda, et tegemist on stand-up elementidega etendusega.

Laval rokkisid Kuressaare Linnateatri noored mehed - Jürgen Gansen, Tanel Ting ja Markus Habakukk. Kuna naisi polnud, tuli visata loosi, kes naisosi etendab ja see sattus Markusele. Üldiselt tundus, et näitlejad ise naudivad, mida nad teevad ja terve etendus oli hoog sees. Mulle siiski meeldis vist enim Tanel, kuigi täpset põhjust ei oskagi öelda. Võib-olla teised olid rohkem üle võlli ja tema neist tasakaalukam ja seega kogu naljamängu tasakaalustav lüli. Etendusest ei puudunud ka muusika, mis lisas oma vürtsi. 

Eks ta lõpuks üks paras palagan oli, aga ühte argiõhtusse mõnus naerulaks ja lõõgastus. Lastele ka meeldis ning noorem teatas koguni, et see on nüüd tema uus lemmiketendus (praeguseks on see olukord muutunud, sest Vanemusie "Pangarööv" tõukas nad pjedestaalilt. ☺) 

Allikas: Kuressaare Linnateater

Lõbus lesk

Külastus: 21.10.2021

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: André Heller-Lopes 

Esietendus: 19.08.2021

Igal sügisel on Estonias müügil soodushinnaga piletid. Kuna abikaasa ei ole just ooperite ja operettide fänn, aga mulle väga meeldivad, siis on mul valikus käia kas üksi või leida endale kaaslane. Kuna mu ema armastab ka ooperit ning muusikalavastusi üldse, siis sai sellesügiseselt soodusmüügilt koos paar piletit soetatud.  

Operettide kuningannaks tituleeritud Franz Lehàr'i operett "Lõbus lesk" on operett nagu operett ikka ehk palju kära ja segadust ning lõpuks armunud leiavad teineteist ja kõik lõpeb õnnelikult. Kuna operettides just mõtlemapanevat sisu ei ole ja näitlemisega on veidi teistsugused lood kui sõnalavastuses, siis on üsna keeruline neist kirjutada, aga eks silmapaistvamaid tegelasi on ka operettides alati.

Lõbusat leske Hannat mängis minu versioonis Janne Ševtšenko. Ütlen ausalt, et oleks tahtnud Helen Lokutat näha, aga saatus seekord niimoodi. Ega mul Jannele pole muud midagi ette heita kui ainult see, et ma ei saa tema sõnadest aru kui ta laulab ja see häirib mind. Kui laulab itaalia või muus võõrkeeles, siis see ülemäära ei morjenda, aga eesti keeles tahaks mõnestki sõnast aru saada. Kahjuks seekord oli isegi laul, kus ma mõtlesin, et mis keeles ta laulab... Kui lugesin ekraanidelt teksti ja teravamalt kuulasin, sain aru, et eesti keeles. ☺ Võib-olla on see minu viga, aga nii see kahjuks oli. 

Lõbusa lese armastatut krahv Danilo Danilovitschi mängis Reigo Tamm. Vot Reigo mulle meeldib! Ülihea diktsioon, näitlejameisterlikkus, operetilik olek ja võimas tenor. No mida veel ühelt operetilt tahta? 

Suurim üllataja oli minu jaoks seni tundmatu laulja Karis Trass, kes mängis Valenciennet. Väga mõnusa hääle, hea diktsiooni ja lavale sobiliku olekuga laulja. Kuna ta on hetkel stipendiaat, siis ma loodan, et Estonia napsab ta päriselt endale. Saaks head täiendust oma ridadesse.

Nagu aga öeldud - mingit sügavat mõte otsima ei läinud ja mõnusat meelelahutust see operett igatahes pakkus. Seega võis rahule jääda. 

Allikas: Rahvusooper Estonia

Rogožin

Külastus: 28.09.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Andreas Aadel ja Markus Helmet Ilves

Esietendus: 24.05.2021

Koroona on mõjutanud teatripiletite saadavust ja see on muutunud lihtsamaks. Juba ammu oli kavas minna vaatama, mida noored lavastajad Dostojevski "Idioodist" välja võlusid ning lõpuks see õnnestus, sest sobis nii etenduse aeg kui ka pileteid oli saadaval. Selguski, et tegemist oli ühega "Rogižini" viimastest etendustest enne pausile minekut, sest Toom-kooli mängukoht läheb remonti. Nüüd tagantjärele mõeldes ei kujuta ma seda lavastust aga küll üheski teises mängukohas ette... Vana lagunenud maja pisikese saaliga sobis mängukohaks imehästi. Steriilses teatrisaalis läheb kindlasti osa hõngu kaduma...

Tavaliselt kui mõni teos tuuakse lavale, siis ikka peategelase kaudu. Kord varem olen näinud ka kõrvaltegelasest vaatevinklist etendust, mis oli R.A.A.A.M.-i lavale toodud "Aleksei Karenin" Tapal. "Rogožin" oli siis teine kogemus loo jutustamisest kõrvaltegelase pilgu läbi. Pean ütlema, et mulle sümpatiseeris. 

Lavakujundus oli lihtne. Või õigemini oleks vist alatu seda lihtsaks nimetada, pigem oli väheste vahenditega hakkama saadud. ☺ Laest ripuusid köied, mille alla tegelased erinevates stseenides kas mattusid (ilmselt eluraskust ja oma (elu)köidikutes siplemist sümboliseerides või  Rogožini puhul ka armuvaeva) või mille otsas ka lõpuks ronisid. Huvitav leid oli veel kiiged, mille peal toimus Nastasja Filippovna (Kristiin Räägel) ja Aglaja Ivanova (Maris Nõlvak) omavaheline heitlus mehe pärast. Päris nutikas. Ma muidugi alati imetlen näitlejaid, kes sellistel kiikedel kiiguvad, sest mul millegipärast käib iga kord peast läbi mõte, mis siis, kui... 

Näitlejate töö mulle meeldis. Kui Simo Andre Kadastu ei olnud onu Vanjana minu jaoks usutav, siis Rogožini rolli sobis nagu valatult. Siin juba kumas teatavat elutarkust ja hingepiina. Rogožin on minu ettekujutuses noor mees, keda elu on juba piisavalt vorminud ja see siit rollist ka minu jaoks läbi kumas. Eriti hästi tuli välja stseen, kus ta armuvalu all ägas ja ennast piinas (kas ma suudaks niimoodi väriseda?) ning samuti, kus ta Nastasja Filippovnat taltsutada ning enda külge siduda üritas. Kristiin Räägel jällegi meeldib mulle üha enam ja enam ning ootan tema uusi rolle. Eks hakkas ta mulle esimest korda silma juba "Väikeses printsis" rebasena. Seekord oli temalt siis saatusliku naise roll, kes tekitas lõpuks kaastunnedki. Üleni  musta riietatuna oli ta minu jaoks nagu pahelisuse kehastus. 

Maris Nõlvakut ma pole varem teatrilaval näinud, ainult filmis. Kõrk hoiak ja silmavaade sobisid talle, kuigi tal oli üsna kõrvaline roll. Jan Ehrenberg Mõškinina oli Rogožini kõrval kuidagi poisikeselikum, aga ega midagi ette heita ka ei tahaks. Eks ta pidigi selline unistaja olema ja Rogižinile vastandlik. Lisaks lõi veel erinevates rollides kaasa Peeter Tammearu. Kõik rollid olid oma nüansi ja ma ütleks, et isegi mahlakusega ning mõne rolli puhul oli ka oma koomika olemas. 

Minu jaoks oli huvitav ja kaasahaarav etendus, kindlasti mitte kerge meelelahutus, vaid selline, kus lähed loosse sisse ja elad kaasa. Soovin noortele edaspidisekski indu ja soovi võtta ette raskeid pähkleid. Ootan põnevusega! 

Allikas: Tallinna Linnateater

Serafima+Bogdan

Külastus: 18.08.2021

Teater: Tartu Uus Teater

Lavastaja: Ivar Põllu

Esietendus: 31.07.2021

"Serafima+Bogdan" pidi lavalaudadele tulema juba 2020. aastal, kuid koroona tõttu lükkus aasta võrra edasi. Algselt oli mul mõte seda mitte vaatama minna, sest Kolkja Peipsiveerel tundus ikkagi väga kaugel olevat ja minek suur ettevõtmine. Pileteid ka ei olnud saada... Ühel hetkel aga vabanes mingi kogus pileteid, mul oli parasjagu tulemas puhkus, pidin nagunii Lõuna-Eestisse sõitma ning kuidagi märkamatult oli mul pilet ostukorvis ning siis juba telefonis. Muidugi järgmisel päeval avastasin, et mul olid samale päevale veel ühed teatripiletid ostetud, aga mis parata. Kaalusin, et kumma kasuks siis otsustada ja Serafima võitis. ☺ Õnneks teised piletid sain müüdud ning suund Kolkjale võetud. Tallinnast on sinna tõesti pikk tee ja mul on hea meel, et ma öösel tagasi sõitma ei pidanud, vaid sain suuna Tartule võtta. 

Seekorde teatriskäik oli kohe nagu kaks kärbest ühe hoobiga ehk sai olla veidike turist ning samas ka teatris käia. Mulle väga meeldis selline korraldus vaatamata sellele, et olin üksi ja polnud kellegagi muljeid jagada. 

Kolkjasse jõudes oli külaveeres juba autode järjekord korralik, kuigi ma läksin nagunii ajavaruga, et saaks niisama ringi vaadata ja Tädi Šura kohvikus paljukiidetud sibulapirukat süüa. Sain vaevalt autost välja kui härrasmees oli juba sealsamas sibulapirukaid müütamas. Kuumad. Lõhnavad. Ahvatlevad. Nõrkus on su nimi naine, aga oli väga maitsev pirukas. Vaatasin niisama külavahel ringi, astusin läbi Tädi Šura kohvikust ja tema õuel asuvast sigurimuueseumist. Samuti uudistasin sealseid huvitavaid peenraid ning kasvuhoonet. Jõudsin Kolkjasse tund aega enne etendust, aga aega ikka kuidagi nappis. Siiani olen väga rahul, et selle retke ette võtsin. ☺

Nüüd siis etendusest. Raamatut ma ei olnud selleks ajaks veel lugenud. Tutvusringkonnast kuulsin vastakaid arvamusi - kindlasti võiks olla enne läbi loetud, muidu ei saa midagi aru ning teine leer arvas, et vahet ei ole, nemad polnud lugenud, aga said ikkagi aru. Raamat on teatavasti paras telliskivi. Kuna töö juures oli see raamatuvahetuse riiulis olemas, siis ma ta sealt kaasa krabasin ning päev enne etendust alustasin lugemist. Eks aega oli ikka piiratult, aga 200 lk suutsin enne etendust ikkagi läbi lugeda. Tekst oli ladus ja raamat ise huvitav, kuigi tegelikkuses kohati ka päris vastik. Seega läksin ma etendusele poolikute teadmistega raamatust. Mida ma siis tagantjärele ütlen kui nüüdseks on terve raamat läbi loetud? Ma arvan, et raamatu lugemine tuleb kasuks. Etenduses oskab paralleele kohe paremini tõmmata ning iga stseeni ümber koondub peas veel taustalugu. Samas saab vaadata ka ilma lugemata, aga siis jääb ikkagi osa taustast kaotsi. 

Olin ette hoiatatud, et vähemalt S sektoris algab esimene vaatus tagant ettepoole (jõudsin etenduse ajal järeldusele, et sama kehtib B sektori kohta). S sektoris vaadati algselt Serafima lugu, vaheajal vahetati sektorit ning siis nägin Bogdani lugu. Väga andekas mõte lavastada etendus just selliselt ning seejuures mängida paralleelselt kahel "laval". Väike vihje ka Serafima ja Bogdani kaksikuteks olemisele? Ilmselt see ongi loomeinimeste ja minu erinevus, et nemad näevad vaimusilmas selliseid asju ja mina mitte. Seejuures veel asju nii sättida, et need lood saaksid joosta paralleelselt... Võimas.☺

Kuigi etenduse pealkiri on "Serafima+Bogdan", ütleks ma, et peaosas oli hoopis Serafima mees Raimond Uusküla (Priit Loog). Priit on minu jaoks nagunii väga sümpatane näitleja, aga selle etenduse roll oli ikka hämmastav. See jõhkrus, samas sisemine ebakindlus, tema muutumine ajas... Priima! Olles teda selles rollis näinud ei oskaks nagu ühtegi teist näitlejat tema asemel ette kujutada. 

Mulle meeldisid siin etenduses tegelikult kõik näitlejad. Võib-olla Andres Mähari Bogdani füüsiline kuju ei vastanud just raamatus kirjutatule (pikk ja turske, mitte et Mähar lühike oleks, aga 2 m ka just mitte ☺), kuigi poolpime. Iseenesest see ka ei häirinud. Mul oli Bogdanist tegelikult kahju. Konutada ikkagi terve elu soos, haududa kättemaksu, samas mina temas tapjainstinkti ei näinud erinevalt Serafimast või Mstslavist (Martin Kork), kellel see pritsis välja kogu kehast (ka raamatus ei tajunud ma tema tapjainstinkti).  Küll ma ei tea, kuidas ta suutis selles külmas terve õhtu paljajalu ringi tatsata. See käib ka teiste näitlejate kohta. Ikka päris külm ja märg ilm oli. 

Ilo-Ann Saarepera andis Serafima mõõdu välja küll ja kuna ma istusin esimeses reas, siis pean ütlema, et algul oli tal päriselt ka hullunud pilk silmis, mis siis etenduse jooksul vastavalt loole taandus pehmemaks. Samuti tegi tema füüsiline kuju läbi muutumise. Loo lõpus on kuidagi küürus ja vaevatud, aga mida nooremaks ja veel eluvaevadest puutumatuks muutus, seda sirgemaks ja enesekindlamas läks ka tema rüht. 

Vennakesi ja tegelikult ka mitmeid muid rolle mängisid noored näiteljad Elise Metsanurk ja Ekke Hekles. Mõlemad jätsid hea mulje ja esimese hooga pettis Elise mu ka ära, sest ma ei saanudki esimese hooga aru, et poissi mängib tüdruk. Kahtlustasin, aga kindel ikkagi polnud.☺

Etendust ennast kuuleb kõrvaklappidest. Taas väga hea leid, kuigi kontseptsiooni arvestades ilmselt ka hädavajalik. Samas sääsepirin kõrvus, hingledus jne... See oleks ilmselt muidu kaduma läinud. 

Ma arvasin, et mind üllatada on juba raske, aga see etendus üllatas ja seda kohe sajaga. Meeldivalt üllatas. Lisaks pean ma nentima, et neid etendusi on väga vähe, mille puhul ma  taban ennast aeg-ajalt neid meenutamas või mis mind niimoodi raputaks, et ma tulen aeg-ajalt mõtetese selle juurde tagasi (viimati oli selline etendus vist "Vannutatud neitsid" R.A.A.A.M-i esituses), aga "Serafima+Bogdaniga" on just nii läinud. Kindlasti ei ole selline teatrivorm inimestele, kes käivad harva teatris, armastavad ainult klassikalist teatrit või alati peab kindlasti nalja saama, aga kui on soov näha midagi teistsugust, raputavat ja ma ütleks, et kohati isegi vastikut, siis tasub kindlasti suund Kolkjale võtta. Au ja kiitus Ivar Põllule ja Tartu Uuele Teatrile, kes julgesid sellise mammutteose ette võtta ja lavale tuua. Mina aplodeerisin igatahes püsti. Kui ma mõnikord tõusen püsti seepärast, et kogu saal seisab, siis seekord olin vist esimeste seas. ☺

Seda teksti kirjutades tekkis kange kihk järgmine suvi uuesti Kolkjale minna, kuid seekord alustada B sektorist. Elame-näeme. 

Allikas: Tartu Uus Teater

Tädi Šura kuulus sibulapirukas

Talupojad tantsivad prillid ees

Külastus: 22.08.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 11.06.2021

Kivirähk mulle üldiselt meeldib. Kui televiisoris rääkis, et selline etendus on tulemas, siis härra abikaasa arvas kohe, et seda võiks vaatama minna. Poisid on ka juba üsna suured, miks mitte nemadki kaasa võtta. Kui etenduse päev hakkas lähenema, lugesin Danzumehe arvamust etendusest. Ma ei tea, miks ma seda tegin, sest tavaliselt ma ei loe kui on juba kindel plaan etendust vaadata. Mulle meeldib vaadata nn puhtalt lehelt. Seekord aga lugesin. Ütlen ausalt, võttis ikka põlve värisema küll kui ilmnes, et tema lahkus vaheajal ja tahtmine oli tegelikult juba esimese vaatuse keskel püsti tõusta ja ära minna. Pani mõtlema. Eriti murelikuks tegi mind asjaolu, et poisid pidid ju ka teatrisse kaasa tulema. Egas midagi, läksin tohutu eelarvamusega. Lapsi ette hoiatama ei hakanud, mehele küll mainisin, et sellised lood. 

Etteruttavalt võin öelda, et ma poole pealt ei lahkunud ja nii hull polnud kui ma teatrisse minnes pelgasin. Samas kiita ka väga ei tahaks. Draamateatril on ikka paaaalju paremaid etendusi. ☺ 

Etenduses lõid kaasa tuntud ja head Draamateatri näiteljad ning Liisa Pulk külalisena. Ega ma neist kedagi esile tõsta nagu ei tahakski, sest eks nemad tegid oma tööd ikka hästi ja südamega, minu jaoks jäi lihtsalt materjalis midagi vajaka ja natuke need s...a ja tagumiku jutud tüütasid ära ka. Lisaks ärritas mind kohati lava peal toimuv karjumine. See mulle üldse viimasel ajal väga ei istu... Ei tea, kas on vanaduse tunnus või on siis tavaelus seda avalikkuses ja ka sotsiaalmeedias räuskamist nii palju, et taluvuspiir on kätte jõudnud?  

Etendus ise rääkis eestlastest, meie kujunemisest ning tegelikult ka Saksa mõjudest, mida me ehk igapäevaselt nii väga ei tajugi. Üles oli see ehitatud sketšidena ja mõni neist isegi üsna koomiline ja leidlik. Mõned jälle veidi igavad ja pikalevenitatud. Teise vaatuse sketšid meeldisid mulle rohkem kui esimese omad. Ma küll lubasin, et ma ühtegi näitlejat esile ei too, aga Taavi Teplenkovi mainin ikka ära, õigemini tema väikese poisi rolli teise vaatuse surma sketšis. Need sukkpüksid ja see kreeka e-na istumine... ☺ Ma ei tea, kuidas ta üldse nii palju paindus ja neid jalgu niimoodi nii pikalt hoida suutis. Lapsena on see tavaline, aga 40+ vanuses üsna keeruline kui just igapäevaselt joogat ei tee. 

Kokkuvõtvalt ei olnud see etendus minu tassike teed, kuigi isegi naersin mõne koha peal. Teisalt piilusin aga kella... Samas lapsed jäid rahule ja leidsid, et oli naljakas. Rahvale tundus ka sobivat. 

Allikas: Eesti Draamateater

 

Maakas

Külastus: 20.08.2021

Teater: TeMuFi

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 05.08.2021

Kuna kevadine teatripaast oli suur, siis läksin piletite ostmisega hoogu. Lisaks tundus, et tahaks minna kuhugi, mis ei ole päris teatrisaal, vaid oleks just suveteatrile omane koht. Silma jäi TeMuFi lavastus "Maakas", mis toimus Olustveres. Kuna etendus toimus Eesti taasiseseisvuspäeval, siis oli tegemist pika nädalavahetusega, mille pidime nagunii Lõuna-Eestis veetma, siis miks mitte Olustverre sõita. Pealegi sai ju oma pulmapäevalgi teatris käidud, miks siis mitte taasisisesvuspäeval. 

Etendusepaika suutsime sõita teisiti kui teised. Waze lihtsalt juhatas kõige otsemat teed mööda ja nii me mõisahoonete vahelt sinna kuidagi kohale jõudsime, sisuliselt peaaegu lava taha. Vaadati küll veidi hämmeldunud pilguga, aga me tegime näo, et nii peabki olema. Kuna oli ikkagi Eesti jaoks selline tähtis päev, siis külalisi tervitati pitsikese lauaviina ja kiluleivaga. See oli elevusttekitav üllatus. 

Etendus ise oli selline kerge suvetükk Wimbergi "Lipamäe" ainetel. Pean ütlema, et läksin üsna suurte eelarvamustega, aga mulle täitsa meeldis. Ei pidanud palju ajusid ragistama, kuigi veidi allegooriat ja sümboolikat oli ikka, tekst oli üsna voolav, mõned karakterid koomilised, ilm ilus ja lavakujunudus äge. Mis sa hing veel ühelt suveetenduselt ihkad?

Lugu ise räägib 20ndates aastates ülikooli lõpetanud noormehest Jaagust (Silver Kaljula), kes minu arvates tegeles eelkõige enese otsingutega. Ilmselt ei paku sõprade joomalood enam pinget, ema tänitab, tööd ei ole ja nii lähebki ta üle väga pika aja vanaisa (Jaan Rekkor) kutse peale tema juurde maale ning otsustab peale viimase surma ennast seal sisse seada ja majapidamise üle võtta. Siinkohal tuleb kiita lavakujundust. Tõeline maaõu, kust ei puudunud peenrad, heinakuhi, puuriit ega ka kombain. Mulle väga imponeeris. 

Etenduse tegevus toimub peamiselt 90ndatel, kuid tehakse kõrvalepõikeid ka Jaagu lapsepõlve. Mulle muidugi meeldisid enim need tagasivaated. Minu arvates on see alati lahe kui näitlejatel avaneb võimalus lapsi mängida ja seejuures täiega  rokkida. Pean siinkohal eriti kiitma Lauri Kink'i tegelast naabripoisina. Ta oli lihtsalt laps, mis laps, mis siis, et suure mehe kehas. Tema paljajalu jooksmine üle torkivate heinakõrte ajab praegugi suu muigele. ☺Teine muigama ajav roll oli tal alguses rullnokana. No ma ei saanud naeru tagasi hoida kui ta oma päikseprillid eest võttis. Kelle iganes idee see oli, oli see naelapea pihta. Mulle sellised pisiasjad meeldivad, kuigi mõni ei pannud võib-olla tähelegi.

Lisaks lõid etenudses kaasa erinevates rollides Klaudia Tiitsmaa. Tema tibirolli tühi pilk oli ületamatu. Ma vist ei oskaks sellist teha. Naabritüdruku Evelinina oli ta aga hoopis teisest puust ning väga armas ja sümpaatne. 

Silverit ennast ma olen laval tegelikult vähe näinud ja minu jaoks oli see tema esimene suurem roll (tean, et tal on olnud isegi monotükk Mustas Kastis, aga seda ma pole näinud). Midagi eriti meeldejäävat siit ei koorunud, aga rolli sobis ta küll. Kuigi need vuntsid... Ma loodan, et need olid tal etenduse tarbeks, mitte igapäevases elus. Jaan Rekkor vanaisana oli Jaagu kõrval igatahes oluliselt värvikam kuju oma juttude ja olemisega. Tõeline maamees!☺ 

Lavalt jooksid läbi ka Peep Maasik koolidirektorina ja Siim Piirak õppealajuhatajana. Viimane neist oli ka omajagu koomiline kuju ning ilmselt üsna elust enesest maha kirjutatud. Roll oli küll väike, aga jäi meelde. Kuna nad tulid aga lavale vana autoparsaga, siis viimane ei läinud lahkumise ajal enam käima. Ei usu, et see meelega nii tehtud oli, aga igatahes pidi ka publiku hulgast auto lükkamiseks abi paluma. Väike naerune vimka seegi.     

Kõige keerukam tegelane oli aga minu jaoks kirikuõpetaja Lauri Kinki kehastuses. Ta ajas Jaagu, tema vanaisa ja kogu küla suhtes kiusu, üritades nad maalt eemale peletada, aga tegelikkuses sümboliseeris see kuju ilmselt hoopis midagi muud. Ma ei ole sümboolikas kunagi tugev olnud, aga ehk võiks siin tuua mingeid paralleele raske maatöö kui sellisega ja selle pelutavusega? Kui keegi oskab täpsemalt lahti mõtestada, siis kommentaarid on oodatud. ☺

Kokkuvõtvalt oli selline Harju keskmine tükk, aga ma ei kahetse, et vaatamas käisin. Oleks võinud lapsed ka kaasa võtta, see oleks neile täitsa jõudumööda tükk olnud. Eks teatripisikut tulebki ju kergematest tükkidest süstima hakata. Kui kohe Hamletiga lajatada (kuigi ka see sai just eile ära vaadatud, mis siis, et koomilises võtmes), siis see teatripisik ehk ei idanegi. Pealegi on teatris ju nii tore! Eriti tore on suveteatris kui vihma ei saja ja ei pea kügelema. Need tingimused olid igati täidetud. ☺

Allikas: TeMuFi

Pidu katku ajal

Külastus: 07.08.2021

Teater: Must Kast

Lavastaja: Birgit Landberg

Esietendus: 23.07.2021

Minu lemmikud möllavad taas! ☺Seekord siis koroona teemadel. Algul arvasin, et jääb seekord nägemata, sest teatrikülastuste arv Lõuna-Eestis kasvab juba tihedaks ja kes see jõuab nii palju seda vahet uhada. Lõpuks juhtus aga nii, et täitsa kogemata pidime sel nädalavahetusel nagunii sinnakanti sõitma ja nii see pilet ka ostukorvi tekkis ning suund Maantemuuseumi poole võetud sai. Ei kahetse! Ilmaga vedas ka, sest kui muidu sadas pidevalt vihma, siis meie etenduse päeval läks taevas õhtuks selgeks ning saime etendust nautida keepideta. 

Mille üle siis veel nalja visata kui mitte tõsiste asjade üle. Must Kast seadis (Paavo Piik oli dramaturg ja lavastaja Birgit Landberg, kuid autoriks on märgitud trupitöö) lavale kogu koroona ajaloo, sellega kaasnenud seigad ning ei jäänud ka poliitikud oma osata. Seekord ei võimeldud ja lauldud mitte turbamullas, aga liiva sees (etenduse lõpus mõtlesin, et kuidas nad need valged särgid küll puhtaks saavad, sest need olid etenduse ajal muutunud oranžiks). Lahkudes katsusin liiva, see oli külm ja niiske. Prrr... Näitlejatest ei saanud aga üldse aru, et nad ennast sellest häirida oleks lasknud, kuigi nad tatsasid seal paljajalu.

Lugu algas pihta Hiinamaalt ja jõudis edasi Eestisse. Ausalt öeldes mõnda situatsiooni enam ei mäletanudki, nii et tegemist oli ka mäluvärskendusega. ☺ Etenduse juures meeldis mulle aga enim see, et ei soositud ühtegi erakonda, vaid kõik said oma osa (eks Mailis ehk teistest veidi rohkem oma kohvimasina jama pärast). Ei soositud vaktsineerijaid ega vaktsineerimisvastaseid, vaid eks meil ole igaühel oma tõde. Nagu nende etenduse tutvustuski ütleb - rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! See oli kuidagi hästi sümpaatne, et kõik said oma osa ja pandi nn nalja sisse. 

Laval olid Laura Niils, Jaanika Tammaru, Kaija M Kalvet, Kaarel Targo, Rauno Polman ja Johannes Richard Sepping. Ma ei tahaks neist kedagi eraldi esile tõsta, sest nad moodustasid kõik koos terviku. Eraldi märkimist väärib ehk Kaarli Uku roll ja Eurovisioonile pürgimine. Ei jäänud sugugi Ukule alla ja äratundmisrõõm oli suur. Stseenidest oli isiklikku äratundmisrõõmu Johannes R Seppingu keskmise nime teemas, et kuidas seda siis ikka hääldada tuleks. Eks meil ole sama olukord oma poja nimega korduvalt esile kerkinud. 

Suur kummardus näitlejatele, kes terve selle aja laval võimelda suutsid ning seejuures üldse väsimuse märke ei ilmutanud. See oli üks väga äge ja tõeline elamus! Soovitan soojalt. Mina igatahes aplodeerisin püsti. ☺ Kahju ainult, et sellised etendused hakkavad ajas oma väärtust kaotama, sest on liiga päevakajalised. Lõpetades Musta Kasti sõnadega - head kolmandat lainet meile kõigile! Ma loodan, et see tuleb siiski piisavalt pehme ja võimalikult väikeste piirangutega ning teatrisse ikka pääseb endiselt. Jään igatahes Musta Kasti uus lavastusi ootama!

Allikas: Teater Must Kast

Allikas: Teater Must Kast

Nõid

Külastus: 28.07.2021

Teater: Ajateater

Lavastaja: Anne Velt

Esietendus: 14.07.2021

Suvel tahaks ikka mujal etendusi vaadata kui tavalises teatrisaalis. Selle mõttega sai ka Ajateatri selleaastasele suveetendusele pilet soetatud ning autorool Ohtu mõisa poole keeratud. Ohtu mõis on iseenesest juba varasemast tuttav ja eks ole sinna juba mitmeidki kordi teatrisse satutud. Teine tõuge pileti ostuks oli kindlasti näidenid autor Indrek Hargla ning tema lugudega kaasnev müstika. 

Tegevus toimub kuskil Lõuna-Eestis asuvas veskis enne II maailmasõda (1. vaatus) ning 30 aastat hiljem (2. vaatus). Veski elanikeks on noor selgeltnägija ja posijavõimetega tütarlaps Mari (Liis Haab), tema vend Oskar (Tarvo Krall) ning nende ema (Katrin Valkna). Veskil just kõige paremini ei läinud, kuigi Mari küsis kogu aeg veskivaimult nõu ning vihjeid, kuidas hakkama saada. Kui Oskar algul puikles nõidumisele vastu, siis ei jäänud temalgi lõpuks muud üle kui leppida Mari posimisega, peaasi, et paremini minema hakkaks. Lugu ise oli tegelikult armastusest. Oskari armastusest (või ka kohustusest) veski vastu ning tema vähemalt esialgu vastamata armastusest naabrinaise (Merle Palmiste) suhtes, samuti Mari armastusest noore kirjanikuhärra (Meelis Põdersoo) vastu. Rohkem ei tahaks spoilerdada, sest ilmselt mängitakse seda ka veel järgmisel suvel. 

Rõhuv eluraskus kajastus eelkõige Oskari tegelaskujus. Hämmastav, mida võib grimmiga teha, sest mina Tarvo Kralli esimeses vaatuses ära ei tundnud. Oskasin teda sealt väsinud ja räsitud, ma ütleks, et isegi raugaliku tegelase seest otsida ainult tänu sellele, et teadsin tema osalusest selles etenduses. Aitas ka see, et sulgedes silmad oli hääl tuttav. Ilmselt ei olnud siin "süü" ainult grimmil, vaid ka Tarvo mängul, mis oli usutav ning ei tekkinud kahtlustki, et kogu see koorem teda tõesti rõhub, sest teises vaatuses oli ta juba oluliselt kepsakam. ☺

Teine, kes tegi läbi totaalse muutuse, oli kindlasti ema rollis üles astunud Katrin Valkna, kellest sai teises vaatuses dementne vanainimene. Väga kihvt muutumine nii füüsiliselt kui ka jutu poolest. 

Liis Haabi Mari ei olnud selles etenduses minu lemmik tegelaskuju. Ega ma midagi ette otseselt heita ei oska, aga miskit siiski kuidagi häiris. Mitte et Liis mängus oleks midagi pahasti olnud, vaid ilmselt see tegelaskuju ise oli minu jaoks liiga ebamaine ja mul oli keeruline samastuda. Ma arvan, et Liis oma füüsilise kuju ja olekuga sobis iseenesest vägagi hästi sellesse rolli.

Merle Palmiste oli uhke naine nagu enamasti. Ma tean, et ta paljudele ei meeldi, aga minul ei ole tema vastu midagi. Sellesse rolli sobis ta nagu valatult ning ei jäänud temagi teises vaatuses muutustest ilma. Esimese vaatuse prouana oli ta aga ikka tõeliselt uhke ja ilus.☺ Iseasi, kas selline mölder Oskarisse ikka nõiduseta oleks armunud... Teises vaatuses tuli tema tegelaskujusse rohkem Merle teisi rolle sisse, aga samas ta pidigi koos teistega muutused läbi tegemata. Teatav uhkus ei kadunud temast ka siis kui elu oli kardinaalselt muutunud. 

Meelis Põdersool ei olnud küll väike roll, aga pigem tundus ta mulle kõrvaltegelasena, kes tuli ja lõi veskielu hetkeks sassi. 

Kui esimene vaatus oli ehk veidi tõsisem, siis teine kindlasti meeleolukam. Sisse oli toodud ka suveetendustele kohaseid vimkasid, mis ilmselgelt rahvale meeldisid. Naersin minagi mõne koha peal.  Lõpp oli samuti mõneti ootamatu, aga osaliselt ka oodatav, sest tegemist oli ju ikkagi Harglaga.  Lõppkokkuvõttes oli täitsa tore suvine kerge meelelahutus. Sügavust ma sinna otsima ei läinudki, sest selleks oli juba Vanemuise "1984" piisavalt tõsine. ☺ 

Allikas: kultuur.err.ee

Allikas: Ohtu mõisa leht Facebookis

 

Kasuema

Külastus: 31.07.2021

Teater: Emajõe Suveteater

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Esietendus: 09.07.2021

Emajõe Suveteater on varasemalt lavastanud "Kasuema" eellugu "Kadri", mis jäi mul kahjuks enda jokutamise ja otsustamatuse pärast nägemata. Seekord otsustasin mitte jokutada, lapsed (tegelikult lisaks veel õde lastega ja ema) kaasa haarata ning sammud Tartus Staadioni tänavale seada. Seda enam, et mõlemad raamatud (nad olid tegelikult samas köites) said mul lapsena kapsaks loetud ja kuulusid vaieldamatult lemmikute hulka. 

Mängukoht ise oli põnev - Tartu vana hullumaja, mida küll vist tuleks viisakalt psühhoneuroloogiahaiglaks nimetada, hoovis. Lava oli toredasti jaotatud mitmeks osaks, kus keskel üleval oli tüdrukute magamistuba, all laiem tegevusplats, sh tantsusaal, vasakul muusikaklass ja paremal poiste WC. ☺Põhiosa tegevusest toimus ikka keskel. Etenduses jagus tõisiseid teemasid, nalja, kurbust ning laulu. Laulude osa meeldis mulle kuidagi eriti, aga ma juba olen kord selline muusikalemb. Vanem poeg, kellele ei meeldi eriti kui teatris lauldakse, seekord isegi ei kritiseerinud. Ju meeldisid talle ka.  

Peaosas astus üles Ella Cecilia Claesson, kes mängis väga hästi ja oli just selline tagasihoidlik ja heasüdamlik Kadri nagu Kadri olema peab. Lavakrampi ei olnud ja kindlasti on siin kaasa aidanud juba mitu suve lavalaudadel kaasa löömine. Kuna "Kadrit" ei näinud, siis varasemaga puudub võrdlus, aga ma millegipärast arvan, et ka varasemalt oli mäng voolav.  

Tegelikult oli kogu trupp tugev. Vesta (Hella Niitra) rolli polnud kindlasti lihtne mängida, sest tegemist on ju vähemalt alguses ikka üsna negatiivse kujuga ja kui kogenud näitlejad väidetavalt suisa ootavad negatiivseid rolle, siis teismelise eas tahaks eeldatavasti olla ikka pigem selline hell ja hea. Või vähemalt mina arvan nii, võin ka eksida. Igal juhul õnnestus see roll Hellal suurepäraselt. Eks algul veidi palju karjumist oli, aga ma arvan, et see oli juba lukku sisse kirjutatud, sest kõik olidki närvilised, tülitsesid ja siis lisandub veel uus tüdruk...  

Teine vahva tegelane, kelle veel eraldi välja tooksin, oli Sassi rollis Kirke Kallaste, kes oli nii armas ja pisike, aga samas nii julge. Kohati ehk tükkis veidi liiga kiirelt teksti vuristama, aga muidu oli üks vahva naaskel ja Entuga (Karl Krisjan Puusepp) sobisid nad hästi tandemiks. 

Minu jaoks oli eriti tore ja südantsoojendav vaadata mõne noore näitleja rolle (eelkõige Mikk Kaasik ja Karl Kristjan Puusepp), sest olen neid juba varem näinud (mõlemat Vinskina, Karli "Fanny ja Alexandris" ja eks ole Mikk ka filmis mänginud ning telekas figureerinud). Lihtsalt nii äge on vaadata, kuidas nad on suureks kasvanud ja noorteks meesteks sirgunud. Tore oli veel, et nad pandi mängima nn omavahel konfliktis olevaid rolle ehk Sveni ja Enricot, kellest viimast vist armastasid salamisi kõik tüdrukud kui raaamatut lugesid. Mina vähemalt küll. Eriliseks kirsiks tordil oli muidugi Mikk Kaasiku lõpulaul, mille ta on ise kirjutanud. Väga ilus ja südamesse minev.

Täiskasvanute rolle oli siin etenduses vähe, aga Ülle Kaljuste oli just selline (pool)karm õpetaja, kellel oli oma hoolivus laste suhtes. Laulis temagi natukene. ☺ Ingrid Isotamm kasuemana, Entu emana ja ka ohvitserideklubi lauljana oli ikka väga hea. Nii erinevad rollid ja tema lauluoskust olen juba varasemalt kiitnud. Väga hea hääl. Riho Kütsar Kadri isana oli aga väga episoodilises rollis ja oli ilmselt teiseks vaatuseks koju läinud, sest kummardama teda ei tulnud. ☺

Tegelikult tahaks kõiki kiita. Trupp oli ühtne ja Dvinjaninovil oli õnnestunud nad ikka väga hästi koos mängima panna. Ma tean kuskilt varasemast ajast ühe kultuuritegelase suust, et kui tahad, et etendus/film untsu läheb, võta sinna mängima lapsed või loomad, siis raudselt juhtub mingi jama. No ei juhtunud. Minu arvates see oligi just "Kasuema" võlu, et lapsi pandi mängima lapsed. See andis asjale oma võlu ja tekitas ka enda lastes rohkem samastumisvõimalusi. Isegi õelapse 7-asastasele tütrele meeldis see etendus, kuigi tegemist on ju ilmselt suurematele mõeldud looga. 

Ja siis see lõpp - löristasin ma omal ajal raamatut lugedes ja löristasin nüüd ka. 

Mina jäin väga rahule, lapsed jäid väga rahule ja ülejäänud meie teatriselstkond jäi ka väga rahule. Tõesti tore ja hingeminev etendus, rääkimata noorte näitlejate tublidusest. Teatripubliku hulgas oleks tahtnud aga ka rohkem lapsi näha, sest ega seda teatripisikut ei tule kui seda ei süsti. ☺

Allikas: Eesti Päevaleht 20.07.2021

Allikas: Eesti Päevaleht 20.07.2021

Bäng

Külastus: 23.07.2021

Teater: Kinoteater

Lavastaja: Priit Võigemast

Esietendus: 18.07.2021

Pilet sellele etendusele sai ostetud juba eelmisel aastal, aga koroona tõttu nihkus teatrikülastus aasta võrra edasi. Mis parata. Sai siis sammud taas laevale seatud ja suund Naissaarele võetud. Seekord otsustasime kasutada Omari küüni sõiduks autotransporti. Eelmisel korral vantsisime jala.  Ega muud polnudki viga, aga eelmisel korral olid mul mittesobvivad jalanõud nii ebaühtlase pinna jaoks ning ega liiv kingas polnud ka kõige mõnusam. Seekord siis ei hakanud mitte ponnestamagi. Selle asemel jalutasime Omari küüni ümbruses ringi ja käisime näiteks kirikut vaatamas, mis eelmisel korral nägemata jäi. 

Etenduse suhtes olid ootused kõrged - ikkagi Kinoteater, hea lavastaja, hea näitlejate anasambel. Veidi kõhklusi tekitas küll näidendi autor Marius von Mayenburg, sest tema eelmine minu poolt nähtud teos "Monument" tekitas vastakaid tundeid, aga tuleb ikka katsetada. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada. 

Etteruttavalt ütlen juba ära, et ma pole tegelikult senini jõudnud seisukohale, et kas see etendus mulle nüüd meeldis või mitte. Ilmselt tuleb veel seedida, sest kuigi pealtnäha oli tegemist komöödiaga (kohati oli tunne, et Henrik Kalmeti stand-up'ga), siis tegelikult oli tegemist mitmekihilise etendusega. Sellele vaatama ma jään pigem sinna "ei" poolele, kuigi rahvale tundus meeldivat, sest naerda möirati ja aplaus oli tugev. See ei tähenda, et ma üldse ei naernud või kõik halb oleks olnud. Ei olnud ja kohati naersin ka, aga tervik kui selline, mulle ei imponeerinud. Põhjus on tegelikult lihtne. On teemasid, mille üle võib musta huumorit visata, aga piiratud ulatuses. Selles etenduses oli liiga palju valusaid teemasid (nt koduvägivald, pedofiilia), mis olid üle võlli keeratud. Ma arvan, et naeruvääristamine ei olnud eesmärk, vaid ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimine ja inimloomuse ebameeldivate punktide võimendamine. Samas oli see kohati aga nii üle võlli, et muutus minu jaoks naeruväärseks. Teisalt jälle nt stseen mänguväljakult, kus vanematest saavad "emalõvid" ja "isalõvid", kes oma maimukeste probleeme ei näe, oli jällegi koomiline. Selliseid kohti oli veel, mis olid tegelikult vägagi õnnestunud. Võib-olla mulle seega lihtsalt ei sobi teatud ühiskonna valupunktid ja nendega kaasnev ebamugavus. ☺ 

Lugu ise on perekond Bängist, mille keskne tegelane on Ralf Bäng (Henrik Kalmet), kelle kasvamise lugu see on ja kes tahab, nagu lõpus selgub, saada universumi valitsejaks. Tegelikult ongi kogu etendus üks pikk-pikk sissejuhatus puändini. Vot puänt iseenesest läks huvitavaks ja seal sai ikka päris palju poliitilisi paralleele tõmmata nii Donald Trumpi kui ka EKREga. Ütleme siis nii, et masendus tuli suisa peale kui õudne see kõik on ja kui inimeste kõige halvemaid jooni veel võimendada ka, nagu selles tükis tehti, siis ikka päris kohutav! ☺  

Näitlejad olid aga hoos ja nende rolle ja mängu nautisin ma küll. Kalmet tegi stan-up'i nagu ikka, kellele siis sekundeerisid emana Maarja Mitt- Pichen, isana Martin Mill ning erinevates rollides Teele Pärn ja Aarne Soro. Nende hoog ei raugenud lõpuni ja nagu juba eespool ütlesin, siis naerda sai ka. Sellele vaatamata soovitada ei julge, sest ka tutvusringkonnas on inimesed jagunenud kaheks - kas meeldis või ei meeldinud.☺

Allikas: kroonika.delfi.ee

 

 

Eesti matus

Külastus: 08.07.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus: 08.06.2002

Kes siis "Eesti matust" ei oleks näinud? Eks olin minagi seda pea 20 aastat tagasi vaatamas käinud ning paar korda ka telekast näinud, kuigi ma eelistan alati elavat teatrit ekraanile, aga selgus, et minu abikaasa ei tea "Eesti matusest" suurt midagi. Kuna tulemas olid viimased etendused ning needki teatrisaalist väljaspool, siis sai tehtud kiire otsus, et tuleb Vargamäele sõita ja see jant ikka uuesti üle vaadata. Jant ses mõttes, et see on täiesti ebanormaalne lugu matusest, mis tükib vägisi pulmaks üle minema. Teisalt jällegi väga kivirähulik lugu. 

Ilm oli soe, kuigi pilves, sääski ei olnud, mängukoht fantastiline ja minu jaoks õige hõnguga. Nii saigi jälle vaadatud lugu eestlaste töörügamisest ja mitme maja pidamise kohustusest, sest ega ühtegi ei saa ju maha müüa! Jõudsin taas järeldusele, et me oleme üks peast segane rahvas ikka... Ma arvan, et Eestimaal ei ole ühtegi inimest, kes vähemalt ühe tegelasegi ei saa oma suguvõsasse paralleele tõmmata. No lihtsalt nii palju äratundmisrõõmu (või ka masendust). Näiteks oli just mõni aeg tagasi meil omavaheline vestlus, et läheks käiks nädalavahetusel korraks Lätis. Läheks jah, aga marjad on ju vaja ära korjata! ☺ Mitte et eelmise aasta mahla enam ei oleks... ja kogu see "orav rattas" teema: 

"Kuidas päev läks?"

"Kurat, täna oli nagu hullumaja, lasin nagu orav rattas!"

Lihtsalt ulme! ☺

Eks see etendus üks paras jant ole, kuigi on kibedat tõde täis. Enamus näitlejaidki olid samad, kes 2003. aasta etenduses, v.a noor Andres (Christopher Rajaveer, eelmine kord Jan Uuspõld), Lee (Marta Laan, eelmine kord Külli Reinumägi) ja loomulikult Tiit (Tõnu Oja, eelmine kord Lembit Ulfsak). 20 aastat on muidugi teinud oma töö ning mõnigi osaline on muutunud märgatavalt vanemaks. Praeguseks on kahjuks ka Aleksander Eelmaa juba meie seast lahkunud, kuigi etendus vehkis veel hooga kirvega ning üritas akent "parandada", sest töö tahab tegemist. 

Enim kartsin tegelikult Tiidu rolli. Lembit Ulfsak oli selles lihtsalt nii hea ja oli hirm, et kuidas seekord läheb. Ma ei tea, kas on asi selles, et Tõnu Oja mulle nii väga meeldib või milleski muus, aga ma ei pidanud pettuma. Oli samasugune sirge seljaga veidi aeglasevõitu vanapoiss, kes pidas vajalikuks kõik naised läbi tantsitada ning oma Siberi aastatest pajatada sõltumata sellest, kas keegi kuulab või mitte. Kui ei kuulanud üks, siis liikus teise juurde jne. Kui võrrelda veel osatäitjaid eelmise korraga, siis Marta sobis minu arvates Lee rolli paremini kui omal ajal Külli. Ta oli kuidagi ebamaisem ja haldjalikum (või siis näkilikum, sest pidas noor Andreski teda ju algselt näkiks). 

Loomulikult meeldisid mulle taas selles etenduses väga Maret (Kersti Kreismann) ja Iida (Ester Pajusoo). Iida oma asjatamisega ja Maret oma püüdlusega kuulata teiste juttu, samas ilmselgelt mõtetega mujal olles. Iidat nähes sositas mees mulle: "Ma Kessu, ma Kessu ja mina olen Tripp". ☺ See on iseenesest nii armas, et kuigi oled jõudnud näitlejana nii kõrgesse ikka, siis ei ole sinu noorepõlve rolle unustatud. Lisaks ei saa ei üle ega ümber Tõnu Kargi purjus Karlast, kes oli väga koomiline. Eriti meeldis mulle tema monoloog teemal, kuidas õige maamees ei saa septembris Kamtšatkale sõita, sest kartul on vaja üles võtta. ☺

Vahepeal on jõudnud ekraanile ka film. Seda ma vaatama ei lähe, ootan kuni telekasse tuleb. Liiga palju "Eesti matust" ei tee ka head ja nii võib üledoosi saada. Ilmselt on aga hea lugu kui pea 20 aastat on laval püsinud ning nüüd tehti lisaks veel film. Ju siis ikka on seda äratundmisrõõmu või hoopis äratundmiskurbust piisavalt, et peab endale meelde tuletama, kes me oleme. 

Allikas: Järva valla teataja 08.07.2021

1984

Külastus: 03.07.2021

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Karl Laumets

Esietendus: 26.06.2021

Lugesin Orwelli "1984" väga ammu, vist ülikooli ajal. Mäletan, et Suure Venna teema oli kuidagi üsna masendav ning suisa vastik oli lugeda, aga see oligi nii vastik, et raamat ise oli hea. Kui nüüd saate aru, mida ma sellega mõtlen. Eriti kui veel mõelda, et see on kirjutatud 1949. aastal kui düstoopia ja kui palju paralleele saab tõmmata ka tänapäeva ühiskonda (sh endisesse Nõukogude Liidu aega). Seega huvitas mind eelkõige, et kuidas seda lavastada saab. Filmikunstis on teatavasti võimalused ikka oluliselt suuremad, teatrilaval tuleb olla tunduvalt leidlikum.  

Etendus toimus Kammivabriku hoones, kus sai mõni aasta tagasi ka "Kirvetüüd" vaadatud. Küll oli saal seekord teistmoodi lahendatud ja vaatajate tribüünid küündisid sõna otseses mõttes kõrgustesse. Meie istusime 7. reas ja ma arvan, et see oli ka ehk üks parimaid kõrgusi, sest nägi veel korralikult lavale ja ka ekraanide vaatamiseks ei pidanud pead kuklasse ajama. Ei seganud ka lõpupoole lavale tekkinud ruut vaatevälja. Ekraanidel on siin etenduses aga suur roll, sest väga palju tegevust toimub nn lava taga, kuigi reaalajas. Olen lugenud kriitikat, et kui ma tahan ekraani vahendusel pilte vaadata, siis ma lähen kinno, mitte ei tule teatrisse. Mind see ei häirinud, sest selles loos on ekraanidel oma osa mängida. Minu arvates oli see ekraanide asi üsna geniaalne lahendus selle loo lavale toomisel, kuigi eks nende kriitikute jutul ole ka oma iva sees. 

Dramaturgid ei olnud kahjuks eestlased (Robert Icke ja Duncan Macmillan), kuigi olid kiitust väärt. Tunnistan siiski etendus algus oli väga segane ning ma ei saanud midagi aru. Selgemaks hakkas minema kui Julia mängu tuli. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas oleks seda lugu vaadata kui pole raamatut lugenud. Kas siis on teistsugune pilk ja arusaamine? Mõnikord tuleb raamatu lugemine kasuks, teinekord mitte.

Lugu ise on tegelikult vastik. Olin küll nõukogude ajal laps, aga eks vanemate ja vanavanemate lugudest saab paralleele tõmmata siiagi loosse. Samuti, nüüd täiskasvanuna, jälgides meil ja mujal toimuvat kahjuks ka. Tegelikult on päris õudne mõelda kui manipuleeritavad me oleme. Isegi kui me oleme kindlad, et ei reeda ja jääme endale kindlaks, siis ilmselt meis kõigis on oma murdumispunkt, v.a ehk James Bond. ☺ Ega saalis kõik ei pidanudki selle murdumiseni jõudmise vaatamisele vastu. Mõni läks üsna alguses ära, mõni piinamisstseenide ajal. Need viimased olid tõepoolest ebameeldivad vaadata ja oleks tahtnud pilku mujale keerata või isegi tõesti korraks ruumist välja minna. Olgem ausad, ega seal oli õhuga ka probleeme. Ma arvan, et kui meie reas õhk veel liikus, siis ülevalpool õhupuuduse käes neid stseene vaadata võis olla kordades keerulisem. Teisalt saad aru küll, et kõik on lavastatud, aga mul on üsna elav fantaasi, nii et... 

Näitlejatest tahaksin kiita Robert Annust. Ta ei kuulu minu top lemmikute hulka (ega kõik ei saagi sinna mahtuda!), aga see roll tuli tal tõesti hästi välja. Eks ekraanid võimaldasid ka miimikat paremini jälgida ning seega ka näos peegelduvaid emotsioone. Juliat mängis Maria Annus, kellelt oleks tahtnud võib-olla isegi rohkem kirge näha, kuigi ega tal ka viga ei olnud. 

Oluline roll oli veel Gert Raudsepal O'Brienina, kes tekitas raamatus minus enim segadust, et mis mees ta siis on. Ilmselt ülihea manipulaator. Tema stoiline rahu ja fanaatilised sõnavõtud piinamise ajal panid mõtlema, et sellist meest küll tunda ei tahaks. Mitte Gerti siis, vaid O'Brienit ikka. ☺

Kokkuvõtvalt ei kahetse, et läksin, samas soovitada ka ei julge. Ilmselt oleks kripeldama jäänud kui ei oleks läinud. Teatrihulludele võib-olla isegi soovitaksin, juba lavastusliku poole pärast, aga inimestele, kes käivad harva teatris, pigem mitte. Samas, teatris oli mu endine kolleeg oma 14-aastase pojaga. Kuna kohtusime mõni aeg hiljem uuesti ühes teises teatris, siis uurisin, et kuidas poisile etendus meeldis. Arvasin, et ütleb igav ja et ei saanud midagi aru, selgus aga üllatavalt, et poisile olevat väga meeldinud. Nii et mine võta siis kinni!

Vanemuise ja Karli Laumetsa ees müts maha, et julges sellise teose lavastada võtta ja veel suveetendusena. Suveetenduseks oli see minu arvates aga liiga sünge ja raske. Teisalt põrmustab see müüdi, et suveetendused on kõik üks nali ja trall. Sellele vaatamata tahaks suvel ikka helgemaid mõtteid mõelda. ☺ 

Allikas: Vanemuine

Lapsed

Külastus: 17.06.2017

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Elmo Nüganen

Esietendus: 01.02.2021

Algselt pidime teatrisse minema märtsis, siis mais ja lõpuks jõudsime sinna juunis. Eks ikka kõik selle va koroona pärast. „Lapsed“ on Elmo Nüganeni viimane lavastus Linnateatris peanäitejuhi rollis. Mul on kahju, et ta ära läheb, aga loodetavasti kutsub Uku teda ikka tagasi külalislavastajana. See oleks tore. 

Olin seda etendust varasemalt Frankfurdis näinud ja lugesin täna üle ka oma tolleaegse postituse. Ma ei mäletanudki, et ma nii kriitiline olin... ☺ Ma olen tegelikult ju ikka enamasti pigem liiga leebe ja hoian kriitikaga tagasi. Ju siis oli lihtsalt selline kriitikategemise päev. 

Nagu ma arvasingi, meeldis mulle Linnateatri "Lapsed" ikka kordades rohkem. Oma näitlejad on ikka juba armsaks saanud tuttavad ja teevad kuidagi hinge soojaks. Pealegi ei ole nad laval nii puised nagu olid Frankfurdi omad, kes minule teadaolevalt ei ole samuti amatöörid. Osad neist on väidetavalt UK-s teatrikunsti õppinud. Tegelasi oli laval küll ainult kolm, aga nad kõik meeldivad mulle näitlejatena. Henrik Toompere kohta olen ma ikka öelnud, et kuigi ta pole enamasti minu lavastaja, siis näitlejana sobib mulle vägagi hästi. No ja Anne Reemann ning Epp Eespäev meeldivad mulle mõlemad, eriti Anne. Tema on kohe kuidagi eriti südamelähedane. Minu arvates läheb ta aastatega ikka ja aina paremaks.

Lugu ise on üsna dramaatiline, sest tegevus toimub peale tuumakatastroofi. See on aga kõik taustaks. Peamine fookus on ikka kolme tuumafüüsiku inimsuhetel nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ega ei teagi, mida ise teeks kui ukse taha ilmub vana sõber, kellel on su mehega kunagi suhe olnud. Eks ehmataks vist ära nagu seekord Hazeligi Anne kehastuses. Või siis Robin ja lehmad. Kas me ikka teesklusega kaitseme teisi või tegelikult iseennast hoopis, sest tõtt on valus tunnistada ja kui pea jaanalinnu kombel liiva alla peita, siis neid asju nagu ei olekski juhtunud? Sama tegu on eneseohverdamisega. Kui sa saad aru, et tulemas on fataalsed muutused, mida tagasi pöörata ei saa, siis kas sa ohverdad ennast tegelikult maailma päästmise nimel või hoopis selle nimel, et sulle kalli inimesega need viimased hetked koos olla, kuigi see toob kaasa ka sinu surma? Mis siis ikka toimub meie sisemuses sellistel hetkedel? Spoilerdada ei taha, seega sisust rohkem ei räägi. Vaatasin, et Frankfurdi postituses ongi liiga palju spoilereid ning seda ette hoiatamata, aga kust mina pidin teadma, et Linnateater ka selle lavastada võtab? ☺ Ega ma seda vana postitust muutma ka ei lähe.

Nüganen oli sellesse masendavasse loosse sisse pikkinud ka väikseid naljavimkasid, nagu tal ikka kombeks on, mis tegid loo kuidagi nauditavamaks ja panid kohati muigama. Samuti meeldis mulle selle etenduse lõpp rohkem kui Frankfurdi oma. Frankfurdis lõppes lugu jooga ja jogurtiga, aga siin oli ikka väga konkreetselt aru saada, et edasine maailma päästmine ei jäänud lihtsalt jutuks, vaid see sai ka tegudega kinnitatud. 

Küll tekkis meil peale etendust mehega arutelu Hazeli ja Robini laste teemal. Tema arvas, et nad on surnud, v.a see kõige vanem. Ma siiski arvasin, et elavad mujal. Nii et mine võta kinni. Frankfurdi etendusest mulle ka ei jäänud muljet, et nad oleks meie seast lahkunud... Teisalt kui ma tema argumente kuulasin, siis võis tal ka õigus olla. Ilmselt see ongi igaühe enda otsustada ja tunnetada, kuidas ta seda mõtestada soovib.

Mulle kokkuvõtvalt etendus meeldis vaatamata masendavale teemale ja näitlejate töö oli nauditav. Lisaks näitlejatele ja lavastajale kiidaksin  ka kunstnikku (Reinis Suhanovs (Läti)), kes oli lavast teinud tõelise telgi, mis tõi katastroofi õudust veelgi rohkem esile. 

Vaatasin, et võimalus oleks seda etendust veel vaadata koosseisus Anne Reemann, Peeter Tammearu ja Piret Kalda. See oleks ka huvitav juba ainuüksi näitlejate pärast, et võrrelda, kes kuidas rolli sisse elab.

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

See laps

Külastus: 08.06.2021

Teater: Theatrum

Lavastaja: Maria Peterson

Esietendus: 02.10.2019

Üle üüratult pika aja pääses taas teatrisse. Kohe ärevus oli sees. ☺ Viskasime veel nalja, et ei tea, kas oskabki enam avalikus kohas korrektselt käituda. Nali naljaks, aga ilmselt mõned inimesed olid selle ära unustanud. Keegi peeru just ei lasknud, mida on pärast pikka teatripausi kaasvaatajate poolt  kuuldavasti teatris ette tulnud, aga kommipaberitega oli küll mõnel vaja krabistada. Ja ma ei räägi siin lastest! Prouad, kes enne etendust olid meie selja taga suures jutuhoos, arvasid, et õige aeg  mingeid kurgutablette või komme pakendist välja võtma hakata, on just siis kui saal on pimedaks läinud. No ja siis on seda vaja ju teha hästi-hästi ettevaalikult, et haudvaikuses see krabin kohe pikalt kostaks... Ajas ikka harja punaseks küll ja piinlik oli ka. See aga selleks, räägiks ikka parem etendusest endast.☺

Etendus ise koosnes kümnest loost, mis kõik baseerusid Prantsusmaal inimeste seas läbi viidud intervjuudel ning räägivad armastusest, lapsevanemaks olemisest ning pereelu nii tumedamast poolest kui ka illusioonidest. Teisisõnu olid need lood erinevatest peredest, lastest ja lapsevanematest. Mõnel lool oma huumorgi sees, mõni vägagi valus. Peale etendust jõudsin siiski järeldusele, et mul on elus ikka väga hästi läinud, sest nn äratundmist ei tekkinud õnneks kellegagi. Õnnelik inimene, mis muud!

Spoilerdada ei taha, seega lugude sisust ei räägi. Tuntumatest näitlejatest mängisid lugudes erinevaid rolle Indrek Sammul, Rea Lest, Liina Olmaru, Kristjan Üksküla. Tegelikult oli terve hulk näitlejaid veel, sh lapsi, kes olid muidugi ekstra toredad, aga kuna kavalehel ei ole toodud, kes mis rollis on, siis ma ei oska ka öelda, et kes keda mängis. ☺ Enim erinevaid rolle oligi ehk Indrek Sammulil, kes pidi kehastama nii lahkuläinud pere isa, kelle lapse arvates on ta ebaoluline, täiskasvanud poja türannist isa ning elus ja teismelises pojas pettunud terviseporbleemiga kaevurist. Need olid täitsa erinevad mehed, pole midagi öelda. Liina Olmaru emadest oli kõige ebameeldivam nn tõusikust ema ning kõige koomilisem, surnukuuri külastav ema. See viimane oleks päris jube, kuigi etenduses pigem koomiline, ja tuleb loota, et selleks endal kunagi vajadust ei ole. Hmm, tundub, et ikka läks mingis ulatuses spoilerdamiseks! Rohkem ei kirjuta. ☺ 

Lavakujundus oli lakooniline. Õigemini vastavalt loole toodi lavale kas tool või viidi see ära. Samas lugudevahelised videoklipid vaikiva sissejuhatusena järgmise loo tegelastesse oli vägagi huvitav lahend ja meeldis mulle. 

Kokkuvõtvalt oli huvitav tükk, samas minu jaoks midagi põrutavalt erilist ei olnud ei lavastuses ega ka näitlejate mängus. Armas oli see kui üks lapsosatäitjatest teksti sassi ajas ja kuidas ta sellest välja tuli.  Mul oli pihku varutud ka taskurätik, et ehk läheb nutmiseks. Ei läinud. Sellegipoolest ma ütleks, et tasub vaadata, et siis kasvõi mõista kui õnnelikku elu sa ise oled tegelikult elanud ja kui hästi sul on läinud. Pealegi on teatris ju tore! Nii et minge teatrisse! ☺

Allikas: Theatrum

Allikas: Theatrum

Teatripaus

Koroona on hakanud väsitama ja teatripaus muudkui venib. Kui nähtud teatrietendustest kirjutada ei saa, siis tuleb vahepeal teha väikest statistikat, mis kõik nägemata on jäänud koroona pärast ehk millised piletid pole seni käiku läinud. Mingi hetk loobusin nagunii teatrikavade vaatamisest ja õnneks midagi juurde ei soetanud, muidu võiks see nimekiri olla oluliselt pikem. Algas see teatrisse mitte pääsemine juba tegelikult ju jaanuaris, kuigi veebruaris isegi õnnestus kolm korda teatrisse saada. 

Nüüd aga siis selle juurde, mis nägemata on jäänud:

1. Shakespeare'i kogutud teosed (Kuressaare Linnateater) - algselt pidi etendus toimuma jaanuaris, siis lükati see märtsi, märtsis lükati maisse. Ilmselt ei saa ka mais seda näha... Ma olen tegelikult seda etendust näinud väga ammu aega tagasi kui Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Ardo-Ran Varres seda noorte näitlejatena tegid. Mäletan ülipositiivseid emotsioone, seega ootused on kõrged ja etendusest loobuda ei tahaks kohe kuidagi. Plaan oli ka lastesse taas teatripisikut süstida.

2. Suur Siberimaa (Eesti Draamateater) - sellele etendusele oli pilet samuti jaanuari ostetud, kuid see jäi ära. See ärajäämine ei olnud küll vist koroonast tingitud, sest teavitati juba varem kui piiranguid veel polnud, aga kahju on ikka. Selle piletiga sai selline loll lüke tehtud, et vahetasin selle Draamateatri kinkepileti vastu, sest asendusetenduste kuupäevad ei sobinud. Kahjuks ma ei uurinud eelnevalt tausta, et kinkepiletiga internetist piletit osta ei saa ja peab kassasse minema. Seega ma veel ei teagi, kas see on nüüd vastu taevast lennanud raha, sest kassasse sattumine on väga ebatõenäoline. 

3. Lapsed (Tallinna Linnateater) - märtsi etendus lükkus aprilli lõppu ja nüüd on teadmatus, mis üldse edasi saab. Ma loodan ikka asendusetendusele saada. Taas tegemist etendusega, mida olen teises versioonis näinud ja seda isegi mitte väga ammu. Vaatasin seda etendust Frankfurdis ja nüüd ootan põnevusega, kuidas eestlastel välja tuleb. Olen juba ette veendunud, et kordades paremini. ☺

4. Mefisto (Eesti Draamateater) - taas tegemist etendusega, mille saatus on lahtine ehk kas saab asendusetendusele ja millal. Loodan siiski, et hiljemalt sügisel õnnestub ära näha.

5. Romeo ja Julia (VAT Teater) - kavas oli teatrisse minna aprilli algul, nüüd ei teagi, millal saab. Ma pole veel VAT Teatrist uurinud ka, mis oleksid alternatiivid. 

6. Tsaari mõrsja (Rahvusooper Estonia) - kavas oli emaga minna samal nädalal kui "Romeo ja Juliatki" vaatama, nüüd on aga teadmatus. 

7. Inspektor tuleb (Vanemuine) - aprilli lõpus oli plaanis üle pika aja Tartusse teatrisse minna. Võta näpust! Teade etenduse ärajäämise kohta tuli ja hetk hiljem laekus ka raha tagasimakse. Vähemalt on selle etendusega selge ja ei pea ootama, mis edasi saab ehk kas tuleb asendusetendus või mitte. 

8. See laps (Theatrum) - etendus peaks olema mai alguses, aga ilmselt lükkub ka kuhugi teadmata tulevikku.

 

Lisaks eelnenule on muidugi suveks ja juba mõned piletid ostetud ja ma loodan siiralt, et vähemalt needki toimuvad. 

1. 1984 (Vanemuine) - kui omal ajal seda raamatut lugesin, avaldas see sügavat muljet. Vaatame, mida Karl Laumets siit välja võlub. 

2. Eesti matus (Eesti Draamateater) - mina olen seda etendust tegelikult näinud ca 20 aastat tagasi teatris ja hiljem ka televiisorist. Selgus, et härra abikaasa pole näinud. Kuna tegemist nn viimase võimalusega, siis ettepanek tuli temalt, aga eks lähen ise ka heal meelel. ☺

3. Bäng (Kinoteater) - tegemist on eelmise suve asendusetendusega. Kirjutati, et toimub samal kuupäeval, aga aasta hiljem. Võib juhtuda, et pean selle pileti maha müüma, sest etendus toimub Naissaarel ja eelmisel aastal piletit ostes jälgisin seda, millal lapsed laagris on. Selle aasta kuupäev on aga täpselt sellel päeval kui lapsed laagrist tulevad ja neile on vaja vastu minna. Seega ei teagi veel, mis saab.  

4. Talupojad tantsivad prillid ees (Eesti Draamateater) - puhas emotsiooni pealt tehtud ost, aga vaatame, mida siis Kivirähk ja Toompere koos välja võluvad. ☺

Hetkel rohkem pileteid soetanud ei ole. Ei teagi, kas julgeb... Kui ikka suve poole on piirangutega rahulikum, siis saab edasi mõelda. 

Vahepeal olen siiski ka läbi ekraani ühe etenduse vaadanud. Eks raskel ajal tuleb leppida, aga pole ikka see... Vaatasin Tartu Uue Teatri etendust "Anne tuleb Annelinnast". Päris põnevate keerdkäikudega etendus oli. Pidevalt pidin etenduse jooksul oma arvamust muutma, mis on kahe tegelase omavaheline suhe. Seega oli see väga positiivne emotsioon. Etendus toimus 360-kraadise kaameraga ja veidi tüütu oli muudkui ekraani näppida ja kaamerat keerata, aga lõppkokkuvõttes olin etendusest siiski väga positiivselt üllatunud.  

Loodame siiski, et teatrid avatakse varsti ja saame normaalsema elu tagasi. Pean ütlema, et igatsus teatrisaalis istuda on läinud juba üsna suureks. 

Nad tulid keskööl

Külastus: 18.02.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 24.10.2020

Koroonaajastul on mõni positiivne märk ka - Linnateatri etendusele võib saada pileti nii, et 1. kuupäeval ei istu ja ei uuenda Piletilevi kodulehte ja lõpuks kui saad sisse, siis vannud, et kõik piletid on juba läinud. Etenudst "Nad tulid keskööl" tahtsin kindlasti näha ja see pilet tuligi minuni juhuslikult Linnateatri kodulehte külastades. 

Kahtlustan, et seekordne postitus saab olema veidi liiga palju spolereid täis. Vabandust sellepärast juba ette, aga seekord kõnetaski lugu rohkem kui teater ise.

Etendus keskendus Saksamaal elava (pool)juudist advokaadi Hans Litteni elule peale Hitleri võimuletulekut ning tema ema võitlusele oma poja elu eest. Hans Litten oli paar aastat tagasi enne etenduses toimunud sündmusi kutsunud Hitleri tunnistajapinki ülekuulamisele ja seal teda alandanud ning nüüd oli käes tasumise tund. Tegemist on väga tõsise teema ja etendusega, kus näitlejatöö vahele on pikitud dokumentaalkaadreid tolleaegsest natsi-Saksamaast. Ütlen ausalt, etendus raputas mõneti läbi, veel järgmiselgi päeval jagus mõtlemisainet ja guugeldamist ning kokkuvõttes oli etendus ka hariv. Näitlejad ja lavastus olid tasemel. Iga kord tundsin vastikust kui haakristiga pruunsärklased lavale tulid... prrr... No nii ebameeldiv oli ikka... Kuigi peksu ja piinamist otseselt laval ei toimunud (v.a mahalaskmine), kuid alandamist toimus ka laval, mistõttu oli kogu aeg selline vastik aura õhus ja isegi need kujuteldavad lavatagused kaadrid tekitasid ebameeldivat tunnet. Lavastuslikult oli etendus minu jaoks huvitavate lahendustega.

Peaosas ei olnudki etenduses tegelikult minu jaoks advokaat Hans Litten (Priit Pius), vaid pigem tema ema (Anu Lamp), kes rääkis lugu oma pojast ja tema eest võitlemisest. Nii Priit kui ka Anu tegid väga tugevad rollid. Anu diktsioon on ikka nii hea, et see on lihtsalt uskumatu ning tema sirge selg ja kartmatu loomus lisas rollile usutavust juurde. Priit jällegi kinnitas taas, et on tasemel parodeerija. Hitleri parodeerimine oli ikka väga peen ja nii palju kui mina dokumentaalfilmidest näinud olen, siis ka väga tabav. 

Kaasvangidena oli oma tuntud headuses Argo Aadli Carl von Ossietzky'na ning väga meeldis mulle ka Kalju Orro Erich Mühsamina, kes ei kartnud midagi ning oma arvamusi ka valjul häälel välja ütles. Argo Aadli puhul meenus koheselt ammu-ammu nähtud etendus "Et keegi mind valvaks", kus kolm tsiviilisikut sattusid Liibanonis vangi. See oli ka väga hea ja mõtlemapanev etendus ning oli vist üks esimesi etendusi, kus ma Argot laval nägin. Siin kuidagi kangastus ka tookordsete vangide hirm, vahepeal oma olukorra unustamine ning isegi naer, mis küll taas lõigati nagu noaga katki. Sama juhtus ka siin etenduses, kus emotsioonid liikusid pidevalt üles-alla.

Lisaks muudele pruunsäklastele, kellel oli üldiselt vaikiv roll, oli vastik tegelane veel gestaapolane Dr. Conrad (Indrek Ojari), kes jättis algul isegi meeldiva mulje. Samas oli ta selline parasjagu libe sell, mis ikkagi tekitas kahtlusi tema suhtes. Temagi tegelik pale paljastus lõpuks ning seda lisaks sõnadele ka tema olemuses. Üldiselt aga tuli see "lipitsev libedus" Indrekul hästi välja. ☺

Eks lavalt jooksis läbi teisigi tegelasi, kuigi väiksemates ja mitte nii meeldejäävates rollides. 

Oli hariv ja mõtlemapanev õhtu. 

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

 

Keiserlik kokk

Külastus: 16.02.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Andrus Kivirähk

Esietendus: 11.10.2020

Kõigepealt peab alustama sellest, et tegelikult pidime sellel õhtul vaatama hoopis etendust "Linnade põletamine", mida ma olen juba üsna pikalt sihikul hoidnud. Aga nagu praeguses koroonatingimustes tavaks, oli üks nimetatud etenduse näiteljatest lähikontaktne ja etendus vahetati "Keiserliku koka" vastu välja. Kuna ka see etendus oli veel nägemata, siis võtsin pakkumise vastu ja nii need sammud teatri poole seatud said. 

Õhtut juhtis õhtujuht Jan Uuspõllu kehastuses ja kogu tegevus toimus tsirkuseareenil. Algab etendus sellega, et Tuglas pandi põlu alla. Peale seda läks üks tsirkuse trall lahti, mille keskel Friedebert Tuglas (Aleksander Eelmaa) üritas koos naise Eloga (Kaie Mihkelson) säilitada mingitki normaalsust. Nad olidki kogu selle tsirkuse ja hullumaja keskel üsna staatilised ning suutsid jääda iseendaks. Loomulikult see lõpupüant aukirjadega oli ikka päris hea. Ma ei tea, kui palju noorem publik selle absurdsusest aru saab ja eks ma ise olin ka nõukogude ajal ju laps, kuid eks oli minu kui lapsegi jaoks tollastes tegemistest mõndagi veidrat. Nii ka siin ja tahaks hüüda Ansipi moodi: "Tule taevas appi!".

Minu etenduse vaieldamatu lemmik oli Harriet Toopmpere, kes kehastas luuletaja Muiat, kellel oli kogu aeg mingeid probleeme. See tegelane oli koomiline nii oma välimuse, loomuse kui ka jutuga ning ajas mind päriselt naerma. Eriti see pääsukese luuletuse lugu ja hilisem näidendi kirjutamine. Ümber ei saa ka sardellide teemast, sest sellega meenus mulle kohe mu ämm, kes rääkis, et oma esimese palga eest ostis kaks kilo sardelle ja pistis kõik korraga pintslisse, sest selline sardelli isu oli. ☺ Etenduse nalju peab minema aga ise vaatama, neid ei saa ümber jutustada ega ka vist tohikski. Ma igatahes ootasin etenduse ajal pidevalt, et Muia jälle oma probleemidega välja ilmuks. 

Teine oluline roll oli Christopher Rajaveerel, kes mängis kirjanik Aadut, kes kogu aeg tülitses oma kaasa Minniga. Ma vaheajal suisa guugeldasin, et kas see võiks olla Aadu Hint. Selgus, et ilmselt jah, kuigi kuskil Kivirähk nagu ütles, et ei maksa otseselt tõde sellest etendusest otsida. Christopher oli hoos ning 2. reast oli hea jälgida ka kogu miimikat, aga minu jaoks oli teda liiga palju ja ta oli liiga intensiivne. Arvestades kogu etenduse temaatikat ja absurdi eesmärki, oli see muidugi oodatav, aga minu jaoks oli ikka veidi liiast... 

Teine tegelane, keda ma guugeldasin, oli kirjanik Eduard (tundus, et Jüri Tiidus, kuigi muidu on see roll Ivo Uukkivi oma. Habe oli ees, ei saanud päris täpselt aru ka, aga Uukkivi küll polnud☺). Ei ole kõll päris kindel, aga tegemist vist siis Mait Mersanurgaga, kelle pärisnimi on Eduard Hubel. Tuli temaltki koomuskit, kuigi oli samamoodi üle võlli nagu Aadu, kuid siiski veidi vähem. Ta oli lihtsalt uimasem (vana ja väsinud) tegelane ja ei rapsinud mööda  lava ringi nagu Aadu, kellel jagus energiat mitme jagu. Iseenesest see kohvrist kuuldeaparaat oli päris äge leid. 

Mulle tegelikult Kivirähk väga meeldib ja siingi oli neid kivirähulikke vimkasid ja kilde, aga midagi jäi ikka nagu puudu. Terviku mõttes aga oli vist veidi liiga klounaad minu jaoks, kuigi temaatikat arvestades oligi see ju tsirkus, mille keskel üritas Tuglas endaks jääda, nii et selles suhtes olid asjad paigas. Samas, pean tunnistama, et seda postitust kirjutades hakkab mulle tunduma, et etendus meeldis isegi rohkem kui ta meeldis teatrist lahkudes (pea käis sellest virr-varrist suisa ringi), sest mingid naljad meenuvad taas ja ajavad muigama. No ja see Muia...☺ Osa pealtvaatajatest aplodeeris püsti, nii et tasub ikka vaatama minna. 

Allikas: Eesti Draamateater

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

Külastus: 04.02.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Priit Pius

Esietendus: 19.10.2019

Seda polegi vist varem juhtunud, et alustan teatriaastat alles veebruaris. Samas, kui jaanuaris olid Tallinnas kõik teatrid kinni, siis pole nagu midagi imestada... Seekord oli kavas Linnateatri etendus "Gorge Mastromase rituaalne tapmine". Küll ma mõtlesin enne etendust, et kuidas seda Gorget hääldada tuleks. Minu esimene versioon oli hispaaniapäraselt Gorhe, teisena inglispärane versioon Džoodž, aga selgus, et õige oli hoopis Goordž. ☺ Vot selle viimase peale poleks tulnudki. 

Gorge rollis astus üles Märt Pius. Etendus algas tema monoloogiga, kus ta rääkis oma lapsepõlvest, tõekspidamistest jne. Üldiselt oli sümpaatne ja emaaptiavõimeline tegelane, kelle eluteele oli juba sattunud valikuid ausus versus argus. Tundus, et siiani suutis ta ikka ausaks jääda ja õiglaseid valikuid teha. Ja siis läks lahti... Ega elus sõltubki palju pisikestest valikutest. Samas kui pisike siis see nüüd oli, üsna oluline tõekspidamise muutus, aga see sillutas edasise tee tema tulevikule. Nii see Gorge etenduse käigus järjest ebameeldivamaks tegelaseks arenes... Kohati tekitas kaastunnetki (nagu andekas härra Ripley kui tahta paralleele tõmmata), aga kui ikka oli selge, et ennast valede võrku mässides ei tagane ta millegi ees, siis kadus kaastunne ära. Uskumatu kui nartsisslikuks ja manipuleerivaks võib inimene raha ja võimu pärast muutuda. Olles küll endale seadnud uued tõeskpidamised, seejuures moto: "Arvesta vahelejäämise riskiga", ei suutnud ta nagu neistki enam kinni pidada. 

Märt mängis hästi, kuid lõpustseeni vana Gorge ei olnud ehk nii vana kui vaja oleks olnud. Ei aidanud prillid,hommikumantel ja aeglane kõnd ka, sest roosad ja siledad põsed lihtsalt ei vedanud välja ning tundusid ebaloomulikuna. Ilmselt peab kuskilt mujalt veel midagi oma muutma, et olla usutavam vanamees. See pole aga Märdi süü. Samas ega vanem näitleja ei oleks ehk vedanud jälle põhiosa etendusest välja, kus peategelane pidi olema algeslt 26-aastane. Kusjuures mõtlesin, et kuskil etenduses oli hiljuti stseen, kus peategelane muutus hetkega vanaks ja ka juuksed hallimaks. Hiljem meenus, et see oli Indrek Taalmaa "Kauka jumalas". Eks tal muidugi oligi lihtsam vanaks muutuda, sest ta on ise ka Märdist jupp maad vanem. ☺

Kuidas see Gorge siis muutus? Elu veeretas ta teele inimesi, kes teda muutsid. Minu jaoks oli muidugi üllatav kui kergelt ta oma tõekspidamisio muutis, sisuliselt 7 minutiga. Ju siis oli vastaspool nii hea manipulaator. Selleks vastaspooleks oli ärinaine Evelin Võigemasti kehastuses. Vot see oli tõeline vamp ja manipulaator. Iga kehrakuga tundsin, et ta ei meeldi mulle. Kuna Evelin ise meeldib mulle väga, siis järelikult oli hästi eteldud.  

Allan Noormets oli üsna tema ise, kuid seekord oli tema mängus ka tavapärasest ehk rohkem nüansse. Igal juhul ei olnud ta lihtsalt suur ja räuskav mees (kunagi kui kollegidega lõunalauas rääkisime ühest etendusest, kus Allan mängis, ütlesin, et Allan oli nagu ikka, suur ja räuskav mees. Üks kolleeg ütles selle peale, et imelik ka kui ta oleks väike ja malbe tüdruk olnud☺), vaid seekord oli ta vana, väsinud ja hirmunud mees, kes küll ka veidi räuskas. ☺ Eks isegi oleks tema olukorras Evelini sugust naist peljanud. 

Mind üllatas Tõnn Lamp Gorge venna Gelina. Olen juba kunagi varem öelnud, et lavastajad annavad talle vist liiga ühesuguseid rolle ja ta ei saagi üllatada. Seekord oli siis erand. Selle rolli eest kohe suur aplaus talle. Tõeline eluheidik, kes samas tahaks õigluse jalule seada ja oma helget lapsepõlve, mille Gorge rüvetas, tagasi saada. Mulle meeldis ja tundsin väga suurt poolehoidu tema tegelase suhtes. Kalgi ja manipuleeriva Gorge kõrval oli ta kuidagi sümpaatne ja haavatav, samuti sümpatiseeris tema puhul, et kõik siin elus ei ole siiski müüdav. Rollisooritus olid igal juhul hea. 

Etenduses astusid üles veel Liis Lass Gorge poolt ihaldatud naisena ja Mikk Jürjens sugulasena. Ega ma nende mängu kommenteerida ei oskagi, aga esimese tegelasest oli kahju, sest ka tema langes manipulatsiooni võrku ja teise tegelase taust oli mulle üllatuseks. Pidasin teda algul kellekski teiseks. Samas, näitas tema tegelane väga hästi ära selle, et kui Gorge oleks varasemas elus natuke teistmoodi käitunud, siis poleks ta sinna jõudnud, kus ta lõpus oli. Karma saab meid kõiki kätte. 

Teatris on ikka nii tore. ☺

Allikas: Tallinna Linateater (Siim Vahur)

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)