Nad tulid keskööl

Külastus: 18.02.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 24.10.2020

Koroonaajastul on mõni positiivne märk ka - Linnateatri etendusele võib saada pileti nii, et 1. kuupäeval ei istu ja ei uuenda Piletilevi kodulehte ja lõpuks kui saad sisse, siis vannud, et kõik piletid on juba läinud. Etenudst "Nad tulid keskööl" tahtsin kindlasti näha ja see pilet tuligi minuni juhuslikult Linnateatri kodulehte külastades. 

Kahtlustan, et seekordne postitus saab olema veidi liiga palju spolereid täis. Vabandust sellepärast juba ette, aga seekord kõnetaski lugu rohkem kui teater ise.

Etendus keskendus Saksamaal elava (pool)juudist advokaadi Hans Litteni elule peale Hitleri võimuletulekut ning tema ema võitlusele oma poja elu eest. Hans Litten oli paar aastat tagasi enne etenduses toimunud sündmusi kutsunud Hitleri tunnistajapinki ülekuulamisele ja seal teda alandanud ning nüüd oli käes tasumise tund. Tegemist on väga tõsise teema ja etendusega, kus näitlejatöö vahele on pikitud dokumentaalkaadreid tolleaegsest natsi-Saksamaast. Ütlen ausalt, etendus raputas mõneti läbi, veel järgmiselgi päeval jagus mõtlemisainet ja guugeldamist ning kokkuvõttes oli etendus ka hariv. Näitlejad ja lavastus olid tasemel. Iga kord tundsin vastikust kui haakristiga pruunsärklased lavale tulid... prrr... No nii ebameeldiv oli ikka... Kuigi peksu ja piinamist otseselt laval ei toimunud (v.a mahalaskmine), kuid alandamist toimus ka laval, mistõttu oli kogu aeg selline vastik aura õhus ja isegi need kujuteldavad lavatagused kaadrid tekitasid ebameeldivat tunnet. Lavastuslikult oli etendus minu jaoks huvitavate lahendustega.

Peaosas ei olnudki etenduses tegelikult minu jaoks advokaat Hans Litten (Priit Pius), vaid pigem tema ema (Anu Lamp), kes rääkis lugu oma pojast ja tema eest võitlemisest. Nii Priit kui ka Anu tegid väga tugevad rollid. Anu diktsioon on ikka nii hea, et see on lihtsalt uskumatu ning tema sirge selg ja kartmatu loomus lisas rollile usutavust juurde. Priit jällegi kinnitas taas, et on tasemel parodeerija. Hitleri parodeerimine oli ikka väga peen ja nii palju kui mina dokumentaalfilmidest näinud olen, siis ka väga tabav. 

Kaasvangidena oli oma tuntud headuses Argo Aadli Carl von Ossietzky'na ning väga meeldis mulle ka Kalju Orro Erich Mühsamina, kes ei kartnud midagi ning oma arvamusi ka valjul häälel välja ütles. Argo Aadli puhul meenus koheselt ammu-ammu nähtud etendus "Et keegi mind valvaks", kus kolm tsiviilisikut sattusid Liibanonis vangi. See oli ka väga hea ja mõtlemapanev etendus ning oli vist üks esimesi etendusi, kus ma Argot laval nägin. Siin kuidagi kangastus ka tookordsete vangide hirm, vahepeal oma olukorra unustamine ning isegi naer, mis küll taas lõigati nagu noaga katki. Sama juhtus ka siin etenduses, kus emotsioonid liikusid pidevalt üles-alla.

Lisaks muudele pruunsäklastele, kellel oli üldiselt vaikiv roll, oli vastik tegelane veel gestaapolane Dr. Conrad (Indrek Ojari), kes jättis algul isegi meeldiva mulje. Samas oli ta selline parasjagu libe sell, mis ikkagi tekitas kahtlusi tema suhtes. Temagi tegelik pale paljastus lõpuks ning seda lisaks sõnadele ka tema olemuses. Üldiselt aga tuli see "lipitsev libedus" Indrekul hästi välja. ☺

Eks lavalt jooksis läbi teisigi tegelasi, kuigi väiksemates ja mitte nii meeldejäävates rollides. 

Oli hariv ja mõtlemapanev õhtu. 

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

 

Keiserlik kokk

Külastus: 16.02.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Andrus Kivirähk

Esietendus: 11.10.2020

Kõigepealt peab alustama sellest, et tegelikult pidime sellel õhtul vaatama hoopis etendust "Linnade põletamine", mida ma olen juba üsna pikalt sihikul hoidnud. Aga nagu praeguses koroonatingimustes tavaks, oli üks nimetatud etenduse näiteljatest lähikontaktne ja etendus vahetati "Keiserliku koka" vastu välja. Kuna ka see etendus oli veel nägemata, siis võtsin pakkumise vastu ja nii need sammud teatri poole seatud said. 

Õhtut juhtis õhtujuht Jan Uuspõllu kehastuses ja kogu tegevus toimus tsirkuseareenil. Algab etendus sellega, et Tuglas pandi põlu alla. Peale seda läks üks tsirkuse trall lahti, mille keskel Friedebert Tuglas (Aleksander Eelmaa) üritas koos naise Eloga (Kaie Mihkelson) säilitada mingitki normaalsust. Nad olidki kogu selle tsirkuse ja hullumaja keskel üsna staatilised ning suutsid jääda iseendaks. Loomulikult see lõpupüant aukirjadega oli ikka päris hea. Ma ei tea, kui palju noorem publik selle absurdsusest aru saab ja eks ma ise olin ka nõukogude ajal ju laps, kuid eks oli minu kui lapsegi jaoks tollastes tegemistest mõndagi veidrat. Nii ka siin ja tahaks hüüda Ansipi moodi: "Tule taevas appi!".

Minu etenduse vaieldamatu lemmik oli Harriet Toopmpere, kes kehastas luuletaja Muiat, kellel oli kogu aeg mingeid probleeme. See tegelane oli koomiline nii oma välimuse, loomuse kui ka jutuga ning ajas mind päriselt naerma. Eriti see pääsukese luuletuse lugu ja hilisem näidendi kirjutamine. Ümber ei saa ka sardellide teemast, sest sellega meenus mulle kohe mu ämm, kes rääkis, et oma esimese palga eest ostis kaks kilo sardelle ja pistis kõik korraga pintslisse, sest selline sardelli isu oli. ☺ Etenduse nalju peab minema aga ise vaatama, neid ei saa ümber jutustada ega ka vist tohikski. Ma igatahes ootasin etenduse ajal pidevalt, et Muia jälle oma probleemidega välja ilmuks. 

Teine oluline roll oli Christopher Rajaveerel, kes mängis kirjanik Aadut, kes kogu aeg tülitses oma kaasa Minniga. Ma vaheajal suisa guugeldasin, et kas see võiks olla Aadu Hint. Selgus, et ilmselt jah, kuigi kuskil Kivirähk nagu ütles, et ei maksa otseselt tõde sellest etendusest otsida. Christopher oli hoos ning 2. reast oli hea jälgida ka kogu miimikat, aga minu jaoks oli teda liiga palju ja ta oli liiga intensiivne. Arvestades kogu etenduse temaatikat ja absurdi eesmärki, oli see muidugi oodatav, aga minu jaoks oli ikka veidi liiast... 

Teine tegelane, keda ma guugeldasin, oli kirjanik Eduard (tundus, et Jüri Tiidus, kuigi muidu on see roll Ivo Uukkivi oma. Habe oli ees, ei saanud päris täpselt aru ka, aga Uukkivi küll polnud☺). Ei ole kõll päris kindel, aga tegemist vist siis Mait Mersanurgaga, kelle pärisnimi on Eduard Hubel. Tuli temaltki koomuskit, kuigi oli samamoodi üle võlli nagu Aadu, kuid siiski veidi vähem. Ta oli lihtsalt uimasem (vana ja väsinud) tegelane ja ei rapsinud mööda  lava ringi nagu Aadu, kellel jagus energiat mitme jagu. Iseenesest see kohvrist kuuldeaparaat oli päris äge leid. 

Mulle tegelikult Kivirähk väga meeldib ja siingi oli neid kivirähulikke vimkasid ja kilde, aga midagi jäi ikka nagu puudu. Terviku mõttes aga oli vist veidi liiga klounaad minu jaoks, kuigi temaatikat arvestades oligi see ju tsirkus, mille keskel üritas Tuglas endaks jääda, nii et selles suhtes olid asjad paigas. Samas, pean tunnistama, et seda postitust kirjutades hakkab mulle tunduma, et etendus meeldis isegi rohkem kui ta meeldis teatrist lahkudes (pea käis sellest virr-varrist suisa ringi), sest mingid naljad meenuvad taas ja ajavad muigama. No ja see Muia...☺ Osa pealtvaatajatest aplodeeris püsti, nii et tasub ikka vaatama minna. 

Allikas: Eesti Draamateater

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

Külastus: 04.02.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Priit Pius

Esietendus: 19.10.2019

Seda polegi vist varem juhtunud, et alustan teatriaastat alles veebruaris. Samas, kui jaanuaris olid Tallinnas kõik teatrid kinni, siis pole nagu midagi imestada... Seekord oli kavas Linnateatri etendus "Gorge Mastromase rituaalne tapmine". Küll ma mõtlesin enne etendust, et kuidas seda Gorget hääldada tuleks. Minu esimene versioon oli hispaaniapäraselt Gorhe, teisena inglispärane versioon Džoodž, aga selgus, et õige oli hoopis Goordž. ☺ Vot selle viimase peale poleks tulnudki. 

Gorge rollis astus üles Märt Pius. Etendus algas tema monoloogiga, kus ta rääkis oma lapsepõlvest, tõekspidamistest jne. Üldiselt oli sümpaatne ja emaaptiavõimeline tegelane, kelle eluteele oli juba sattunud valikuid ausus versus argus. Tundus, et siiani suutis ta ikka ausaks jääda ja õiglaseid valikuid teha. Ja siis läks lahti... Ega elus sõltubki palju pisikestest valikutest. Samas kui pisike siis see nüüd oli, üsna oluline tõekspidamise muutus, aga see sillutas edasise tee tema tulevikule. Nii see Gorge etenduse käigus järjest ebameeldivamaks tegelaseks arenes... Kohati tekitas kaastunnetki (nagu andekas härra Ripley kui tahta paralleele tõmmata), aga kui ikka oli selge, et ennast valede võrku mässides ei tagane ta millegi ees, siis kadus kaastunne ära. Uskumatu kui nartsisslikuks ja manipuleerivaks võib inimene raha ja võimu pärast muutuda. Olles küll endale seadnud uued tõeskpidamised, seejuures moto: "Arvesta vahelejäämise riskiga", ei suutnud ta nagu neistki enam kinni pidada. 

Märt mängis hästi, kuid lõpustseeni vana Gorge ei olnud ehk nii vana kui vaja oleks olnud. Ei aidanud prillid,hommikumantel ja aeglane kõnd ka, sest roosad ja siledad põsed lihtsalt ei vedanud välja ning tundusid ebaloomulikuna. Ilmselt peab kuskilt mujalt veel midagi oma muutma, et olla usutavam vanamees. See pole aga Märdi süü. Samas ega vanem näitleja ei oleks ehk vedanud jälle põhiosa etendusest välja, kus peategelane pidi olema algeslt 26-aastane. Kusjuures mõtlesin, et kuskil etenduses oli hiljuti stseen, kus peategelane muutus hetkega vanaks ja ka juuksed hallimaks. Hiljem meenus, et see oli Indrek Taalmaa "Kauka jumalas". Eks tal muidugi oligi lihtsam vanaks muutuda, sest ta on ise ka Märdist jupp maad vanem. ☺

Kuidas see Gorge siis muutus? Elu veeretas ta teele inimesi, kes teda muutsid. Minu jaoks oli muidugi üllatav kui kergelt ta oma tõekspidamisio muutis, sisuliselt 7 minutiga. Ju siis oli vastaspool nii hea manipulaator. Selleks vastaspooleks oli ärinaine Evelin Võigemasti kehastuses. Vot see oli tõeline vamp ja manipulaator. Iga kehrakuga tundsin, et ta ei meeldi mulle. Kuna Evelin ise meeldib mulle väga, siis järelikult oli hästi eteldud.  

Allan Noormets oli üsna tema ise, kuid seekord oli tema mängus ka tavapärasest ehk rohkem nüansse. Igal juhul ei olnud ta lihtsalt suur ja räuskav mees (kunagi kui kollegidega lõunalauas rääkisime ühest etendusest, kus Allan mängis, ütlesin, et Allan oli nagu ikka, suur ja räuskav mees. Üks kolleeg ütles selle peale, et imelik ka kui ta oleks väike ja malbe tüdruk olnud☺), vaid seekord oli ta vana, väsinud ja hirmunud mees, kes küll ka veidi räuskas. ☺ Eks isegi oleks tema olukorras Evelini sugust naist peljanud. 

Mind üllatas Tõnn Lamp Gorge venna Gelina. Olen juba kunagi varem öelnud, et lavastajad annavad talle vist liiga ühesuguseid rolle ja ta ei saagi üllatada. Seekord oli siis erand. Selle rolli eest kohe suur aplaus talle. Tõeline eluheidik, kes samas tahaks õigluse jalule seada ja oma helget lapsepõlve, mille Gorge rüvetas, tagasi saada. Mulle meeldis ja tundsin väga suurt poolehoidu tema tegelase suhtes. Kalgi ja manipuleeriva Gorge kõrval oli ta kuidagi sümpaatne ja haavatav, samuti sümpatiseeris tema puhul, et kõik siin elus ei ole siiski müüdav. Rollisooritus olid igal juhul hea. 

Etenduses astusid üles veel Liis Lass Gorge poolt ihaldatud naisena ja Mikk Jürjens sugulasena. Ega ma nende mängu kommenteerida ei oskagi, aga esimese tegelasest oli kahju, sest ka tema langes manipulatsiooni võrku ja teise tegelase taust oli mulle üllatuseks. Pidasin teda algul kellekski teiseks. Samas, näitas tema tegelane väga hästi ära selle, et kui Gorge oleks varasemas elus natuke teistmoodi käitunud, siis poleks ta sinna jõudnud, kus ta lõpus oli. Karma saab meid kõiki kätte. 

Teatris on ikka nii tore. ☺

Allikas: Tallinna Linateater (Siim Vahur)

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)