Nad tulid keskööl

Külastus: 18.02.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 24.10.2020

Koroonaajastul on mõni positiivne märk ka - Linnateatri etendusele võib saada pileti nii, et 1. kuupäeval ei istu ja ei uuenda Piletilevi kodulehte ja lõpuks kui saad sisse, siis vannud, et kõik piletid on juba läinud. Etenudst "Nad tulid keskööl" tahtsin kindlasti näha ja see pilet tuligi minuni juhuslikult Linnateatri kodulehte külastades. 

Kahtlustan, et seekordne postitus saab olema veidi liiga palju spolereid täis. Vabandust sellepärast juba ette, aga seekord kõnetaski lugu rohkem kui teater ise.

Etendus keskendus Saksamaal elava (pool)juudist advokaadi Hans Litteni elule peale Hitleri võimuletulekut ning tema ema võitlusele oma poja elu eest. Hans Litten oli paar aastat tagasi enne etenduses toimunud sündmusi kutsunud Hitleri tunnistajapinki ülekuulamisele ja seal teda alandanud ning nüüd oli käes tasumise tund. Tegemist on väga tõsise teema ja etendusega, kus näitlejatöö vahele on pikitud dokumentaalkaadreid tolleaegsest natsi-Saksamaast. Ütlen ausalt, etendus raputas mõneti läbi, veel järgmiselgi päeval jagus mõtlemisainet ja guugeldamist ning kokkuvõttes oli etendus ka hariv. Näitlejad ja lavastus olid tasemel. Iga kord tundsin vastikust kui haakristiga pruunsärklased lavale tulid... prrr... No nii ebameeldiv oli ikka... Kuigi peksu ja piinamist otseselt laval ei toimunud (v.a mahalaskmine), kuid alandamist toimus ka laval, mistõttu oli kogu aeg selline vastik aura õhus ja isegi need kujuteldavad lavatagused kaadrid tekitasid ebameeldivat tunnet. Lavastuslikult oli etendus minu jaoks huvitavate lahendustega.

Peaosas ei olnudki etenduses tegelikult minu jaoks advokaat Hans Litten (Priit Pius), vaid pigem tema ema (Anu Lamp), kes rääkis lugu oma pojast ja tema eest võitlemisest. Nii Priit kui ka Anu tegid väga tugevad rollid. Anu diktsioon on ikka nii hea, et see on lihtsalt uskumatu ning tema sirge selg ja kartmatu loomus lisas rollile usutavust juurde. Priit jällegi kinnitas taas, et on tasemel parodeerija. Hitleri parodeerimine oli ikka väga peen ja nii palju kui mina dokumentaalfilmidest näinud olen, siis ka väga tabav. 

Kaasvangidena oli oma tuntud headuses Argo Aadli Carl von Ossietzky'na ning väga meeldis mulle ka Kalju Orro Erich Mühsamina, kes ei kartnud midagi ning oma arvamusi ka valjul häälel välja ütles. Argo Aadli puhul meenus koheselt ammu-ammu nähtud etendus "Et keegi mind valvaks", kus kolm tsiviilisikut sattusid Liibanonis vangi. See oli ka väga hea ja mõtlemapanev etendus ning oli vist üks esimesi etendusi, kus ma Argot laval nägin. Siin kuidagi kangastus ka tookordsete vangide hirm, vahepeal oma olukorra unustamine ning isegi naer, mis küll taas lõigati nagu noaga katki. Sama juhtus ka siin etenduses, kus emotsioonid liikusid pidevalt üles-alla.

Lisaks muudele pruunsäklastele, kellel oli üldiselt vaikiv roll, oli vastik tegelane veel gestaapolane Dr. Conrad (Indrek Ojari), kes jättis algul isegi meeldiva mulje. Samas oli ta selline parasjagu libe sell, mis ikkagi tekitas kahtlusi tema suhtes. Temagi tegelik pale paljastus lõpuks ning seda lisaks sõnadele ka tema olemuses. Üldiselt aga tuli see "lipitsev libedus" Indrekul hästi välja. ☺

Eks lavalt jooksis läbi teisigi tegelasi, kuigi väiksemates ja mitte nii meeldejäävates rollides. 

Oli hariv ja mõtlemapanev õhtu. 

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)