Once

Külastus: 04.11.2019
Teater: Ugala
Lavastaja: Taago Tubin
Esietendus: 26.01.2019

Erinevalt Vanemuisest ei ole Ugala just muusika(li)teater ja Ugalasse väga ei satu ka. Küll otsustas ka Ugala muusikaliga kätt proovida ning aasta algul esietendus Taago Tubina lavastatud noortemuusikal "Once" Priit Võigemastiga peaosas. Muusikalid mulle meeldivad ja Priit Võigemast meeldib samuti. Kui selgus, et Tallinnasse on külalisetendus tulemas, siis oli otsus kiire tulema ja juba märtsis oli novmebriks pilet olemas. ☺

Muusikal "Once" on mulle ise võõras. See mind siiski ei kohutanud, sest tuleb ikka olla avatud uutele asjadele ja kogemustele. Pean ütlema, et ei kahetsenud piletiostu. Tegemist oli hästi lihtsa ja südamliku looga, mis muusikast ja armastusest ning sellest, et meil kõigil on mõnikord tuge vaja, et oma unistuste poole pürgida. Tegevuse käik oli mõneti etteaimatav (mitte küll detailides lõpuni), aga arvan, et noortele läheks päris hästi peale. Mulle meeldis etenduse muusika ja eriti naudin ma kui meie andekad näitlejad pillidega jämmivad, mida selles etenduses tehti kohe mõnuga. See on lihtsalt nii äge kui näitlejad pilli mängivad ja seda veel nii hästi nagu professionaalsed muusikud. Oleks nagu olnud mingil vingel impro kontserdil, seda enam, et kogu etenduse trupp oli korraga laval ning sekkus pillimänguga loosse. Minu jaoks oligi selle etenduse võlu pillimäng ja muusika.

Priit Võigemast kehastas iirlasest hobimuusikut, kelle looming oli tüdruksõbra minema kolimise tõttu stoppama jäänud. Ühel päeval kuuleb tema mängu tšehhitarist sisserännanud tüdruk (Laura Kalle), kellega ta hakkab suhtlema ning kes innustab teda muusikaga tegelemist jätkama. Tore oli vaadata nende loo kujunemist, kuigi see lõpuks ei lõppenudki päris nii nagu algul ehk eeldada võiks (spoiler: ei tulnud suurt ja ülevat armastuslugu). Näitlejate rollisoorituses üllatusi polnud, aga mõlemad laulsid hästi ning mängisid ka pilli.

Tüdruk töötas hispaanlase (Tarvo Vridolin) juures muusikapoes. Tarvo Vridolin oligi selle etenduse koomiliseim kuju oma suure ning kohmaka koguga ja samas õrna hingega hispaanlasena. Teine muige suule toov tegelane oli Carmen Tabor, kes mängis tšehhi tüdruku ema. Kui ta oma tiraadi ikka tšehhi keeles lahti lõi ja hoogsalt oma temperamenti näitas, siis kiskus suunurgad täitsa üles kohe. Plakati kohaselt mängis seda rolli algul Terje Pennie, kes võib-olla oleks oma oleku ja madala aldiga isegi veel rohke vurtsu sellesse rolli lisanud, aga Carmen oli ka lahe.

Eraldi mainiks veel Mihkel Kuuske, kelle puhul vaatasin algul, et Ago Soots hoopis. Mis mulle muljet avaldas, oli vinge trummisoolo! Lisaks veel muude pillide mängimine... Võimas!

Mingi aeg peale etendust kummitas ka muusikali põhilugu, aga nüüdseks on see juba ununenud. Samas Youtube'st saab inglise keelset versiooni täitsa kuulata.

Kokkuvõttes oli tore muusikaline õhtu ja mehele meeldis ka. ☺

Allikas: Ugala Teater

Allikas: Ugala Teater

Kaukaasia kriidiring

Külastus: 02.11.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Tiit Palu
Esietendus: 23.02.2019

Kuna mul, õel ja onutütrel on novembris sünnipäev, siis kutsus ema meid selle puhul teatrisse. Enne muidugi väike õhtusöök ja jutustamine ka, aga õhtu naelaks oli ikkagi Vanemuise ühiskülastus, kus vaatasime etendust "Kaukaasia kriidiring". Väike skepsis oli sees, sest esiteks pole Tiit Palu minu lavastaja ja teiseks ei osanud Bertolt Brechti nimest kohe midagi arvata st nimi on tuttav, aga looming mitte nii väga. Olen vist kunagi isegi midagi temalt lugenud ja võimalik, et ka mõnda tema sulest sündinud etendust näinud, aga pead ei anna. Kartsin midagi väga tõsist ja filosoofilist, mis osutus aga asjatuks hirmuks.

Tegelikult oli täitsa tore etendus ja muiata sai ka. Enim avaldas muljet muidugi lavakujundus ja lavastaja idee näitlejad mööda kaldpinda üles ja alla ronima panna, kes mägironijana ronides, kes alla libisedes ja kes suisa püstijalu kõndides. Lisades sinna juurde videoprojektsiooni, täitsa nagu Kaukasus kohe! See andis etendusele palju juurde. Teised kiidusõnad lähevad muusika eest. Mulle see valik sobis.

Nüüd aga mõne sõnaga etendusest lähemalt. Loo süžee oli lihtne - kodusõda, valitseja on kukutatud, valitseja imikust poeg maha jäetud ning teenijanna Gruše (Marian Heinat) seisab valiku ees kas päästa ennast või riskida ja põgenda koos imikuga. Etendus ongi tema teekond kuni selleni, kes on rohkem ema, kas see, kes last kasvatab või see kes sünnitab, aga ei kasvata. Algus tundus veidi imelik ja mõtlesin, et ei tea, mis nüüd siit tuleb. Näitlejate tekst, v.a ehk Aivar Tommingas jutustaja rollis,  oli selline natuke tehislikult ja kohati puiselt esitatud ehk umbes selliselt nagu algklasside näidendis tuleb oma read ära öelda ja on tehtud. Samas oli see minu arvates taotluslik ja läks kogu taustasüsteemiga hästi kokku. Tegelikult koosneski ju etendus erinevatest stseenidest ja ei olnud nn elutoa draama, kus inimesed istuvad laua taga ja arutavad maailmaasju. ☺

Gruše Marian Heinati kehastuses põgeneb koos imikuga, kohates teel mitmeid inimesi, kellest mõned teda aitavad teised mitte, lisaks ajavad teda taga sõdurid, kes soovivad imikut tappa. Üks lemmistseene oli mul see, kuidas Piret Krumm ja Merle Jääger peenete daamidena Grušet vankri peale ei võtnud ja rõõmsalt lauldes edasi sõitsid. Ma isegi ei tea, mis mulle selle stseenis meeldis, aga see meenub mulle aeg-ajalt kuidas need pead sealt maa seest välja tulid ja nii ignorantselt midagi enda ümber nägemata laulsid. See ajab mind praegugi muigama. Ma vaataks seda stseeni kohe veel...

Suurim roll lisaks Grušele oli Andres Mähari kehastatud kohtunik Azdakil, kes valitses tervet teist vaatust. Väga pepsidele inimestele see vaatus ilmselt ei sobi, sest seal aeti väga palju s...a juttu, aga mind sellised asjad ei häiri ja eks see s..t oli ka laiemas tähenduses kui lihtsalt väljaheide. Nüüd tuleb ka väike spoiler: See oli hullumeelne, kuidas Mäharit pidevalt üles poodi ja mul oli ausalt öeldes kohati isegi hirm, et ega päriselt õnnetust ei juhtu kui ta pidevalt sinna lavaauku lendas nöör kaelas ja ta pärast sealt nööriga väja tiriti.

Lisas tegid kaasa veel erinevates rollides Ott Sepp, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja Karl Laumets. Jaanusel olid seejuures ehk kõige eriilmelisemad rollid, eriti kontrastne oli see totakas sõdur võrrelduna vürst Kabeziga.

Oli selline tore laupäevaõhtune meelelahutus, aga wow efektist jäi ikka midagi puudu.

Allikas: Vanemuine

Allikas: Vanemuine

Kosmilised saialilled

Külastus: 29.10.2019
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Katariina Unt
Esietendus: 03.09.2019

Kõigepealt pean alustama sellest, et ma ei tea, mis nende vanemate prouadega lahti on, aga millegipärast peavad nad kogu aeg trügima ja nn selga ronima. Olen seda täheldanud viimasel ajal mitme etenduse puhul. Seegi kord polnud erand. Lisaks veel suutis üks minu kõrval istujatest käituda selliselt nagu üks intelligentne teatrikülastaja käituda ei tohiks. Nagu mingi teismeline oli kõrval, kuigi samas saalis istuvad teismelised käitusid igati vinksilt ja vonksilt. Igal juhul oli sellel proual ilmselgelt igav ja etendusest ta vist ka aru ei saanud, sest muudkui niheles, ohkis kõva häälega, arutas sõbrannaga, et aeg on nagu juba täis ja loomulikult vaatas ta kottpimedas saalis telefoni pealt kellaaega! Lihtsalt uskumatu! Ilmselgelt oli kodutöö tegemata ja ta ei teadnud, mida ta vaatama tuleb. Korra olen sellist prouat teatris korrale kutsunud ja oleks etendus pikem olnud, siis oleks seda vist ka seekord teinud. Praegu pääses mu mürgisest märkusest. ☺

Nüüd aga etendusest. Etendus oli valus. Üksikema depressioon ja isegi hullus, mille pärast ka tema kaks tütart kannatama pidid, ei ole mingi kerge teema (sellest ka selle proua nihelemine ehk?). Triinu Meriste kehatstav ema oli ikka täielik püshh! Ükski normaalne ema ei teeks oma lapsele nii, isegi kui laps teda hullumaja Bettyks kutsub. Triinu tegi tugeva rolli. Algul ehk ei saanud kohe vedama, kuigi hiljem järele mõeldes pidigi ta seal ju sellised depressiivselt lebades oma monoloogi esitama ja patja pobisema. Tema depressioon oli väga ilmne, samuti tema ebastabiilsus. Lisaks veel kogu see viha maailma vastu ja tütarde "kaitsmine" maailmakurjuse ja ebaõigluse eest.  Psühh, mis psühh, kellel oli siiski ka helgusehetki. Ma saadaks ta ravile, kuhu see tegelaskuju ilmselt ei läheks, sest kogu maailm on ju tema vastu.  Igal juhul tugev ja usutav rollisooritus.

Tütreid mängisid noored VKA lõpetanud näitlejad - Elena Koit ja Loviise Kapper. Üks neist oli siis selline särtsakama karakteriga (Loviisa Kapper)), teine rohkem ema poolt mutta trambitud, kuid samas andekas ja tark (Elena koit). Nii kurb kui ema sellist asja näha ei suuda ja ei taha. Tütarde roll oli ema omaga võrreldes oluliselt väiksem, kuid siiski mitte ebaoluline. Liigutav oli hetk, mil ema oma tütart kenaks nimetas, olles eelnevalt siiski pidevalt rõhutanud tema mõttetust ja inetust. Iseenesest oli tore, et noorem tütardest leidis endale väljundi radioaktiivsete saialillede kasvatamises ja see tegi tema helgemaks, samas särtsakama tütre puhul oli ema hullus ka temale nakatunud, mis kutsus esile hoogusid. Valus oli taas vaadata kuidas hoo saabudes noorem õde teda aidata püüdis, aga ema tuimalt ja ükskõikselt kõrval seisis. Siiski pean ütlema, et oma ema nad armastasid vaatamata tema hullusele.

Katariina Unt lõi ise ka etenduses kaasa, tehes kõiksugu taustahääli alates telefonihelinast ja lõpetades kõnemõminaga. Päris vahva leid ja omapärane lahendus. Eriti naljakas oli see taustsüsteemi suhtes, sest enne etenduse algust palus ta telefonid välja lülitada, sest neil pidavat etenduses ka telefon helisema. Päris naljakas oli, kui selja tagant järsku inimhäälne tirrrrr tuli. ☺

Etendus oli kokkuvõttes raske ja igaühele ei sobi (heaks näiteks proua oma sõbrannaga minu kõrval), kuid mulle ikkagi meeldis ning seda just Triinu rolli pärast. Teema ise oli aga vägagi valus ja raske ning etenduse pikad pausid võivad mõnes ka lisanärvilisust tekitada.

Allikas: Vat Teater (Siim Vahur)

Ööpiltnikud

Külastus: 26.10.2019
Teater: ERM Teater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Esietendus: 12.04.2019

Seekordsesse teatrisse minek oli mulle esmakordne, sest ma pole varem ERM Teatris käinud. Lisaks tundus ka teema - Eesti esimese pornofotograafi Ned de Baggo ja tema lorijuttude autorist sõbra Kiwiloo Intsu seiklused - intrigeeriv.

Teatrisaali sisenemine oli ettevalmistus etendusse ja tuli läbida koridor, kus rippusid "pornograafilised" pildid. Eks tolle aja pornograafia oli üsna tänapäeva Instagram, sest viimane on sarnaseid poolalasti pilte täis ja keegi ei pea seda pornograafiaks. ☺

Etendus ise oli hoogne ja lõbus. Ned de Baggo ja sõber Ints põgenesid politsei eest, sest pornograafiliste piltide tegemine ja nende levitamine on karistatav. Nad leidsid varju Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis, valetades ennast katuseparandajateks. Seal see seiklus lahti lähebki.

Koolitüdrukuid mängisid Tartu Waldorfgümnaasiumi gümnasistid ja Maria Kallaste. Tublid noored olid. Etenduses jagus nii tantsu kui ka muusikat ning sellega saadi hästi hakkama, nagu ka näitlemisega. Tütarlastest oli keskne roll Laura Aurora Vahtral Ellenina, kes tahtis minna tööle Saksamaale revüüteatrisse. Sai tublisti rolliga hakkama ja julgust jagus. Kui algul saksa keeles laulis, siis ma vaatasin küll, et kohutav saksa keeles ja nii vale hääldus kohati, et jube. Hiljem muidugi selgus, et see oli taotluslik. ☺

Ned de Baggot mängis Kristjan Lüüs ja tema sõpra Ott Sepp. Nad moodustasid koos vahva paari. Eriti meeldis mulle, kuidas nad kuivikutest õpetajaid (Kersti Tombak ja Piret Simson) võrgutasid. No ja siis Ott Sepa luuletus ahvidest ja krokodillides koos liikumisega... kui see veel lõpuks lauluks vormus, oli mul väga naljakas ja õpetajannad olid etenduses vägagi šokeeritud.

Kersti Tombak ja Piret Simson olid selles etenduses minu lemmikud. Kersti koolijuhina oma karmuses ja samas varjatud leebuses ja kurbuses oli lihtsalt nii äge. Pean ütlema, et see sinine seelik ja valge pluus sobisid talle imehästi. Piret omakorda oma "ujuva" liikumisega ja puusi väänutava õpetajannana andis lavale särtsu ja koomikat juurde. Ilmselgelt olid mõlemad paadunud naistemeestele lihtne saak.

Tegemist oli kokkuvõttes mõnusa laupäevaõhtuse meelelahutusega ja mingit sügavat filosoofiat sealt otsida ei maksa.

Allikas: Facebook - Eesti Rahva Muuseumis toimuvad üritused