Buratino

Külastus: 25.11.2018

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Esietendus: 26.05.2018

Kes siis Buratino lugu ei tea? Ja Olav Ehala laule? Selge oli see, et nende kahe kombot tuleb vaatama minna. Seejuures saab ju veel lastesse teatripisikut süstida!

Lõpptulemus on nüüd see, et ma juba mitmendat päeva muudkui ümisen: „See on tõesti väga hea, ta-ta-ta-ta-ta-ta-ta…“. Lapsed juba ütlesid, et minuga ei saa muusikateatrit vaatama minna, pärast ei saa enam keegi asu. 😊 Aga sain tõeliselt positiivse emotsiooni. Positiivsema kui lapsed, sest nende arvates lauldi liiga palju. Olin sunnitud juhtima nende tähelepanu asjaolule, et tegemist on muusikaliga, aga nad olid endiselt oma seisukohal, et liiga palju lauldi. 😊 Mulle see aga just meeldis. Ja need laulud on seal ju ülimalt kihvtid ja mõnusa viisiga. Eriti seesama Buratino lauluke ning väga ilus on Papa Carlo lauluke, mis mul isegi etenduse lõpus silmanurga kergelt märjaks tegi.

„Buratinot“ mängitakse tegelikult mitmes koosseisus ja  minu lootus oli, et 25. novembril on Buratino rollis Karmo Nigula. Läkski õnneks! Kuigi mulle väga meeldib kui lapsed näitlevad, meeldib mulle siiski rohkem kui seda teevad täiskasvanud. Eriti kui teisi lapsi mängivad samal ajal täiskasvanud. Seepärast ootasingi Karmot ning ei pidanud pettuma. Sobis hästi rolli, oli piisavalt lustakas ning laulis ka hästi.

Etendus ise on lutslik, sisse on pikitud nalju ka lapsevanemate jaoks. Eriti lahe oli minu arvates rebane, keda mängis Janne Sevtšenko. Ta oli kohe lihtsalt täitsa selline kavalpea rebane. 😊 Carabas Barabas on alati äge ja eriti äge on ta Hannes Kaljujärve poolt kehastatuna. Kui ta oma laulu ära laulis ning rahva aplaus oli mingil põhjusel hõredavõitu, siis ei jäänud tulemata ka kommentaar, et on olnud tummisemaid aplause. 😊 Selle peale loomulikult sai ta ka tummisema aplausi ja ka paar hõiget rahva hulgast.

Lavastatud oli samuti huvitavalt ja mitmekülgselt. Tundub, et varjuteater on moes, sest seda on nüüd nähtud juba nii mitmeski etenduses. Nii ka siin. Sedakorda siis olukorras, kus Carabas ja Duremar omavahel kuldvõtmekesest räägivad. Seejuures on huvitav jälgida kujude suuruste vaheldumist, millest lapsed küll eeldatavasti aru ei saa, aga täiskasvanutele võiks see ollagi üsna huvitav psühholoogiline vaatepilt.

Jälle ei saa üle ega ümber ka lavakujundusest. Seekord oli kasutatud pöördlava ning sinna oli tehtud suur Papa Carlo nägu (ma arvan nii). See avaldas isegi poistele muljet.

Oli üks tore pühapäev, mis tõi naeratuse näole ning lauluviisi huultele.

Allikas: Rahvusooper Estonia

Pilgatud pimedus

Külastus: 17.11.2018

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Christian Römer

Esietendus: 20.09.2018

Ilmselgelt tuleb oodata midagi psühholoogilist, sest etenduse tutvustuse algus kõlab teatri kodulehel nii: Kaks eesti sõdurit saadetakse ohtlikule missioonile. Nad peavad vihmametsast üles leidma koloneli, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid.

VAT Teater on ennast minu lemmikute hulka mänginud. Mulle ei ole küll kõik nende etendused meeldinud, aga enamus on siiski andnud teatrielamuse ja saanud minult üle keskmise hinded – alustades „Faustist“ ja lõpetades „Klaasist loomaaia“ ja „Masohhisti pihtimusega“. Nüüd kui nägin, et viimase lavastanud Christian Römer on taas VAT Teatris tegutsemas, sai otsustatud, et seda tuleb vaatama minna. Ei jõudnud veel piletit ostma hakata kui õde juba tuli ettepanekuga ühiseks teatrikülastuseks. Mõeldud-tehtud! ☺

Christian Römeri puhul on lahe see, et tema lavastused (no kaks neid ainult ju tegelikult näinud olengi) on eestistatud. Siinkohal tuleb võib-olla hoopis pilk suunata dramaturg Mihkel Seederi poole? Igal juhul on see väga positiivne.

Etendus toimub siis valdavalt paadis mööda jõge sõites ning kirjeldatud tapjast koloneli otsides. Otsijateks on leitnant Nahkur (Jaak Prints) ja reamees Tursk (Tanel Saar). Tegemist on äärmiselt sürri lavastusega, kuhu on pikitud koomilisi hetki, millest mõned panevad muigama, mõned naerma, aga on ka kohti, kus hakkas veidi ehk igavgi. Samas ei ole selle sürreaalsuse üle midagi imestada, sest kui ise peaks Afganistanis mööda jõge inimtühjas paigas sõitma, hakkaks endalgi kõhe ja katus läheks sõitma. Tegelikult jagus sellele teekonnale nii mitmeidki kummalisi ja koomilisi kohtumisi erinevate tegelastega, kelleks kehastusid Margo Teder ja Ago Soots.

Lavastatud oli kihvtilt ja nappide vahenditega nagu ikka VAT Teatris kombeks. Laval on sisuliselt paat, millega mööda jõge sõidetakse. Loomulikult on laval ka vett… Kus see on, see tuleb endal ära vaadata. Eraldi ühtegi näitlejat ei tahakski esile tõsta, kõik olid head ning igal rollil omad vimkad.

Koomilisemad hetked olid lavastuses ehk Itaalia koloneliga kohtumine ning kindlasti pärismaalaste laagrisse jõudmine, kus õlgseelikus „tütarlaps“ lavale astus. Aga lõpliku koomuski tegi ikkagi üks pealtvaataja. Öeldakse ju, et kui laval on püss, siis tuleb sealt kindlasti ka pauk. Nii juhtuski. Selle peale üks naisterahvas publiku seast röögatas üle saali:“Assa kurat!“. Rikkus küll ära dramaatilise hetke, aga kohutavalt naljakas oli. ☺

Allikas: VAT Teater

Mineku eel

Külastus: 16.11.2018

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 27.10.2018

Pean kohe alustama sellest, et Hendrik Toompere ei ole nn minu lavastaja. Minu arvates võiks ta rohkem mängida ja vähem lavastada, sest näitlejana on ta minu arvates parem. ☺ Eks ole tal ka muidugi olnud sähvatusi, aga need on pigem harvad. Igal juhul lähen tema etendusi vaatama äärmise ettevaatusega ja eelhäälestusega. Õnneks kuulus Linnateatri „Mineku eel“ pigem sähvatuste hulka.

Lugu räägib dementsusest ning sellest, mis saab siis kui on nii pikka aega koos elatud ja üks peab lahkuma. Ütlen ausalt ja maakeeli, et algul ei saanud ma muhvigi aru… Küll ma arvasin, et isa on surnud, siis jälle, et vist ikka ema ja siis uuesti isa…. Olgu siinkohal öeldud, et mõlemad figureerisid samal ajal laval. Kes siis tegelikult surnud oli või kas üldse, seda peab nüüd igaüks ise vaatama. Igal juhul lõpuks loksus kõik paika.

Näitlejatööd olid meisterlikud. Linnateatril ikka on materjali, millest voolida. ☺ Enim meeldisid kaks rolli, kuigi tegelikult oli kogu trupp tugev. Andrus Vaarik meenutas mulle mu vanaisa enne surma. See, kuidas ta tühja pilguga seal istus ja suunurgast seent tilkus ning käsi värises… Ja siis need selgusesähvatused. Pilk selgeks, et siis taas tuhmuda. Fantastiline ja samas nii kurb.

Teine lemmik oli Ursula Ratasepp, kes oli algul aga suisa tundmatu! Selline roll! Uskumatu. Kaks korda vaatasin, et kas tõesti tema. Ta võib ikka tõesti noorest plikast kuni vanamuttideni mängida ja kannab rolli seejuures välja.

Veel mainiks Anne Reemanni. Eriti see koht, kus ta porgandit koorib ja pead mehe haiguse eest nn liiva alla üritab peita. Fantastiline ja samas nii kurb, kuid siiski ilmselgelt tõeline armastus.

Viimasel ajal on mul mingil põhjusel teemaks ka lavakujundus. Seekord avaldas see jälle muljet. See aed seal klaasi taga ning ehtne vihmasadu…☺

Dementsus on ikka kole asi ja tuleb ainult loota, et see ennast sellisel kujul ei taba. Nüüd mõtlengi, et kas jahin Theatrumi "Isa" piletit edasi või aitab dementsusest... Vist ikka jahin.

Allikas: Tallinna Linnateater

Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

Külastus: 28.10.2018

Teater: NUKU

Lavastaja: Sander Pukk

Esietendus: 08.03.2015

Üritan ka lastesse teatripisikut süstida. Seekord vaatasime NUKU-s etendust „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“.

Pealkirjast võib eeldada, et tegemist on krimkaga. Eks ta natuke oligi, vähemalt algus, aga tegelik lugu oli hoopis midagi muud ja palju sügavam. Seda enam, et koera mõrvar saadi teada juba esimeses vaatuses.

Mirko Rajas mängis autistlikku poissi Christopheri, kes saab läbi juhuste teada midagi oma ema kohta, mis paneb teda läbi tegema rännakut oma väiksest kodukohast Londonisse. Selline rännak ei ole ühele autistile kerge, eriti kui ta seni on kogu aeg kellegi nn valve all olnud… Kuna oma tutvusringkonnas on ka paar autistlikku last, siis oli huvitav Mirko rollilahendust jälgida. Väga hästi tehtud roll! Täitsa nagu päris. Isegi silmadega mängis. Viis pluss selle eest!

Teised rollid olid kõrvalisemad. Enim sümpatiseeris mulle Kaisa Selde nii jutustaja rollis kui ka Christopheri õpetajana. Nii hoolitsev ja armas. Anti Kobin isana oli küll ilmselgelt oma poega armastav papa, kuid kaotas aeg-ajalt siiski enesevalitsuse ja sellel olid loomulikult tagajärjed. Nende tagajärgede lappimine ei olnud aga lihtne. Eks see valu peegeldus ka tema rollist.

Omaette roll oli valgusefektidel. Neid oli kasutatud nii mitmeski kohas ja pean ütlema, et väga efektselt. Kõik see kosmoses lendamine ja matemaatikaeksami segadus peas ning loomulikult ka vanglatrellid kui Christopher alguses politsei poolt kinni peeti. Väga vinge.

Etenduses sai nalja ka ja see meeldis muidugi lastele. Üks tore koht oli see kui Chrisopher hakkas seletama Pythagorase teoreemi ja õpetaja katkestas teda, et pealtvaatajatest ei taha keegi seda kuulata. Selle peale üks laps publikust arvas, et ta tahaks küll. Ega seda teoreemi lahti ikkagi seletatama ei hakatud, aga Kaisa Selde arvas, et peale etendust võivad need tulla küsima, kes ikka väga tahavad teada. Mõtlesingi, et kas oli nii hea ja tõsise näoga improvisatsioon või on seda ka varem juhtunud, et tahetakse teoreemi kuulda. ☺

Etenduse kohta tuli ka lastelt kiitvaid sõnu. Eeldan, et nad ei tahtnud lihtsalt ema rõõmustada, vaid tõesti mõtlesid nii. ☺ Tegelikult nägin eile, et suurem laps pidi selle etenduse kohta kirjutama arvustuse ja tal oli seal lause: „Kõik oli perfektne“. Ühe 13-aastase suust on see kindlasti väga hea tunnustus NUKU-le. Kindlasti ei soovita ma seda etendust väikestele, sest nad ei saa sellest aru ja neil hakkab igav. Ega see vanuseline soovituspiirang (12 aastat ja vanemad) pole asjata etenduse tutvustuse juurde pandud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et üks ütlemata kihvt etendus NUKU poolt!

Allikas: NUKU