Külastus: 17.06.2017
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 01.02.2021
Algselt pidime teatrisse minema märtsis, siis mais ja lõpuks jõudsime sinna juunis. Eks ikka kõik selle va koroona pärast. „Lapsed“ on Elmo Nüganeni viimane lavastus Linnateatris peanäitejuhi rollis. Mul on kahju, et ta ära läheb, aga loodetavasti kutsub Uku teda ikka tagasi külalislavastajana. See oleks tore.
Olin seda etendust varasemalt Frankfurdis näinud ja lugesin täna üle ka oma tolleaegse postituse. Ma ei mäletanudki, et ma nii kriitiline olin... ☺ Ma olen tegelikult ju ikka enamasti pigem liiga leebe ja hoian kriitikaga tagasi. Ju siis oli lihtsalt selline kriitikategemise päev.
Nagu ma arvasingi, meeldis mulle Linnateatri "Lapsed" ikka kordades rohkem. Oma näitlejad on ikka juba armsaks saanud tuttavad ja teevad kuidagi hinge soojaks. Pealegi ei ole nad laval nii puised nagu olid Frankfurdi omad, kes minule teadaolevalt ei ole samuti amatöörid. Osad neist on väidetavalt UK-s teatrikunsti õppinud. Tegelasi oli laval küll ainult kolm, aga nad kõik meeldivad mulle näitlejatena. Henrik Toompere kohta olen ma ikka öelnud, et kuigi ta pole enamasti minu lavastaja, siis näitlejana sobib mulle vägagi hästi. No ja Anne Reemann ning Epp Eespäev meeldivad mulle mõlemad, eriti Anne. Tema on kohe kuidagi eriti südamelähedane. Minu arvates läheb ta aastatega ikka ja aina paremaks.
Lugu ise on üsna dramaatiline, sest tegevus toimub peale tuumakatastroofi. See on aga kõik taustaks. Peamine fookus on ikka kolme tuumafüüsiku inimsuhetel nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ega ei teagi, mida ise teeks kui ukse taha ilmub vana sõber, kellel on su mehega kunagi suhe olnud. Eks ehmataks vist ära nagu seekord Hazeligi Anne kehastuses. Või siis Robin ja lehmad. Kas me ikka teesklusega kaitseme teisi või tegelikult iseennast hoopis, sest tõtt on valus tunnistada ja kui pea jaanalinnu kombel liiva alla peita, siis neid asju nagu ei olekski juhtunud? Sama tegu on eneseohverdamisega. Kui sa saad aru, et tulemas on fataalsed muutused, mida tagasi pöörata ei saa, siis kas sa ohverdad ennast tegelikult maailma päästmise nimel või hoopis selle nimel, et sulle kalli inimesega need viimased hetked koos olla, kuigi see toob kaasa ka sinu surma? Mis siis ikka toimub meie sisemuses sellistel hetkedel? Spoilerdada ei taha, seega sisust rohkem ei räägi. Vaatasin, et Frankfurdi postituses ongi liiga palju spoilereid ning seda ette hoiatamata, aga kust mina pidin teadma, et Linnateater ka selle lavastada võtab? ☺ Ega ma seda vana postitust muutma ka ei lähe.
Nüganen oli sellesse masendavasse loosse sisse pikkinud ka väikseid naljavimkasid, nagu tal ikka kombeks on, mis tegid loo kuidagi nauditavamaks ja panid kohati muigama. Samuti meeldis mulle selle etenduse lõpp rohkem kui Frankfurdi oma. Frankfurdis lõppes lugu jooga ja jogurtiga, aga siin oli ikka väga konkreetselt aru saada, et edasine maailma päästmine ei jäänud lihtsalt jutuks, vaid see sai ka tegudega kinnitatud.
Küll tekkis meil peale etendust mehega arutelu Hazeli ja Robini laste teemal. Tema arvas, et nad on surnud, v.a see kõige vanem. Ma siiski arvasin, et elavad mujal. Nii et mine võta kinni. Frankfurdi etendusest mulle ka ei jäänud muljet, et nad oleks meie seast lahkunud... Teisalt kui ma tema argumente kuulasin, siis võis tal ka õigus olla. Ilmselt see ongi igaühe enda otsustada ja tunnetada, kuidas ta seda mõtestada soovib.
Mulle kokkuvõtvalt etendus meeldis vaatamata masendavale teemale ja näitlejate töö oli nauditav. Lisaks näitlejatele ja lavastajale kiidaksin ka kunstnikku (Reinis Suhanovs (Läti)), kes oli lavast teinud tõelise telgi, mis tõi katastroofi õudust veelgi rohkem esile.
Vaatasin, et võimalus oleks seda etendust veel vaadata koosseisus Anne Reemann, Peeter Tammearu ja Piret Kalda. See oleks ka huvitav juba ainuüksi näitlejate pärast, et võrrelda, kes kuidas rolli sisse elab.
 |
| Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur) |
