reede, 16. juuli 2021

See laps

Külastus: 08.06.2021

Teater: Theatrum

Lavastaja: Maria Peterson

Esietendus: 02.10.2019


Üle üüratult pika aja pääses taas teatrisse. Kohe ärevus oli sees. ☺ Viskasime veel nalja, et ei tea, kas oskabki enam avalikus kohas korrektselt käituda. Nali naljaks, aga ilmselt mõned inimesed olid selle ära unustanud. Keegi peeru just ei lasknud, mida on pärast pikka teatripausi kaasvaatajate poolt  kuuldavasti teatris ette tulnud, aga kommipaberitega oli küll mõnel vaja krabistada. Ja ma ei räägi siin lastest! Prouad, kes enne etendust olid meie selja taga suures jutuhoos, arvasid, et õige aeg  mingeid kurgutablette või komme pakendist välja võtma hakata, on just siis kui saal on pimedaks läinud. No ja siis on seda vaja ju teha hästi-hästi ettevaalikult, et haudvaikuses see krabin kohe pikalt kostaks... Ajas ikka harja punaseks küll ja piinlik oli ka. See aga selleks, räägiks ikka parem etendusest endast.☺

Etendus ise koosnes kümnest loost, mis kõik baseerusid Prantsusmaal inimeste seas läbi viidud intervjuudel ning räägivad armastusest, lapsevanemaks olemisest ning pereelu nii tumedamast poolest kui ka illusioonidest. Teisisõnu olid need lood erinevatest peredest, lastest ja lapsevanematest. Mõnel lool oma huumorgi sees, mõni vägagi valus. Peale etendust jõudsin siiski järeldusele, et mul on elus ikka väga hästi läinud, sest nn äratundmist ei tekkinud õnneks kellegagi. Õnnelik inimene, mis muud!

Spoilerdada ei taha, seega lugude sisust ei räägi. Tuntumatest näitlejatest mängisid lugudes erinevaid rolle Indrek Sammul, Rea Lest, Liina Olmaru, Kristjan Üksküla. Tegelikult oli terve hulk näitlejaid veel, sh lapsi, kes olid muidugi ekstra toredad, aga kuna kavalehel ei ole toodud, kes mis rollis on, siis ma ei oska ka öelda, et kes keda mängis. ☺ Enim erinevaid rolle oligi ehk Indrek Sammulil, kes pidi kehastama nii lahkuläinud pere isa, kelle lapse arvates on ta ebaoluline, täiskasvanud poja türannist isa ning elus ja teismelises pojas pettunud terviseporbleemiga kaevurist. Need olid täitsa erinevad mehed, pole midagi öelda. Liina Olmaru emadest oli kõige ebameeldivam nn tõusikust ema ning kõige koomilisem, surnukuuri külastav ema. See viimane oleks päris jube, kuigi etenduses pigem koomiline, ja tuleb loota, et selleks endal kunagi vajadust ei ole. Hmm, tundub, et ikka läks mingis ulatuses spoilerdamiseks! Rohkem ei kirjuta. ☺ 

Lavakujundus oli lakooniline. Õigemini vastavalt loole toodi lavale kas tool või viidi see ära. Samas lugudevahelised videoklipid vaikiva sissejuhatusena järgmise loo tegelastesse oli vägagi huvitav lahend ja meeldis mulle. 

Kokkuvõtvalt oli huvitav tükk, samas minu jaoks midagi põrutavalt erilist ei olnud ei lavastuses ega ka näitlejate mängus. Armas oli see kui üks lapsosatäitjatest teksti sassi ajas ja kuidas ta sellest välja tuli.  Mul oli pihku varutud ka taskurätik, et ehk läheb nutmiseks. Ei läinud. Sellegipoolest ma ütleks, et tasub vaadata, et siis kasvõi mõista kui õnnelikku elu sa ise oled tegelikult elanud ja kui hästi sul on läinud. Pealegi on teatris ju tore! Nii et minge teatrisse! ☺


Allikas: Theatrum



Allikas: Theatrum