pühapäev, 16. juuni 2019

West Side Story

Külastus: 11.06.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Georg Malvius
Esietendus: 24.05.2019

Suveteatri hooaega alustasin muusikaliga "West Side Story". Esiteks mulle muusikalid meeldivad, teiseks mulle enamasti meedivad Malviuse lavastused ja kolmandaks sattus see lihtsalt juhuslikult esimeseks suvetenduseks. Eetendust mängitakse nii inglise kui eesti keeles, aga valisin viimase, sest mulle meeldib vaadata etendusi, kus ma näitlejaid tunnen ja saan neid võrrelda ka nende varasemate töödega.

Etenduse lugu on teada - kaks noortejõuku kaklemas ning nende taustal Romeo ja Julia armastuslugu. Kahjuks pettusin etenduses või õigemini ei vastanud see minu ootustele. Minu arvates oli see allpool Malviuse taset ja täiesti Harju keskmine etendus. Oli ka positiivset, aga mingil põhjusel negatiivne jäi ikkagi domineerima.

Kõigepealt siis negatiivne kriitika, et lõpuks positiivne ikka kõlama jääks. ☺ Minu arvates ei sobinud peaosadesse valitud Hanna-Liina Võsa ja Heldur Harry Põlda oma rollidesse. Mõlemad laulavad väga hästi ja selles osas ma ei kritiseerigi, aga nad lihtsalt ei olnud oma rollides usutavad. Hanna-Liina on kaunis põhjamaa neid ja isegi tumedate juustega parukas ei tee temast puertoricolast. Samuti (vabandan juba ette selle kriitika pärast) on ta Maria rolli jaoks liiga vana ja kuskilt otsast ei mõjunud noore nääpsukese neiuna. Lauluhääl on tal hea ja laulis tõesti hästi. Kui silmad kinni panna, siis laulud olid vägagi nauditavad. Heldur Harry Põlda ei sobinud samuti oma rolli või vähemalt ei olnud ta usutav Tony. Pigem selline natuke hale ja äbarik. Lauluhääl aga samas väga hea nagu Hanna-Liinalgi ja küllap ta seepärast ka rolli valituks osutus.

Juss Haasma susistas ja pudistas terve etenduse. Pidevalt pidi tema teksti ajal kõrvu kikitama, et midagigi tekstist tabada. Kui on eestikeelne etendus, siis ei tahaks ju kogu aeg teksti lugeda, vaid eelistaks ikka kuulata.

Tantsijad olid head ja ka koreograafia tasemel, aga lauljatest tantsijad olid veidi puised ja tükkisid tempost maha jääma. Esimene vaatus üldse kuidagi venis...

Nüüd positiivne kriitika. Piret Krumm oli väga hea ja minu jaosk päästis etenduse. Oli temas seda ladina-ameerikalikku särtsu, tantsis ja laulis hästi. Mõjus seega usutavalt. Saara Kadak oli samuti tore oma poisiliku tüdruku rollis ning kandis rolli välja. Kaarel Targo meeldis mulle ka, õigemini on ta mulle seni meeldinud igal pool, kus ma teda näinud olen. Selline jõujuurikas ja äkilise loomuga löömamees oli midagi uut. Väga tore leid oli üks heldehäälne poiss, kelle nime ma ei tea, aga kes laulis "Sel ööl". See tõi küll kananaha ihule. Loomulikult on ka kogu selle muusikali muusika hea, millest mõned laulud on ju ka laiemalt tuntud ja hakkasid mul peas kumisema juba enne etendust (nt Maria, Sel ööl, Ameerika). Nii et juba ainuüksi muusika pärast tasub minna.

See negatiivne ja positiivne pool andis minu jaoks tulemuse "harju keskmine" ja sellist wow efekti nagu mul viimati oli "Sweeney Toddiga", mul ei tekkinud. Natuke oli kahju, sest ootasin pigem positiivset, aga ega alati ei saagi ju vedada. ☺


Allikas: Rahvusooper Estonia




Mamma Mia!


Külastus: 07.06.2019
Teater: Novello Theatre
Lavastaja: Phyllida Lloyd
Esietendus: ei suutnud kuskilt leida ☺

Ühel ilusal päeval mõlgutas õde mõtteid, et tahaks Londonisse minna. Ma omalt poolt suskasin vahele, et peaks enne Brexitit ära käima jah ja ma juba ammu tahaksin "Mamma Miat" sinna vaatama minna. Uitmõte leidis viljaka pinnase, järgmiste päevade jooksul said nii lennu- kui ka teatripiletid soetatud ning asusime muude reisiettevalmistuste kallale. 

"Mamma Mia!" on mulle alati meeldinud - filmi olen korduvalt vaadanud ja ka Vanemuise etendus on nähtud. Muusika on lihtsalt nii kihvt ja lugu ise küll naiivne, aga selles on oma võlu. Nii võtsimegi plaani "Mamma Mia!" etenduse Londoni Novello Teatris. Õnneks olen varem mõned korrad Londonis teatris käinud ja seega kultuurišokki enam ei teki, et kuidas teatris riides käiakse, garderoobi pole, kõik söövad-joovad etenduse ajal jne. 

Kui nüüd Vanemuise etendusega võrrelda, siis ei jää meie enda kodukootud "Mamma Mia!" väga alla midagi. Kui "Operifantoomi" puhul täheldasin, et Londonis on rohkem raha ja võimalused seetõttu suuremad, samas näitlejad panevad etendusse oluliselt vähem hinge kui Vanemuise omad, siis "Mamma Mia!" puhul polnud kumbagi tunnet. Lava oli askeetlik ja väheset vahenditega lahendatud ja nn tükitöö tunnet ka ei tekkinud. Vaatasin, et meie etenduse Donnat mängis tegelikult dublant ning võib-olla aitas ka see kaasa, et ta pole nii palju pidanud seda rolli tegema kui põhiosatäitja. Samas Sami osatäitja hingestatus ja vaata, et isegi pisarad, tundusid samuti täitsa ehtsad, kuigi tegemist oli põhiosatäitjaga. Nii ei pruukinud asi olla ka dublandis, vaid etendus ise ongi nii lahe ja seda mängida mõnus. Vanemuisel pole aga midagi häbeneda, seda enam, et meil toimub etendus ikkagi orkestriga, seal aga viie-kuue süntesaatori saatel. ☺ Vähemalt nii palju neid lavaaugus oli kui ma pärast etendust sinna sisse piilusin. 

Algul häiris mind Sami kuju, kes võrreldes Pierce Brosnani ja Veiko Tääriga oli kuidagi liiga kõhn ja nääpsuke. Samas laulis hästi ja mängis hingestatult, nii et lõpuks see mind enam ei häirinudki. Väga meeldis mulle Rosie osatäitja, kes nägi stiilne välja. Stseen Billiga "Take a chance on me" oli üks mu lemmikutest. Billi osatäitja oli mulle tuttava näoga, aga ma arvan, et ta lihtsalt meenutas kedagi. 

Hästi vahva oli see, kuidas rahvas kaasa elas. Juba avamängu ajal hakati Mamma Mia lugu saalist kaasa laulma. See oli minu jaoks midagi uut ja täitsa tore kogemus. Etenduse ajal oli paar kohta veel, kus minu arvates rahvas kaasa laulis. Lõpp läks aga täitsa rokiks kätte. Rahvas tantsis püsti ja üks naine kargas suisa vahekäiku ja kukkus seal rokkima. ☺ Me rokkisime ikka ka koos rahvaga, mitte ei istunud tuima näoga kohal edasi. 

Nagu eelnevast juba järeldada võib, oli minu jaoks ülipositiivne elamus ja olen väga rahul, et ära käisin. Õde jäi ka väidetavalt rahule (kui ta ümber mõelnud on, saab siin all kommenteerida). ☺







Children


Külastus: 22.05.2019
Teater: The English Theatre Frankfurt
Lavastaja: Psyche Stott
Esietendus: 17.05.2019

Mul avanes taaskord Frankfurdis teatris käia ning ma kasutasin selleks ka juhust. Lemmikhobi ju ikkagi. Seda enam, et erinevalt Eestist on seal teatrikavas üks etendus korraga, mida mängitakse ca 2-3 kuud ning siis toimub taas uus esietendus. Seekord oli üsna värskelt esietendunud „Children“.
Tutvustuse kohaselt oli tegemist eco-thrilleriga (mida iganes see siis tähendab) ja räägib ühest pikalt abielus olnud pensionile jäänud paarist, kelle ukse taha ilmub vana sõber, keda nad pole 40 aastat näinud. Selle 40 aasta jooksul on üle elatud nii mitugi tsunamit, maavärinat ja ka tuumakatastroof. Kõlas intrigeerivalt ja ootused olid seega suured ning olin põnevil.

Ukse taha ilmunud sõpra, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga vist oli Rose (meeldetuletuseks mulle endale tulevikus: ei tohi nii pikka pausi jätta vaatamise ja kirjutamise vahele!), olin ma juba eelmises sama teatri etenduses „Apologia“ näinud. Abielupaari meespoolt kehastavat Robinit tundus, et olen ka eelmises etenduses kohanud, aga naispool Hazel oli võõras. Tema mäng meeldis mulle samas kõige rohkem, sest see tundus kõige loomulikum, kuigi oli samas tegelastest kõige hüsteerilisem. Teised kaks osatäitjat tundusid kuidagi puised ja tekst ei tulnud ka loomulikult, vaid teatristlikult ehk minu jaoks ei olnud usutav. Kiituseks pean siiski taas tunnustama kõigi osatäitjate väga ilusat briti inglise keelt. ☺

Lugu rulluski lahti sellel ühel ja ainsamal õhtul, kus hakkas kooruma intriige ja varjatud suhteid minevikust. Nagu ette arvata võis, oli Robini ja külalise vahel kunagi olnud armusuhe, mille kohta arvati, et Hazel ei tea. Eks ta teadis ikka. Lisaks rullusid lahti tervise teemad ehk kellel vähk, kelle radioaktiivsuse tase on juba nii kõrge, et pole enam midagi teha. Armas oli see, kuidas Robin ei tahtnud Hazelile öelda, et kõik lehmad said siiski katastroofis surma, vaid käis iga päev karjamaal neid "jootmas" ja nende eest "hoolitsemas", kuigi tegelikult kaevas neile haudu. Hazeli šokk, kuuldes, et loomi enam pole, jättis küll ehtsa mulje ja oli hästi mängitud.

Kuna nad kõik olid töötanud kes enne pensionile jäämist ja kes varem (Rose) kohalikus tuumatehases, siis tegelik külalise tuleku põhjus oligi nende kutsumine sinna, et päästa veel, mis päästa annab. Kuidas ikka kõige paremini otsustada, kuidas edasi minna? Eks ikka joogat tehes, millega etendus ka lõppes. Mingi hetk nagu tundus, et kisub põnevaks, aga siis vajus ikkagi kuidagi ära ja etendusest jäi mulle poolik tunne. Intriigid nagu olid, aga ei olnud ka. Etendusest jäigi minu jaoks kõlama küsimus, et kas ikka jooga ja jogurtiga saab kõige vastu võidelda ja kui kaugele me peame minema, et ennast oma laste tuleviku nimel ohverdada? Eriti kui need täiskasvanud lapsed tegelikult ei suuda ise hakkama saada ning "nabanööri" pole ka vanemate poolt suudetud või tahetud läbi lõigata.

Võimalik, et mu ootused olid lihtsalt liiga õrged ja sellest ka mittemidagiütlev tunne teatrist lahkudes. Samas ei saagi kõik etendused meeldida ja selles mõttes tuleb olla vist isegi rõõmus, et ega väga hull ju ka polnud, vaid täitsa vaadatav tükk. Ju polnud lihtsalt minu jaoks.