Minu eesti vanaema

Külastus: 10.05.2019

Teater: R.A.A.A.M. /Vaba lava

Lavastaja: Julia Aug

Esietendus: 10.03.2019

Jõudsin samal nädalal veel korra teatrisse, aga seekord õega. Oligi kohe kavas selline õdede õhtu, mis algas nauditava toidu ja veiniga ning lõppes teatrietendusega.

R.A.A.A.M. kuulub juba mõnda aega minu lemmikrühmituste hulka. Otseseid pettumusi nagu ei meenugi, kuigi kindlasti mõni etendus on meeldinud vähem kui teine. Vaba lavaga on mul aga erinevaid kogemusi. 

Sellel õhtul oli kavas  R.A.A.A.M.i ja Vaba lava koostööprojektina valminud Julia Augi lavastatud „Minu eesti vanaema“, mis baseerub mälestustel lavastaja vanaemast. Etendus oli lavastatud huvitavalt – kasutati nii audiovisuaali kui ka tavategevusi, lauldi ja ei puudunud ka püssipauk. Kõige ootamatum oli aga minu jaoks see (eeltöö oli kehv, muidu oleks ehk teadnud), et etendus oli kahes keeles. Ma tegelikult ütlen alati, et ma vene keelt ei räägi ja tegelikult ei oskagi, aga oma üllatuseks avastasin, et aru saan endiselt ootamatult palju. Näitlejad muidugi rääkisid ka väga artikuleeritult. Kuigi seinale lasti alati vastavalt teises keeles tõlge, siis üritasin nimme vene keelt rohkem kuulata ja vähem subtiitreid lugeda. Nii et väike positiivne avastus ka enda suhtes.

Näidendi idee sai aga alguse sellest, et Julialt võeti ära Eesti kodakondsus, kuigi tema esivanemad on juba 17. sajandist Eestis elanud ja ka rahvuselt pole ta tegelikult venelane, kuigi põhikeeleks on vene keel. Äravõtmise põhjuseks oli aga see, et tema vanaema ja vanaisa kolisid (võib vist isegi öelda, et põgenesid) vastavalt 1920. ja 1919. aastal Venemaale ja seega seaduse järgi Julial sünnijärgsele kodakondsusele õigust ei ole. Tal oli paralleelselt ka Vene kodakondsus, aga sellest ta loobuda ei tahtnud, sest peale seda oleks elu ja töötamine Venemaal keeruliseks kujunenud. Eestimaad on aga Julia alati oma tegelikuks kodumaaks pidanud, mida ta armastab üle kõige. 

Etenduses meenutabki Julia (Mirtel Pohla ja tema noorem versioon Laura Kukk NUKUst) oma eesti vanaema (Ülle Kaljuste), kes tuli 60ndatel tagasi Eestisse Narva kanti elama ja kellega Julia veetis toredaid aegu. Kahjuks ei jagunud seda aega väga pikalt, sest vanaema suri kui Julia oli 8-aastane ning ei jõudnudki Juliale eesti keelt õpetada, sest vanaema arvates ei läinud seda Julial vaja. Kuna Julia isa ka eesti keelt ei osanud, sest sündis juba Venemaal, siis ei saanudki Julia eesti keelt õppida, 

Lisaks naistele mängisid etenduses veel Jaak Prints ja Gert Raudsep, kes kehastasid erinevaid kõrvalrolle.

Etenduses on põimitud Julia lapsepõlvemälestused vanaema enda noorepõlvega. Lavastaja auks tuleb öelda, et erinevate stseenide põimimine on päris osavalt välja tulnud ning etendus kokku moodustas minu jaoks terviku. Etendusse jagus ka koomikat. Koomiliseimad seigad olidki ehk Jaak Printsi kehastatud koer nimega Minekoju ning vanaema noorpõlve nn punase liikumiskava etendamine, mille raames ta oma tulevase abikaasa Oskariga tutvus. Viimane kutsus koguni kergemat sorti aplausi esile. ☺ Tore ja südamlik leid oli paberlennukid, mis kehastasid lootust.

Kuigi etenduse alatoon oli minu jaoks pigem nukker, meeldis, et etendus lõppes ikkagi positiivse tooniga ning lootusrikkalt.

„Lennuk, lennuk, vii mind lendama…“

Allikas: R.A.A.A.M.

Lendas üle käopesa

Külastus: 06.05.2019

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Eili Neuhaus

Esietendus: 06.10.2017

Käisin küll juba paar nädalat tagasi teatris, aga vahepeal olid kole kiired ajad ja muljeid kirja panna ei jõudnudki. Seega pole muljed enam väga värsked, aga midagi siiski.

Seekord oli kavas taas üks minu soovnimekirjas olnud etendustest – „Lendas üle käopesa“. Ma ei ole varasemaid lavastusi sellest näidendist näinud, aga film on kunagi küll ära vaadatud. Lisaks kostus nii mõneltki teiselt soovitusi, et on päris hää tükk ning saigi sõbranna kaasa haaratud ning teatri poole vuditud.

Eks kõik teavad, et tegevus toimub hullumajas ja olgem ausad, see võimaldab näitlejatel ka täiega „hullu panna“. ☺Mulle tundus, et seda võimalust kasutas nii mõnigi mõnuga. Kes sai laval ropendada, kes kepselda, kes lihtsalt närvihaiget mängida. Näitlejatööd missugused!

Nüüd aga tegelastest lähemalt. Peaosalist McMurphy’t kehastas Üllar Saaremäe. Mõtlesin veel peale etendustki, et milline teine näitleja oleks võinud seda rolli mängida ja ei suutnudki kedagi teist selles rollis ette kujutada. Võib-olla Marko Matveret kuidagi, aga pigem ongi see roll ikka Saaremäele loodud. Eks ta oli McMurphy nagu ta olema peab – jõuline, maailma muuta üritav, naisi krabav elumees, vajadusel olukorraga leppiv jne. Kokkuvõtvalt tüüp, kes ujub igalt poolt välja. Lõpp oli ikka selline nagu filmiski ja mul oli taas veidi kurb, sest sisimas ikka nagu loodad, et äkki seekord läheb teisiti... Eks oleks võinudki (juba raamatuski) kui kahe kõva kivi vahel sellist võimuvõitlust poleks olnud. Seega ei oska Saaremäe rollile midagi ette heita, minu jaoks sobis nagu rusikas silmaauku, kuigi olen kuulnud ka teistsuguseid seisukohti.

Õde Rachediga sama lugu, mis Saaremäegagi. Seda rolli kehastas Ülle Lichtfeldt. Tema muutumine läbi etenduse, armumine kusagil eriti sügavas hingesopis, kahjutunne… Väga hästi ja usutavalt välja mängitud.

Hullud olid aga kõik lahedad. ☺ Enim meeldis mulle Eduard Salmistu, kelle igat liigutust ma jälgisin ja otsisin nendest uusi nüansse. Ta ei unustanud ennast kordagi ja ei kukkunud rollist välja. Salmistu on mulle üldse kuidagi aja jooksul järjest rohkem meeldima hakanud. 

Madis Mäeorgu olin näinud varasemalt ainult ühe korra etenduses „Viimane võllamees“, kus tal oli hoopis teistsugune roll kui seekord Billy’na. Võllamehes oli tegemist jõulise ja ülbe kujuga, siin aga tagasihoidliku, häbeliku ja heasüdamlikuga, kellest hakkas lõpuks ka kahju. Nagu ka McMurphy’st. 

Märten Matsu möllas mõnuga ehk pani täiega hullu, Tarmo Tagamets oli ropendamise maailmameister (eriti jabur oli see vetsupaberirull ta kaelas) ja Tarvo Sõmer kosserdas ka teistega kaasa. Aga küll nad olid ikka elevil kui tuli McMurphy ja neisse eluvaimu veidi sisse süstis, kas siis lihtsalt oma olemuse või keelatud peoga, samas aga tõmbasid kohe tuure maha kui õde Rached silmapiirile ilmus.

Toomas Suumanni Pealik oli ehk kõige rahumeelsem hull kui see lõpustseen klaasiga välja arvata. Vaikselt toimetas omi asju, pidas monolooge, kuid kui vaja, lõi selja sirgeks ja võttis vastu ka „ravi“. Ma päriselt ei usu, et need omaaegsed ajudesse lastavad elektrilained või lobotoomia kedagi kunagi aitasid. Päris kohutav. Ma loodan, et tänapäeval on humaansemad ravimeetodid. 

Jäin väga rahule ja sõbranna samuti. See ootus tasus ennast küll ära, erinevalt mõnest muust varasemast ootusest.

Allikas: Rakvere Teater