Esmaspäev, 30. detsember 2019

Operetikuningas Imre Kàlmàn

Külastus: 28.11.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Jaak Jõekallas
Esietendus: 09.01.2019

Rahvusooeprisse ei satu ma just ülemäära tihti, sest Estonia täishinnaga piletid on rahakotile koormavad. Seega tuleb ka nende puhul üritada midagi krabada soodusajal. Sedakorda sattus ostukorvi "Opereteikuningas Imre Kàlmàn" kontsertetenduse piletid. Ema ka kaasa ja nii need sammud Estonia poole seatud said.

Kàlmàni loominguga olen ka varasemast kursis, sest eks ole nii mõnigi tema tuntud ooper ka Eesti teatrilavadel esitlemisele tulnud. Antud etenduse puhul polnud tegemist aga mitte konkreeste operetiga, vaid läbilõikega Kàlmàni elust ja loomingust, mida esitati erinevate ooperilauljate poolt. Imre Kàlmàni rollis astus üles Hans Miilberg ja tema naisena alati särav ja nooruslik Helgi Sallo. Laulude vahele oligi pikitud seike Kàlmàni elust. Kõiki operette, kust laulud pärit olid, ma ei tundnud, aga üle poole olid ikkagi tuttavad.

Terve etendus mõtlesin, et kas peaosalised ei laulagi, vaid esinevad seekord ainut sõnalise rolliga. Lõpulaulu nad siiski esitasid ja siis oli aru saada küll, miks ainult selle laulu. Eks lauluhääl läheb rooste kui seda ei treenita, aga vedasid välja küll ning kui muu ei aita, siis laulteksti rääkimine rütmis (sisuliselt räppimine) ka aitab. ☺

Oli tore teatriõhtu täis imelist muusikat.


Allikas: Rahvusooper Estonia



sest meid on õpetatud madusid kartma

Külastus: 25.11.2019
Teater: Teater Kelm
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 28.09.2019

Danzumees kiitis Teater Kelmi etendust "sest meid on õpetatud madusid kartma" kui head indie-teatrit. Kuna Maria oli Tallinnasse tulemas ja oli kavas sellel puhul teatrisse minna, siis tundus see reklaam sobilik, etendus sattus õigele päevale ning pealegi on oma silm kuningas.

Etenduses oli ainult kaks tegelast - taksojuhist Kristjan Sarv, kes oma kodust teleskoobiga teiste akendesse vahtis ning  alkohoolikust Lauli Otsar, kes oli ennast parasjagu põhja joonud. Algus oli isegi paljutõotav ja Kristjani lood huvipakkuvad. Edasi aga hakkas allamäge minema. Ma ei heida näitlejatele midagi ette, nemad tegid oma tööd korralikult, aga see teema lihtsalt kohe kuidagi ei haakunud minuga ja ma tundisn etenduse ajal vajadust pidevalt piiluda ka sõbrannade poole, et kas nad on väga tigedad, et ma nad seda vaatama tirisin. Tundus, et ei olnud, aga peale etendust ütlesid ka nemad, et kuidagi ei haakunud nendega ja veider etendus oli. Minu kõrval istunud meesterahvast teatrikülastaja igatahes ohkis ka pidevalt, ju siis ka talle ei sobinud. Isegi poolpaljana laval ringi kakerdav Lauli ei teinud vist asja tema jaoks paremaks ning tegelikult ming see isegi häiris.

Lühidalt on siis see ühe alkohoolikust naise lugu, kes joob valimatult kõike ja pidevalt ning see tekitab ka tema sotsiaalses suhtluses probleeme. Mulle tundub, et alkohoolik sai temast peale seda kui ta sai teada, et ta lapsi ei saa ja elukaaslane ta hülgas. Seda tema joomist ning selle saatel laval püherdamist on etenduses palju ja pikalt. See vist hakkaski enim vastu. Ma saan aru küll, millistele sotsiaalse närvi nuppudele üritati vajutada, aga minu puhul see ei toiminud. Ma isegi ei saa öelda, et mul oleks olnud nihelemapanevalt ebamugav seda vaatada, vaid see jättis mind vist isegi lõpuks pigem ükskõikseks ja käis lihtsalt närvidele.

Lõpuks satub see alkohooolikust naine sõitma Kristjani taksosse, mis päädib taksojuhi poolt läbiviidava päästemissiooniga ning peaaegu enesetapuga. Ma tegelikult isegi ootasin, et lõpuks sellest püstolist ka pauk tuleks, aga ei tulnud... Naine saab päästetud hoopis muul moel ehk tema alkoholismi põhjus (minu arvates) polnudki tegelikult põhjus.

Ma ei tahagi rohkem kirjutada, sest etendus ei meeldinud kohe üldse, aga ju polnud minu lugu lihtsalt ning ka Kristjani jutustused ei suutnud etendust minu jaoks päästa. Tegemist oli õnneks lühikese etendusega.☺Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma kunagi enam Teater Kelmi etendusi vaatama ei lähe. Kui tundub midagi põnevat olevat mulle sobilikul ajal, siis arvatavasti ikka lähen.


Allikas: Facebook

Nukumaja, osa 2

Külastus: 19.11.2019
Teater: Eesti Draamateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Esietendus: 29.03.2019

Seekordne teatriskäik polnud mingi tavaline teatriskäik, vaid sünnipäevakingitus. Nimelt minu kallis sõbranna Kati kutsus mind sünnipäeva puhul teatrisse ja see on ju minusugusele teatrihullule rohkem kui sobilik kingitus. Seda enam, et vaatamas käisime etendust, mis mul oli soovnimekirjas. Olen siin juba korduvalt maininud, et vaatamata tavaliselt masendavatele inimsuhetele, meeldivad mulle nii Bergman kui ka Ibsen. Mõni kirjanik aga otsustab veel võtta mõne nende loo ja sellele järje kirjutada! Draamateatris üks selline järg etenduski ning sedakorda oli siis tegemist Lucas Hnathi näidendiga, mille ta kirjutas Ibseni „Nukumaja“ järjena. Ma pole küll „Nukumaja“ ennast näinud, aga Ibseni loominguga olen korduvalt kokku puutunud, seega pean ütlema, et minu hinnangul üsna stiilipuhtalt tehtud. Nüüd muidugi ei tea kui suur roll oli siin kirjanikul või kui suur lavastajal ja näitlejatel ning kunstnikul, aga pettis ära küll.

Kui Ibseni näidend lõpeb Nora lahkumisega, siis see etendus algab tema naasmisega 15 aastat hiljem, mil ta tuleb mehelt lahutuspabereid nõudma. Lavakujundus oli väga minimalistlik, üleni valge ning ühegi mööbliesemeta, millel oli ka oma sümboolne tähendus. Algselt kohtub Nora (Kersti Heinloo) teenijannaga (Mari Lill), kuid hiljem lisanduvad ka tema abikaasa (Jaan Rekkor) ning tütar (Lauli Otsar). No mis ma oskan kosta – üks suurem ego kui teine oma minevikust pärit kompleksidega. Seda ilmestas eriti hästi Jaani tegelase poolt ahastavalt öeldud lause: „Sind ei ole võimalik võita!“. Ega lõpuks keegi võitjana otseselt välja ei tulnudki ja igaüks kandis oma kaotused. 

Eks kenad rollid tegid kõik, aga ma tooks teiste seast esile siiski eelkõige Kersti Heinloo Norana. Nora rollis ma ei oskaks tegelikult ühtegi muud Draamateatri näitlejannat ette kujutada (meenutagem siinkohal muidugi, et ma ju päris „Nukumaja“ pole näinud). Kersti sobis oma oleku, kõnemaneeri ja punase peaga rolli ülihästi. Tema ahastus, algne häbelikkus tütre ees, kerge kohmetus mehega kohtumisel, samuti see isepäisus ja saavutatud iseseisvus, aga ka sellega kaasnevad kerged kahtlusevärinad hinges, olid hästi esile toodud ja mulle igatahes meeldis. Samuti oli huvitav jälgida tema poolt kirjeldatud eneseleidmise ja iseseisvumise lugu, mis eelmise sajandi algul oli ju pigem erand kui reegel. Julge naine ja müts maha! 

Jaan Rekkori Torvald oli jäärapäine ja uhke mees, kes sai minu arvates korraliku šoki kui ta koju saabudes oma (eks)naise eest leidis. Ega ta oma rollilalhenduselt üllatusi ei pakkunud, sest ma arvan, et umbes selline suure egoga ja samas haavata saanud mees Torvald olla võikski.

Mari Lille teenijanna olid Nora saabumise suhtes kahetised tunded. Ühest küljest nagu meeldis, et ta on tagasi, aga teisalt oli ka tõrksus Nora suhtes ja hirm, et mis nüüd edasi saab. Ega minu arvates ta Nora kunagist lahkumist heaks ei kiitnud, seda enam, et lahku minna polnud ju kombeks ja ega temasugune teenijanna endale seda lubada poleks ka saanud, sest mis siis oleks temast saanud.

Lauli Otsar mängis oma põlguse ema suhtes päris kenasti välja. Mul oli isegi veidi ebameeldiv seda tõrjumist ja ma ütleks, et kohati ka ülbust vaadata. Samas ei saa seda tema rollile ka süüks panna, sest eks jättis ema nad ju üsna väiksena maha ning 15 aastat polnud emast midagi kuulda. Mulle tundus, et see oligi ta viinud selleni, miks ta ise nii väga abielluda ihkas ning selles oma päästerõngast nägi.

Ma jäin etendusega rahule. Kurb oli, et saal oli pooltühi, sest etendus oli iseenesest hea. Samas ega Ibsen kõigile muidugi ei istugi. 


Allikas: Eesti Draamateater

Esmaspäev, 2. detsember 2019

Nagu peeglis

Külastus: 08.11.2019
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Esietendus: 13.09.2019

"Nagu peeglis" puhul on tegemist üsna uue Rakvere Teatri lavastusega. Kui ma kuulsin, et Madis Kalmet lavastab Ingmar Bergmani, siis mõtlesin kohe, et seda peab vaatama minema. Kindlasti on jälle vastik ja valus, aga ju siis mul on ikka mingid masohhisti kalduvused, et tahan Bergmani vaadata. Samas ega tal nüüd kõik teosed nii hullud ka pole, kuigi oma depressiivsus või ebameeldivus teatud stseenides on alati olemas.

Etendust käisime vaatamas Rae Kultuurikeskuses ja pean ütlema, et füüsiliselt polnud just mugavaim kogemus. Teatrisaalis või ka mõnes muus huvitavas mängukohas etendust vaadata on ikka midagi muud kui kulutuurimajas ja teatrisaali kõvad toolid ei häiri ka nii palju kui nad seekord seda tegid. See aga selleks. Sellistest asjadest ei tohi lasta oma teatrielamust rikkuda.

Etendus oli väga bergmanilik ja valus. Kirjanikust isa, poeg ja tütar oma abikaasaga on puhkamas saarel suvemajas ja kõik tundub algul idülliline, aga siis hakkab lugu lahti kooruma. Nimelt ei ole tütar vaimselt terve (ma liigitaks tema haiguse mingil laadi skisofreeenia alla, kuigi haiguse nime etenduses ei mainitudki) ning etenduse käigus selgub, et ka tema emal olid sarnased vaimsed probleemid, kes selle kätte surigi.

Grete Jürgenson tütrena tegi väga tugeva rolli. Kui ta teises vaatuse lõpus kriiskas vaimsest valust, siis ma hüppasin suisa toolil, sest see läks luust ja lihast läbi ja ehmatas korralikult. Tema rolli tugevus ei seisnud muidugi mitte selles kriiskes, vaid kogu mängus. Väga huvitav oli jälgida, kuidas tema "hullus" vaikselt lahti rullus ja lõpuks kulminatsioonini jõudis. Üsna õudustäratav oli ka tema "läbi seinaprao" minek. Saad aru küll, et ta on täitsa hull ja näeb/kuuleb nägemusi, aga sinna juurde see pilk ja muidugi ka muusika ja valgus... Prrr... Ebameeldiv, aga teisalt mängu mõttes nauditav. Bergmanile omaselt ei puudunud kogu loos ka insest. Mitte, et see nüüd alati teemaks oleks, aga mingil kujul on erinevatest etendustest ikka läbi jooksnud, kuigi mitte nii räigelt kui seekord. Pean ikka imetlema näitlejate kompleksivabadust ja suutlikkust rolli sisse minna, et kõike seda laval etendada. Ega nad muidugi ju ei ole päris elus sugulased, aga ikkagi... See vist oligi etenduse kõige ebameeldivam koht, sest see on minu jaoks (eeldatavasti ikka enamuse inimeste jaoks) nii vale.

16-aastase venna rollis astus üles Märten Matsu. Ta näeb nii noor välja, et teda võikski vabalt 16-aastaseks pidada. ☺ Tal küll polnud neid vaimseid probleeme, mis õel, kuid ta oli siiski väga heitlik, ebakindel ja otsis pidevalt oma isa tähelepanu ja tunnustust. Kuidagi kurb oli kui isa (Tarvo Sõmer) ta näidendi vastu mingit huvi üles ei näidanud ja ta pidevat isa tähelepanu saamise poole püüdles. See tegigi ta selliseks hüplikuks ja pani endale kaasa tundma.

Tarvo Sõmer mängis üle 60-aastast meest. Ma ei tea, kas on põhjus selles, et ma tean kui vana ta tegelikult on või milleski muus, aga 60-aastane ta küll ei olnud. ☺ Oma tekstilt ja käitumiselt ehk küll, aga kindlasti mitte füüsiliselt. Roll ei olnud midagi erilist ning mind ei üllatanud, kuigi tema omaette nutmine ja suutmatus oma poega toetada olid valusad.

Madis Mäeorg oli etenduses see ainus "normaalne" ja kaine mõistusega inimene, kes armastas oma naist jäägitult ja oli talle tema haigusele vaatamata toeks. Ta oli kuidagi väga sümpaatne mees selles rollis.

Kokkuvõtvalt oli valus, aga tugev tükk tugevate näitlejatöödega. Kui aga vaatama minna, tuleb arvestada bergmanilike probleemipundardega, mis igaühele ei pruugi sobida. Mulle aga Bergman meeldib ning Madis Kalmet sobib selliseid etendusi lavastama nagu rusikas silmaauku! ☺


Allikas: Rakvere Teater



Esmaspäev, 18. november 2019

Once

Külastus: 04.11.2019
Teater: Ugala
Lavastaja: Taago Tubin
Esietendus: 26.01.2019

Erinevalt Vanemuisest ei ole Ugala just muusika(li)teater ja Ugalasse väga ei satu ka. Küll otsustas ka Ugala muusikaliga kätt proovida ning aasta algul esietendus Taago Tubina lavastatud noortemuusikal "Once" Priit Võigemastiga peaosas. Muusikalid mulle meeldivad ja Priit Võigemast meeldib samuti. Kui selgus, et Tallinnasse on külalisetendus tulemas, siis oli otsus kiire tulema ja juba märtsis oli novmebriks pilet olemas. ☺

Muusikal "Once" on mulle ise võõras. See mind siiski ei kohutanud, sest tuleb ikka olla avatud uutele asjadele ja kogemustele. Pean ütlema, et ei kahetsenud piletiostu. Tegemist oli hästi lihtsa ja südamliku looga, mis muusikast ja armastusest ning sellest, et meil kõigil on mõnikord tuge vaja, et oma unistuste poole pürgida. Tegevuse käik oli mõneti etteaimatav (mitte küll detailides lõpuni), aga arvan, et noortele läheks päris hästi peale. Mulle meeldis etenduse muusika ja eriti naudin ma kui meie andekad näitlejad pillidega jämmivad, mida selles etenduses tehti kohe mõnuga. See on lihtsalt nii äge kui näitlejad pilli mängivad ja seda veel nii hästi nagu professionaalsed muusikud. Oleks nagu olnud mingil vingel impro kontserdil, seda enam, et kogu etenduse trupp oli korraga laval ning sekkus pillimänguga loosse. Minu jaoks oligi selle etenduse võlu pillimäng ja muusika.

Priit Võigemast kehastas iirlasest hobimuusikut, kelle looming oli tüdruksõbra minema kolimise tõttu stoppama jäänud. Ühel päeval kuuleb tema mängu tšehhitarist sisserännanud tüdruk (Laura Kalle), kellega ta hakkab suhtlema ning kes innustab teda muusikaga tegelemist jätkama. Tore oli vaadata nende loo kujunemist, kuigi see lõpuks ei lõppenudki päris nii nagu algul ehk eeldada võiks (spoiler: ei tulnud suurt ja ülevat armastuslugu). Näitlejate rollisoorituses üllatusi polnud, aga mõlemad laulsid hästi ning mängisid ka pilli.

Tüdruk töötas hispaanlase (Tarvo Vridolin) juures muusikapoes. Tarvo Vridolin oligi selle etenduse koomiliseim kuju oma suure ning kohmaka koguga ja samas õrna hingega hispaanlasena. Teine muige suule toov tegelane oli Carmen Tabor, kes mängis tšehhi tüdruku ema. Kui ta oma tiraadi ikka tšehhi keeles lahti lõi ja hoogsalt oma temperamenti näitas, siis kiskus suunurgad täitsa üles kohe. Plakati kohaselt mängis seda rolli algul Terje Pennie, kes võib-olla oleks oma oleku ja madala aldiga isegi veel rohke vurtsu sellesse rolli lisanud, aga Carmen oli ka lahe.

Eraldi mainiks veel Mihkel Kuuske, kelle puhul vaatasin algul, et Ago Soots hoopis. Mis mulle muljet avaldas, oli vinge trummisoolo! Lisaks veel muude pillide mängimine... Võimas!

Mingi aeg peale etendust kummitas ka muusikali põhilugu, aga nüüdseks on see juba ununenud. Samas Youtube'st saab inglise keelset versiooni täitsa kuulata.

Kokkuvõttes oli tore muusikaline õhtu ja mehele meeldis ka. ☺



Allikas: Ugala Teater

Allikas: Ugala Teater

Kolmapäev, 13. november 2019

Kaukaasia kriidiring

Külastus: 02.11.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Tiit Palu
Esietendus: 23.02.2019

Kuna mul, õel ja onutütrel on novembris sünnipäev, siis kutsus ema meid selle puhul teatrisse. Enne muidugi väike õhtusöök ja jutustamine ka, aga õhtu naelaks oli ikkagi Vanemuise ühiskülastus, kus vaatasime etendust "Kaukaasia kriidiring". Väike skepsis oli sees, sest esiteks pole Tiit Palu minu lavastaja ja teiseks ei osanud Bertolt Brechti nimest kohe midagi arvata st nimi on tuttav, aga looming mitte nii väga. Olen vist kunagi isegi midagi temalt lugenud ja võimalik, et ka mõnda tema sulest sündinud etendust näinud, aga pead ei anna. Kartsin midagi väga tõsist ja filosoofilist, mis osutus aga asjatuks hirmuks.

Tegelikult oli täitsa tore etendus ja muiata sai ka. Enim avaldas muljet muidugi lavakujundus ja lavastaja idee näitlejad mööda kaldpinda üles ja alla ronima panna, kes mägironijana ronides, kes alla libisedes ja kes suisa püstijalu kõndides. Lisades sinna juurde videoprojektsiooni, täitsa nagu Kaukasus kohe! See andis etendusele palju juurde. Teised kiidusõnad lähevad muusika eest. Mulle see valik sobis.

Nüüd aga mõne sõnaga etendusest lähemalt. Loo süžee oli lihtne - kodusõda, valitseja on kukutatud, valitseja imikust poeg maha jäetud ning teenijanna Gruše (Marian Heinat) seisab valiku ees kas päästa ennast või riskida ja põgenda koos imikuga. Etendus ongi tema teekond kuni selleni, kes on rohkem ema, kas see, kes last kasvatab või see kes sünnitab, aga ei kasvata. Algus tundus veidi imelik ja mõtlesin, et ei tea, mis nüüd siit tuleb. Näitlejate tekst, v.a ehk Aivar Tommingas jutustaja rollis,  oli selline natuke tehislikult ja kohati puiselt esitatud ehk umbes selliselt nagu algklasside näidendis tuleb oma read ära öelda ja on tehtud. Samas oli see minu arvates taotluslik ja läks kogu taustasüsteemiga hästi kokku. Tegelikult koosneski ju etendus erinevatest stseenidest ja ei olnud nn elutoa draama, kus inimesed istuvad laua taga ja arutavad maailmaasju. ☺

Gruše Marian Heinati kehastuses põgeneb koos imikuga, kohates teel mitmeid inimesi, kellest mõned teda aitavad teised mitte, lisaks ajavad teda taga sõdurid, kes soovivad imikut tappa. Üks lemmistseene oli mul see, kuidas Piret Krumm ja Merle Jääger peenete daamidena Grušet vankri peale ei võtnud ja rõõmsalt lauldes edasi sõitsid. Ma isegi ei tea, mis mulle selle stseenis meeldis, aga see meenub mulle aeg-ajalt kuidas need pead sealt maa seest välja tulid ja nii ignorantselt midagi enda ümber nägemata laulsid. See ajab mind praegugi muigama. Ma vaataks seda stseeni kohe veel...

Suurim roll lisaks Grušele oli Andres Mähari kehastatud kohtunik Azdakil, kes valitses tervet teist vaatust. Väga pepsidele inimestele see vaatus ilmselt ei sobi, sest seal aeti väga palju s...a juttu, aga mind sellised asjad ei häiri ja eks see s..t oli ka laiemas tähenduses kui lihtsalt väljaheide. Nüüd tuleb ka väike spoiler: See oli hullumeelne, kuidas Mäharit pidevalt üles poodi ja mul oli ausalt öeldes kohati isegi hirm, et ega päriselt õnnetust ei juhtu kui ta pidevalt sinna lavaauku lendas nöör kaelas ja ta pärast sealt nööriga väja tiriti.

Lisas tegid kaasa veel erinevates rollides Ott Sepp, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja Karl Laumets. Jaanusel olid seejuures ehk kõige eriilmelisemad rollid, eriti kontrastne oli see totakas sõdur võrrelduna vürst Kabeziga.

Oli selline tore laupäevaõhtune meelelahutus, aga wow efektist jäi ikka midagi puudu.



Allikas: Vanemuine

Allikas: Vanemuine

Kosmilised saialilled

Külastus: 29.10.2019
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Katariina Unt
Esietendus: 03.09.2019

Kõigepealt pean alustama sellest, et ma ei tea, mis nende vanemate prouadega lahti on, aga millegipärast peavad nad kogu aeg trügima ja nn selga ronima. Olen seda täheldanud viimasel ajal mitme etenduse puhul. Seegi kord polnud erand. Lisaks veel suutis üks minu kõrval istujatest käituda selliselt nagu üks intelligentne teatrikülastaja käituda ei tohiks. Nagu mingi teismeline oli kõrval, kuigi samas saalis istuvad teismelised käitusid igati vinksilt ja vonksilt. Igal juhul oli sellel proual ilmselgelt igav ja etendusest ta vist ka aru ei saanud, sest muudkui niheles, ohkis kõva häälega, arutas sõbrannaga, et aeg on nagu juba täis ja loomulikult vaatas ta kottpimedas saalis telefoni pealt kellaaega! Lihtsalt uskumatu! Ilmselgelt oli kodutöö tegemata ja ta ei teadnud, mida ta vaatama tuleb. Korra olen sellist prouat teatris korrale kutsunud ja oleks etendus pikem olnud, siis oleks seda vist ka seekord teinud. Praegu pääses mu mürgisest märkusest. ☺

Nüüd aga etendusest. Etendus oli valus. Üksikema depressioon ja isegi hullus, mille pärast ka tema kaks tütart kannatama pidid, ei ole mingi kerge teema (sellest ka selle proua nihelemine ehk?). Triinu Meriste kehatstav ema oli ikka täielik püshh! Ükski normaalne ema ei teeks oma lapsele nii, isegi kui laps teda hullumaja Bettyks kutsub. Triinu tegi tugeva rolli. Algul ehk ei saanud kohe vedama, kuigi hiljem järele mõeldes pidigi ta seal ju sellised depressiivselt lebades oma monoloogi esitama ja patja pobisema. Tema depressioon oli väga ilmne, samuti tema ebastabiilsus. Lisaks veel kogu see viha maailma vastu ja tütarde "kaitsmine" maailmakurjuse ja ebaõigluse eest.  Psühh, mis psühh, kellel oli siiski ka helgusehetki. Ma saadaks ta ravile, kuhu see tegelaskuju ilmselt ei läheks, sest kogu maailm on ju tema vastu.  Igal juhul tugev ja usutav rollisooritus.

Tütreid mängisid noored VKA lõpetanud näitlejad - Elena Koit ja Loviise Kapper. Üks neist oli siis selline särtsakama karakteriga (Loviisa Kapper)), teine rohkem ema poolt mutta trambitud, kuid samas andekas ja tark (Elena koit). Nii kurb kui ema sellist asja näha ei suuda ja ei taha. Tütarde roll oli ema omaga võrreldes oluliselt väiksem, kuid siiski mitte ebaoluline. Liigutav oli hetk, mil ema oma tütart kenaks nimetas, olles eelnevalt siiski pidevalt rõhutanud tema mõttetust ja inetust. Iseenesest oli tore, et noorem tütardest leidis endale väljundi radioaktiivsete saialillede kasvatamises ja see tegi tema helgemaks, samas särtsakama tütre puhul oli ema hullus ka temale nakatunud, mis kutsus esile hoogusid. Valus oli taas vaadata kuidas hoo saabudes noorem õde teda aidata püüdis, aga ema tuimalt ja ükskõikselt kõrval seisis. Siiski pean ütlema, et oma ema nad armastasid vaatamata tema hullusele.

Katariina Unt lõi ise ka etenduses kaasa, tehes kõiksugu taustahääli alates telefonihelinast ja lõpetades kõnemõminaga. Päris vahva leid ja omapärane lahendus. Eriti naljakas oli see taustsüsteemi suhtes, sest enne etenduse algust palus ta telefonid välja lülitada, sest neil pidavat etenduses ka telefon helisema. Päris naljakas oli, kui selja tagant järsku inimhäälne tirrrrr tuli. ☺

Etendus oli kokkuvõttes raske ja igaühele ei sobi (heaks näiteks proua oma sõbrannaga minu kõrval), kuid mulle ikkagi meeldis ning seda just Triinu rolli pärast. Teema ise oli aga vägagi valus ja raske ning etenduse pikad pausid võivad mõnes ka lisanärvilisust tekitada.


Allikas: Vat Teater (Siim Vahur)

Teisipäev, 5. november 2019

Ööpiltnikud

Külastus: 26.10.2019
Teater: ERM Teater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Esietendus: 12.04.2019

Seekordsesse teatrisse minek oli mulle esmakordne, sest ma pole varem ERM Teatris käinud. Lisaks tundus ka teema - Eesti esimese pornofotograafi Ned de Baggo ja tema lorijuttude autorist sõbra Kiwiloo Intsu seiklused - intrigeeriv.

Teatrisaali sisenemine oli ettevalmistus etendusse ja tuli läbida koridor, kus rippusid "pornograafilised" pildid. Eks tolle aja pornograafia oli üsna tänapäeva Instagram, sest viimane on sarnaseid poolalasti pilte täis ja keegi ei pea seda pornograafiaks. ☺

Etendus ise oli hoogne ja lõbus. Ned de Baggo ja sõber Ints põgenesid politsei eest, sest pornograafiliste piltide tegemine ja nende levitamine on karistatav. Nad leidsid varju Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis, valetades ennast katuseparandajateks. Seal see seiklus lahti lähebki.

Koolitüdrukuid mängisid Tartu Waldorfgümnaasiumi gümnasistid ja Maria Kallaste. Tublid noored olid. Etenduses jagus nii tantsu kui ka muusikat ning sellega saadi hästi hakkama, nagu ka näitlemisega. Tütarlastest oli keskne roll Laura Aurora Vahtral Ellenina, kes tahtis minna tööle Saksamaale revüüteatrisse. Sai tublisti rolliga hakkama ja julgust jagus. Kui algul saksa keeles laulis, siis ma vaatasin küll, et kohutav saksa keeles ja nii vale hääldus kohati, et jube. Hiljem muidugi selgus, et see oli taotluslik. ☺

Ned de Baggot mängis Kristjan Lüüs ja tema sõpra Ott Sepp. Nad moodustasid koos vahva paari. Eriti meeldis mulle, kuidas nad kuivikutest õpetajaid (Kersti Tombak ja Piret Simson) võrgutasid. No ja siis Ott Sepa luuletus ahvidest ja krokodillides koos liikumisega... kui see veel lõpuks lauluks vormus, oli mul väga naljakas ja õpetajannad olid etenduses vägagi šokeeritud.

Kersti Tombak ja Piret Simson olid selles etenduses minu lemmikud. Kersti koolijuhina oma karmuses ja samas varjatud leebuses ja kurbuses oli lihtsalt nii äge. Pean ütlema, et see sinine seelik ja valge pluus sobisid talle imehästi. Piret omakorda oma "ujuva" liikumisega ja puusi väänutava õpetajannana andis lavale särtsu ja koomikat juurde. Ilmselgelt olid mõlemad paadunud naistemeestele lihtne saak.

Tegemist oli kokkuvõttes mõnusa laupäevaõhtuse meelelahutusega ja mingit sügavat filosoofiat sealt otsida ei maksa.



Allikas: Facebook - Eesti Rahva Muuseumis toimuvad üritused

Kolmapäev, 9. oktoober 2019

Apelsinitüdruk

Külastus: 06.10.2019
Teater: NUKU
Lavastaja: Sander Pukk
Esietendus: 03.03.2019

Kui oled ise teatrihull, siis tuleb ka lastesse teatripisikut süstida. Seda enam, et nad räägivad, kuidas klassikaaslastest enamus kunagi teatris ei käi või kui käivad, siis ainult koos klassiga. Ma üritan seda viga vältida, kuigi eks mul ole oma huvid ka mängus, sest tahaks ju ka noortele ja lastele mõeldud etendusi vaadata. Seekordseks teartikülastuse algatajaks oli aga hoopis mu õde, kes arvas, et võiks minna lastega teatrisse. Kutsusime ema ka kaasa ja nii see plaan teoks saigi.

"Apelsinitüdruk" on mõeldud vanusele 12+ ja täiskasvanutele. Väga palju noorematele jääb teema ise ja sellest arusaamine ehk tõesti raskeks.

Lugu ise on suhteliselt salapärane. 15-aastane Georg elab ema, kasuisa ja väikese õega ning ema ulatab talle ühel päeval kirja tema isalt, keda Georg ei mäleta. Isa jutustab oma kirjas salapärasest Apelsinitüdrukust. Etenduses lõimuvadki erinevad ajad - hetkeseis, meenutused 10-aastaseks saamisest, isa noorpõlv. Mida rohkem etendus kestis, seda enam ma selle sisse läksin. Algul arvasin, et lugu on nii, aga tegelikult oli hoopis naa. ☺ Puänti ei hakka lahti rääkima, et spoilerit vältida, aga kui kuskil keskel sai silma kergelt märjaks, siis lõpus voolas pisaraid juba üsna ohtralt, nii et etenduse lõppedes oli "nohu". Eks seda nuuskamist kostis saali igast nurgast, kuigi etendus oli tegelikult ju helge ning toimus elu ja praeguse perega leppimine. ☺ Kõige hullem oli, et hakkasin kodus mehele etendust ümber jutustama ja pill jälle lahti. No ei ole normaalne... Samas sai ikka nalja ka, nii et ei maksa arvata, et mingi hull nutu löristamise etendus oli!

Lavastatud olid huvitavalt, eriti see erinevate aegade vahetumine. Silma hakkas ka kuidagi värvide muutumine, kuigi see võib-olla ainult tundus mulle nii, et midagi sellist toimub. Kui oli Apelsinitüdruku aeg, oli kõik kuidagi helgemates toonides ja värviline, kui aga kasuisa ja praeguse elu stseenid, siis pigem hall. Heliefektid olid ka vahva leid ja vägagi efektsed.

Näitlejatöö oli tore. Martin Müürisepp Georgina oli just selline mässav teismeline nagu vaja. Eriti meeldis mulle stseen emaga (Liivika Hanstin), kus ema üritas tema teismelise paksust koorest läbi tungida ja tema muudkui müüri nende vahele ehitas. Eks meil ole ka mõnikord nii, et tahad rääkida, aga laps poeb teki alla peitu ja tõmbab veel padja ka kõrvade peale või siis lihtsalt marsib minema. Kuidagi tuttav oli. ☺

Kaisa Selde Apelsinitüdruk oli ilus ja armas ning sobis Jan Olavi ehk isa (Taavi Tõnisson) tegelaskujuga hästi kokku. Taavi frustatsioon, kui ta Apelsinitüdrukut otsis, oli väga ehe ning rõõm tema leidmisest tundus tõeline. Samas need piinlikud vahekohtumised olid koomilised ja panid mu vanemat poega pead raputama ja käega vastu otsaesist lööma. Ju talle tundusid need ka piinlikud, kuigi tegelikult olid armsad. ☺

Mihkel Tikerpalu kasuisana oli selline kohmakas, kes ei oska kuidagi kasupojaga kontakti leida. Samas temast oli minu arvates tahtmatult ja enda teadmata lõpuks väga palju abi, et see lõpp just selliseks kujunes.

Väga armas etendus oli ja julgeksin soovitada. Lapsed arvasid, et etendus oli täitsa tore, aga natuke kurb ka. Lisati veel, et katsugu me, täiskasvanud, järgmisel korral vähem vesistada, sest kuidagi piinlik olevat. ☺


Allikas: NUKU

Neljapäev, 3. oktoober 2019

Elu ja armastus

Külastus: 28.09.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Esietendus: 03.11 2018

Seda postitust peaks vist alustama sellega, et Endlas käisin ma viimati keskkooli ajal ehk "100 aastat tagasi". Etendus oli tookord minu mäletamist mööda "Zorbas", kus tegi kaasa ka Silvi Vrait (öeldakse, et inimese pea pole prügikast, aga mõnikord on ikka küll☺). Seega oli Endlasse käik nagu uue teatri külastus. See ei tähenda, et Endla etendusi poleks vahepealsel ajal näinud, neid on ikka nähtud, ainult et mitte Endla enda majas. Igal juhul sai eelmisel laupäeval auto nina Pärnu poole keeratud ja ära käidud.

A.H.Tammsaare "Elu ja armastus" seostub mul aga lapsepõlve ja vanaemaga. Mäletan omaaegset telelavastust "Rudolf ja Irma" Evald Hermaküla ja Elle Kulliga peaosades. Olime suvel onutütarde ja õega (ta oli tollal nii väike, et ta vist ei vaadanud) vanaema juures maal ja vaatasime seda minu mäletamist mööda mustvalgest televiisorist ning elasime nende armastusloole kaasa. Palju me onutütardega sellest aru saime, ei tea, aga huvitav oli küll. Pealegi oli ju tegemist suisa seriaaliga - ikka mitmeks päevaks jagus vaatamist.☺ Samuti lugesin vanaema juures ka raamatu läbi, sest tal polnud riiulis just ülemäära palju raamatudi, kuid see Tammsaare teos oli olemas. Kui Kitzbergi näidendeid lugesin iga suvi, siis "Elu ja armastus" tundus tookord üliigav, kuigi telelavastus meeldis. Ju polnud veel selles eas ja äkki peaks kaaluma uuesti lugemist...

Nüüd aga etendusest. Mulle meeldis, kuidas etendus oli lavastatud ning lahendatud erinevate tegevuskohtade teema. Päris nutikas, arvestades kui kitsas on tegelikult teatrilava ja Endlas vist pöördlava pole.

Samuti meeldis mulle näitlejate mäng. Saara Nüganen on välimuselt väga oma ema-isa moodi, ema moodi siiski rohkem. Tema Irma oli kohe päris Irma - algul ülihäbelik unistaja ning hiljem kirest lahvatav ja armastusest lõhki minev abielunaine. Seejuures nii naiivne... Aga eks armastus ongi pime ja paneb inimesi tegema ja uskuma asju, mida nad muidu ei teeks ja ei usuks. Mulle väga meeldis tema mäng.

Märt Avandi Rudolf jäi Saarale varju. Hästi tuli mängus välja nende erinevates eluetappides olek ehk Rudolfi elukogemus võrreldes Irmaga. Eriti valulik oli Märdi kangestumine ja valu näos (istusin 2. reas ja oli hea lähedalt näha) kui Irma last soovis. Samas on endiselt eredalt meeldes Märdi roll "Aadma õuntes", kus ta lihtsalt oli super, ja antud roll jäi sellele kahjuks alla. Samas ei saagi kogu aeg tipprolle ju teha ja ega ma talle ka Rudolfi rollis midagi ette ei heidagi, lihtsalt uusi üllatusi ei tulnud. Ta tegelikult sobis sinna küll. Võib-olla tekkis ka liiga palju paralleele Hermakülaga, kes oli tüpaažilt teistsugune näitleja ja kelles oli seda Rudolfi elukogemuse sügavust rohkem. Vot ei teagi. Mind aga hämmastab see, et Rudolf on elukogemuse juures nii naiivne oli ja lootis, et noore naise armastus aitab teda päästa (see nüüd on küsimus Tammsaarele, mitte Avandile, kes mängis sellist meest, nagu Tammsaare kirja oli pannud). Ise nii elukogenud naistemees ja nüüd siis nii... Küllap usk ikka surebki viimasena ja lootus ja tahe päästetud saada oli säilinud. Tänapäeva maailmas tundub see aga kuidagi naiivne ootus ja lootus.

Veel mainiks ma ära Ott Raidmetsa Kalmu Eedina. Ta oli kuidagi väga armas ja mul oli temast nii kahju. Eriti tore oli, kuidas ta purjus peaga rattaga sõitis. Ma teadsin küll, et ta ju tegelikult on kaine, aga ikka oli hirm, et põrutab lavalt alla. ☺ Ilmselgelt oli väga ehe purjusolek. Samuti avaldas muljet etenduse lõpus toimunud enese mahalaskmise kavatsus. Ma teadsin ju küll, et ta seda ei tee, aga ikkagi kuidagi olin pinges ja kartsin, et äkki... Väga ehedalt mängitud valu.

Ago Anderson mängis kojanaist või -meest, ei saanudki aru. Oli nagu mees, aga kuidagi mutiliku olemusega. Eks suvest ole veel meeles kuidas ta seelikus ringi silkas... ☺ Tema tõi lavale sellesse tõsisesse teemase ka veidi koomilisemat särtsu ja nalja. Koomikat lisasid ühes stseenis ka tädi Anna (Carmen Mikiver) ja Lonni (Fatme Helge Leevald). Nimelt pesuköögis toimetades kui Rudolf sisse astus, et Irma kätt paluda. See ehmatus oli ikka tõeline ning seda ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema. Mainimata on veel Kadri Rämmeld madam Pollina, aga tal oli ka väga väike osa.

Abikaasa hinnangul oli lugu natuke veniv, aga mulle meeldis. Meeldis Irma muutumine, Rudolfi valu, Eedi rattaga sõit, pesuköögi stseen, rottide püüdmine juustuga, lavakujundus, lavastaja töö jne. Minu jaoks moodustas etendus terviku ja jäin Pärnus käiguga rahule. Ainult tagasitee oli pikk ja uni tikkus peale. ☺



Allikas: Endla Teater

Teisipäev, 24. september 2019

Kolm versiooni elust

Külastus: 16.09.2019
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 06.04.2019

Ma loodan, et ma ennast juba ei korda, aga VAT Teater on üks minu lemmikteatritest. Mulle ei ole küll kõik nende etendused meeldinud, aga neid mittemeeldinuid on väga vähe. Enamus on siiski andnud positiivse elamuse ning mind alati hämmastab kui nappide vahenditega saab tegelikult teatrit teha. Nagu ka seekordses tükis "Kolm versiooni elust". Lihtsalt mingid svammist kastid laval ja see töötab! Järelikult peavad näitlejad head olema, mida nad ka olid.

"Kolm versiooni elust" on Yasmina Reza näidend. Olen Rezalt varasemalt kahte tükki Draamateatris näinud, millest "Hävituse ingel" meeldis väga ja "Bella figura" ei meeldinud mitte üks põrm ja kaalusin isegi vaheajal lahkumist. Seega läksin seekord teatrisse teadmisega, et etendus võib kalduda äärmusest äärmusesse, aga kui see platseerub kahe eelmainitud näidendi vahel, siis on asi juba väga hästi. Õnneks platseerus sinna ülespoole otsa ja tegelikult kokkuvõttes meeldis isegi vist rohkem kui "Hävituse ingel".

Laval mängitakse läbi ühe ja sama õhtu kolm erinevat versiooni. Kuigi see on teada, et inimese enda olemusest ja häälestatusest sõltub palju, oli siiski hämmastav kui erinev võib lõpplahendus olla. Ma ei hakka spoilerit tegema, aga kontrastid olid üsna suured, eriti esimese ja viimase õhtu vahel.

Näitlejatöö meeldis mulle ka. Eriti Harriet Toompere, kes mängis ikka väga hästi. Olen teda ka varem laval nn purjus olekus näinud (sealsamas "Hävituse inglis"), aga ta oli ikka uskumatult hea. Istusime esimeses reas ja kogu see pilkude mäng, liigutused, pehme keel... Peaaegu nagu Argo Aadli juba purjus rollis (loodetavasti polnud kohatu võrdlus). ☺Eriti meeldis mulle see koht, kus nad esimeses õhtul pererahvast taga rääkisid ja seda mitte kuigi viisakas võtmes ning sellega vahele jäid. See õudus tema silmis, sellele järgnenud enese kogumine ja siis nägu, et midagi pole juhtunud. Äärmiselt nauditav.

Margo Teder astrofüüsikust võõrustajana oli samuti erinevatel õhtutel mõnusalt erinev. Esimese õhtu närviline tossike asendus viimases õhtus enesekindla astrofüüsikuga, kelle karjäär ka lõpuks ikkagi liigub sinna suunas, mida ta ootab (nüüd tuli ikkagi spoiler). Toredasti mängitud.

Elina Reinold on viimastel aastatel mulle meeldima hakanud. Varasemalt ma ei osanud tema rollidest ja näitlemisest väga lugu pidada, aga minu arvates on ta viimaste aastatega kuidagi õide puhkenud ning erinevad rollid, kus ma teda näinud olen, on olnud head. Nii ka selles etenduses. Nagu kõik teisedki osatäitjad muutusid õhtust õhtusse, nii ka tema. Eriti meeldis see pilkude mäng ja flirt Tanel Saarega teisel õhtul, mis muidugi päädis meeleolu muutumisega.

Tanel Saarel oli selles etenduses minu jaoks kõige väiksem roll, kuigi tema enesekindlast ilueedist observatoorimi tegelase kuju oli hästi välja mängitud. Samuti tuli välja ka tema karakteri erinevus erinevatel õhtutel, eriti suur oli kontrast esimese ja viimase õhtu vahel. Viimase õhtu kohta ma üteks, et ta oli isegi kohati nagu veidi ebakindel või tundus see sellisena tänu eelmiste õhtute enesekindlusele. Vot ei teagi. 

Seda etendust soovitan kindlasti neile, kellele pakub inimpsühholoogia huvi, aga samuti neile, kes tahaksid veidi naerda või muiata ja mõnusalt õhtut veeta.

Allikas: VAT Teater (Siim Vahur)


Kolmapäev, 4. september 2019

Kant

Külastus: 29.08.2019
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 13.09.2019

Seoses puhkuse ja reisimisega jäi augustisse üllatavalt pikk teatripaus. Nüüd aga algab sügis ja saab ennast taas teartilainele sättida. Vanemuises algaksi Piletisadu ja küllap varsti tuleb ka Estonia piletimüük jne. Seega tuleb taas hakata hoolega teartikavasid uurima, et mida võtta ja mida jätta, sest oma reeglist - teatrikülastuste arv aastas ei tohi ületada 40 etendust - ei tohiks ikka taganeda. Võib-olla on tobe reegel, aga rahakotile hakkab, muud midagi. ☺ Eks mõned vaatavad imelikult ka, aga sellest on mul suhteliselt suva.

Sõltlane on ikka sõltlane ja sai vaevalt lennukilt maha astutud ning päevitus polnud veel kulumagi jõudnud hakata kui tuli sammud teatri poole seada. Sedakorda Tallinna Linnateatrisse Elmo Nüganeni lavastatud "Kanti" vaatama. Eks veidi kõhklusi oli. Mitte Elmo pärast, tema oskab lavastada ja ta on nn minu lavastaja, vaid pigem sisu osas. Hirm oli peamiselt, et äkki on liiga filosoofiline ja ei suuda keskenduda vahetult peale reisilt saabumist. Tegemist ju ikkagi Immanuael Kandi lõunasöögilauaga, kus me vaatajatena kavatsesime osaleda. Teisest küljest jälle mõtlesin, et kui on Marius Ivaškevičiuse näidend, siis vast ikka puhas filosoogiline heietus ei ole. Kellele on nimi võõras, siis näiteks Draamateatris mängtav "Väljaheitmine" on samuti tema tükk. Noh, hirm oligi asjatu. Selgus, et lõunasöögilauas tööd ei tehta ning kui tulevad filosoofilised mõtted pähe, siis pannakse need kirja ja nendega tegeletakse hiljem. ☺ Päris filosoofiavabalt ei saanud, sest aja ja ruumi teema on intrigeeriv ja selle ümber kogu etendus kulgeski, aga see oli hoopis muus võtmes kui lihtsalt filosoofiline heietus.

Nagu öeldud, toimus lõunasöök Immanuel Kadni juures. Lõunasöögil osalesid nii oodatud külalised kui ka sinna sattunud ootamatuid külalisi, kuid kesksetes rollides olid ikkagi härra Kant (Kalju Orro) ja tema teener Martin (Egon Nuter), kes olid omavahel nii kokku kasvanud, et ei teagi kui palju see enam teenri-ülemuse suhe oli, pigem vana sõprus. Näitlejatööd olid head. Kalju Orrot oli tore näha suures rollis ja mulle tundus, et ta ka ise nautis seda. Eriti koomiline oli kui ta Kaufmanni (Andero Ermel) kartis. See hirm tundus ikka üsna tõeline. Egon Nuter oli täpselt sellisese lohverdava treeni rolli sobilik. Tegelikult tundus mulle, et tal oligi kõige suurem roll, isegi suurem kui nimiosalisel.

Parima rolli tegi etenduses minu arvates aga hoopis üks mitteoodatud külalistest - Elisabeth Reinsalu Phobie Greenina, kes saabus Preisimaa lõunasöögilauda otse Šotimaalt. Ta oli lihtsalt nii vahva oma lihtsuses, keeleoskamatuses, aktsendi ja naeruga. Täitsa teistmoodi kui ta viimase aja tavapärased rollid on olnud või nagu ta teleekraanilt tuttav on. Kostüümikunstnikud olid muidugi ka kaasa aidanud (eriti tema silmad), aga kogu olemus tuli ikkagi mujalt. Eks see muidugi jäigi lõpuks lahtiseks, et kes see Phobie Green siis ikkagi oli ja kas üldse eksisteeris või kui palju aeg ja ruum meiega trikke teevad.

Ülejäänud lõunasöögi seltskonnal (Argo Aadli, Indrek Ojari, Andrus Vaarik ja Alo Kõrve) olid tagasihoidlikumad rollid, kuigi mitte vähetähtsad. Argo Aadli oli koomiline teoloog, Indrek Ojari pahuralt koomiline ja rahale keskendunud politseipealik, Andrus Vaarik riskidele avatud je elevust ootav kohtunik ning Alo Kõrve tagasihoidlik ihuarst. Kõik nad tõid etendusse oma vürtsi. Lisandusid veel kaks ootamatut külalist halastajaõdede näol (Epp Eespäev ja Ursula Ratasepp), kes tulid oma kukke tagasi nõutama ning tõid taas meeste seltskonda elevust ning pealtvaatajate hulka naerupahvakuid.

Nüganen ei jätnud lavastusse temale omaseid vimkasid pikkimata ning nagu ikka, kasutas ta ära konkreetse ruumi erinevaid osasid ja võimalusi. Kasvõi see akna osa nii tänapäevas turistiga kui ka lõpustseenis või ukse taga kraapimine või lae all ronimine. Selliseid ootamatuid lahendusi ma temalt ootangi ja alati imestan, et kust need ideed küll tulevad.☺ Loomulikult ei saa üle ega ümber ka Preisi suupistestest. See oli armas ja ootamatu üllatus. Küll pani paar asja mind mõtlema, et kuidas nad seda talvel lumetuisuga või vihmasajus teevad ... Äkki talvel ei mängitagi?

Jäin väga rahule selle lõbusa ja samas ülijabura lõunasöögiga Immauel Kandi juures.

Allikas: Tallinna Linnateater

Allikas: Tallinna Linnateater








Neljapäev, 8. august 2019

Aadama õunad

Külastus: 01.08.2019
Teater: Nargenfestival ja Kinoteater
Lavastaja: Priit Võigemast ja Henrik Kalmet
Esietendus: 28.07.2016


Hakkan ennast juba kordama, aga taaskord on tegemist etendusega, mille piletit olen jahtinud mitu aastat. Lisaks on Naissaar ju äärmiselt põnev koht, kuid nõuab eritransporti. Saada oli küll pileteid ilma transpordita, aga kuna mul paati pole, siis jäi pilet kahel või isegi kolmel eelmisel aastal ostmata. Seekord olin aga kiire ja juba märtsi alguses oli pilet  taskus. Jäi üle ainult loota, et midagi vahele ei tule, mis teatrikülastuse untsu keerab.

Saarele saabusime laevaga "Katharina" ning etenduspaika jõudmiseks oli kolm varianti: veauto kastis, jalgsi ca 3 km või rongiga+1 km jalgsi. Ega me pikalt ei mõlenud. Kuna tagasi tuli nagunii tulla veautoga ja ilm oli ilus, siis valisime kondimootori. Mõttes mõlkus küll mõnus kulgemine metsateel, aga tegelikult oli kõndimiseks mitte just kõige parem teekate - väga kivine tee või liiv. Kohale igal juhul jõudsime ja ei kahetsenud ka, et jalutamise kasuks sai otsustatud.

Omari küünist oli tehtud kirik, sest etenduse tegevus toimub ühes koguduses. Sinna saabus vangalst vabastatud neonats Aadam (Priit Pius), kes peab mõnda aega selles kolkakirikus nn vabakäigu vang olema ja meeleparandust leidma. Kirikuõpetajaks on alati rõõmsatujuline Ivan (Märt Avandi), kes usub, et kõik inimesed on ilusad ja head ning elus ta midagi negatiivset ei näe (või ei taha näha). See loomulikult ei sobi Aadama olemusega, kes teeb kõik selleks, et Ivani silmad maailma kurjusele avada ja tema usk murda. Kirikus on nn meelt parandamas ja sinna peale "parandamist" jäänud sisserändaja Khalid (Kait Kall), alkohoolikust kleptomaan Gunnar (Margus Prangel) ja endine nats Poul (Tõnis Niinemets). Hiljem liitus veel alkohoolikust lapseootel naine (Mari Abel) ning lavalt käis korduvalt läbi ka doktor (Andrus Vaarik).

Tegemist oli äärmiselt tõsise ja kurva teemaga, samas naeru läbi pisarate jagus. Nagu ikka sellistel puhkudel, häiris aeg-ajalt inimeste naermine nn vale koha peal ehk seal, kus mul tükib nutt peale ja teised naeravad hüsteeriliselt (nt lapsepilastamise teema. Sorry, aga siin pole midagi naljakat, isegi kui seda räägib Andrus Vaarik poolnaerdes ja möödaminnes nagu mingit tavalist asja). Samas tunnistan, et endal tükkis ka mõne koha peal naer peale, kus olukord oli tegelikult tõsine. Näiteks siis kui Ivan traumapunkti pidi minema ja viitas üleni verisena Gunnarile, et tollel on nina veidi ketšupine. Selles stseenis oli oma situatsioonikoomika, mille tekitas Ivani tegelaskuju oma optimismiga.

Näitlejatöö ja lavastajatöö olid super! Kõik tegelased olid usutavad. Märt Avandi pidev suu kõrvuni olek, inimestesse uskumine, samas vaidluse saabudes resoluutne teatamine, et see pole viisakas... või siis olukord, kus Aadam ta silmi üritas avada, et jumal vihkab teda ja kuidas ta seal siis seisis ja värises täiesti šokis olles. Lisaks see hilisem masendus ja sellega kaasnev tõsidus. Ma olen tegelikult Avandit laval näinud ainult mõned korrad, rohkem on ta mulle tuttav teleekraanilt, aga seekordne roll oli vaimustav.

Priit Pius oli tõeliselt vihane neonats, kelle kulm oli terve etenduse kotsus ja kes vist ei naeratanud kordagi. Tema pidev püüe Ivani positiivsuse mullist välja kangutada oli tõsine töö. Huvitav oli jälgida temale endale märkamatut muutumist etenduse jooksul, sest ega ta muidu poleks sellest viimasest õunast ju pirukat küpsetama hakanud.

Kleptomaanist alkohoolik Gunnar ehk Margus Prangel tegeles pideva napsutamisega. Äärmiselt kihvt oli see pidev pudelite avamine, kus kork pealt lendas. Seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Üldse oli tema olemus sobilik selle rolli jaoks, kuigi kõiges oli peidus oma annus traagikat.

Lisaks veel Kait Kall... nagu päris pagulane kuskilt araabia maadest. Paar Statoili veel ja siis läheb ostab endale Saudi-Araabias maja ja võtab naised. Üldse on see Taani mingi imelik riik, kus inimesed käivad ringi tatikollid taskus. Lisaks veel see Tembu ja Vembu nali. See on küll ainult eestlastele arusaadav ja neile, kes Vembu ja Tembu ajal lapsed olid (või noored lastega täiskasvanud). Tänapäeva lastele see ei ütleks midagi, aga nali oli nagu rusikas silmaauku. ☺ Lõpuks veel paanika kui Ivan ära viidi, et mis nüüd saab ja siin pole tal enam midagi teha... Eks see Ivan oma positiivsusega oli õlekõrreks kõigile. Hästi mängitud roll!

Tõnis Niinemetsa ei tundnud ma algul ära. Hilisemas neonatsi rollis küll, aga kui ta Pouli mängis, kes oli vana mees ja endine koonduslaagri valvur, siis ei saanud esimese hooga küll aru, et see on Niinemets. Eks parukas aitas mitte tundmisele kaasa ning tema kõnnak ja kõne olid täitsa vanainimese omad.

Mari Abel tundus algul puine. Pärast mõtlesin, et nii see ehk pidigi olema. Tuli ta ju kirikuõpetaja juurde,  tekst oli ette valmistatud, seejuures raske tekst ja üritas siis seda vaatamata pidevatele segamistele talle rääkida. Nii et see oligi ehk taotluslik, sest hiljem see puisus nagu lahjenes.

Andrus Vaarikust ei oskagi väga midagi kirjutada. Käis mööda lava ringi, ravis ja naeris. Rääkis osaliselt taustalugusid. Viga ei olnud, aga üllatusi ka mitte.

Lõpuks jooksid lavalt läbi ka vennad Kalmetid neonatsidena. Henriku roll oli sõnatu ja väga vähene, Karl-Andreas sai rohkem laval käia. Mõlemad tõid loosse oma koomikat juurde. Pirnipiruka nali ajab praegugi naerma.

Väga meeldis mulle veel õunapuu lahendus. Kuidas õunu ka visuaalselt puu otsas vähemaks jäi peale erinevaid rünnakuid küll vareste, küll usside poolt ning üldse selle puu keskne koht laval. Lisaks veel selle sümboolika - Aadam, õunad ning kiusatused.

Isegi kui oleks olnud igav, siis magama jääda poleks saanud, sest paugutamist jagus terveks etenduseks. ☺

Kokkuvõtvalt tasus sõit Naissaarele ennast sajaga ära. Mõnda asja kohe tasub oodata. Lastele ei soovitata seda etendust põhjusega. Ülihea tükk! Nüüd tahaks veel filmi ka näha...

Autror: Siim Vahur

Autor: Siim Vahur






Neljapäev, 1. august 2019

Õnnelik tund

Külastus: 22.07.2019
Teater: Jäneda Pulliteater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Esietendus: 21.06.2019

Jäneda pullitall on mulle mängukohana juba tuttav. Lisaks pole see Tallinnast ka ülemäära kaugel ja saab kenasti isegi nädala sees sinna teatrisse sõita. Mõnikord jääb ju etendusele pilet ostmata just asukoha tõttu, sest see on liiga kaugel, et nädala sees sinna ja tagasi sõitma hakata.

Jaan Tätte sulest pole üsna pikka aega ühtegi uut näidendit lavastatud (vanad näidendid nagu "Ristumine peateega", mida eelmisel aastal mängit, ei lähe siinkohal arvesse). Kuna Jaan Tätte elufilosoofia on huvitav ja kohati natuke ummamuudu, siis hea lavastaja korral on tema etendusi lust vaadata. Lisaks kui sinna on kaasatud tegelasteks nii mõnigi minu lemmik, siis tuleb ju sammud teatrisse seada.

Tegevus toimub kõrtsis nimega "Ära mõtle", kuhu saabuvad sööma abielupaarist Rutt (Kersti Tombak) ja Sulev (Argo Aadli) ning värskelt teineteist leidnud noored Kerli (Jessica Agneta Kari) ja Priit (Nils Mattias Steinberg). Kõrtsi peab kõrtsimees Simmu (Andrus Vaarik) ning just nimelt sellel õhtul on esimest korda tööl uus tüdruk Sulle (Liis Lass). Jaan Tätte on tegelaskujude jaoks vist päris mõnuga inimesi jälginud, sest kõik karakterid olid erinevad, aga samas elust enesest ja ma usun, et nii mõnigi tundis äratundmisrõõmu, et sellist inimest ma olen kohanud...

Näiteks see stseen (dialoogi täpsuse suhtes 100% kindel pole, aga aimu saab):
Simmu Sulevile: "Sa oled vist rikas mees?"
Sulev:"Ei tea miks Sa seda arvad?"
Simmu: "Sul on rikka mehe naine."

Või siis see:
Rutt: "Ma ei joo koduõlut!"
Simmu: "See on käsitööõlu."
Rutt: "Aaa, siis küll. Ma võtan siis õlut."

Lihtsalt nii jabur oma lihtsuses ning eheduses ja samas üdini koomiline.

Rikka mehe naist mängis Kersti Tombak, kes oli lihtsalt ühest küljest nii kohutava karakteriga, kellest hakkas lõpuks isegi kahju, sest sisimas polnud ta ju halb. Samas oli ta üks koomilisemaid tegelasi selles etenduses. Kogu tema mäng oli nii ehe oma vingumises, torisemises, ahastamises jne. Kurb kui inimene ei oska ennast muudmoodi defineerida kui läbi oma mehe...

Argo Aadli on üks minu lemmiknäitlejatest juba väga pikka aega ja ma ei suuda olla tema suhtes arvatavasti objektiivne, aga ma ei pidanud temas ka seekord pettuma. Tema tegelaskuju kannatlikkus oli klass omaette. ☺ Mulle väga meeldis ka temapoolne koduõlle maitse analüüs. Lihtsalt fenomenaalne!

Nils ja Jessica olid minu jaoks uued avastused. Nils on ju üsna värskelt (eelmisel aastal) lavaka lõpetanud ja kuna ta mängib Endlas, siis pole õnnestunud teda varem laval näha, aga see, mida ma nägin, meeldis mulle. Selline mõnusalt lihtne ja vaata, et kohati veidi kohtlanegi poiss, kes tahab saada bussijuhiks. Kohati meenutas mulle Ott Raidmetsa tegelast "Pikse pillist" ja seda just nende pilkude pärast.

Jessica kohta ütles Google, et ta on alles väga noor ja värskelt gümnaasiumi lõpetanud. Kuigi on käinud teatriklassis, pole ta ilmselgelt veel nn valmis näitleja. Samas mängis ta väga hästi ja on igati kiituse ära  teeninud. See oli nii armas kui ta ette luges, kuidas mehega käituda tuleb ja mida kindlasti teha ei tohi. Jälle on Jaan asju elust enesest võtnud ning eks nooruse naiivsuses niimoodi mõeldaksegi.

Ja siis Sulle Liisi kehastuses. Nii armas ja rõõmsameelne, tõeline päikesekiir, kes teab, mida kliendid ootavad ja tahavad ning üritab seda ka pakkuda. Kuid eks oli temalgi oma pahupool ja varjatud saladused... Nagu meil kõigil.

Andrus Vaariku Simmu oligi ehk kõige salapärasem tegelane. Mingit uut külge see Andruses läbi selle tegelaskuju ei avanud, aga lustlik oli ikka. Andrus oli Andrus. Küll jäi lõpuks ikkagi  minu jaoks lahtiseks, et kes ta siis ikkagi oli...  Lihtsalt kõrtsipidaja? Hea psühholoog? Jumal? Ma kahtlustasn, et.... selle ma jätan siiski lahtiseks, et igaüks saaks ise otsustada kui õnnestub etendust näha.

Etendusest ei puudunud ka muusika. Küll jäi mulle veidi arusaamatuks keset etendust ühe laulu esitamine, mis oli iseenesest tore, aga minu jaoks ei sobinud sinna, kuigi laulu sõnum samas haakus teemaga. Minu jaoks oli see laul natuke võõrkeha keset etendust. Samas Jessica lühike flöödimäng sobis küll vahepalaks. Etenduse alguses esitati ka mitmeid Jaan Tätte laule, sest tegelikult toimus etendus kahes ruumis ja ühest ruumist teise kolides näitlejad laulsid taustaks. Ilusasti laulsid. Pärast jupp aega kummitas, et lind on õhus, kala vees, sina minu südames... ☺

Nagu oodata oligi, jagus nalja, enesepilkamist, kuid samas ka tõsidust kogu õhtuks. Iga tegelane (v.a. Simmu, kes rääkis oma lugusid kogu etenduse käigus) sai ka oma hinge avada ja oma lugu rääkida. See oli päris huvitav, et kellel mis tagamõtted on ja miks just nii käitub. Seega oli siin etenduses ka Jaan Tättele iseloomulikku psühholoogiat. Pulliteater sobis suurepäraselt kõrtsiks "Ära mõtle" ning etendus ise oli mulle sobiva huumoriga.








Esmaspäev, 29. juuli 2019

Mowgli

Külastus: 20.07.2019
Teater: Must Kast
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 13.07.2018

Must Kast mängis ennast minu südamesse etendusega "Peks mõisatallis". Eks Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs on ka mujal figureerinud ja olid mulle teada, aga teatrist Must Kast sain teadlikuks alles siis. Peale seda hoian nende tegemistel silma peal nii Facebookis kui Instagramis. Kui nad eelmisel aastal lavastasid Kiplingu "Mowgli" lugu, siis jäi üle ainult loota, et nad mängivad seda etendust ka sellel suvel, sest eelmisel aastal mul neid vaatama minna ei õnnestunud. Õnneks mängisidki! Kuna ma toetasin Hooandjas nende "rattaid", siis oli veel kaks kinkepiletit taskus ja saigi otsustatud, et juulis tuleb koos lastega sammud Maantemuuseumisse seada. Kutsusin veel õe koos lastega ja ema kaasa ning oligi paras seltskond koos. ☺

Vot see oli üks igati vahva kogupere tükk! Noortel näitlejatel on ikka nii palju energiat, mida rakendada, et seda on lihtsalt lust vaadata. Jaanika Tammaru seatud lavaline liikumine oli väga hästi läbi mõeldud ja kaasahaarav. Etendus meeldis nii väikestele kui ka suurtele.

Algus ise oli juba põnev. Enne etendust kutsuti matkale, et koos etenduspaika kõndida. Valikus olid kahe pikkusega matkad - 2,5 km ja 1,5 km. Me valisime lühema, sest meil oli seltskonnas ka 6-aastane ja ei teadnud ju, kuidas ta vastu peab ning kuidas matkatee kulgeb. Matkatee viis algul mööda maanteed alla orgu, edasi tuli trepist üles ronida ja läbi metsa minna. Ja seal metsas... ahvid huikavad siin, hundid uluvad seal... ☺ Täitsa ehtsa džungli tunne tekkis ja häälestas meid etenduseks.

Kõik see džunglielu ja -melu jätkus laval. Pean kiitma kõiki näitlejaid, kes mängisid. Nad olid väga loomutruud loomad, ehtsa liikumise ja käitumisega. Kujutan ette, et midagi sellist tuleb mõnikord teha ka lavakasse sisseasutumise katsetel! ☺ Ei tea, kas enne vaadeldi kuidagi loomi, et ikka täpselt seda liikumist ja iseloomu tabada? Eriti lemmikud olid mul hirved ja ma hakkasin igakord itsitama kui nemad lavale ilmusid. Nad olid lihtsalt niivõrd sarnased oma olemuselt pärisloomadega, ühest küljest graatsilised, aga teisalt veidi kohtlased.

Kaarel Targo Mowgli oli väga minu ettekujutuse Mowgli moodi. Tõeline energiapomm ning andis tal seal laval ikka sahmida ja ringi joosta. Tegelikult said vist kõik näitlejad selle etendusega korraliku treeningkoormuse, sest joosta, hüpata, ronida ja kakelda tuli palju. Mowgli oli aga väga armas oma lapselikkuses, mängulustis ja samas ka trotsis kui ta üritas selgeks teha, et ta pole inimene, vaid hunt ning oma karja kaaslaste moodi.

Panter Bagheera Jaanika Tammaru kehastuses oli tõeline kaslane. Graatsiline liikumine, käppadega tammumine, "saba" võngutamine jne. Uskumatult sarnane päris pantrile! Sama kehtib hüään Tabaqui (Agur Seim) kohta. Kohe kui nägin, siis vaatasin, et see peab hüään olema. Etenduses nad nimetasid teda küll korduvalt šaakaliks, aga kavalehel on kirjas hüään (Kiplingu loos minu mälu järgi ka) ja hüään ta oma liikumiselt ja olemuselt ka oli.

Nagu juba eespool mainitud, olid kõik osatäitjad ülitublid ja lahedad loomad ning aplaus neile. Eraldi veel ma mainiks kaljumadu Kaa'd (Kristian Põldma), kelle olemus ja kostüüm on eraldi kiitust väärt (kostüümid olid tegelikult kõik kiitust väärt). Sellist mao lahendust lihtsalt ei osanud oodata ja kui panna sinna juurde veel selline libe ja edev loomus... madu, mis madu!

Jäin etendusega väga rahule ja hoian Mustal Kastil silma peal edaspidigi. Hetkel on sihikul "Evolutsiooni revolutsioon", mis tuleb lavale detsembris. Kui keegi pole veel "Peks mõisatallis" näinud, siis oktoobris on võimalus neid eestlaste kannatusi taas vaadata ja kui etendus ei meeldi, siis kannatad ära. ☺



Allikas: Must Kast





Neljapäev, 25. juuli 2019

Lootuskiir pimeduses

Külastus: 16.07.2019
Teater: Rehe küün
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Esietendus: 30.06.2019

Täitsa juhuslikult avastasin, et selline etendus on olemas. Õigemini avastas selle mu ema ja küsis, et kas ma kavatsen minna. Egas midagi, ikka tahan näha kui on midagi uut ja eriti kui see on mõnes teistmoodi kohas. Igaühel omad nõrkused ja minu oma on teater. ☺

Rehe küünis olen varem käinud ja mäletasin, et mängukohana ei olnud just kõige parem, sest nähtavus on teatud kohtades kehv (siiski jäi mulle seekordsest külastusest mulje, et olukord on selles osas paranenud!). Kuna aga sellele etendusele müüdi ka nn VIP pileteid ehk teatud kohad olid  nummerdatud, siis tekitas see siiski julgust uuesti katsetama minna. Ostsimegi ema ja õega nn esimese Eesti piletid (kohvilauas ühe teatrikülastaja väide) ja tegime naisteõhtu. Ega mehele see vanadekodu naiste värk poleks istunudki.

Lugu ise toimub vanadekodus tormi ajal kui jõgi hakkab üle kallaste ajama ning kõik elanikud tuleb evakueerida. Seda ootavad ka näidendi tegelased, aga tundub, et neid on sinna unustatud. Lootust ei tohi siiski kaotada ka siis kui seda enam pole ning ei tohi jääda käed rüpes passima. Kas nad ka päästetud saavad, seda otsustab etenduse lõpus igaüks ise.

Näitlejate kooslus on muljelavaldav - Ene Järvis, Elle Kull, Mari Lill, Kersti Kreismann, Ines Aru. Lisaks neile veel Sandra Ashilevi ja Viktor Leševits. See viimane polegi vist tegelikult näitleja, aga narkomaanist varga rolli kandis välja küll.

Vanadekodu prouad on kõik omamoodi, erinevate vaadetega elule ning oma minevikutaagaga. Elle Kull vaatab palju jumala poole ning ootab, mida inglikaardid talle ütlevad. Mari Lill on irooniline ja sarkastilise huumoriga pragmaatik. Ene Järvis on krapsakas mutt, kes tahaks ikka endiselt pidutseda ja elust mõnu tunda, mis siis, et vanust on juba 86. Kersti Kreismann elab oma minevikus ja arvab endiselt, et on nõutud näitleja. Ines Aru on aga armas dementne vanainimene, kellel on aeg-ajalt selgusehetked ja kelle olemasolust teised vanadekodu asukad seni teadlikudki polnud. Nende juurde satub noor ja sätsakas Sandra Ashilevi, kes tuleb neid sinna päästma, aga kes unustatakse koos vanaprouadega vanadekodusse.

Vaatamata väga heale näitlejakooslusele, oli selle etenduse puhul juures natuke nn rahvateatri maik ehk laval toimuv oli veidi kunstlik. Näitlejad esitasid oma päheõpitud teksti ja kõik oli nagu olemas, aga samas ei olnud see kohati loomulik, eriti alguses. Hiljem läks nagu paremaks. Isegi ei tea, milles asi oli, sest naljad olid ju head ja minu peal isegi töötasid.  Kõige loomulikum oligi ehk Sandra Ashilevi, kes jättis usutava mulje oma nooruslikkuse ja pealehakkamisega. Ene Järvise üle ka väga ei vinguks ja ta oli lahe ja kepsakas mutt, kes mõjus loomulikuna ning ka teksti ei vuristanud lihtsalt ette, aga teiste puhul jäi midagi nagu puudu või ootasin ise midagi rohkemat. Võimalik, et polnud lihtsalt SEE päev või siis olid eelmised hiljuti nähtud etendused minu jaoks nii palju paremad.☺ Sellest on kahju, sest kõik need näitlejad meeldivad mulle ja eriti tore oli Elle Kulli üle nii pika aja näha. Võimalik, et asi on jälle minus ja selles, et ma käin liiga palju teatris... või see tükk lihtsalt ei kõnetanud mind selliselt nagu mõni muu etendus seda teeb. Samas oli lõpp ju täitsa vahva (kui surm välja arvata)!

Üldkokkuvõttes ma siiski väga ei vinguks. Muiata ja naerda sai, õhtu oli tore ja suveteatriks sobis küll. Lootus sureb viimasena!




Esmaspäev, 22. juuli 2019

Tsaar Saltaan

Külastus: 13.07.2019
Teater: Emajõe Suveteater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 05.07.2018

"Tsaar Saltaan" on minu üks lapsepõlve lemmikmultikaid. Kõige lemmikum oli ikka "Kolmanda planeedi saladus" (nüüd tagasi mõeldes tekib küsimus, et kas tõesti ulmekad meeldisid mulle juba toona...?☺), aga "Tsaar Saltaan" ei jäänud kaugele maha. Sõnadki olid suures osas peas, sest olgem ausad, selle Puškini muinasjutu riimid on lihtsalt imelihtsad ja kergesti meelde jäävad (guugeldasin just, et tõlkija on Kalju Kangur). Nii juhtuski, et kui nägin juba eelmisel suvel etenduvat "Tsaar Saltaani" reklaami, siis tekkis tunne, et seda mina pean näha saama. Kui veel selgus, et lavastaja on Kaili Viidas, siis oli otsus tehtud. Alati aga ei saa mida tahad ja eelmisel aastal see kahjuks ei õnnestunudki, sest kuna etendust mängitakse Tartus, siis sobivale päevale pileteid enam polnud. Selleks aastaks ostsin juba piletid varakult ära.

Teel etendusele rääkisin mehele autos õhinaga sellest muinasjutust. Tol hetkel väga palju ei mäletanudki, aga mõned luuleread tulid ikka meelde, eriti see Tšernomori koht ja kuidas sääsk ennast tädi silma puuris. Mees ei teadnud aga "Tsaar Saltaanist" ja sellest multikast midagi. Kuidas siis nii?

Mängukoht oli väga huvitavalt valitud - Tartu Pühade Aleksandrite kiriku tagaaed. Enne etendust sai kirikus ka ringi vaadata ning kirikuõpetaja tutvustas kirikut. Hämmastav, et seal pole seni elektrit, vaid ainult nn elus tuli küünalde näol või päevavalgus. Kroonlühter pidavat olema ainus originaalese kirikus.

Muinasjuttu reklaamitakse kui üleküpsenud muinasjuttu täiskasvanutele. See on tõesti üleküpsenud, sest lisatud on Kiluski sulest nn taustalood, mida algupäraselt ei ole. Eks need lood olid nii ja naa, kuid nii mõnigi pani ehk rohkem õekestest aru saama. Viimane lugu ehk Gvidoni edasine saatus väga ei meeldinud, aga ülejäänud lugudel polnud vigagi. Tegevus ise  vürsti matustel, kus õekesed ja ämm Baabarihha taas kokku said ja läks arvete klaarimiseks.

Etenduse algus venis minu jaoks, sest kuidagi ei tahtnud pihta hakata see, mida ma ootasin. Muudkui askeldasid seal laval ja midagi erilist nagu ei toimunud. Mingi hetk juba mõtlesin, et ega siit klassikalist "Tsaar Saltaani" vist ikka ei tule, aga siis hakkas pihta. Akna all kord õhtu eel, ketrasid kolm piigat veel... tsarinna (Marika Barabantšikova), kokk (Terje Pennie) ja kangur (Karin Tammaru). Kogu (või siis peaaegu kogu) muinasjutt kanti ikkagi ette. Ma lugesin mõttes kogu aeg salme kaasa nii palju kui ma neid mäletasin. Neid, mida ei mäletanud, tulid meelde. Endal oli päris naljakas kohe ja jõudsin järeldusele, et inimese pea on ikka prügikast küll. ☺

Mulle tundus, et näitlejad ise nautisid oma mängu. Terje Pennie on olnud juba pikemat aega üks minu lemmikutest ja ei pidanud ka seekord pettuma. See miimika, see hääl, vaimustav ümberkehastumine. See viimane kehtib tegelikult kõikide näitlejate kohta. Lisaks tema laulmine. Milline võrratu alt! Tekkis kohe tahtmine minna uuesti Vanemuisesse "Mamma Miat!" vaatama selles koosseisus, kus tema laulab.

Karin Tammarut ma pole väga palju laval näinud. Viimati vist siis kui ta veel Vanemuise näitleja oli ehk palju aastaid tagasi. Miimika oli tal ikka fantastiline. Üldse oli miimikal selles etenduses väga suur roll. Kuna istusin esimeses reas, siis oli seda hea jälgida. Samas oli miimika nii tugev, et tõenäoliselt oli ka tagapool istujatel hea vaatepilt. Karin Tammaru tõttu sattusin ka nn etenduse osaks, sest ärahellitatud vürst Gvidonina hakkas ta minu kotti endale nõudma. Täitsa tobe tunne kui ei tea, mida teha ja kõik vaatavad. Samas oli naljakas ka kui ta silmad punni ajas ja minu ees praalis. ☺

Marika Barabantšikova mängis eelkõige vürstinnat (teisi rolle ka, aga väiksemas mahus). See pidev emotsioonide vahetumine ja tundmused õdede suhtes... küll ollakse õelikud, siis valitseb jälle õelus (nagu vendade vahel on vendlus). ☺ Huvitav oli seda emotsioonide tulva jälgida ning see viha, mis silmist pritsis... Karm.

No ja siis ämmast, sellest va Babarihhast (Ingrid Isotamm), ei saa ka mööda vaadata. See muudkui tuterdas laval, selg küürus (meenus Elina Reinold "Juuditist", keda vaadates hakkas selg valutama. Sama tunne tekkis siin). Aga kui vaja oli joosta, kus siis alles kablutas! Või trepikäsipuud mööda alla laskumine... Tal oli sõnatu roll, aga päris lahedalt lahendatud.

Lisaks olid veel laval pillimehed, kes vajadusel mängisid ka erinevaid rolle (nt orav, kes oli päris naljakas ja kuskilt otsast ei meenutanud multifilmi oma, ning Tšernomor). Muusikal oli selles etenduses ka oma roll. Kõik laulud olid aga vene keeles. Mees pärast küsis, et kui oleks hispaania näidend olnud, kas siis oleks hispaania keeles olnud. Vot sellele ei oska vastata, aga need venekeelsed laulud olid klass omaette ja sobisid nagu rusikas silmaauku. Eriti Terje Pennie laul ja lõpus sillerdav kolme õekese laul, kes lõpuks omavahel lepitust leidsid.

Samovaride "näitus" oli samuti klass omaette. Kui neid laua alt välja tulema hakkas, siis tundus, et lõppu ei tulegi. Üks uhkem kui teine. Panen ka siia pildikese pooltest neist. Oleks tahtnud kohe lähemalt vaatama minna, aga need asusid laval ja sinna ei lubatud.

Võimalik, et minu hinnang on kallutatud ja seda eelkõige sellepärast, et omal ajal oli tegemist ühe minu lemmikmultifilmiga (kahtlustan, et olen seda ka lugenud, sest kodus oli raamat Puškini muinasjuttudega), aga minule igatahes meeldis ja oli selline kerge ning mõnus suvetükk.


Allikas: Emajõe Suveteater






Kolmapäev, 10. juuli 2019

Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola

Külastus: 03.07.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 30.06.2017

Jälle olen siin oma postitusega jokutama jäänud, aga seekord on olemas vägagi hea põhjus ehk laulupidu, mille proovid ja kontserdid võtsid oma aja ning energia. Vinge pidu oli! ☺Nagu oli ka Endla Teatri esitluses "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Tahaks suisa hüüda: "See ei ole normaalne!". Seda kõige positiivsemas tähenduses, mida üldse mõelda saab. Ammu pole käinud vaatamas etendust, kus lõpus tunned, et põsesarnad tuikavad pidevast naeratamiset ja naermisest.

Mängukoht oli minu jaoks taas uudne ehk Koidula muuseumi aed Pärnus. Ilm tükkis olema jahe ja ähvardas ka vihmaga, aga tegelikult läks ka selles osas kõik hästi ning vihma ei saanud ega ära ei külmunud.

Nagu eespool juba öeldud, oli tegemist tõelise naerutükiga. Eks see ole ikka ja alati ju naljakas olnud kui mehed naiste riided selga panevad ja siis koomuskit teevad. Eriti naljakas on see aga siis kui need koomuski tegijad on professionaalid ning väga head näitlejad. Selles etenduses mängiti ja lustiti küll iga keharakuga, nii liigutuste, pilkude kui ka häälega. Vürtsi andis juurde ka publikuga suhtlemine, muusika ja kapsaste teema. Lisaks oli kohti, kus ka näitlejatel endal naer peale tuli, aga kõigest siis lähemalt.

Lugu ise on ju teada ja tuntud nn kosjalugu, kus Erastu Enn tahaks kosida naiseks Maiet, kes aga armastab hoopis Männiku Märti, kes õnnetuseks on mulk ja mulke ei salli omakorda Maie isa. Sealt see trall ja tants lahti lähebki.

Ma isegi ei tea, kas selles etenduses saab rääkida peaosatäitjatest ja kõrvalosatäitjatest, sest kõigil oli oluline roll. Isegi loomadel, kes olid ka väga naljakad (eriti see kukese ja kanakese laul ja lehma ammumine). Maie ehk Ago Anderson on tõeline punapõskne Eesti neiu, tugeva kondiga ja seega nagu loodud talutöödeks. Seda kinnitas ka kapsatünni tõstmine.☺  See kekutamine, pabistamine, Erastu Ennu (Meelis Rämmeld) tõrjumine jne olid filigraanselt välja mängitud ja minu suu oli kogu aeg kõrvuni. Lisaks ärhvardas ta pidevalt ojja hüpata. Kas ka hüppas, jäägu saladuseks, aga roll oli tõeliselt nauditav. Ma ei tahtnud ühtegi pilku ega grimassi mööda lasta, vaid kõigest osa saada. Kui Ago veel lõpuks pruudina rahvariietes tuli, endal pea uhkelt püsti ja Tuljakut tantsis... seda meenutades ajab praegugi naerma. Ma ei imesta, et Ago sai selle rolli eest parima meeskõrvalosatäitja auhinna.☺

Teine nn naine ehk Maie ema Anne oli Indrek Taalmaa. Juba ainult tema füüsiline kuju nabani rippuvate rindade ja pikkade juustega oli äärmiselt koomiline. Ei saa öelda, et ta just naiskaunitar oleks olnud.☺  Lisada sinna juurde veel karakter, kui ta Maie isa Peetriga (Tõnu Oja) pragas ja see kõrvad ludus oma nn karistust ootas või kui ise Männiku Märdist unistas. Ja need pilgud... Lihtsalt super!

Sander Rebase mängitud Maie vend Jüts oli tõeline poisike. Ta sai selles etenduses ikka vatti. Küll külili maha, küll kapsaga pihta, küll vaja üle oja hüpata jne. Füüsiliselt oli raudselt tal üks raskemaid rolle, aga see-eest hästi mängitud ja oli poisike, mis poisike!

Ja siis taat Peeter Tõnu Oja kehastuses, kes kõike oma enese tarkusest tegi ja sellega rappa jooksis. Algul tundus, et Tõnu polnud ehk päris 100% oma rollis sees, aga mida enam etendus kestis, seda sügavamalt ta sellesse sisse läks ja lõpptulemas oli kiiduväärt.

Erastu Enn (Meelis Rämmeld) oli parasjagu vastik tegelane, nagu ta olema pidigi, kuigi lõpus hakkas temast isegi natuke kahju. Eriti kui ta oma lõpulaulu esitas.

Männiku Märt (Lauri Mäesepp) oli selline unistuste peigmees. Temal erilisi krutskeid ei olnud, aga Maie järel jooksis ja õhkas küll lahedalt.

Kure onu pidi algselt mängima Feliks Kark, kes aga teatavasti eelmise aasta lõpus haigestus ja seega mängis tema asemel seda rolli Elmar Trink. Tal polnud viga, aga ma vaimusilmas kujutasin ikkagi  Feliksit selles rollis ette.

Lapsed nentisid, et see etendus oli igati väärt tulemist ja selliseid võiks veel vaadata. Tegemist oli tõelise suvetükiga, mis tegi tuju heaks. Sai küll nüüd paras kiidulaul, aga järelikult siis tõesti meeldis. Seda postitust kirjutades tuli praegu kange tahtmine seda etendust aasta pärast uuesti vaadata kui Endla seda siis veel mängib.

Allikas: Endla Teater

Allikas: Endla Teater






Neljapäev, 4. juuli 2019

Kirvetüü

Külastus: 29.06.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 27.06.2019

Seto keel on lahe. Kui midagi seto keeles tehakse, siis tuleks seda vaatama minna. Eriti kui seda setokeelset lugu lavastab Ain Mäeots. Selle aasta suvetenduseks oli Vanemuine valinud Ott Kiluski "Kirvetüü", mis rääkis 90ndate alguse eluolust Setomaa äärealadel kui sovhoos oli lagunenud ja käis enese identiteedi ja elumõtte otsimine.

Kammivabriku sündmuskeskus oli põnev mängukoht ja kunstnikutöö tasemel. Lava hõlmas kogu küla st poodi, erinevaid elamisi, külatänavat, kus sõitis isegi auto jne. Teisisõnu oli tegemist hiiglasliku lavaga, millest ülevaate saamine võttis aega. Et aga kõik ikka vaatajateni jõuaks, selleks oli kaks kaamerameest, kes kõik rahvani kandis ja seega kauguse tõttu ei jäänud miimika nägemata ega midagi kellegi varju. Miimikal oli aga etenduses suur roll. Lisaks oli riietus ja muugi kraam (nt mööbel, Volga, traktor) pärit 90ndatest. Väga tõetruu.

Külas elas nagu ikka joodik, ärimees, õpetaja, külaullike, rikka mehe otsija jne. 90ndate elu oli raske, aga et ta nii raske oli.... seda nagu ei mäletanudki. Eks seda raskust oli veidi ka forsseeritud. Tohutu joomine, metsavargus, enesetapp, minevikutaak, rahapuudus, ostud raamatu peale jne olid kõik olemas. Algul oli lugu veidi segane ja ei saanud aru, et kes on kes, aga lugu jooksis kenasti tervikuks ja kõik oli omavahel seotud. Minevikutaagast ja südametunnistuste piinadest vabanemine ei ole lihtne, eriti kui see on aastaid juba rõhunud.

Rollid tegid kõik head ja seto keel tuli nagu ludin. Iga tegelane oli värvikas karakter. Tahaks kohe kõiki kiita, aga ma olen lubanud postitusi mitte väga pikaks ajada, seega kõiki kahjuks mainida ei saa. Eredamad karakterid tooksin aga siiski välja. Eriti meeldis mulle matšomehest Ott Sepp, kelle hullunud pilk ärikana oli klass omaette. Kasvõi see koht, kus ta võitles endaga, kas äsada Andrele või mitte. Päriselus ma sellise tegelasega kokku puutuda ei tahaks. See tohutu viha, mis tal sees oli, on ikka hirmutav.

Külajoodik Mürka ehk Veiko Porkanen pidi terve etendus joodikuna või siis aeg-ajalt ka pilves olevana ringi kakerdama. Need kaskadöörlikud trikid trepil ajasid judinad peale ja kui mootorsaag ka veel käima tõmmati, siis oli mul ikka tõesti hirm nahas, et kui nüüd keegi komistab, siis... Kõik läks siiski õnneks.

Mait Malmsten on alati hea, kuigi tal vaesekesel olid kõige suuremad minevikust pärit süümepiinad ja luupainaja, lisaks võlad ning joomine. Tema naine Ragne Pekarev oli tüüpiline naine, kes armastab oma meest ja kannatab ära seetõttu tema joomise ning muud probleemid. Eks sellele aitas kaasa ka asjaolu, et on kolm last, raha pole ja pole väga kuhugi ka minna.

Linda Kolde kehastatud Vaike eesmärk on jällegi saada rikkale mehele, keda pimestavad nii bemmid kui ka Adidase dressid. Pimestus oli ikka nii suur, et pidas enda ära kasutamist armastuseks, mis lõpuks viis olukorrani, kus ta oli valmis lõpuks leppima suurima külajoodikuga.

Sümpaatseimad tegelased olid kindlasti Feliks (Andres Mähar), tema ema Olli (Silvi Jansons) ning värskelt külla tulnud noor õpetaja Piret (Kaia Skoblov). Andres Mähari Feliks oli küll "ull, aga hää süämega". ☺ Hästi mängitud.

Märkimata jäid nüüd lavastaja ise Borkana, Liina Tennossaar õpetajana, Margus Jaanovitš küla suurima ärimehena, Jaanus Tepomees linnamehena, Merca raamatukoguhoidjana, Agu Trolla Raulina ja lapsed.

Seto leelotamine oli ka tase omaette. Merca ees ja teised naised järel. ☺ Tuli täitsa tõrrepõhjast nagu päris setodel.

Üks lemmikstseenidest oli kindlasti "loodusfilmi" vaatamine Enrico ehk Ott Sepa juures Pro7 pealt ning samuti lõpus Feliksi sünnipäev. Etenduse jooksul oli ka stseene, mis olid äärmiselt ebameeldivad vaadata (nt Rauli ja Vaike vaheline suhtlus, Borka poomine, Enrico ja Mürka narkotsi panemine jne), aga eks need pididki ebamugavust tekitama. Ropendamist oli ka veidi paljuvõitu, kuigi see on ka vist üks paratamatu asi. See hakkas veidi mingi hetk kõrva kriipima.

Natuke pean ikka virisema ka - heli kvaliteet jättis kohati soovida. Kuna mänguruum oli suur, siis tekkis kaja ja see takistas kohati tesktsit aru saamist. Seda eelkõige alguses kui oli poiste stseen (sealt ei saanud midagi aru) ja poestseen. Pärast läks nagu heli paremaks või siis harjusin lihtsalt kajaga ära. Kuna aga Killuski tekst oli väga mahlakas, siis oli kahju kui midagi kaotsi läks.

Kes ropendamist ei karda, 90ndate inetust samuti mitte ja seto keelest ka midagi aru saab, siis nendele julgeksin soovitada. Kogu selle 90ndate masenduse juures saab ikka nalja ka. ☺

Allikas: Vanemuine



Kolmapäev, 3. juuli 2019

Juudit

Külastus: 18.06.2019
Teater: R.A.A.A.M.
Lavastaja: Airat Abusakhmanov
Esietendus: 13.06.2019

R.A.A.A.M. on üks mu lemmik teatrirühmitusi kui seda nii võib nimetada ja üritan nende etendusi ikka külastada kui vähegi võimalik on. Minu suveteatri hooaeg jätkuski nende "Juuditiga". Mängukohaks oli valitud Tallinna Püha Katariina kirik, mis tundus põnev. Samuti köitis tähelepanu baškiirist lavastaja Airat Abusakhmanov.

Suvetendusi peetakse üldiselt kergemat laadi komöödiateks, mis minu arvates pole üldse tõsi, kuigi aeg-ajalt see nii tükib olema küll.  "Juudit" ei ole kindlasti komöödia, vaid ma peaks seda ikka klassikaks. Ma ei ole küll Tammsaare sellenimelist näidendit lugenud, aga lugu oli mulle tuttav (olen lugenud kellegi teise versiooni Juuditi ja Olovernese loost).

Etendus oli hästi, huvitavalt ning lihtsate vahenditega lavastatud. Samuti meeldis väga Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski koreograafia. See oli väga hästi paika timmitud ja ilus silmale kaeda (kellele siis musklis mehed ei meeldi, onju?☺). Vaatamata loo tuttavusele, vaatasin kohe huviga, et mis edasi saab.

Riina Maidre teeb Juuditina väga hea rolli. Juudit oli selline nagu üks Juudit minu ettekujutuses on - ilus, sirge seljaga, sihikindel ja uhke naine. Eks tal ole ka omad nõrkused Olovernese suhtes ning sellega kaasnevad kõhklused, kuid see ei takista teda sihile jõudmast. Üks visuaalselt kihvte kohti oli kindlasti Juuditi tants, mis jättis väga professionaalse mulje. Samuti pesemise stseen oli vägagi sümbolistlikult  ja kaunisti lavastatud.

Üllar Saaremäe Olovernes jäi Juuditi varju, mis on ka loogiline, sest see on ju eelkõige Juuditi lugu. Kahjuks ei ole Saaremäe päris minu kujtluse Olovernes oma mehisusele vaatamata. Samas ma ei oska esimese hooga kedagi teist ka sellesse rolli pakkuda. Võib-olla oli lihtsalt viimati nähtud McMurphy tema kujus liiga selgelt mu silme ees ja see natuke segas. Samas tundus ta siiski piisavalt mõjukas väejuht olevat ning seega ei ole tegelikult põhjust viriseda. ☺

Eraldi ma tooks veel välja Elina Reinoldi rolli Juuditi teenijannana. Mul hakkas ainuüksi tema kehaasendi vaatamisest selg valutama, aga see sahmimine Juuditi ümber ning tema veenmine, temast hoolimine jne olid väga veenvad.

Mulle seega väga meeldis. Kes loodab sealt leida suvele omast komöödiat, siis seda seal pole. Ühe koha peal siiski muigasin ka. See juhtus siis, kui üks tegelane seletas, et platsil oli selline rahvamöll, et rusikad lendasid ja kivid vehkisid. Mõtlesin, et kas see tuli hooga kogemata nii või oli tegemist teadliku sõnavalikuga. Kahjuks ma arvan, et enamus ei pannud seda ehk isegi tähele. Kuigi "Juuditi" puhul ei ole tegemist komöödiaga, on see siiski vaatamistväärt tükk ja ei maksa suvel ka tõsisemaid asju peljata.  Kui üldse midagi ette heita, siis pinkide kõvadust, sest sabakont jäi ikka väga kangeks. Järgmine kord võtaksin midagi pehmet istumise alla kaasa. ☺

Allikas: R.A.A.A.M.





Pühapäev, 16. juuni 2019

West Side Story

Külastus: 11.06.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Georg Malvius
Esietendus: 24.05.2019

Suveteatri hooaega alustasin muusikaliga "West Side Story". Esiteks mulle muusikalid meeldivad, teiseks mulle enamasti meedivad Malviuse lavastused ja kolmandaks sattus see lihtsalt juhuslikult esimeseks suvetenduseks. Eetendust mängitakse nii inglise kui eesti keeles, aga valisin viimase, sest mulle meeldib vaadata etendusi, kus ma näitlejaid tunnen ja saan neid võrrelda ka nende varasemate töödega.

Etenduse lugu on teada - kaks noortejõuku kaklemas ning nende taustal Romeo ja Julia armastuslugu. Kahjuks pettusin etenduses või õigemini ei vastanud see minu ootustele. Minu arvates oli see allpool Malviuse taset ja täiesti Harju keskmine etendus. Oli ka positiivset, aga mingil põhjusel negatiivne jäi ikkagi domineerima.

Kõigepealt siis negatiivne kriitika, et lõpuks positiivne ikka kõlama jääks. ☺ Minu arvates ei sobinud peaosadesse valitud Hanna-Liina Võsa ja Heldur Harry Põlda oma rollidesse. Mõlemad laulavad väga hästi ja selles osas ma ei kritiseerigi, aga nad lihtsalt ei olnud oma rollides usutavad. Hanna-Liina on kaunis põhjamaa neid ja isegi tumedate juustega parukas ei tee temast puertoricolast. Samuti (vabandan juba ette selle kriitika pärast) on ta Maria rolli jaoks liiga vana ja kuskilt otsast ei mõjunud noore nääpsukese neiuna. Lauluhääl on tal hea ja laulis tõesti hästi. Kui silmad kinni panna, siis laulud olid vägagi nauditavad. Heldur Harry Põlda ei sobinud samuti oma rolli või vähemalt ei olnud ta usutav Tony. Pigem selline natuke hale ja äbarik. Lauluhääl aga samas väga hea nagu Hanna-Liinalgi ja küllap ta seepärast ka rolli valituks osutus.

Juss Haasma susistas ja pudistas terve etenduse. Pidevalt pidi tema teksti ajal kõrvu kikitama, et midagigi tekstist tabada. Kui on eestikeelne etendus, siis ei tahaks ju kogu aeg teksti lugeda, vaid eelistaks ikka kuulata.

Tantsijad olid head ja ka koreograafia tasemel, aga lauljatest tantsijad olid veidi puised ja tükkisid tempost maha jääma. Esimene vaatus üldse kuidagi venis...

Nüüd positiivne kriitika. Piret Krumm oli väga hea ja minu jaosk päästis etenduse. Oli temas seda ladina-ameerikalikku särtsu, tantsis ja laulis hästi. Mõjus seega usutavalt. Saara Kadak oli samuti tore oma poisiliku tüdruku rollis ning kandis rolli välja. Kaarel Targo meeldis mulle ka, õigemini on ta mulle seni meeldinud igal pool, kus ma teda näinud olen. Selline jõujuurikas ja äkilise loomuga löömamees oli midagi uut. Väga tore leid oli üks heldehäälne poiss, kelle nime ma ei tea, aga kes laulis "Sel ööl". See tõi küll kananaha ihule. Loomulikult on ka kogu selle muusikali muusika hea, millest mõned laulud on ju ka laiemalt tuntud ja hakkasid mul peas kumisema juba enne etendust (nt Maria, Sel ööl, Ameerika). Nii et juba ainuüksi muusika pärast tasub minna.

See negatiivne ja positiivne pool andis minu jaoks tulemuse "harju keskmine" ja sellist wow efekti nagu mul viimati oli "Sweeney Toddiga", mul ei tekkinud. Natuke oli kahju, sest ootasin pigem positiivset, aga ega alati ei saagi ju vedada. ☺


Allikas: Rahvusooper Estonia