neljapäev, 31. detsember 2020

Aasta kokkuvõte

See aasta on teatri koha pealt olnud ikkagi lahja - ainult 13 etendust + ekraani vahendusel vaadatud etendused (16 + mõned ETV2 pealt, mida ma kirja ei pannudki), mis ei ole siiski samaväärne teatris käimisega. Aga eks see aasta oligi eriline ja tuleb seda nii lihtsalt võtta. Samas kui kõik need etendused kokku liita, siis väga viriseda nagu ei tohiks. Kindlasti mõjus muidugi vähene etenduste arv hästi minu rahakotile. ☺

Kinno ei jõudnud ka eriti, ainult 4 korda. Oleks siis eriolukorra tõttu raamatuidki jõudnud rohkem lugeda! Kus Sa sellega! Neidki vähem kui tavaliselt ja ainult 16 kokku, millest omakorda 3 veel õhukesed hispaaniakeelsed teosed (ca 30-40 lehekülge ja üsna suures kirjas, mõnes veel pildidki sees!), mis nagu ei annagi raamatu mõõtu hästi välja. Hispaania keele harjutamise mõttes olid need muidugi ainut kasuks ning raamat on raamat. 

Mida ma siis ikkagi tegin kui kõik rääkisid kui palju raamatuid jõuti lugeda ja puhata ja aed pole kunagi nii korras olnud jne. Mina ei jõudnud midagi, aga see-eest sai kõvasti tööd tehtud ja sinna ilmselt see aeg läkski. Kas see on nüüd hea või halb, ei tea, aga ka tööalaselt on olnud huvitav aasta.

Ma loodan, et järgmine aasta hakkavad asjad normaliseeruma. Esimesed kaks etendust, kuhu mul piletid olid soetatud, on küll juba edasi lükatud, aga ehk peale seda saab hakata taas normaalsemalt liiklema ja kultuuri tarbima. Samuti tahaks rohkem raamatuid lugeda. Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Elame-näeme.☺

Igal juhul head vana-aasta lõppu ja hästi toredat ning teatrirohket uut aastat! Olge hoitud!






Püstijalukomöödia 2.0

 Külastus: 26.11.2020

Teater: Kinoteater

Lavastaja: grupitöö

Esietendus: ei leidnud


Väike naer peab olema igas päevas, ka koroonaajastul. Pikalt ei tahakski kirjutada, sest pealkiri räägib enda eest. Naeruteraapia oli igatahes tagatud. 

Lavalt jooksid oma teemade ja probleemidega läbi Paul Piik (kerge soojendus), Henrik Kalmet (poliitikud said tõmmata, hea oli ikka tema segi ajamine Tanel Kalmetiga, aga kindlasti üle prahi oli Argo Aadli parodeerimine), Kait Kall (pidev mure, et naine petab teda ja natuke liiga palju allapoole vööd nalju), Karl-Andreas Kalmet (keskendus peamiselt autodele ja jalgpallile) ja Tõnis Niinemets (laste kasvatamine ja Tallinn-Tartu kiirtee uue lõigu projekteerimine). Praegugi tuleb naer peale kui sellele õhtule tagasi mõtlen. 

Minu lemmikuteks kujunesid Henrik Kalmet (mulle lihtsalt nii imponeerib kui inimesed suudavad olla eneseiroonilised ja see Argo Aadli, kes on üks minu lemmiknäitlejatest, paroodia oli lihtsalt nii hea) ja Tõnis Niinemets. Viimane küll ületas kõiki teisi oma naljade ja hooga. Siiani ajab naerma, kuidas põdrad teed ületavad, kuidas huntidega keegi üle sama tukti käia ei taha ja kuidas konnad küsivad, et mis truup? ☺ 

Püstijalukomöödia oli täpselt see, mida ootasin ehk korralik kõhutäis naeru igapäevastel teemadel. Aitäh!


Allikas: Kinoteater


Pariisitar

 Külastus: 29.10.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Esietendus: 27.09.2020


Seekord oli taas tegemist etendusega, mis eriolukorra tõttu kevadest sügisesse lükkus. Igal juhul ootasin seda etendust väga ja ei pidanud ootust kahetsema, sest ette rutates võin öelda, et etendus meeldis mulle väga. KUMU saal mulle ei meeldi, aga ega see lõppkokkuvõttes probleemiks ka polnud. 

Tegevus toimub Washingtonis ning võimaldab piiluda poliitika telgitagustesse. Trump sai ikka korralikult hagu. Etenduse keskmes on Chloe (Katariina Tamm), kes on nõus oma mehe (Tanel Saar) edu nimel astuma vägagi ootamatuid samme ning ületama piire, mille eetilisus jätab soovida. Ma pole Katariina Tamme väga laval näinud, pigem ainult läbi teleriekraani. Minu senise kogemuse põhjal on mul temast mulje kui väga üheülbalisest näitlejast, kelle rollid on veidi ülerõhutatult tibilikud. Seekord olid ta ju tibilik küll, aga see roll oli palju sügavam ning palju loomulikum kui ma ootasin. Samuti ei kõnelenud ta tavapärase peenutseva tibi häälega (ma ei oska seda häält teistmoodi nimetada, mida ta varasemalt kasutanud on). Seega oli see vägagi positiivne üllatus ning ta sobis oma rolli hästi. Ma igatahes nautisin seda täiega, eriti neid kohti, kus ta "mask" langes.

Poliitilistesse mängudesse segati veel mõjukas isik, kelle nime ma ei mäleta, aga keda kehastas Margus Prangel. Tal oli natuke sellisem tolam roll või õigemini polnud ta tola, vaid Chloe'i mängukann. Mulle tundus, et ta nautis seda rolli väga. Nii tegelase kui ka näitlejana ja rahvas sai ka naerda. ☺

Samuti haarati võimumängudesse Federal Reserve'i juht, keda kehastas Merle Palmiste ja kes ei saanud arugi kuidas teda mänguvõrku mässiti ning tema tütar (Henessi Schmidt), kes oli ka ootamatult mängu osa, kuid kellel oli siiski minu arvates suurem ja sügavam roll kui välja paista üritati näidata. Ei taha siinkohal spoilerdada. Merle Palmiste puhul meeldis mulle enim tema šokk kohvikus. See oli ikka päris hea. ☺

Minu jaoks oli etenduse keskmeks küsimus, et kui kaugele ollakse üldse valmis minema oma kaasat toetades, ennast seejuures kaotamata. Mulle tundub, et ennast kaotamata seda tegelikult teha ei saa ja kas seejuures suudetakse siis lõpuks ise olla rahuloev ja õnnelik? Pigem mitte... või siis olen mina ikka liiga egoistlik ja selliselt asjadele läheneda ei suuda. Kas ta tegi seda tohutust armastusest oma mehe vastu. Ei usu, pigem oli ta leidnud sellistes mängudes oma igapäevaelu värvi ja hiljem ei saanud enam sellest karussellist välja. Kõigele lisaks veel ka mees - mida tema sellest kõik tegelikult arvab? Ilmselgelt armastas ta oma naist, aga see ei takistanud teda ikkagi abinõuna ära kasutamast. Kas see on ikka tingimusteta armastus või kas sellist armastust üldse eksisteeribki? Seega mõtlemisainet jagus ja nalja sai ka. Julgeksin soovitada küll. 


Allikas: VAT Teater (foto: Siim Vahur)


kolmapäev, 9. detsember 2020

Vanja

 Külastus: 13.10.2020

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Māra Kimele 

Esietendus: 03.10.2020


Mnjah. Ei teagi kohe, mida öelda. It wasn't my cup of tea. Ega ta nüüd nii halb ka polnud, aga kuidagi tühja tundega tulin teatrist ära. Etendus nagu venis ja ei tahtnud kuhugi jõuda... Liim oli puudu ja traagelniidid paistsid ehk rabedavõitu oli. Võimalik, et polnud lihtsalt minu päev (ei taha ju oma lemmikteatrit väga kritiseerida ka) või siis polnud etendus veel piisavalt sisse mängitud. 

Tšehhovi näidendi tegevus oli toodud tänapäeva, õigemini põllumajandusliku perefirma valdustesse, kus käis pidev kurkide sisse tegemine, samas marjade tegemine oli tulemas. Kõik oleks olenud enam-vähem, aga kuidagi nagu ei sobinud see tšehhovlik dialoog sinna kurkide vahele. Jah, maaelu ja linna kontrastid on endiselt olemas ja ehk teravamgi kui Tšehhovi ajal, samuti armastus ja vastuarmastuseta jäämine, aga ikkagi jäi midgi puudu. Samas kui nt Uuevarikul Ülo sõnnikut rooib ja sinna vahele filosofeerib, siis sobib küll. Ei teagi, kas on Ülo tekstid nii palju lihtsamad ja Tšehhovi omad kõrgelennulisemad, aga midagi häiris. Nagu ka see klaver keset saali, mis sinna kurkide vahele kuidagi ei sobinud, kuigi Sandra Uusberg ju mängis päris kenasti. Ma ausalt öeldes ei usu, et kui päriselt keegi tänapäeval klaveri majja toob, mis iganes põhjus selleks siis on, et see paigutatakse plekist kurgipurkide vahele. Võimalik, et see oli väga sügava sümboolse tähendusega, aga kui oligi, siis minu jaoks läks see kaotsi.   

Mulle noored näitlejad meeldivad ja ma alati ootan rõõmuga uusi üllatusi. Seekord aga hakkas mind kohe alguses häirima onu Vanja (Simo Andre Kadastu) vanus. Oli küll habemega, aga silmaümbrused nii siledad ja ei mingit elukogemuse kurdu näos. Ei suutnud ennast ka "vanemaks" mängida ja sellest on kahju. Ehk on ikka asi selles, et esietendusest oli nii vähe aega möödas ja lavakogemust napib, aga midagi jäi igatahes puudu. Mind tegelikult täitsa huvitab, kas see oli lavastaja teadlik valik või oli eesmärk lihtsalt uusi näitlejaid publikule tutvustada. Ma iseenesest ei arva, et Simo oleks halb näitleja. Kindlasti mitte ja seega ootan põnevusega tema uusi rolle. Samas muidugi alati on näitlejaid, kes mulle ei sobi. Elame-näeme.

Teine noor - Kristiin Räägel - jäi mulle meelde juba "Väikeses printsis" rebasena. Ta on kohe kuidagi rebaseliku olekuga. Tema Sonja oli selline tagasihoidlik töörügajast armunund noorik, aga pean ütlema, et jättis veidi veidra mulje oma tagasihoidlikkuses. Nagu kannataks kergekujulise Aspergeri käes... Lisaks oli tema temagi mängus rabedust, aga küll need nurgad ajaga maha lihvitakse. 

Juba kogenud näitlejad olid nagu ikka. Rain Simmul Aleksander Sebrjakovina mängis natuke nagu üle. Kaspar Velberg Mihhail Astrovina oli hoos oma armastatu tähelepanu võitmiseks ja ta meeldis mulle selles etenduses enim. Sandra Uusberg Helena mängis meestega ja särtsu tema ja Kaspari vahel oli küll. Sandra on minu arvates selline näitleja, kes sobibki eelmise ja üle-eelmise sajandi kaunitare mängima. Kahju, et ta nüüd üritati siia tänapäeva kurgipurkide vahele paigutada ja seetõttu läks osa tema võlust kaduma. 

Ma ei tahagi rohkem sellest etendusest kirjutada. Väga moes on asju tänapäevastada, aga mulle tundub, et mõni klassika võiks ikka klassikaks jääda, kui seda tänapäevastamist ei tee just Saša Pepeljajev. ☺


Allikas: Tallinna Linnateater (autor: Siim Vahur)