Neljapäev, 31. detsember 2020

Aasta kokkuvõte

See aasta on teatri koha pealt olnud ikkagi lahja - ainult 13 etendust + ekraani vahendusel vaadatud etendused (16 + mõned ETV2 pealt, mida ma kirja ei pannudki), mis ei ole siiski samaväärne teatris käimisega. Aga eks see aasta oligi eriline ja tuleb seda nii lihtsalt võtta. Samas kui kõik need etendused kokku liita, siis väga viriseda nagu ei tohiks. Kindlasti mõjus muidugi vähene etenduste arv hästi minu rahakotile. ☺

Kinno ei jõudnud ka eriti, ainult 4 korda. Oleks siis eriolukorra tõttu raamatuidki jõudnud rohkem lugeda! Kus Sa sellega! Neidki vähem kui tavaliselt ja ainult 16 kokku, millest omakorda 3 veel õhukesed hispaaniakeelsed teosed (ca 30-40 lehekülge ja üsna suures kirjas, mõnes veel pildidki sees!), mis nagu ei annagi raamatu mõõtu hästi välja. Hispaania keele harjutamise mõttes olid need muidugi ainut kasuks ning raamat on raamat. 

Mida ma siis ikkagi tegin kui kõik rääkisid kui palju raamatuid jõuti lugeda ja puhata ja aed pole kunagi nii korras olnud jne. Mina ei jõudnud midagi, aga see-eest sai kõvasti tööd tehtud ja sinna ilmselt see aeg läkski. Kas see on nüüd hea või halb, ei tea, aga ka tööalaselt on olnud huvitav aasta.

Ma loodan, et järgmine aasta hakkavad asjad normaliseeruma. Esimesed kaks etendust, kuhu mul piletid olid soetatud, on küll juba edasi lükatud, aga ehk peale seda saab hakata taas normaalsemalt liiklema ja kultuuri tarbima. Samuti tahaks rohkem raamatuid lugeda. Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Elame-näeme.☺

Igal juhul head vana-aasta lõppu ja hästi toredat ning teatrirohket uut aastat! Olge hoitud!






Püstijalukomöödia 2.0

 Külastus: 26.11.2020

Teater: Kinoteater

Lavastaja: grupitöö

Esietendus: ei leidnud


Väike naer peab olema igas päevas, ka koroonaajastul. Pikalt ei tahakski kirjutada, sest pealkiri räägib enda eest. Naeruteraapia oli igatahes tagatud. 

Lavalt jooksid oma teemade ja probleemidega läbi Paul Piik (kerge soojendus), Henrik Kalmet (poliitikud said tõmmata, hea oli ikka tema segi ajamine Tanel Kalmetiga, aga kindlasti üle prahi oli Argo Aadli parodeerimine), Kait Kall (pidev mure, et naine petab teda ja natuke liiga palju allapoole vööd nalju), Karl-Andreas Kalmet (keskendus peamiselt autodele ja jalgpallile) ja Tõnis Niinemets (laste kasvatamine ja Tallinn-Tartu kiirtee uue lõigu projekteerimine). Praegugi tuleb naer peale kui sellele õhtule tagasi mõtlen. 

Minu lemmikuteks kujunesid Henrik Kalmet (mulle lihtsalt nii imponeerib kui inimesed suudavad olla eneseiroonilised ja see Argo Aadli, kes on üks minu lemmiknäitlejatest, paroodia oli lihtsalt nii hea) ja Tõnis Niinemets. Viimane küll ületas kõiki teisi oma naljade ja hooga. Siiani ajab naerma, kuidas põdrad teed ületavad, kuidas huntidega keegi üle sama tukti käia ei taha ja kuidas konnad küsivad, et mis truup? ☺ 

Püstijalukomöödia oli täpselt see, mida ootasin ehk korralik kõhutäis naeru igapäevastel teemadel. Aitäh!


Allikas: Kinoteater


Pariisitar

 Külastus: 29.10.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Esietendus: 27.09.2020


Seekord oli taas tegemist etendusega, mis eriolukorra tõttu kevadest sügisesse lükkus. Igal juhul ootasin seda etendust väga ja ei pidanud ootust kahetsema, sest ette rutates võin öelda, et etendus meeldis mulle väga. KUMU saal mulle ei meeldi, aga ega see lõppkokkuvõttes probleemiks ka polnud. 

Tegevus toimub Washingtonis ning võimaldab piiluda poliitika telgitagustesse. Trump sai ikka korralikult hagu. Etenduse keskmes on Chloe (Katariina Tamm), kes on nõus oma mehe (Tanel Saar) edu nimel astuma vägagi ootamatuid samme ning ületama piire, mille eetilisus jätab soovida. Ma pole Katariina Tamme väga laval näinud, pigem ainult läbi teleriekraani. Minu senise kogemuse põhjal on mul temast mulje kui väga üheülbalisest näitlejast, kelle rollid on veidi ülerõhutatult tibilikud. Seekord olid ta ju tibilik küll, aga see roll oli palju sügavam ning palju loomulikum kui ma ootasin. Samuti ei kõnelenud ta tavapärase peenutseva tibi häälega (ma ei oska seda häält teistmoodi nimetada, mida ta varasemalt kasutanud on). Seega oli see vägagi positiivne üllatus ning ta sobis oma rolli hästi. Ma igatahes nautisin seda täiega, eriti neid kohti, kus ta "mask" langes.

Poliitilistesse mängudesse segati veel mõjukas isik, kelle nime ma ei mäleta, aga keda kehastas Margus Prangel. Tal oli natuke sellisem tolam roll või õigemini polnud ta tola, vaid Chloe'i mängukann. Mulle tundus, et ta nautis seda rolli väga. Nii tegelase kui ka näitlejana ja rahvas sai ka naerda. ☺

Samuti haarati võimumängudesse Federal Reserve'i juht, keda kehastas Merle Palmiste ja kes ei saanud arugi kuidas teda mänguvõrku mässiti ning tema tütar (Henessi Schmidt), kes oli ka ootamatult mängu osa, kuid kellel oli siiski minu arvates suurem ja sügavam roll kui välja paista üritati näidata. Ei taha siinkohal spoilerdada. Merle Palmiste puhul meeldis mulle enim tema šokk kohvikus. See oli ikka päris hea. ☺

Minu jaoks oli etenduse keskmeks küsimus, et kui kaugele ollakse üldse valmis minema oma kaasat toetades, ennast seejuures kaotamata. Mulle tundub, et ennast kaotamata seda tegelikult teha ei saa ja kas seejuures suudetakse siis lõpuks ise olla rahuloev ja õnnelik? Pigem mitte... või siis olen mina ikka liiga egoistlik ja selliselt asjadele läheneda ei suuda. Kas ta tegi seda tohutust armastusest oma mehe vastu. Ei usu, pigem oli ta leidnud sellistes mängudes oma igapäevaelu värvi ja hiljem ei saanud enam sellest karussellist välja. Kõigele lisaks veel ka mees - mida tema sellest kõik tegelikult arvab? Ilmselgelt armastas ta oma naist, aga see ei takistanud teda ikkagi abinõuna ära kasutamast. Kas see on ikka tingimusteta armastus või kas sellist armastust üldse eksisteeribki? Seega mõtlemisainet jagus ja nalja sai ka. Julgeksin soovitada küll. 


Allikas: VAT Teater (foto: Siim Vahur)


Kolmapäev, 9. detsember 2020

Vanja

 Külastus: 13.10.2020

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Māra Kimele 

Esietendus: 03.10.2020


Mnjah. Ei teagi kohe, mida öelda. It wasn't my cup of tea. Ega ta nüüd nii halb ka polnud, aga kuidagi tühja tundega tulin teatrist ära. Etendus nagu venis ja ei tahtnud kuhugi jõuda... Liim oli puudu ja traagelniidid paistsid ehk rabedavõitu oli. Võimalik, et polnud lihtsalt minu päev (ei taha ju oma lemmikteatrit väga kritiseerida ka) või siis polnud etendus veel piisavalt sisse mängitud. 

Tšehhovi näidendi tegevus oli toodud tänapäeva, õigemini põllumajandusliku perefirma valdustesse, kus käis pidev kurkide sisse tegemine, samas marjade tegemine oli tulemas. Kõik oleks olenud enam-vähem, aga kuidagi nagu ei sobinud see tšehhovlik dialoog sinna kurkide vahele. Jah, maaelu ja linna kontrastid on endiselt olemas ja ehk teravamgi kui Tšehhovi ajal, samuti armastus ja vastuarmastuseta jäämine, aga ikkagi jäi midgi puudu. Samas kui nt Uuevarikul Ülo sõnnikut rooib ja sinna vahele filosofeerib, siis sobib küll. Ei teagi, kas on Ülo tekstid nii palju lihtsamad ja Tšehhovi omad kõrgelennulisemad, aga midagi häiris. Nagu ka see klaver keset saali, mis sinna kurkide vahele kuidagi ei sobinud, kuigi Sandra Uusberg ju mängis päris kenasti. Ma ausalt öeldes ei usu, et kui päriselt keegi tänapäeval klaveri majja toob, mis iganes põhjus selleks siis on, et see paigutatakse plekist kurgipurkide vahele. Võimalik, et see oli väga sügava sümboolse tähendusega, aga kui oligi, siis minu jaoks läks see kaotsi.   

Mulle noored näitlejad meeldivad ja ma alati ootan rõõmuga uusi üllatusi. Seekord aga hakkas mind kohe alguses häirima onu Vanja (Simo Andre Kadastu) vanus. Oli küll habemega, aga silmaümbrused nii siledad ja ei mingit elukogemuse kurdu näos. Ei suutnud ennast ka "vanemaks" mängida ja sellest on kahju. Ehk on ikka asi selles, et esietendusest oli nii vähe aega möödas ja lavakogemust napib, aga midagi jäi igatahes puudu. Mind tegelikult täitsa huvitab, kas see oli lavastaja teadlik valik või oli eesmärk lihtsalt uusi näitlejaid publikule tutvustada. Ma iseenesest ei arva, et Simo oleks halb näitleja. Kindlasti mitte ja seega ootan põnevusega tema uusi rolle. Samas muidugi alati on näitlejaid, kes mulle ei sobi. Elame-näeme.

Teine noor - Kristiin Räägel - jäi mulle meelde juba "Väikeses printsis" rebasena. Ta on kohe kuidagi rebaseliku olekuga. Tema Sonja oli selline tagasihoidlik töörügajast armunund noorik, aga pean ütlema, et jättis veidi veidra mulje oma tagasihoidlikkuses. Nagu kannataks kergekujulise Aspergeri käes... Lisaks oli tema temagi mängus rabedust, aga küll need nurgad ajaga maha lihvitakse. 

Juba kogenud näitlejad olid nagu ikka. Rain Simmul Aleksander Sebrjakovina mängis natuke nagu üle. Kaspar Velberg Mihhail Astrovina oli hoos oma armastatu tähelepanu võitmiseks ja ta meeldis mulle selles etenduses enim. Sandra Uusberg Helena mängis meestega ja särtsu tema ja Kaspari vahel oli küll. Sandra on minu arvates selline näitleja, kes sobibki eelmise ja üle-eelmise sajandi kaunitare mängima. Kahju, et ta nüüd üritati siia tänapäeva kurgipurkide vahele paigutada ja seetõttu läks osa tema võlust kaduma. 

Ma ei tahagi rohkem sellest etendusest kirjutada. Väga moes on asju tänapäevastada, aga mulle tundub, et mõni klassika võiks ikka klassikaks jääda, kui seda tänapäevastamist ei tee just Saša Pepeljajev. ☺


Allikas: Tallinna Linnateater (autor: Siim Vahur)







Esmaspäev, 30. november 2020

Etturid

Külastus: 01.10.2020

Teater: Ugala Teater

Lavastaja: Taago Tubin

Esietendus: 27.04.2019


Algselt pidime seda etendust juba suvel vaatama minema ja Albu mõisasse. Suvel jäeti etendus ära ja pakuti asendusetendus sügiseks Tallinnasse. Kodule lähemal, miks ka mitte, kuigi mittetraditsiooniline mängukoht oleks kindlasti ajastu hõngule hästi mõjunud ja etendusele omalt poolt lisandväärtust andnud. Kuna võrdlusmomenti selle eelduse kinnitamiseks ei ole, siis võib-olla lahmin niisama. ☺

Igatahes oli meil seda etendust kavas vaadata terve perega. Poisid võtsin peamiselt tegelikult sellepärast kaasa, et Marek Tiits on Ugala kodulehe aintele Sakalas kirjutanud järgmist: "Selliseid lugusid peab rääkima, lihtsalt peab. "Etturid" on tükk, mille soovitan ajalooõpetajatel lastele õppeprogrammi osaks teha." Mõtlesin siis minagi, et ei jõua seda nüüd küll ära oodata, millal ajalooõpetaja selle etenduse avastab ja haarasin härjal sarvist. Teine põhjus poiste teatrisse vedamiseks oli loomulikult jätkuv teatripisiku süstimine. Ma tõesti hinges loodan, et lapsepõlve kasvatuse tulemusena tulevad nad tulevikus mõnikord ise sellele mõttele, et läheks teatrisse. Ilmselget raamtulugejaid neist ei tule (nutt ja hala minu poolt), aga äkki kasvavad siis vähemalt väikest viisi teatrisõltalsed. Lootus jääb!

Nüüd aga etendusest. Lavastuse aluseks on Eno Raua 1968. aastal kirjutatud raamat "Etturid", mis räägib metsavendadeks hakkamisest. Kui eelmise etendusega etendati õhtu jooksul laval 150 aastat, siis seekord "ainult" viis aastat. Etendus algas igati rõõmsates toonides, kus kolm sõpra - Valdur (Karl Robert Saaremäe), Agu (Martin Mill) ja Heiki (Ringo Ramul) tunnevad ennast hästi, naeravad ja naudivad Valduri pruudi Saima (Ilo-Ann Saarepera) pererahva poolt pakutavat toitu, seejuures tõmmati ka lõõtsa (mulle ikka nii meedlib kui näitlejad pilli mängivad ☺) ja lauldi. Kui aga hoovile ilmus punaväelane, kes maha lasti, siis ei jäänudki muud üle kui metsa pageda. Sellest kõik need järgnevad sündmused alguse saavadki ning viib röövimisteni, enese kaotamiseni, lootusetuseni ning lõpuks isegi järjekordse mõrvani. Loomulikult ei puudu loos ka armastus, mis toob samuti probleeme kaasa, kuid on ometi lootuskiireks noorte jaoks. 

Näitlejatööd olid üsna tasemel, kuigi kedagi eraldi esile tõsta ma ei tahakski. Pinget saalis kruvis kindlasti poiste punkris reduatmine ning seal joomise ning kindlasti ka tuleviku teadmatuse tõttu kaasnenud tülid, sest sellised olukorrad väljuvad tihtilugu kontrolli alt. Ma ise tundsin enim kaasa Ringo Ramuli kehastatud Heikile, kes suutis mingil põhjusel haletsust äratada. Kuidagi eriti kahju hakkas temast siis kui ta sidesse koju helistama läks. Samas pean ütlema, et teised kaks poissi pigem muutusid etenduse jooksul antipaatseks, kuigi oleks pidanud ju samu tundeid tekitama nagu Heiki, sest elu hammasrataste vahele jäid nad kõik ühtemoodi. Ju siis ikka olid nii palju erinevad karakterid. Agu (Martin Mill) puhul oli see isegi selge, sest oma kaaslase peskmine, isegi kui see tundub sel hetkel õigustatuna, ei leia minu silmis heakskiitu. Valdur aga... ma ei tea, mida oli tema tegelaskujus, mis ei olnud sümpaatne. Ma ei teagi, kas see oli Saima venna pärast, tema tegevuste pärast või millegi muu pärast, aga ei olnud head tunnet. Siit aga järeldus, ilmselt olid ikkagi rollide kehastused nii palju ehedad, et selliseid tundeid tekitasid. 

Samuti tundsin kaasa Ilo-Ann Saarepera kehastatud Saimale, kelle armastus hakkas tasapisi tuhmuma, sest Valduri metsas redutamine hakkas väsitama ja ega see normaalne elu selliselt ju ei olnud. Ega tolle aja noortel polnudki kerge. Naisnäitlejatest mainiksin ära veel Laura Kalle, kelle Sõstramäe Helve oli just täpselt selline veidi "uhke" tüdruk, kes kohalikud noormehed närvi ajas, aga samas Heikile silma hakkas.  

Etendus kindlasti ei idealiseeri metsavendlust, pigem vastupidi. Küll mõtlen ma, et kas see röövimine, tapmine ja muu negatiivsena kujutatu oli tingitud Eno Raua raamatus sellest, et see oli kirjutatud nõukogude ajal. Ma ei usu, et keegi tollel ajal ja isegi peale taasiseseisvumist  tegelikult metsavendlust sellisena nägi. Pigem olid need mehed ikka kangelase staatuses, vähemalt rahva südames.   

Mida siis poisid arvasid? Enne etendust hakkasin uurima, et palju nad üldse metsavendadest teavad. Midagi nagu teadsid, aga ei saa öelda, et seda just palju oleks olnud. Kiiruga siis sai neid eelnevalt "valgustatud" ja kavalehtegi lisaks tudeeritud. Ma loodan, et sellest oli ka abi. 15-aastasele etendus meeldis ja ütles, et oli täitsa huvitav ja sai isegi veidi naerda. Kohe 14-aastaseks saav seevastu ikka kohati igavles, kuid nentis, et teine vaatus oli parem. Kuna laval paugutati püssi ikka korralikult, siis tukkuma jääda ei lastud kellelgi. ☺ Nii et kokkuvõttes võib poiste hinnangu pealt vist öelda, et Harju keskmine?

 

Allikas: Ugala Teater




Reede, 23. oktoober 2020

Lehman Brothers

Külastus: 29.09.2020

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 09.09.2020


Varakevadel otsisin netist teatripileteid ja vaatasin, et vaat kui huvitav, Lehman Brothersitest tehakse etendus. Mõtlesin, et olgu mis ta siis on, aga majandusinimesena peaks seda ikka kaema minema. Ostsingi ehku peale piletid ära, sest etendus polnud veel esieetendunudki ning seega oli tegemist põrsas kotis ostuga. Piletid jäid ootele, eriolukord tuli peale, etendus ei esietendunudki ja teatrisse ka ei saanud. Nii pakutigi samade piletite ümber vahetamist septembri lõppu. No mul vahet polnud, etendusest ei teadnud endiselt midagi, sest esietendustki polnud olnud. Lõpuks see esietendus tomus, kus mina küll ei käinud, aga kiidulaulu hakkas igast allikast tulema - alates Danzumehe postitusest ja lõpetades kultuurisaatega "OP". Kui palju kiidetakse, muutun mina skeptiliseks.... Nii ka seekord. Õnneks selgus, et skeptilisuseks polnud põhjust ja etendus oli püstijala apalausi väärt. Braavo!

Teatrisse minemise ajaks olin juba teada saanud mitut asja. Esiteks, et etendus kestab neli tundi. Okei, pole esimene kord 4 ja isegi rohkem tunde teatris istuda. Teiseks, et laval etendatakse ca 150 aastat. See pani kukalt sügama, aga suurendas uudishimu. Kolmandaks, et näitlejaid on ainult kolm. Nojah, vendi oli ka kolm. Aga siiski... Kolm?!?! Ja seejuures 150 aastat?!?!? Huvitav, huvitav...  

See 150 aastat jutustati lavalt kolme näitlejaga väga edukalt ära, kusjuures mängust ei puudunud naised ega ka lapsed. Samuti andis see hea läbilõike Ameerika ajaloost. Väga kihvtilt lavastatud ja ka eteldud. Kõik kolm - Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast - olid hoos. Eriti eredalt jäid meelde Guido Kangur väikse poisina, pruudikandidaadist Priit Võigemast ja klaverikunsti "armastav" torisev Mait Malmsten. Tegelikult oli neid meeldejäävaid hetki etenduses kordades ja kordades rohkem, aga ma ei hakka spoilerdama. Minge ise teatrisse! ☺ Igatahes ma ei märganud kordagi, et näitlejad oleksid nn üle nurga lasknud. Kõik oli filigraanselt paigas. Ei puudunud ka sümboolika. Kasvõi see Priidupoolne twistimine viimases vaatuses. Väga tähendusrikas. 

Kindlasti ei saa etenduse juures alahinnata ka muusika rolli. Lisaks näitlejatele oli laval veel muusikutest trio - Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner. Nende roll ei olnud tegelikult näitlejate omast väiksem, kuigi nad olid ainult taustajõud. 

Ma arvan, et see etendus saab järgmisel aastal parima lavastuse tiitli või õigemini vist antakse välja parima lavastaja tiitel. Hendrik on selle igati ja õigustatult ära teeninud ja ma oleksin väga-väga imestunud kui see tiitel seekord talle ei tule, sest ma arvan, et seda etendust sellel aastal üle trumbata on keeruline.  Tõeliselt vägev teatrielamus.


Allikas: Eesti Draamateater


Kolmapäev, 23. september 2020

Kauka jumal

 Külastus: 08.09.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Margo Teder

Esietendus: 14.11.2019


Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kui VAT Teatri kodulehele ilmus uus etendus "Kauka jumal", siis ma teadsin, et seda pean mina näha saama. Nimelt lapsena vanaema juures maal olles ei olnud sealne riiulis olev raamatuvalik just ülemäära lai, aga minusugune lugemishull vajas raamatuid. Eks ma siis neid sealt otsast lugesin. Teiste hulgas oli August Kitzbergi "Valitud teosed", milles oli  mitmeid tema näidenid, sh "Kauka jumal". Nii ma siis igal suvel neid lugesin ja muu hulgas elasin ka Mogri Märdi traagikale kaasa. Lapsepõlvest nagu mäletan mingit Endla Teatri telelavastust ka ähmaselt, aga võin eksida. Äkki ajan "Mikumärdiga" segi. Seega oli ju ilmselge, et kui keegi selle lavale toob, siis tuleb seda vaatama minna. Kevadel ei õnnestunud pileteid saada ja lõpuks tuli ka eriolukord peale, aga septembri alguseks olid mõned piletid veel olemas ja nii me sammud teatri poole taas seadsime. 

Margo Teder on loo toonud mõnusalt tänapäeva. Lugu kulges tempokalt ja mulle meeldis, kuidas see lavastatud oli. Indrek Taalma oli nagu Mogri Märdiks loodud. Eriti meeldis mulle, kuidas ta mängis lisaks kogu kehale ka oma miimikaga. See oli väga ilmekas ning kuna istusime üsna ees ning VAT Teatri saal on nagunii üsna väike, siis oli seda ka hea jälgida. Ja siis see tema rahalugemine - ma ei tea, kes selle mõtte peale tuli seda just nii teha, kas ta ise oma karakteriloomises või lavastaja, aga see oli väga tasemel. Väike detail, aga nii ilmekas ja tegelikult isegi nilbe, et sööbis mulle mällu ja ajas ka naerma.

Elina Reinold meeldib mulle üha enam ja enam. Kui ta kunagi noor näitleja oli, siis ta oli mulle miskipärast veidi antipaatne, aga mida aeg edasi, seda küpsem ja ägedam. 👍 Seekord oli tal kaks rolli - Anu ja Mogri Märdi naine Mari. Väga erinevad karakterid. Anu puhul mõtlen, et kuigi ma ei ole ühtegi saadet "Selgeltnägijate tuleproov" vaadanud, aga mõningad tegelased sealt on ajakirjandusest ikka läbi käinud, siis Anu oli sealt saatest välja astunud oma trummi ja sulgedega. Ilmselt taotluslikult. Kui Anu oli konkreetsem ja sihikindel maalähedane naine, siis Mari seevastu oli selline rikka mehe naine, ütleks, et isegi tibi, kes ajas ka oma asja ja seejuures isegi ignoreeris oma meest. Mulle tundus, et meest oligi talle vaja rahakoti pärast. Need karakterid olid laval täiesti erinevad ja hästi välja mängitud. 

Laval oli lisaks minu jaoks tundmatu näitleja. Nimelt mängis nii Leena kui ka Miili rolli noor näitlejatar Karolin Jürise. Samuti erinevad rollid ja hästi välja kantud. Üks rikka mehe tütar, kes on harjunud kõike saama, mida tahab ja teine tubli tööinimene ja sihikindel noor naine. Isegi kõnnak muutus ühest rollist teise minnes. Minu jaoks meeldiv üllatus näitlejate ridades ja jään huviga ootama tema uusi rolle. 

Lisaks mängisid etenduses veel Meelis Põdersoo (noor Märt, politseinik) ja Ago Soots (Masa Ants ja Peeter Pärn). Üllatas Meelise lõõtsa mängimise oskus. Mulle tundub, et meie paljud näitlejad on nii mitmegi varjatud andega. ☺ Ago mind väga ei üllatanud,  aga ette ka midagi ei heida. 

Lisaks oli hea, et piletikontroll hoiatas ette laval tulistamisets. Mulle ei meeldi need paugutamised ikka kohe üldse. Olin küll ette valmistatud, aga toolil hüppasin ikkagi. Jäin etendusega väga rahule ja veel järgmisel päevalgi mõtlesin rahahullusele ja Mogri Märdi traagikale. Jõuame taas sinna, et surisärgil pole taskuid ja raha kedagi tegelikult õnnelikuks ei tee.


Allikas: VAT Teater





Agulihärrad

Külastus: 06.08.2020

Teater: Teater Kilk

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 14.03.2020


Avastasin, et olen selle postituse jätnud üles laadimata, kuigi oli ammu juba valmis. 

"Agulihärrade" etendus pidi etenduma juba kevadel, aga koroona tõttu lükkus see edasi. Mulle see isegi sobis ja märgates, et nad tulevad Lõuna-Eestisse Moostesse just sellel ajal kui mina sealkandis olen, siis polnud pikka mõtlemist. Mida siin ikka mõelda on kui laval on kaks minu lemmiknäitlejat (Argo Aadli ja Indrek Ojari) ning dramaturg-lavastaja on samuti üks mu lemmikutest (Diana Leesalu).  Pealegi oli suvi ju mul etenduste poolest väga lahja, sest koroona tegi oma töö. Etendusi nagu oli küll, aga need olid kas mul juba nähtud, välja müüdud või siis ei kõnetanud mind. Mitu etendust, kuhu mul oli pilet ostetud, jäi suisa ära või lükkus edasi. Ei mäletagi suve, mil ma nii vähe oleks teatris käinud... 

Nüüd aga tagasi tulles "Agulihärrade" juurde pean nentima, et see oli üks igavesti muhe õhtupoolik. Diana ise oli uksel piletikontrolliks ja laval jagus nii laulu kui ka nalja. Minu jaoks olid need 30ndate laulud muidugi üsna üheülbalised ja sarnase viisiga (mitte kõik), aga tuligi siis hoolega sõnu kuulata, sest need ikka erinesid. Olulised olid kindlasti ka kostüümid. Juba ainuüksi need veidi lühikeste säärtega ülikonnapüksid ajasid suu muigele, Argo Kaera-Jaani kostüümist rääkimata ja lõpetades Indreku kleidiga. 

Argo ja Indrek olid tasemel nagu ikka. Argol oli vuntsidega mingi probleem (võib-olla teadlikult?), sest erinevates sketšides tükkisid need eest ära tulema ja kui ta sukkpükste müüjat mängis, siis pistis nad need lõpuks üldse taskusse. Reegel, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud, siin ei kehtinud. ☺  

Indrekust jäi enim meelde "Santa Lucia" laulutöötlus. See oli ikka väga hea. Üldse laulab Indrek hästi, mis oli mulle natuke üllatus, kuigi ma vist olen teda varem ka laulmas kuulnud, aga kindlasti mitte nii palju ühekorraga.

Väga meeldis mulle Indreku ja Argo arutelu arstidena inimloomuse üle. Samuti Argo kehstatud džinn ja küsimustele vastamine. Enim jäi meelde küsimus, et milline inimene valetab kõige rohkem. Vastus: see kes keldrist üles tulles laulab, et ma tulen taevast ülevalt. Neid küsimusi, mille peale saal naerda rõkkas, aga oli veel ja veel. 

Kokkuvõttes oli väga lahe naeruteraapia mõnusate muusikaliste vahepaladega. 👍 


Allikas: Teater Kilk








Laupäev, 22. august 2020

Tema taevaliku Õnneküla potitehas

Külastus: 23.07.2020

Teater: Ajateater

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 15.07.2020


Ajateater on minu jaoks uus teater, kuigi nagu selgus, tegutseb juba aastaid. Oluline oli aga hoopis see, et üle vääääga pika aja sai taas päriselt teatrisse minna. Seadsimegi sammud (õigemini autorattad) Ohtu mõisa poole. Olin üsna veendunud, et ma pole seal käinud, aga parklasse jõudes oli kõik kuidagi väga tuttav. Lõpuks mõtlesime välja, et etendust "Preili Julie" mängiti samas kohas. 

Mind huvitas, kuidas täidetakse see 50%-line saali täituvuse nõue ja distantsi hoidmine, sest eesruumis, kus oli kohvik, ei olnud küll mingit distantsi hoidmist ja rahvast tundus ka paljuvõitu. Selgus, et seda ei täidetudki. Saal oli puupüsti täis ning distantsi hoidmisest polnud juttugi. See mind tegelikult ei häirinudki, häiris aga see, et kuigi pääsesime saali esimeste seas, olid suur hulk kohti keskmises osas juba nn broneeritud....

Nüüd aga etendusest. Eks lugu oli ju iseenesest tuttav ja baseerus Peet Vallaku novellil Epp Pillarpardi potitehasest, kus kaks meest võistlevad nii naise südame kui ka potitehases meistri positsiooni saamise pärast. Kui rahvas alles saali vooris, istus Pääru Oja suits hambus juba laval ning voolis hoolega kaussi. Päris huvitav oli teda jälgida ning etenduse alguseks oligi kauss valmis. ☺

Etendus ise minu jaoks venis, sest olid kuidagi pikavõitu stseenide vahelised pausid ja eks stseenides endas oli ka pikki pause (mis iseenesest ongi vist sellele etendusele omane). Neid pause ei suutnud minu jaoks päästa ka hea muusika ja päris kihvt valguse mäng. Pausid aitasid kindlasti suhteprobleemidel paremini ja dramaatilisemalt esile kerkida, aga lõpptulemusena oli mul ikkagi tunne kunstlikust venitamisest. Etendus kestis kokku 2 tundi ja selle sees 30 minutit vaheaega. Vägisi on tunne, et oleks vabalt võinud 1 tundi ja 20 minutisse ära mahutada ja poleks sellist venitamise tunnet jäänud. 

Näitlejatele ei heida ma midagi ette. Pääru mängitud Jass oligi just selline süüdimatu sellike nagu olema peab, veidi äkilise, kuid sanas tundliku loomuga, kuid just selline nagu Epule meeldib ja minu hinnagul emainstinkid esile kutsub. Peab ütlema, et seejuures ka väga osavate kätega voolimises. ☺

Tarvo Sõmeri poolt kehastatud Mihkel oli vastand Jassile - vastutustundlikum, jõrmim ja meistri ambitsiooniga. Tegelikult jäigi mulle see mõistatuseks, kummast tal oli raskem loobuda, kas Epust või potitehasest. Tarvo mängitud armukadedushood olid veenvad ja hästi välja mängitud. Päärust erinevalt ta voolida tegelikult ei osanud, aga pettis ära ka sellega. 

Epu osatäitja Katrin Valkna oli minu jaoks võõras nimi, aga mängimise mõttes ta meeldis mulle. Meeltesegadus ja sisemine võitlus süda vs mõistus pärast joonistus päris hästi välja. Tema tunded Jassi suhtes olid siiski minu arvates kohati emainstinktist tingitud ja vajadusest hoolitseda selle "äbariku" eest, kes ei suuda endale saapaidki jalga osta. Samas Mihkli suhtes kerkis esile mõistuse hääl ning see peegeldus ka tema pilgus ja olemuses. 

Tore oli üle pika aja teatris käia, aga etendus ise oli minnu jaoks liiga rahulik ja veniv, oleks tahtnud lühemalt, siis oleks võinud vabalt rahulik olla. ☺ 




Teisipäev, 16. juuni 2020

Eriolukord ja teater

Nüüd pole juba päris pikka aega saanud teatris käia. Uskumatu, mida üks viirus võib teha ja kuidas sõna otseses mõttes kogu riigis juhtme seinast välja tõmmata. Mina sõltlasena tunnen igatahes väga puudust, et saaks jälle istuda teatrisaalis ja nautida teatritegijate tööd. Eks eriolukorra ajaks on ka üritatud erinevaid variante nn teatriskäiguks pakkuda (nt portaaliteater.ee, digiteater.ee, Youtube kanal The Shows must go on! jne), aga läbi ekraani ei ole tunne ikka sama, mis saalis näitlejatega sama õhku hingates ning saali reaktsioone tajudes. Seda enam, et pidevalt on segavaid faktoreid ning ka aega napib. See, et kodus olles saab etenduse pausile panna ja vahepeal nt telefonikõnele vastata, ei ole mitte plussiks. ☺ Samas, eks kehval ajal tuleb leppida sellega, mida kätte saab ja nii ka mina ikka mõne etenduse läbi ekraani ära vaatasin.

Järgmine nimekiri on lihtsalt statistilisel eesmärgil ja pigem selleks, et kunagi hiljem meenutada, et sai ka nii... Panen vaatamise järjekorras.
  1. "Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat" - Andrew Lloyd Webberi muusikali ekraniseering aastast 1999. Polnud näinud ja oli päris vahva. Muusika oli hea nagu Webberi puhul ikka, kuigi minu jaoks mitte tema parim teos. 
  2. "Eriolukord ruudus" - see oli peaaegu nagu päriselt teatrisse minek stand upi vaatama ning siin ei saanud midagi poole pealt pausile panna ja nt kööki võileiba tegema minna. Etendus oleks võinud olla pikem, aga naljades oli äratundmisrõõmu, samas kui mõni nali oli ka veel nn liiga varajane. Aga aitäh Henrikule toreda pooltunni eest! Mina sain küll tuju heaks. 
  3. "Ema oli õunapuu" - Ugala etendus, mida tahtsin isegi vaatama minna. See on minu arvates just selline etendus, kus tuleb saalis istuda ja ei tohi ringi sahmida. Ma olin erinevatel põhjustel sunnitud etenduse kaks korda pausile panema, aga vaadatud sain. Harju keskmine, aga tore, et ära nägin.
  4. "Phantom of the Opera" - sedakorda oli tegemist muusikali 25. aastapäeva esitusega Royal Albert Hallis. Kuna "Ooperifantoom" on minu lemmikmuusikal ning olen seda korduvalt ka live's vaadanud (Vanemuise etendust 3 korda  ning korra Londonis Your Majesty's Theatre's), siis mul puudub selle muusikali osas igasugune kriitikameel ning seekord oli kõik jälle viimase peal. ☺
  5. "Aadam ja Eeva" - VAT Teatri ballett. VAT Teater mulle meeldib, aga see etendus polnud minu maitsele. Saalis oleks ehk teine tunne jäänud, aga läbi ekraani ja õhtul hilja tuli uni peale ning erilisi emotsioone ei tekitanud.
  6. "Peko" - see Vanemuise etendus jäi mul omal ajal vaatamata ja mul on hea meel, et õnnestus ära näha. Eks vabas õhus Setomaal oleks fiiling midagi muud, aga meeldis mulle ka läbi ekraani. Oli laulu, oli nalja ja oli palju seto keelt. Oli kindlasti vallatum kui "Obinitsa", mille puhul tabasin ennast veel mitu päeva hiljemgi selle pere ja küla saatuse peale mõtlemast. 
  7. "Love never dies" - Andrew Lloyd Webberi muusikal, mis on järg "Ooperifantoomile". Imeline muusika! Lõpus valasin pisaragi. Vanemuine võiks mängukavva võtta. ☺ Kahju, et neid Webberi muusikale Youtube'i kanalil The Shows must go on! ainult kaks päeva vaadata saab, nii oleks tahnud seda muusikali veel vaadata. 
  8. "Andrew Lloyd Webber: The Royal Albert Hall Celebration" - sedakorda oli tegemist kontsertettekandega, millega tähistati Andrew 50. sünnipäeva. Oli ikka ilus ja võimas küll. Kuna aasta oli siis 1998, oli Antonio Banderas veel noor ja ilus. ☺
  9. "Medeia" - Vanemuise etendus, mille suhtes mul olid kahetised tunded. Üks osa minust tahtis teatrisse vaatama minna, sest kriitikute poolt ju kiideti, kuid teine osa oli kahtleval seisukohal. Nüüd on siis nähtud. Ilmselgelt on tegemist etendusega, mis tahab teatris kohalolu. Polnud päris minu etendus, aga sobis vaadata küll. 
  10. "By Jeeves" - taas kanalilt The Shows must go on! Polnud just muusikal, pigem farss, kus oli paar laulu, kuigi need olid tõesti Webebri loodud. Oli paras jant ja farssidest olen mina välja kasvanud ehk need ei kõneta  mind enam ammu, kuigi kunagi noorena meeldisid väga. Siiski pean tunnistama, et paar kohta pani selles etenduses mind muigama, nii et kõige hullem polnud. 
  11. "Emadepäev Linnateatriga" - nii armas ja südantsoojendav! Tõesti kihvt oli. Koomilised vahepalad, südamesse minevad lood ja laulud. Olen alati teadnud, et Vaarik üldse ei laula, seekord siis ka siit üllatus. Alo ja Indreku sketš pani mind kõva häälega naerma, kuigi olin sarnase sketšiga "Hecuba pärast" kokku puutunud. Maskide lugu meeldis ja Argo ning Helene suure saali ehitus ajas ka naerma. Anne poolt loetud ema kiri tütrele tõi jällegi klombi kurku ning lõpulaulu ajal tuli isegi pisar silma, sest "varsti jälle näeme!". Nii ootan, et saaks juba päriselt näha.
  12. "Emadepäeva erisaade" - Piip ja Tuut TV-st. Eks ta üks paras jant oli, aga suu tõi muigele küll. ☺
  13. "Ird,K" - Tartu Uue Teatri esituses. Mind väga ei kõnetanud, kuigi Nero Urke mängis hästi. Ega ma Iridst just väga palju eelnevalt ei teadnud ka, ainult mõnda fakti. Seega sai ennast etenduse alal paralleelselt haritud Wikipediast. Mõned kohad läbi ekraani vaadates minu jaoks venisid, samas ma arvan, et teatris oleks mõju olnud hoopis midagi muud. See on taaskord näide sellest, et teatris tuleb ikka päriselt käia ja ekraani kaudu saab ainult kolmandiku emotsioonist kätte.
  14. "Cats" - jälle üks kihvtima muusikaga Webberi muusikale. Taas kanalilt The Shows must go on!
  15. "Nii see on (kui teile nii näib) - käisin seda aastad tagasi Linnateatris vaatamas. Väga palju ei mäletanud. Eks ta üks paras Itaalia jant oli ja lõpuks ikkagi ei saanud aru, kes siis oli hull ja kes mitte ehk nii see on kui teile nii näib. ☺
  16. "Tartuffe" - tahtsin seda Draamateatrisse vaatama minna. Jäi minemata, sest natuke hirmutas näidendi autor (Moliere). Pean ütlema, et kahju oli, et ei läinud. Mulle meeldis isegi läbi ekraani. Seega ei maksa eelarvamuste küüsis vaevelda.

No kui nüüd seda nimekirja vaadata, siis polegi ju kõige hullem? Samas, ootan ikkagi kannatamatult, millal saaks kleidi selga tõmmata ja sammud teatri poole seada. Oi, kuidas tahaks päriselt teatrisse!!! Mees muidugi juba ütles, et kui ükskord teatrid avatakse, siis ma vist käin küll iga nädal teatris, et kõik tegemata tagasi teha. ☺ Suveks soetatud teatripiletid kahjuks käiku ei lähe, sest olen juba saanud kirjad etenduste edasi lükkamise teatega, aga tundub, et hiljemalt septembrist (loodan siiski, et juba varem) saab jälle sammud teatrisse seada.

Varsti jälle näeme!

Esmaspäev, 4. mai 2020

Märter

Külastus: 28.02.2020
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Ervin Õunapuu
Esietendus: 13.10.2018

Lastesse tuleb ka teatripisikut süstida. Kui lapsena teatris ei käi, siis äkki ei tule täiskasvanuna selle pealegi, et võiks minna. Mina igatahes üritan lapsi teatrisse vedada mitu korda aastas. Kahjuks on teismelistele valik kehvavõitu, aga miskit ikka leidub. Mulle tundus, et Endla "Märter" võiks olla just üks nendest etendustest, mis sobib nii täiskasvanule kui ka teismelistele. Seetõttu saigi teekond Pärnusse ette võetud.

Etendus oli päris hea ja mõtlemapanev. Üksikema poolt kasvatava Benjamin (Sander Rebane) on leidnud endale usu ning seda kõige äärmuslikumas mõttes, kus kogu elu dikteerib piibel Seejuures ei põrku ta tagasi ei teiste ärakasutamisest kui ka süüdi lavastamisest, sest usub, et nii on õige. Tegelikult ei taganeks ta isegi mõrvast... Tegemist oli seega täieliku esktremistiga.

Sander Rebane sobis Benjamini rolli nagu valatult. Temast õhkus tõelist fanatismi, ta oli teismelisetele omaselt tõre ning see "kõige targem" ja loomulikult on ju kogu maailm tema vastu. Ta oli tegelikult üsna ebameeldiv tegelane. Muu hulgas kasutas ära oma klassikaaslast Georgi (Lauri Mäesepp), kes arvas, et on Benjaminis endale sõbra leidnud. Georgil sõpru polnud, vaid ta oli tagakiusatav oma jalgade ebaühtlase pikkuse pärast. Muidugi see, kuidas nad üritasid usuga Georgi jalgu ühepikkuseks kasvatada, oli isegi koomiline. Piilusin selle stseeni juures laste poole. Oskar raputas pead ja hoidis otsaesisest kinni, et kuidas nad nii rumalad saavad olla. ☺ Küll tundus mulle, et ta ennast sellest jalgade teemast väga puudutada ei lasknud, kuigi natuke pelgasin, et kuidas see mõjub.

Karin Tammaru kehastatud ema oli tüüpiline hoolitsev ja silmaklappidega ema. Rabeledes mitme koha peal töötada, ei olnud tal tegelikult aega oma lapse jaoks, küll uskus ta oma lapsest, nagu emad ikka, ainult parimat. Isegi kui toimus õpetaja Roth (Ireen Kennik) süüdistamine ebasündsas käitumises, ei kahelnud ta kordagi oma pojas, kuigi vihjed kahtluste kohta oli õhus küll ja küll. Õpetajast oli mul aga kahju, sest ta ju nii püüdis Benjaminist aru saada ja teda aidata, aga selle asemel sai ta noa selga.

Koolidirektor (Tambet Seling) ja kehalise kasvatuse õpetaja (Priit Loog) olid etenduse koomilisemad kujud. Neist esimene elas oma mullis ja oli parasjagu ebameeldivalt libe tüüp (laste jaoks tuli sellelt tegelaskujult ka veidi nalja), siis Priidust oli tehtud muskleid pumpav, aga ajusid mitte väga palju kasutav tegelane. Mõlemad kandsid oma rolli hästi välja.

Lõpp oli veidi ootamatu, eriti Benjamini ja Georgi vahel juhtunu, kuigi eks etenduse tegevus kogu aeg rullus sinnapoole. Juba ainuüksi see seik oleks võinud koolidirektori ja ema silmad avada... Võib-olla lõpuks avaski, aga seda meile enam ei näidatud. ☺

Ma soovitaks etendust keskkooli õpilastele kindlasti. 6. klassi omale jäi veidi rakseks, kuigi ta kommentaar oli, et normaalne, kuigi need piibli osad olevat olnud igavad. 8. klassi oma sai paremini aru. Küll tuleb tunnistada, et lastel oleks igal juhul kasuks tulnud veidi suurem elukogemus ja ka teadmised usust.



Allikas: Endla

Esmaspäev, 13. aprill 2020

Kommuun

Külastus: 18.02.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 07.12.2019

Avastasin, et mul on postitus küll valmis, aga jäänud postitamata. Eks kogu see koroona jama tuli peale ning muud mõtted mõlkusid meeles ja nii ta jäigi. Eks praegune olukord on minusuguse teatrihooliku jaoks paras väljakutse, aga eks tuleb siis leida lahendusi netist Portaaliteatri või Webberi  muusikalide näol. Kinoteatergi teeb stand-up'i Toidupanga toetuseks. Seega päris teatrita olema ei pea. See pole küll päris see, mis teatrisse minna, aga parem pool muna kui tühi koor. Peaasi, püsigem kodus ja seljatagem see viirus! Nüüd siis aga etendusest.

Detsembris esietendus Linnateatris taas Elmo Nüganeni lavastus, sedakorda "Kommuun". Vahepeal hakkaski juba tekkima tunne, et kuu esimesel päeval ei olegi enam pileteid jahtida, sest kõik Linnateatri etendused on juba nähtud, aga õnneks nad prodtseerivad juurde ning praeguseks hetkeks on juba tekkinud/tekkimas 4 etendust (3 nendest küll alles nn tulekul etendused, mille nägemist peab küll nüüd ootama), mida sihtida. See on tore, sest tegemist on ikkagi mu lemmikteatriga.

"Kommuuni" puhul ei pidanud ma pettuma. Näitlejatööd olid tugevad ja ka lavastus meeldis. Kuna osatäitjaid oli palju, siis kõigist ei kirjuta, aga mõnest eredamast kindlasti. Lugu algab sündmusega, kus Erik (Indrek Ojari) saab päranduseks maja. Abikaasa Annaga (Hele Kõrve) otsustavad nad luua sinna kommuuni, kus oleks toredad, ilusad ja tolerantsed inimesed. Suhteliselt naiivne mõtlemine minu arvates. Ega selleski loos ei jäänud probleemid tulemata. Kui algul oli kõik ilus ja kena, siis mingil hetkel tekkis armukolmnurk, mis lõi tasakaalu paigast ning viis peaaegu kommuuni lagunemiseni. Eks ta lõpuks mingis osas ju laguneski, kuigi mitte täielikult.

Minu jaoks tegi väga tugeva rolli Hele Kõrve. Tema muutumine kogu etenduse jooksul oli hämmastav. Alguse ülevoolavast ja üliõnnelikust naisest sai etenduse lõpuks muserdatud ja depressiooni all looka vajunud naine. Minu arvates läks ta näost ka järjest hallimaks. Ma ei tea kui palju siin aitas grimm kaasa, aga muutumine oli ka kehakeeles ja kõnelemises simnähtav. Ma küll ei mõistnud tema tegelast ehk miks ta piinles ning sealt minema ei läinud ja tegi seda alles oma lapse (Aurora Aleksandra Künnapas) survel? Ma kujutan ette, et sellest august oli  tal lõpuks päris raske välja rabeleda, aga see on juba teine lugu. Ja üldse - kes paneb lapse sellisesse olukorda?

Aurora Aleksandra Künnapas oli väga tubli Eriku ja Anna tütre Freja rollis. Tema oligi tegelikult lõpuks minu jaoks etenduse keskne tegelane. Ta mängis tõesti hästi ja usutavalt. Mul oli temast väga kahju, kui ta üritas selles kommuunis oma kohta leida, samal ajal kui ema ja isa maadlesid oma probleemidega. See oli ikka päris meeleheitlik katse panna isa valima enda ja teise naise vahel ning isa valik oli muu kui ta ootas. Hämmastav oli minu jaoks Freja lõpustseenis tehtud valik, aga samas kui järele mõelda, siis oli see isegi loogiline, sest ta oli ju suure osa oma reaalsest elust elanud selles kommuunis.

Indrek Ojari tegelaskuju ei sümpatiseerinud mulle, kuigi ta ise kuulub mu lemmiknäitlejate hulka. Samas oli see roll minu arvates tema varasematest rollidest erinev ja avas mingi uue tahu temas. Ta oli kohati ikka väga julm... Kasvõi see, et ta Emma (Sandra Uusberg) kommuuni tõi. Eks ta seadis oma huvid esikohale, aga seda enam on küsitav, et miks ta üldse seda kommuuni asja ajama hakkas.

Nii tore oli taas Marko Matveret laval näha. Ma ei ole teda väga ammu näitlejana üles astumas näinud, kuigi ma tean, et ta on üles astunud küll. Ta mängis prantslasest sisserändajat ning tema aktsent ja natuur olid päris koomilised. Mulle meeldis veel, et Elmo oli talle etenudses ka laulmist ette näinud. Eriti meeldis mulle laul pahadest päevadest, mis pani publiku naerma. Tegelikult oli laulu veel ja väga mõnus oli Indrek Ojari ja Rain Simmuli duett "Missis Robinson", mida saatis kitarril Andres Raag ning rattakellal Hele Kõrve.

Veel mainiks Sandra Uusbergi, kes oli tüliõuna seemneks. Ta pole ju enam 20, aga mängis vägagi usutavalt välja naiivsuse, aga samas oli ta üsna ülbe ja ennastimetlev. Temast oli ka kohati kahju, sest näha oli, et ega ta õnnelik seal kommuunis ei olnud. Erikuga koos olles küll, aga kõik, mis sellest väljapoole jäi,  ei tundunud teda just rõõmustavat.

Kas ma ise tahaksin kommuunis elada? Kindlasti mitte, õigemini ma ei tulekski selle mõtte peale. Ma olen muidugi üsna suur individualist, kellel on vaja aeg-ajalt üksi olla, vaja oma ruumi ja  ma ei usu sellistesse "kolhoosidesse". Minu arvates meenutas kogu see asi veidi nõukaaegseid ühiskortereid, kuigi antud juhul hakkasid inimesed vabatahtlikult niimoodi elama, mitte sunniviisiliselt. Samas, eks igaühele oma. ☺ Vaatamata sellele, et mul samastumist ei tekkinud, sain taas positiivse teatrielamuse ja Linnateatri näitlejad on ikka väga head. Ei jõua ära oodata, millal jälle päriselt teatrisse saab.


Allikas: Tallinna Linnateater

Esmaspäev, 2. märts 2020

Felicitas

Külastus: 25.02.2020
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Esietendus: 13.02.2020

Tegemist oli minu esmakordse Theatrumi külastusega. Isegi ei oska öelda, miks see nii läinud on, sest teater ise eksisteerib ju juba väga kaua. Kuna "Felicitas" tundus intrigeeriv, saigi pilet soetatud.

"Felicitase" puhul on tegemist Eesti oma ulmekaga, kus koduabiline on inimkujuline robot. Teema pole uus ja ma olen neid robotite lugusid piisavalt lugenud ja filme näinud, mistõttu üllatusi mulle polnud. Näiteks teine Eesti ulmekas ehk "Beatrice" Vanemuises üllatas mind rohkem. Samas on ikkagi tore, et Eestis tehakse autoriteatrit ja püütakse ka siin natuke Sci-Fi-ga tegeleda. Selle eest plusspunkt kirja.

Etendus ise oli üsna etteaimatav (edasine  võib sisladada spoilereid). Koju võetakse robot, kes näeb hea välja, on tark, hea kuulaja, kiidab sind jne. Pole siis ime, et pereisa eelistab roboti seltsi oma naisele, kellega on juba pikka aega koos oldud ja kes pole kunagi millegagi rahul. Robot sai tegelikult ju võetud selleks, et tekiks rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada, aga oh üllatust-üllatust, selle ajaga ei osatudki midagi mõistlikku peale hakata ning üksindus jäi hinge ikkagi. Pealegi tekitas robot juurde veel suhteprobleeme. Mõtlesin, et kas ma ise suudaks roboti peale armukade olla. Vot ei teagi. Kui kaine mõistusega võtta, siis pigem mitte, aga samas nägi ta ju välja nagu inimene, seega, mine sa tea...

Riina Maidre Felicitasena tegi hea rolli ja mulle meeldis tema mäng. Ülejäänud trupp jäi tema kõrval nõrgaks. Eriti kuidagi kunstlik tundus Jana (Liina-Riin Olmaru) ja Tarvi (Jan Uuspõld) tüli, kus nad oma "kaarte" avasid ja mees tunnistas, et ta eelistab robotit. Ma saan aru küll, miks Janal katus sõitma läks, aga see tüli oli ikkagi kuidagi kunstlik ja näieldud ning mulle vaatajana ei tundunud usutav. Mitte, et ma ise paremini oleks osanud seda teha.☺Samas Jana närvilisus roboti suhtes tundus realistlik ehk seal ei olnud ülemängimist. Jan Uuspõllu Tarvi tõi etendusse sisse ka natuke huumorit. Eriti meeldis mulle tema arutelu naiste loogika teemal. See oli päris hea. ☺

Kui Jana sai koju roboti, siis kutsus ta ka sõbrannad (Maria Peterson ja Külli Reinumägi) seda vaatama. Maria Petersoni kehastatud Kaja oli ülevoolav ja naeris palju. Samas oli ta ka õel ning katsetas roboti piire. Minu arvates oli psühholoogiliselt päris hea karakter ja tõi inimloomuse esile. Kohati oli päris ebameeldiv see piiride katsetamine ja oma võimu näitamine, eriti kui sa tead, et vastaspool on programmeeritud mitte vastu hakkama. Külli Reinumägi kehastatud sõbranna oli empaatilisem ja minu jaoks oli selle võrra sümpaatsem. Külli ise aga oli... Külli. Tema on minu jaoks üks nendest näitlejatest, kes on alati ühtemoodi. Võimalik, et ma pole teda piisavalt laval näinud lihtsalt, aga nii palju kui telekaekraanilt või teatris olen näinud, on ta iga kord samasugune.

Kokkuvõttes oli etendus vaadatav, aga minu jaoks keskpärane. Sama arvas mu mees, kes on ulmemaailmaga muidugi oluliselt rohkem sina peal kui mina. Ta võttis asja kokku sõnadega "paras jura". Ma ise nii karm ei oleks.☺ Rahvale tundus aga meeldivat ja naerupahvakuid saalist ikka kostus ning aplaus oli ka tugev. Seega - teatrisse!


Allikas: Theatrum

Kolmapäev, 19. veebruar 2020

Evolutsiooni revolutsioon

Külastus: 07.02.2020
Teater: Must Kast
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 05.12.2019

Nagu ma juba varasemalt siin blogis maininud olen, on teater Must Kast mulle südamesse pugenud ja hoian nende tegemistel silma peal. Seega oli ka loogiline valik minna "Evolutsiooni revolutsiooni" vaatama minna, seda enam, et laval olid taas Kaarel Targo, Jaanika Tammaru ja Kristjan Lüüs ning lavastajaks Birgit Landberg. "Peks mõisatallis" nende esituses oli ülihea ja terviklik minu jaoks ning seepärast läksin sarnaste ootustega taas Kanuti Gildi poole. Tegelikult oleks pidanud "peksu" ära unustama ja minema puhta lehena. Praegu läks natuke nii, et ootasin uut "peksu", aga tuli lahjem "peks", mis oli siiski ka hea, kuigi teistmoodi. Teemad olid seekord valusamad, aga nalja sai ning jagus ka mõtlemisainet ehk kas me ikka oleme piisavalt head, ilusad ja osavad ning kas me üldse peaksimegi oma energiat selliste asjade ja mõtete peale kulutama?

Etendus algas muusikale omaselt tohutu karglemisega suurnurgad kõrvuni. Ainuüksi need naeratused olid vaatamist väärt. See oli päris koomiline ja andis juba alguses hea hoo sisse. Kõik, mis järgnes, ei olnud vähem energiamahukas ja -kulukas. Vaene Lüüs, kes pidi kõike seda suhteliselt paksudes pükstes taluma, mille üle ta muidugi ka etenduses kurtis. Lüüsist rääkides - ma ei saanudki aru, kas nn võrgutamise ja kohtingulaulu ajal oli tal päriselt hääl ära või oli ta nii osav rahvast ära petma, et saaks kurta oma raske elu üle. Kuna hiljem oli ta hääl taas tõrrepõhjast põrisev bass, siis kaldun arvama, et tegemist oli näitlejameisterlikkusega, aga mine sa tea...

Teemad, mida laval kajati, olid erinevad. Alates lapse sünnist ja kohtingu võrgutamisest ning lõpetades koduvägivalla ja joomisega. Kohati valusad teemad, aga väga asjakohased tänapäeva maailmas. Eriti kui neid esitatakse läbi naeru ja samas ka pisarate. Erinevad seksipoosid olid algul naljakad, siis panid ennast ebamugavalt tundma (mis ma arvan, et oligi eesmärk) ning lõpuks juba mõtlesin, et see osa võiks ära lõppeda, sest hakkas kuidagi venima ja piinlikkus ainult süvenes. Mõnele noorele oli see ehk isegi nagu õppetunniks. ☺ Teine koht, mis mulle väga ei meeldinud, oli kurbade laulude nutukoor. Kuni teatud hetkeni oli taas muigama panev, aga kui Kaarel põrandal väänlema hakkas, siis oli ikka täiega üle võlli. Kuigi ka see oli arvatavasti taotluslik, lihtsalt mulle ei meeldinud. Muud stseenid olid aga nagu rusikas silmaauku. Eriti meeldis laul süüdi olemisest, peol käimine, debatt, trenni tegemine (oi, see oli nii tuttav, eriti see ülemäärase energiaga treener ☺) jne. Kõik ei tule kohe meeldegi! Lüüsi räppimine oli samuti vaatamisväärsus omaette. Loomulikult ei saa üle ega ümber ka Jaanika oma kehaga mitte rahulolemise teemast. Seegi on ju väga asjakohane tänapäeval.

Igal juhul said näitlejad etenduse lõpuks selja läbimärjaks ning tundus, et hoog ei tahtnud raugeda. Mõtlemisainet aga jagus hilisemakski.

Kokkuvõtvalt oli laval toimunu tõeline energiapomm ning kui on vaja energialaksu saada või vähemalt näha, kuidas teised saavad tõsise füüsilise koormuse nii, et selg märg ning seda mitte treeningsaalis, siis igal juhul soovitan. Samuti ei maksa peljata naeru läbi pisarate. Mõnikord tulebki asjade läbi kõverpeegli vaatamine kasuks. Pealegi - Musta Kasti omad on nii armsad ja sümpaatsed. ☺ Neile tahaks kohe öelda, et jätkake samas vaimus oma julgete eksperimentidega!




Allikas: Teater Must Kast (Gabriela Liivamägi)

Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Enigma variatsioonid

Külastus: 07.01.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Artjom Garejev
Esietendus: 14.12.2019

Uus aasta oli vaevalt nädalakese kestnud kui mina juba istusin oma lemmikteatris - Linnateatris. Oi mulle meeldivad sellised aasta algused. Eriti kui on heal tasemel etendus nagu seekord sattus olema ja ma sain tõelise elamuse.

Laval möllas kaks vanameistrit - Egon Nuter ja Andrus Vaarik. Tegevus toimus üksikul saarel, kus redutas Noberli preemia laureaadist kirjanik, keda tuli intervjueerima ajakirjanik. Ma ei taha spoilerdada, sest see etendus oli tõesti huvitav ja kui ma keerdkäigud ette ära räägin, siis kaob üllatusmoment ära. Igal juhul toimub laval kassi-hiire mäng, millega kaasneb nii mitmeidki üllatavaid pöördeid. Kui ma ühe pöörde isegi ette aimasin, siis lõpp oli küll paras pauk. ☺ Aga see-eest meeldivalt koomiline pauk. Küll ütleks ma nende kahe mehe omavahelist suhtlust vaadates, et igaüks vajab enda kõrvale ikkagi kedagi, olgu see siis sõber või elukaaslane ning olgu ta siis lähedal või kaugel, aga päris üksiku hundina me tegelikkuses ikkagi vastu ei pea.

Mulle tundub, et hetkel on Linnateatris nn Egon Nuteri ajastu ja saabunud on tema hiilgeaeg, mis annab talle kandvaid ja tugevaid rolle. Seda võis täheldada juba tegelikult nii etenduses "Miljonivaade" kui ka etenduses "Kant". Eks Lennu Taadu roll on Egoni jaoks alati oluline olnud (vähemalt vaatajatele) ja sellele rollile omaseid jooni kumab ka teistesse rollidesse, aga Egon toimetas laval ikka nn täie raha eest ning ta on hoos. Oli selline mõnusalt torisev ja veidi kibestunud kirjanik, kes elas oma kujuteldavas armastuses.

Andrus Vaarik meeldis mulle selles rollis ka väga. Ta polnud üldse nii Andrus Vaarik kui ta tavaliselt on või õigemini polnud kuni hetkeni, kus ta naerma hakkas (etenduse osana muidugi). Sellel hetkel tuli lavale Andrus Vaarik, sest tal on lihtsalt nii talle ainuomane naer. Ülejäänud aeg oli ta selline kergelt tossike, allasurutud ja häbelik mees. See väljendus ka tema füüsilises kujus ehk kuidas seisis ja istus ning astus. Mulle väga meeldis, kuidas ta seda mängis.

Kui nüüd ülejäänud aasta teatririndel kulgeb sarnaste elamustega, siis tuleb kindlasti üks ütlemata hea teatriaasta! ☺

P.S. Tuleb ennast valmis panna ka ehmatusteks, sest laval paugutatakse püssi mitmeid kordi ja ma ikka esimesel korral hüppasin ehmatusest päriselt toolil nii, et õlast käis valusutsakas läbi.



Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

Esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Pikk päevatee kaob öösse

Külastus: 07.12.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Esietendus: 20.04.2019


Eugene O'Neill kuulub mitme teise kirjanikuga minu näitekirjanikest lemmikute hulka. Ka tema etendused ei ole lihtsate killast ning on alati täis inimsuhetega kaasnevaid konflikte. Etenduse pealkiri "Pikk päevatee kaob öösse" oli mulle tuttav, aga ma pole kindel, et ma seda kunagi varem tegelikkuses näinud olen, samas on mul nii pikk teatriajalugu selja taga, nii et pead ei anna.

Lavakujundus oli vägagi ajastutruu. Mees nentis juba enne etendust, et oot-oot, kas me tulime mingi eelmise sajandi alguse lugu vaatama. ☺ Tegemist on parasjagu morbiidse ja psühhologiliselt raske looga, kus keskmes on perekonnas valitsevad inimsuhted. Huvitav oli jälgida isa ja poja (Hannes Kaljujärv ja Rasmus Kaljujärv) dialooge, kus elati välja oma frustatsiooni. Oluline roll oli kogu selles suhete virr-varris ka teisel pojal (Veiko Porkanen) ja emal (Piret Laurimaa), kellest esimene põeb tiisikust, mida vanemad (eelkõige ema) tunnistada ei taha, ning teine põgeneb selle tõe eest narkootikumide küüsi. Lavalt jooksis väga lühidalt läbi veel teenijanna (Kärt Tammjärv), kes oli minu arvates salajoodik.

Need peresuhted olid tegelikult ikka päris karmid kõrvalt vaadates. Samas näitlejatöö mõttes mingeid üllatusi ei pakkunud. Näiteks oli Hannes Kaljujärv isana Hannes Kaljujärv. ☺ Teisisõnu ei üllatanud millegagi ja oli nagu ikka, kuigi powerit tal jagus ning ta meeldib mulle mingil põhjusel enamuses rollides, kuigi ta on enamasti Hannes Kaljujärv, nii ka seekord.

Rasmus Kaljujärv on minu jaoks keskmine näitleja ja ei üllatanud ta seegi kord mind millegi uuega. Pigem oli üllatus negatiivne, sest ta ei oska ikka üldse purjus inimest mängida. See lihtsalt ei ole usutav, et uksest sisse tulles on raske uksele pihta saada ning hetk hiljem seisad sirge seljaga laual ning räägid oma juttu üliselge artikulatsiooniga. Purjus inimesed seda küll ei suuda ja seega ei mõjunud ta absoluutselt usutavalt. Vahepeal unustas ta veel ära, et peab purjus olema...

Piret Laurimaa ei kuulu mu lemmikute hulka, kuigi ta Hedda Gablerina tegi väga hea rolli. Minu arvates mängib ta alati suhteliselt ühtemoodi ja räägib venitades oma teksti. Ma ei tunne teda päriselust ja seega ta võib-olla räägib kogu aeg niimoodi, aga see on veidi tüütu. Samas ma kiidan ikkagi tema narkouimas olemist ning algselt selle varjamist. See oli küll kenasti välja mängitud.

Veiko Porkaneni roll meeldis ehk kõige rohkem. Tema tunded mõjusid küll usutavalt ja tema leppimine oma haigusega tegi ennastki kuidagi kurvaks.

Kokkuvõttes oli näidend hea, aga näitlejatöö keskpärane.

See oli minu 2019. aasta viimane etendus. Kokku tuli neid 41, mis tähendab, et läksin üle ettepandud limiidi (40), aga katsun järgmisel aastal ikka limiidi piires püsida. Teatriaasta oli tore - jagus nalja, jagus pettumusi, jagus üllatusi. Sellist väga suurt wow-efekti tegelikult sellel aastal ei tulnud (nt varasematest aastatest kui ma veel blogi ei pidanud, võin enda jaoks wow-efektina välja tuua R.A.A.A.M.-i "Vannutatud neitsid" ja Vanemuise "Sweenwy Todd'i"), aga loodame, et uuel aastal uue hooga ja tegelikult täna ongi uue aasta alguse etendus, aga sellest juba järgmises postituses.

Allikas: Vanemuine





Reede, 3. jaanuar 2020

Kas te käite siin tihti?

Külastus: 05.12.2019
Teater: Apollo Teater
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 05.12.2019

See etendus tuli minu juurde täiesti plaaniväliselt ja ootamatult, sest tegelikult oli selle aasta piletitite limiit juba täis, aga emale ja õele ei saa ju ära öelda. See on muidugi hea vabandus oma sõltuvushäire süvenemise põhjendamiseks. Ikka on teised süüdi, mitte ise. ☺ Kohapeal selgus veel muidugi, et tegemist on esietendusega, mida ma ka üldiselt üritan vältida, sest esietendustel tükivad ikka olema konarlused ja nurgad on maha lihvimata.

Tegemist oli igal juhul millegi väga absurdsega. Kaks omavahel võõrast meest (Ott Sepp ja Jan Uuspõld) satuvad mingi valemiga tundmatusse vannituppa ja jäävad sinna aastateks kinni. Seal vannitoas hakkab igasuguseid absurdseid asju juhtuma, seejuures kasvab habe nabani. Väga absurdne. Näitlejad pingutasid tugevalt, aga publikut nad täielikult oma haardesse ikkagi ei saanud, kuigi etenduses oli mitmeid päris naljakaid kohti küll, mis tõi kaasa saalist naeruturtsakaid. Samuti suhtlesid näitlejad publikuga, mis peaks kaasatuse tunde tekitama. Apollo teatrisaal on muidugi väga suur ja eks sellel ole ka oma roll, et tagumised read jäävad kaugeks. Kuigi etenduses oli mõningaid muigama ajavaid kohti, oli ka minu arvates labaseid nalju, mis mulle kuidagi ei imponeerinud. Kohati oli ka ülemängimist, mis oli ehk isegi vajalik, aga samas võis tegemist olla ka esietenduse konarusega.

Ma arvan, et taheti teha sellist kõigile sobivat etendust, aga selliste asjadega tavaliselt pannaksegi pange, sest kõigile sobivat etendust ei ole olemas. Piletihind oli päris kõrbe ja see ei olnud minu hinnangul etenduse kvaliteediga kooskõlas. Arvestades asjaolu, et saal oli välja müüdud, siis jäi ka aplaus hõredaks ning meie läheduses mitu inimest ei vaevunud üldse plaksutama ning üks inimene magas pool etendust, mis oli piinlik, sest me istusime teises reas ning näitlejatel oli hea ülevaade.

Seega kellelegi otseselt soovitada ei julge, et jube äge etendus, sest minu jaoks see seda polnud. Samas loodan, et mingi hetk saavad nurgad maha lihvitud ja eks absurdsuses ole ka oma võlu, samuti oleks tahtnud ka seda nuustikut ja seepi maitsta, mida Jan osadele teatrikülastajatele võimaldas. ☺




Tütarlaps kuldsest läänest

Külastus: 04.12.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: José Cura
Esietendus: 21.09.2018

Soodusajal soetasime emaga ka ooperipiletid. Sedakorda oli kavas Puccini "Tütarlaps kuldsest läänest". Minu jaoks täitsa tundmatu looma nahk kui nii võib öelda. Teel teatrisse luges ema Wikipediast ooperi sisu ette ja tundus üsna jõhker, kus pööningult tilkus verd jne. Kui seda veel dramaatiliselt ette lugeda, siis ajas suisa naerma.☺

Tegevus toimub metsikus läänes, kus loo keskmeks on kõrtsiomaniku Minnie (Heli Veskus), lindpriist röövli Dick Johnson'i ehk José Ramirez  (Luc Robert) ja šerifi Jack Rance (Rauno Elp) armukolmnurk. Minnie ja Dick armuvad teineteisesse kõrvuni, kuid ka šerif on Minnie'sse armunud, mis toob loomulikult kaasa probleeme, püsside paugutamist ja vere voolamist. Ei puudunud ka kaardimängud.

Laval oli kujutatud tõelist metsikut läänt. Nii kõrts kui ka selle külalised kandsid selle olemust hästi edasi, samuti teise vaatuse Minnie kodu mägede taustal. Lisaks pean ütlema, et kuigi ooper oli mulle võõras, meeldis mulle ka muusika. Lugu ennast oli samuti huvitav vaadata ja läksin loosse täitsa sisse ning loomulikult ei puudunud ka pööningult tilkuv veri nagu Wikipedia lubas.

Näitlemise koha pealt ei oskagi midagi öelda - ooper nagu ooper ikka. Eks põhirõhk läheb laulmisele ja vähem kasutatakse näitlejameisterlikkust, aga ega selle viimase koha pealt ei oska midagi ette heita ka. Samas muidugi dramaatilised stseenid olid tugevalt üle dramatiseeritud nagu ooperites ikka, mida sõnateatris tavaliselt sellisel kujul ei ole. ☺ Huvitav fakt on ehk, et Luc Robert oli aga suisa Kanadast kohale toodud! Laulis hästi küll, pole midagi öelda. Tasus tuua. Samas ei saa kohalike kohta ka midagi halvasti öelda või vähemalt minu kõrv, mis ei ole küll väga terav, ei tabanud midagi kõrva kriipivat. Tegemist on ju ikkagi professionaalidega! Kui üldse laulu poole midagi ette heita, siis minu arvates eriti alguses mängis orkester koorist üle. Pärast ei pannud seda enam tähele või siis harjusin ära. Tore oli veel, et minu lemmik Priit Volmer käis samuti lavalt läbi, küll mitte väga suures rollis, aga ikkagi käis. ☺

Kokkuvõtvalt oli üks tore ooperiõhtu ning ikka on tore teha tutvust minu jaoks nn uute ooperitega. ☺




Allikas: Rahvusooper Estonia