Esmaspäev, 30. november 2020

Etturid

Külastus: 01.10.2020

Teater: Ugala Teater

Lavastaja: Taago Tubin

Esietendus: 27.04.2019


Algselt pidime seda etendust juba suvel vaatama minema ja Albu mõisasse. Suvel jäeti etendus ära ja pakuti asendusetendus sügiseks Tallinnasse. Kodule lähemal, miks ka mitte, kuigi mittetraditsiooniline mängukoht oleks kindlasti ajastu hõngule hästi mõjunud ja etendusele omalt poolt lisandväärtust andnud. Kuna võrdlusmomenti selle eelduse kinnitamiseks ei ole, siis võib-olla lahmin niisama. ☺

Igatahes oli meil seda etendust kavas vaadata terve perega. Poisid võtsin peamiselt tegelikult sellepärast kaasa, et Marek Tiits on Ugala kodulehe aintele Sakalas kirjutanud järgmist: "Selliseid lugusid peab rääkima, lihtsalt peab. "Etturid" on tükk, mille soovitan ajalooõpetajatel lastele õppeprogrammi osaks teha." Mõtlesin siis minagi, et ei jõua seda nüüd küll ära oodata, millal ajalooõpetaja selle etenduse avastab ja haarasin härjal sarvist. Teine põhjus poiste teatrisse vedamiseks oli loomulikult jätkuv teatripisiku süstimine. Ma tõesti hinges loodan, et lapsepõlve kasvatuse tulemusena tulevad nad tulevikus mõnikord ise sellele mõttele, et läheks teatrisse. Ilmselget raamtulugejaid neist ei tule (nutt ja hala minu poolt), aga äkki kasvavad siis vähemalt väikest viisi teatrisõltalsed. Lootus jääb!

Nüüd aga etendusest. Lavastuse aluseks on Eno Raua 1968. aastal kirjutatud raamat "Etturid", mis räägib metsavendadeks hakkamisest. Kui eelmise etendusega etendati õhtu jooksul laval 150 aastat, siis seekord "ainult" viis aastat. Etendus algas igati rõõmsates toonides, kus kolm sõpra - Valdur (Karl Robert Saaremäe), Agu (Martin Mill) ja Heiki (Ringo Ramul) tunnevad ennast hästi, naeravad ja naudivad Valduri pruudi Saima (Ilo-Ann Saarepera) pererahva poolt pakutavat toitu, seejuures tõmmati ka lõõtsa (mulle ikka nii meedlib kui näitlejad pilli mängivad ☺) ja lauldi. Kui aga hoovile ilmus punaväelane, kes maha lasti, siis ei jäänudki muud üle kui metsa pageda. Sellest kõik need järgnevad sündmused alguse saavadki ning viib röövimisteni, enese kaotamiseni, lootusetuseni ning lõpuks isegi järjekordse mõrvani. Loomulikult ei puudu loos ka armastus, mis toob samuti probleeme kaasa, kuid on ometi lootuskiireks noorte jaoks. 

Näitlejatööd olid üsna tasemel, kuigi kedagi eraldi esile tõsta ma ei tahakski. Pinget saalis kruvis kindlasti poiste punkris reduatmine ning seal joomise ning kindlasti ka tuleviku teadmatuse tõttu kaasnenud tülid, sest sellised olukorrad väljuvad tihtilugu kontrolli alt. Ma ise tundsin enim kaasa Ringo Ramuli kehastatud Heikile, kes suutis mingil põhjusel haletsust äratada. Kuidagi eriti kahju hakkas temast siis kui ta sidesse koju helistama läks. Samas pean ütlema, et teised kaks poissi pigem muutusid etenduse jooksul antipaatseks, kuigi oleks pidanud ju samu tundeid tekitama nagu Heiki, sest elu hammasrataste vahele jäid nad kõik ühtemoodi. Ju siis ikka olid nii palju erinevad karakterid. Agu (Martin Mill) puhul oli see isegi selge, sest oma kaaslase peskmine, isegi kui see tundub sel hetkel õigustatuna, ei leia minu silmis heakskiitu. Valdur aga... ma ei tea, mida oli tema tegelaskujus, mis ei olnud sümpaatne. Ma ei teagi, kas see oli Saima venna pärast, tema tegevuste pärast või millegi muu pärast, aga ei olnud head tunnet. Siit aga järeldus, ilmselt olid ikkagi rollide kehastused nii palju ehedad, et selliseid tundeid tekitasid. 

Samuti tundsin kaasa Ilo-Ann Saarepera kehastatud Saimale, kelle armastus hakkas tasapisi tuhmuma, sest Valduri metsas redutamine hakkas väsitama ja ega see normaalne elu selliselt ju ei olnud. Ega tolle aja noortel polnudki kerge. Naisnäitlejatest mainiksin ära veel Laura Kalle, kelle Sõstramäe Helve oli just täpselt selline veidi "uhke" tüdruk, kes kohalikud noormehed närvi ajas, aga samas Heikile silma hakkas.  

Etendus kindlasti ei idealiseeri metsavendlust, pigem vastupidi. Küll mõtlen ma, et kas see röövimine, tapmine ja muu negatiivsena kujutatu oli tingitud Eno Raua raamatus sellest, et see oli kirjutatud nõukogude ajal. Ma ei usu, et keegi tollel ajal ja isegi peale taasiseseisvumist  tegelikult metsavendlust sellisena nägi. Pigem olid need mehed ikka kangelase staatuses, vähemalt rahva südames.   

Mida siis poisid arvasid? Enne etendust hakkasin uurima, et palju nad üldse metsavendadest teavad. Midagi nagu teadsid, aga ei saa öelda, et seda just palju oleks olnud. Kiiruga siis sai neid eelnevalt "valgustatud" ja kavalehtegi lisaks tudeeritud. Ma loodan, et sellest oli ka abi. 15-aastasele etendus meeldis ja ütles, et oli täitsa huvitav ja sai isegi veidi naerda. Kohe 14-aastaseks saav seevastu ikka kohati igavles, kuid nentis, et teine vaatus oli parem. Kuna laval paugutati püssi ikka korralikult, siis tukkuma jääda ei lastud kellelgi. ☺ Nii et kokkuvõttes võib poiste hinnangu pealt vist öelda, et Harju keskmine?

 

Allikas: Ugala Teater




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar