Operetikuningas Imre Kàlmàn

Külastus: 28.11.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Jaak Jõekallas
Esietendus: 09.01.2019

Rahvusooeprisse ei satu ma just ülemäära tihti, sest Estonia täishinnaga piletid on rahakotile koormavad. Seega tuleb ka nende puhul üritada midagi krabada soodusajal. Sedakorda sattus ostukorvi "Opereteikuningas Imre Kàlmàn" kontsertetenduse piletid. Ema ka kaasa ja nii need sammud Estonia poole seatud said.

Kàlmàni loominguga olen ka varasemast kursis, sest eks ole nii mõnigi tema tuntud ooper ka Eesti teatrilavadel esitlemisele tulnud. Antud etenduse puhul polnud tegemist aga mitte konkreeste operetiga, vaid läbilõikega Kàlmàni elust ja loomingust, mida esitati erinevate ooperilauljate poolt. Imre Kàlmàni rollis astus üles Hans Miilberg ja tema naisena alati särav ja nooruslik Helgi Sallo. Laulude vahele oligi pikitud seike Kàlmàni elust. Kõiki operette, kust laulud pärit olid, ma ei tundnud, aga üle poole olid ikkagi tuttavad.

Terve etendus mõtlesin, et kas peaosalised ei laulagi, vaid esinevad seekord ainut sõnalise rolliga. Lõpulaulu nad siiski esitasid ja siis oli aru saada küll, miks ainult selle laulu. Eks lauluhääl läheb rooste kui seda ei treenita, aga vedasid välja küll ning kui muu ei aita, siis laulteksti rääkimine rütmis (sisuliselt räppimine) ka aitab. ☺

Oli tore teatriõhtu täis imelist muusikat.

Allikas: Rahvusooper Estonia

sest meid on õpetatud madusid kartma

Külastus: 25.11.2019
Teater: Teater Kelm
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 28.09.2019

Danzumees kiitis Teater Kelmi etendust "sest meid on õpetatud madusid kartma" kui head indie-teatrit. Kuna Maria oli Tallinnasse tulemas ja oli kavas sellel puhul teatrisse minna, siis tundus see reklaam sobilik, etendus sattus õigele päevale ning pealegi on oma silm kuningas.

Etenduses oli ainult kaks tegelast - taksojuhist Kristjan Sarv, kes oma kodust teleskoobiga teiste akendesse vahtis ning  alkohoolikust Lauli Otsar, kes oli ennast parasjagu põhja joonud. Algus oli isegi paljutõotav ja Kristjani lood huvipakkuvad. Edasi aga hakkas allamäge minema. Ma ei heida näitlejatele midagi ette, nemad tegid oma tööd korralikult, aga see teema lihtsalt kohe kuidagi ei haakunud minuga ja ma tundisn etenduse ajal vajadust pidevalt piiluda ka sõbrannade poole, et kas nad on väga tigedad, et ma nad seda vaatama tirisin. Tundus, et ei olnud, aga peale etendust ütlesid ka nemad, et kuidagi ei haakunud nendega ja veider etendus oli. Minu kõrval istunud meesterahvast teatrikülastaja igatahes ohkis ka pidevalt, ju siis ka talle ei sobinud. Isegi poolpaljana laval ringi kakerdav Lauli ei teinud vist asja tema jaoks paremaks ning tegelikult ming see isegi häiris.

Lühidalt on siis see ühe alkohoolikust naise lugu, kes joob valimatult kõike ja pidevalt ning see tekitab ka tema sotsiaalses suhtluses probleeme. Mulle tundub, et alkohoolik sai temast peale seda kui ta sai teada, et ta lapsi ei saa ja elukaaslane ta hülgas. Seda tema joomist ning selle saatel laval püherdamist on etenduses palju ja pikalt. See vist hakkaski enim vastu. Ma saan aru küll, millistele sotsiaalse närvi nuppudele üritati vajutada, aga minu puhul see ei toiminud. Ma isegi ei saa öelda, et mul oleks olnud nihelemapanevalt ebamugav seda vaatada, vaid see jättis mind vist isegi lõpuks pigem ükskõikseks ja käis lihtsalt närvidele.

Lõpuks satub see alkohooolikust naine sõitma Kristjani taksosse, mis päädib taksojuhi poolt läbiviidava päästemissiooniga ning peaaegu enesetapuga. Ma tegelikult isegi ootasin, et lõpuks sellest püstolist ka pauk tuleks, aga ei tulnud... Naine saab päästetud hoopis muul moel ehk tema alkoholismi põhjus (minu arvates) polnudki tegelikult põhjus.

Ma ei tahagi rohkem kirjutada, sest etendus ei meeldinud kohe üldse, aga ju polnud minu lugu lihtsalt ning ka Kristjani jutustused ei suutnud etendust minu jaoks päästa. Tegemist oli õnneks lühikese etendusega.☺Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma kunagi enam Teater Kelmi etendusi vaatama ei lähe. Kui tundub midagi põnevat olevat mulle sobilikul ajal, siis arvatavasti ikka lähen.

Allikas: Facebook

Nukumaja, osa 2

Külastus: 19.11.2019
Teater: Eesti Draamateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Esietendus: 29.03.2019

Seekordne teatriskäik polnud mingi tavaline teatriskäik, vaid sünnipäevakingitus. Nimelt minu kallis sõbranna Kati kutsus mind sünnipäeva puhul teatrisse ja see on ju minusugusele teatrihullule rohkem kui sobilik kingitus. Seda enam, et vaatamas käisime etendust, mis mul oli soovnimekirjas. Olen siin juba korduvalt maininud, et vaatamata tavaliselt masendavatele inimsuhetele, meeldivad mulle nii Bergman kui ka Ibsen. Mõni kirjanik aga otsustab veel võtta mõne nende loo ja sellele järje kirjutada! Draamateatris üks selline järg etenduski ning sedakorda oli siis tegemist Lucas Hnathi näidendiga, mille ta kirjutas Ibseni „Nukumaja“ järjena. Ma pole küll „Nukumaja“ ennast näinud, aga Ibseni loominguga olen korduvalt kokku puutunud, seega pean ütlema, et minu hinnangul üsna stiilipuhtalt tehtud. Nüüd muidugi ei tea kui suur roll oli siin kirjanikul või kui suur lavastajal ja näitlejatel ning kunstnikul, aga pettis ära küll.

Kui Ibseni näidend lõpeb Nora lahkumisega, siis see etendus algab tema naasmisega 15 aastat hiljem, mil ta tuleb mehelt lahutuspabereid nõudma. Lavakujundus oli väga minimalistlik, üleni valge ning ühegi mööbliesemeta, millel oli ka oma sümboolne tähendus. Algselt kohtub Nora (Kersti Heinloo) teenijannaga (Mari Lill), kuid hiljem lisanduvad ka tema abikaasa (Jaan Rekkor) ning tütar (Lauli Otsar). No mis ma oskan kosta – üks suurem ego kui teine oma minevikust pärit kompleksidega. Seda ilmestas eriti hästi Jaani tegelase poolt ahastavalt öeldud lause: „Sind ei ole võimalik võita!“. Ega lõpuks keegi võitjana otseselt välja ei tulnudki ja igaüks kandis oma kaotused. 

Eks kenad rollid tegid kõik, aga ma tooks teiste seast esile siiski eelkõige Kersti Heinloo Norana. Nora rollis ma ei oskaks tegelikult ühtegi muud Draamateatri näitlejannat ette kujutada (meenutagem siinkohal muidugi, et ma ju päris „Nukumaja“ pole näinud). Kersti sobis oma oleku, kõnemaneeri ja punase peaga rolli ülihästi. Tema ahastus, algne häbelikkus tütre ees, kerge kohmetus mehega kohtumisel, samuti see isepäisus ja saavutatud iseseisvus, aga ka sellega kaasnevad kerged kahtlusevärinad hinges, olid hästi esile toodud ja mulle igatahes meeldis. Samuti oli huvitav jälgida tema poolt kirjeldatud eneseleidmise ja iseseisvumise lugu, mis eelmise sajandi algul oli ju pigem erand kui reegel. Julge naine ja müts maha! 

Jaan Rekkori Torvald oli jäärapäine ja uhke mees, kes sai minu arvates korraliku šoki kui ta koju saabudes oma (eks)naise eest leidis. Ega ta oma rollilalhenduselt üllatusi ei pakkunud, sest ma arvan, et umbes selline suure egoga ja samas haavata saanud mees Torvald olla võikski.

Mari Lille teenijanna olid Nora saabumise suhtes kahetised tunded. Ühest küljest nagu meeldis, et ta on tagasi, aga teisalt oli ka tõrksus Nora suhtes ja hirm, et mis nüüd edasi saab. Ega minu arvates ta Nora kunagist lahkumist heaks ei kiitnud, seda enam, et lahku minna polnud ju kombeks ja ega temasugune teenijanna endale seda lubada poleks ka saanud, sest mis siis oleks temast saanud.

Lauli Otsar mängis oma põlguse ema suhtes päris kenasti välja. Mul oli isegi veidi ebameeldiv seda tõrjumist ja ma ütleks, et kohati ka ülbust vaadata. Samas ei saa seda tema rollile ka süüks panna, sest eks jättis ema nad ju üsna väiksena maha ning 15 aastat polnud emast midagi kuulda. Mulle tundus, et see oligi ta viinud selleni, miks ta ise nii väga abielluda ihkas ning selles oma päästerõngast nägi.

Ma jäin etendusega rahule. Kurb oli, et saal oli pooltühi, sest etendus oli iseenesest hea. Samas ega Ibsen kõigile muidugi ei istugi. 

Allikas: Eesti Draamateater

Nagu peeglis

Külastus: 08.11.2019
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Esietendus: 13.09.2019

"Nagu peeglis" puhul on tegemist üsna uue Rakvere Teatri lavastusega. Kui ma kuulsin, et Madis Kalmet lavastab Ingmar Bergmani, siis mõtlesin kohe, et seda peab vaatama minema. Kindlasti on jälle vastik ja valus, aga ju siis mul on ikka mingid masohhisti kalduvused, et tahan Bergmani vaadata. Samas ega tal nüüd kõik teosed nii hullud ka pole, kuigi oma depressiivsus või ebameeldivus teatud stseenides on alati olemas.

Etendust käisime vaatamas Rae Kultuurikeskuses ja pean ütlema, et füüsiliselt polnud just mugavaim kogemus. Teatrisaalis või ka mõnes muus huvitavas mängukohas etendust vaadata on ikka midagi muud kui kulutuurimajas ja teatrisaali kõvad toolid ei häiri ka nii palju kui nad seekord seda tegid. See aga selleks. Sellistest asjadest ei tohi lasta oma teatrielamust rikkuda.

Etendus oli väga bergmanilik ja valus. Kirjanikust isa, poeg ja tütar oma abikaasaga on puhkamas saarel suvemajas ja kõik tundub algul idülliline, aga siis hakkab lugu lahti kooruma. Nimelt ei ole tütar vaimselt terve (ma liigitaks tema haiguse mingil laadi skisofreeenia alla, kuigi haiguse nime etenduses ei mainitudki) ning etenduse käigus selgub, et ka tema emal olid sarnased vaimsed probleemid, kes selle kätte surigi.

Grete Jürgenson tütrena tegi väga tugeva rolli. Kui ta teises vaatuse lõpus kriiskas vaimsest valust, siis ma hüppasin suisa toolil, sest see läks luust ja lihast läbi ja ehmatas korralikult. Tema rolli tugevus ei seisnud muidugi mitte selles kriiskes, vaid kogu mängus. Väga huvitav oli jälgida, kuidas tema "hullus" vaikselt lahti rullus ja lõpuks kulminatsioonini jõudis. Üsna õudustäratav oli ka tema "läbi seinaprao" minek. Saad aru küll, et ta on täitsa hull ja näeb/kuuleb nägemusi, aga sinna juurde see pilk ja muidugi ka muusika ja valgus... Prrr... Ebameeldiv, aga teisalt mängu mõttes nauditav. Bergmanile omaselt ei puudunud kogu loos ka insest. Mitte, et see nüüd alati teemaks oleks, aga mingil kujul on erinevatest etendustest ikka läbi jooksnud, kuigi mitte nii räigelt kui seekord. Pean ikka imetlema näitlejate kompleksivabadust ja suutlikkust rolli sisse minna, et kõike seda laval etendada. Ega nad muidugi ju ei ole päris elus sugulased, aga ikkagi... See vist oligi etenduse kõige ebameeldivam koht, sest see on minu jaoks (eeldatavasti ikka enamuse inimeste jaoks) nii vale.

16-aastase venna rollis astus üles Märten Matsu. Ta näeb nii noor välja, et teda võikski vabalt 16-aastaseks pidada. ☺ Tal küll polnud neid vaimseid probleeme, mis õel, kuid ta oli siiski väga heitlik, ebakindel ja otsis pidevalt oma isa tähelepanu ja tunnustust. Kuidagi kurb oli kui isa (Tarvo Sõmer) ta näidendi vastu mingit huvi üles ei näidanud ja ta pidevat isa tähelepanu saamise poole püüdles. See tegigi ta selliseks hüplikuks ja pani endale kaasa tundma.

Tarvo Sõmer mängis üle 60-aastast meest. Ma ei tea, kas on põhjus selles, et ma tean kui vana ta tegelikult on või milleski muus, aga 60-aastane ta küll ei olnud. ☺ Oma tekstilt ja käitumiselt ehk küll, aga kindlasti mitte füüsiliselt. Roll ei olnud midagi erilist ning mind ei üllatanud, kuigi tema omaette nutmine ja suutmatus oma poega toetada olid valusad.

Madis Mäeorg oli etenduses see ainus "normaalne" ja kaine mõistusega inimene, kes armastas oma naist jäägitult ja oli talle tema haigusele vaatamata toeks. Ta oli kuidagi väga sümpaatne mees selles rollis.

Kokkuvõtvalt oli valus, aga tugev tükk tugevate näitlejatöödega. Kui aga vaatama minna, tuleb arvestada bergmanilike probleemipundardega, mis igaühele ei pruugi sobida. Mulle aga Bergman meeldib ning Madis Kalmet sobib selliseid etendusi lavastama nagu rusikas silmaauku! ☺

Allikas: Rakvere Teater