Must Piim

Külastus: 10.12.2018

Teater: Riia Uus Teater

Lavastaja: Alvis Hermanis

Esietendus: 08.04.2010

Ma ei ole kunagi varem festivalil „Talveöö unenägu“ käinud. Seekord oli järjekord juba 10. festivali käes ning tagumine aeg oma silmaga ka ära kaeda, millist välismaa kraami näidatakse. Kuna festivali ajale sattus ka mu mitmepäevane lähetus, siis valik ei olnud kahjuks väga suur, mida vaadata. Valituks osutus „Must piim“.

Lugu rääkis… üllatus, üllatus… lehmadest. Läti maaelust ka muidugi, mis ei olegi nii erinev Eesti omast. Aga pearollis olid ikkagi lehmad. Ja laval olidki lehmad! Täitsa uskumatud ja tõetruud lehmad. Eriti kihvt oli muidugi pull, kes kõndis tema perenaise sõnul nii ilusasti. Kõndis küll uhkelt ja pull, mis pull! Kohati oli ikka päris naljakas. Nende lehmade ümber olidki põimitud erinevad lood maaelust, aga eelkõige ikkagi lehmadest. Kohati oli nukker, kuigi samas oli kõik nii tuttav. See, kuidas maaelu välja sureb ja talud tühjaks jäävad. See, kuidas lehmi enam taludes ei peeta, kuid mõnel vanainimesel on ikka üks või kaks neid jäänud. See, kuidas Kuramaal põldusid mürgitatakse ja nii seitse korda järjest ning kaheksas kord on roundup, mistõttu mesilased ja ritsikad on kadunud. See, kuidas Ligo ajal (jaanipäeval) enam laul ei rõkka ja noori maal pole. Ühesõnaga eestlastele väga tuttav teema.

Väga hästi lavastatud ja mängitud. Pool saali oli muidugi meie oma näitlejaid täis, kes tulid ka naabrite teatrieluga tutvuma. Nii kahju on, et rohkem Hermanise tükke ei õnnestunud vaadata. Vähemalt etendust „Läti armastus“ oleks tahtnud kindlasti näha. Riiga pole ju mõtet minna, midagi ei saa aru.☺

Allikas: Tallinna Linnatetaer

Kaks vaest rumeenlast

Külastus: 08.12.2018

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 11.11.2017

Õnnestus taas saada piletid Linnateatrisse ning seekord etendusele „Kaks vaest rumeenlast“. Hendrik Tompere jr lavastustest olin seni näinud ainult Draamateatri etendusi „Väljaheitmine“ ja "Metsa forte", mis mulle mõlemd olid igati meeltmööda. Seekord siis tema lavastustest minu jaoks kolmas.

Ei saa jälle üle ega ümber lavakujundustest. See oli võrratu – lumi maas, taamal mäed, keset lava auto… Ja läkski lahti. Vanem meesterahvas puhastab autot ning järsku kargab juurde kaks mitte just kõige kainemas ja ontlikumas olekus tüüpi (no kui naisterahva kohta saab ikka tüüp öelda), kellest üks on veel pealegi lapseootel. Teatavad, et nad on Rumeeniast ja neil on vaja Gdanskisse (või oli see Krakov?) sõita ning hõivavad auto. Ausalt öeldes oli see väga naljakas ja totter. Lund lendas ka

mõnuga ning emotsioonid pendeldasid. Argo Aadli hiilgas taas oma rollilahendusega ning talle lihtsalt kohe sobivad need purjus tüübid mängimiseks. Ta suudab neid äärmiselt usutavalt teha. Ja siis Hele Kõrve. Ilus Hele oli ikka päris koledaks tehtud. ☺Temast (ja tema lapsest) hakkas lõpuks ka suisa kahju.

No ja nii see lugu seal vaikselt edasi kulgeski. „Rumeenlased“ said aina kainemaks ning lõpuks tasapisi hakkas kooruma ka kogu loo taust, et miks ja kuidas. Loomulikult käis lavalt läbi teisigi tegelasi, kellest eredamalt jäi meelde ehk Anne Reemanni kehastatud kasukaga proua, kes oli pettunud oma mehes ja abielus. Samuti pean ütlema, et nii tore oli üle pika aja Kalju Orrot jälle laval näha. Eks ma olen teda vahepeal ka näinud, aga need rollid on olnud väga väikesed või isegi suisa peaaegu sõnatud. Seekord sai ta siiski rohkem rääkida. Temaga meenuvad ikka ja alati mulle Lutikalossi laiskvorstid. ☺

Muusika valik etendusse oli väga hea ning poola keeles laulmine oli leidlik. Või vähemalt tundus, et see oli poola keel… Veel järgmiselgi päeval kumises kõrvus „eto idealnõi den“ (It’s just a perfect day).

Lugu ise lõppes tegelikult kurvalt, kuigi ei saanudki aru, kas Argo tegelane jõudis siis sihtkohta või jätkas ta oma teed. Etendus mulle aga meeldis. Olin sellel õhtul surmväsinud, aga uni ei tulnud kordagi peale ning sai ka naeru mugistatud. Ootan põnevusega Hendriku järgmisi lavastusi.

Allikas: Tallinna Linnateater