Reede, 6. august 2021

Eesti matus

Külastus: 08.07.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus: 08.06.2002


Kes siis "Eesti matust" ei oleks näinud? Eks olin minagi seda pea 20 aastat tagasi vaatamas käinud ning paar korda ka telekast näinud, kuigi ma eelistan alati elavat teatrit ekraanile, aga selgus, et minu abikaasa ei tea "Eesti matusest" suurt midagi. Kuna tulemas olid viimased etendused ning needki teatrisaalist väljaspool, siis sai tehtud kiire otsus, et tuleb Vargamäele sõita ja see jant ikka uuesti üle vaadata. Jant ses mõttes, et see on täiesti ebanormaalne lugu matusest, mis tükib vägisi pulmaks üle minema. Teisalt jällegi väga kivirähulik lugu. 

Ilm oli soe, kuigi pilves, sääski ei olnud, mängukoht fantastiline ja minu jaoks õige hõnguga. Nii saigi jälle vaadatud lugu eestlaste töörügamisest ja mitme maja pidamise kohustusest, sest ega ühtegi ei saa ju maha müüa! Jõudsin taas järeldusele, et me oleme üks peast segane rahvas ikka... Ma arvan, et Eestimaal ei ole ühtegi inimest, kes vähemalt ühe tegelasegi ei saa oma suguvõsasse paralleele tõmmata. No lihtsalt nii palju äratundmisrõõmu (või ka masendust). Näiteks oli just mõni aeg tagasi meil omavaheline vestlus, et läheks käiks nädalavahetusel korraks Lätis. Läheks jah, aga marjad on ju vaja ära korjata! ☺ Mitte et eelmise aasta mahla enam ei oleks... ja kogu see "orav rattas" teema: 

"Kuidas päev läks?"

"Kurat, täna oli nagu hullumaja, lasin nagu orav rattas!"

Lihtsalt ulme! ☺

Eks see etendus üks paras jant ole, kuigi on kibedat tõde täis. Enamus näitlejaidki olid samad, kes 2003. aasta etenduses, v.a noor Andres (Christopher Rajaveer, eelmine kord Jan Uuspõld), Lee (Marta Laan, eelmine kord Külli Reinumägi) ja loomulikult Tiit (Tõnu Oja, eelmine kord Lembit Ulfsak). 20 aastat on muidugi teinud oma töö ning mõnigi osaline on muutunud märgatavalt vanemaks. Praeguseks on kahjuks ka Aleksander Eelmaa juba meie seast lahkunud, kuigi etendus vehkis veel hooga kirvega ning üritas akent "parandada", sest töö tahab tegemist. 

Enim kartsin tegelikult Tiidu rolli. Lembit Ulfsak oli selles lihtsalt nii hea ja oli hirm, et kuidas seekord läheb. Ma ei tea, kas on asi selles, et Tõnu Oja mulle nii väga meeldib või milleski muus, aga ma ei pidanud pettuma. Oli samasugune sirge seljaga veidi aeglasevõitu vanapoiss, kes pidas vajalikuks kõik naised läbi tantsitada ning oma Siberi aastatest pajatada sõltumata sellest, kas keegi kuulab või mitte. Kui ei kuulanud üks, siis liikus teise juurde jne. Kui võrrelda veel osatäitjaid eelmise korraga, siis Marta sobis minu arvates Lee rolli paremini kui omal ajal Külli. Ta oli kuidagi ebamaisem ja haldjalikum (või siis näkilikum, sest pidas noor Andreski teda ju algselt näkiks). 

Loomulikult meeldisid mulle taas selles etenduses väga Maret (Kersti Kreismann) ja Iida (Ester Pajusoo). Iida oma asjatamisega ja Maret oma püüdlusega kuulata teiste juttu, samas ilmselgelt mõtetega mujal olles. Iidat nähes sositas mees mulle: "Ma Kessu, ma Kessu ja mina olen Tripp". ☺ See on iseenesest nii armas, et kuigi oled jõudnud näitlejana nii kõrgesse ikka, siis ei ole sinu noorepõlve rolle unustatud. Lisaks ei saa ei üle ega ümber Tõnu Kargi purjus Karlast, kes oli väga koomiline. Eriti meeldis mulle tema monoloog teemal, kuidas õige maamees ei saa septembris Kamtšatkale sõita, sest kartul on vaja üles võtta. ☺

Vahepeal on jõudnud ekraanile ka film. Seda ma vaatama ei lähe, ootan kuni telekasse tuleb. Liiga palju "Eesti matust" ei tee ka head ja nii võib üledoosi saada. Ilmselt on aga hea lugu kui pea 20 aastat on laval püsinud ning nüüd tehti lisaks veel film. Ju siis ikka on seda äratundmisrõõmu või hoopis äratundmiskurbust piisavalt, et peab endale meelde tuletama, kes me oleme. 

Allikas: Järva valla teataja 08.07.2021

1984

Külastus: 03.07.2021

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Karl Laumets

Esietendus: 26.06.2021


Lugesin Orwelli "1984" väga ammu, vist ülikooli ajal. Mäletan, et Suure Venna teema oli kuidagi üsna masendav ning suisa vastik oli lugeda, aga see oligi nii vastik, et raamat ise oli hea. Kui nüüd saate aru, mida ma sellega mõtlen. Eriti kui veel mõelda, et see on kirjutatud 1949. aastal kui düstoopia ja kui palju paralleele saab tõmmata ka tänapäeva ühiskonda (sh endisesse Nõukogude Liidu aega). Seega huvitas mind eelkõige, et kuidas seda lavastada saab. Filmikunstis on teatavasti võimalused ikka oluliselt suuremad, teatrilaval tuleb olla tunduvalt leidlikum.  

Etendus toimus Kammivabriku hoones, kus sai mõni aasta tagasi ka "Kirvetüüd" vaadatud. Küll oli saal seekord teistmoodi lahendatud ja vaatajate tribüünid küündisid sõna otseses mõttes kõrgustesse. Meie istusime 7. reas ja ma arvan, et see oli ka ehk üks parimaid kõrgusi, sest nägi veel korralikult lavale ja ka ekraanide vaatamiseks ei pidanud pead kuklasse ajama. Ei seganud ka lõpupoole lavale tekkinud ruut vaatevälja. Ekraanidel on siin etenduses aga suur roll, sest väga palju tegevust toimub nn lava taga, kuigi reaalajas. Olen lugenud kriitikat, et kui ma tahan ekraani vahendusel pilte vaadata, siis ma lähen kinno, mitte ei tule teatrisse. Mind see ei häirinud, sest selles loos on ekraanidel oma osa mängida. Minu arvates oli see ekraanide asi üsna geniaalne lahendus selle loo lavale toomisel, kuigi eks nende kriitikute jutul ole ka oma iva sees. 

Dramaturgid ei olnud kahjuks eestlased (Robert Icke ja Duncan Macmillan), kuigi olid kiitust väärt. Tunnistan siiski etendus algus oli väga segane ning ma ei saanud midagi aru. Selgemaks hakkas minema kui Julia mängu tuli. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas oleks seda lugu vaadata kui pole raamatut lugenud. Kas siis on teistsugune pilk ja arusaamine? Mõnikord tuleb raamatu lugemine kasuks, teinekord mitte.

Lugu ise on tegelikult vastik. Olin küll nõukogude ajal laps, aga eks vanemate ja vanavanemate lugudest saab paralleele tõmmata siiagi loosse. Samuti, nüüd täiskasvanuna, jälgides meil ja mujal toimuvat kahjuks ka. Tegelikult on päris õudne mõelda kui manipuleeritavad me oleme. Isegi kui me oleme kindlad, et ei reeda ja jääme endale kindlaks, siis ilmselt meis kõigis on oma murdumispunkt, v.a ehk James Bond. ☺ Ega saalis kõik ei pidanudki selle murdumiseni jõudmise vaatamisele vastu. Mõni läks üsna alguses ära, mõni piinamisstseenide ajal. Need viimased olid tõepoolest ebameeldivad vaadata ja oleks tahtnud pilku mujale keerata või isegi tõesti korraks ruumist välja minna. Olgem ausad, ega seal oli õhuga ka probleeme. Ma arvan, et kui meie reas õhk veel liikus, siis ülevalpool õhupuuduse käes neid stseene vaadata võis olla kordades keerulisem. Teisalt saad aru küll, et kõik on lavastatud, aga mul on üsna elav fantaasi, nii et... 

Näitlejatest tahaksin kiita Robert Annust. Ta ei kuulu minu top lemmikute hulka (ega kõik ei saagi sinna mahtuda!), aga see roll tuli tal tõesti hästi välja. Eks ekraanid võimaldasid ka miimikat paremini jälgida ning seega ka näos peegelduvaid emotsioone. Juliat mängis Maria Annus, kellelt oleks tahtnud võib-olla isegi rohkem kirge näha, kuigi ega tal ka viga ei olnud. 

Oluline roll oli veel Gert Raudsepal O'Brienina, kes tekitas raamatus minus enim segadust, et mis mees ta siis on. Ilmselt ülihea manipulaator. Tema stoiline rahu ja fanaatilised sõnavõtud piinamise ajal panid mõtlema, et sellist meest küll tunda ei tahaks. Mitte Gerti siis, vaid O'Brienit ikka. ☺

Kokkuvõtvalt ei kahetse, et läksin, samas soovitada ka ei julge. Ilmselt oleks kripeldama jäänud kui ei oleks läinud. Teatrihulludele võib-olla isegi soovitaksin, juba lavastusliku poole pärast, aga inimestele, kes käivad harva teatris, pigem mitte. Samas, teatris oli mu endine kolleeg oma 14-aastase pojaga. Kuna kohtusime mõni aeg hiljem uuesti ühes teises teatris, siis uurisin, et kuidas poisile etendus meeldis. Arvasin, et ütleb igav ja et ei saanud midagi aru, selgus aga üllatavalt, et poisile olevat väga meeldinud. Nii et mine võta siis kinni!

Vanemuise ja Karli Laumetsa ees müts maha, et julges sellise teose lavastada võtta ja veel suveetendusena. Suveetenduseks oli see minu arvates aga liiga sünge ja raske. Teisalt põrmustab see müüdi, et suveetendused on kõik üks nali ja trall. Sellele vaatamata tahaks suvel ikka helgemaid mõtteid mõelda. ☺ 

Allikas: Vanemuine