Reede, 6. august 2021

1984

Külastus: 03.07.2021

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Karl Laumets

Esietendus: 26.06.2021


Lugesin Orwelli "1984" väga ammu, vist ülikooli ajal. Mäletan, et Suure Venna teema oli kuidagi üsna masendav ning suisa vastik oli lugeda, aga see oligi nii vastik, et raamat ise oli hea. Kui nüüd saate aru, mida ma sellega mõtlen. Eriti kui veel mõelda, et see on kirjutatud 1949. aastal kui düstoopia ja kui palju paralleele saab tõmmata ka tänapäeva ühiskonda (sh endisesse Nõukogude Liidu aega). Seega huvitas mind eelkõige, et kuidas seda lavastada saab. Filmikunstis on teatavasti võimalused ikka oluliselt suuremad, teatrilaval tuleb olla tunduvalt leidlikum.  

Etendus toimus Kammivabriku hoones, kus sai mõni aasta tagasi ka "Kirvetüüd" vaadatud. Küll oli saal seekord teistmoodi lahendatud ja vaatajate tribüünid küündisid sõna otseses mõttes kõrgustesse. Meie istusime 7. reas ja ma arvan, et see oli ka ehk üks parimaid kõrgusi, sest nägi veel korralikult lavale ja ka ekraanide vaatamiseks ei pidanud pead kuklasse ajama. Ei seganud ka lõpupoole lavale tekkinud ruut vaatevälja. Ekraanidel on siin etenduses aga suur roll, sest väga palju tegevust toimub nn lava taga, kuigi reaalajas. Olen lugenud kriitikat, et kui ma tahan ekraani vahendusel pilte vaadata, siis ma lähen kinno, mitte ei tule teatrisse. Mind see ei häirinud, sest selles loos on ekraanidel oma osa mängida. Minu arvates oli see ekraanide asi üsna geniaalne lahendus selle loo lavale toomisel, kuigi eks nende kriitikute jutul ole ka oma iva sees. 

Dramaturgid ei olnud kahjuks eestlased (Robert Icke ja Duncan Macmillan), kuigi olid kiitust väärt. Tunnistan siiski etendus algus oli väga segane ning ma ei saanud midagi aru. Selgemaks hakkas minema kui Julia mängu tuli. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas oleks seda lugu vaadata kui pole raamatut lugenud. Kas siis on teistsugune pilk ja arusaamine? Mõnikord tuleb raamatu lugemine kasuks, teinekord mitte.

Lugu ise on tegelikult vastik. Olin küll nõukogude ajal laps, aga eks vanemate ja vanavanemate lugudest saab paralleele tõmmata siiagi loosse. Samuti, nüüd täiskasvanuna, jälgides meil ja mujal toimuvat kahjuks ka. Tegelikult on päris õudne mõelda kui manipuleeritavad me oleme. Isegi kui me oleme kindlad, et ei reeda ja jääme endale kindlaks, siis ilmselt meis kõigis on oma murdumispunkt, v.a ehk James Bond. ☺ Ega saalis kõik ei pidanudki selle murdumiseni jõudmise vaatamisele vastu. Mõni läks üsna alguses ära, mõni piinamisstseenide ajal. Need viimased olid tõepoolest ebameeldivad vaadata ja oleks tahtnud pilku mujale keerata või isegi tõesti korraks ruumist välja minna. Olgem ausad, ega seal oli õhuga ka probleeme. Ma arvan, et kui meie reas õhk veel liikus, siis ülevalpool õhupuuduse käes neid stseene vaadata võis olla kordades keerulisem. Teisalt saad aru küll, et kõik on lavastatud, aga mul on üsna elav fantaasi, nii et... 

Näitlejatest tahaksin kiita Robert Annust. Ta ei kuulu minu top lemmikute hulka (ega kõik ei saagi sinna mahtuda!), aga see roll tuli tal tõesti hästi välja. Eks ekraanid võimaldasid ka miimikat paremini jälgida ning seega ka näos peegelduvaid emotsioone. Juliat mängis Maria Annus, kellelt oleks tahtnud võib-olla isegi rohkem kirge näha, kuigi ega tal ka viga ei olnud. 

Oluline roll oli veel Gert Raudsepal O'Brienina, kes tekitas raamatus minus enim segadust, et mis mees ta siis on. Ilmselt ülihea manipulaator. Tema stoiline rahu ja fanaatilised sõnavõtud piinamise ajal panid mõtlema, et sellist meest küll tunda ei tahaks. Mitte Gerti siis, vaid O'Brienit ikka. ☺

Kokkuvõtvalt ei kahetse, et läksin, samas soovitada ka ei julge. Ilmselt oleks kripeldama jäänud kui ei oleks läinud. Teatrihulludele võib-olla isegi soovitaksin, juba lavastusliku poole pärast, aga inimestele, kes käivad harva teatris, pigem mitte. Samas, teatris oli mu endine kolleeg oma 14-aastase pojaga. Kuna kohtusime mõni aeg hiljem uuesti ühes teises teatris, siis uurisin, et kuidas poisile etendus meeldis. Arvasin, et ütleb igav ja et ei saanud midagi aru, selgus aga üllatavalt, et poisile olevat väga meeldinud. Nii et mine võta siis kinni!

Vanemuise ja Karli Laumetsa ees müts maha, et julges sellise teose lavastada võtta ja veel suveetendusena. Suveetenduseks oli see minu arvates aga liiga sünge ja raske. Teisalt põrmustab see müüdi, et suveetendused on kõik üks nali ja trall. Sellele vaatamata tahaks suvel ikka helgemaid mõtteid mõelda. ☺ 

Allikas: Vanemuine


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar