Esmaspäev, 29. aprill 2019

Ükssarvikute farm



Külastus: 22.04.2019
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Urmas Lennuk 
Esietendus: 15.09.2017

Rakvere Teatri "Ükssarvikute farm" on mul juba väga pikka aega nn soovnimekirjas olnud. Vahepeal isegi mõtlesin, et sõidaks Rakverre, aga siiani jäi see plaan katki. Eks siis üritasin jälgida, millal Tallinnas külalisetendus on. Enamasti ajad ei sobinud ja sama tundus ka seekord aeg mitte sobivat, aga kuna oli koolivaheaeg ja lapsed soovisid seda veeta Tartus vanaema-vanaisa juures, siis oli vaba õhtu nagu maast leitud ja sai ruttu pilet soetatud. Etteruttavalt pean kahjuks ütlema, et nii tühja saali pole ammu näinud. Viimati oli veel tühjem saal (saal ise oli ka oluliselt väiksem) VAT Teatri "Leedi Macbethi" ajal. Mulle ei meeldi tühjad saalid.

Etenduse lugu kulgeb vanaema korteris, kus aeg-ajalt elab oma pereeluga ja ka muidu eluga mitte hakkama saav lapselaps Heldur (Peeter Rästas), kes on üks kirjanikuhakatis. Temaga võtavad ühendust või õigemini elavad samas korteris Eesti kirjandusest teada-tuntud naistegelased - Raja Teele, Tiina (Tõde ja õigus II, IV ja V) ning Mari Prillup (Mäeküla piimamees), kes pole rahul, kuidas kirjanikuhärra Luts, Tammsaare ja Vilde on neid kujutanud ja nende saatuse  määranud. Nad tahaksid muutusi - kes otsib nn kadunud armastust, kes tahaks teada, mis edasi sai kui Indrekuga Vargamäelt koos alla tuldi, kes ei taha olla mõisniku madrats jne. 

Naistegelased olid tegelikult toredad. Helgi Annasti kehastatud vanaema mulle ei meeldinud, oli kuidagi puine ja ei olnud minu jaoks veenev. Samas Anneli Rahkema kehastatud Mari oli väga kihvtilt bravuurikas, Silja Miksi Raja Teele parasjagu torisev ja tige ning Liisa Aibeli Tiina selline õhkav ning hoolitsev. Urmas Lennukil oli tore idee need tegelased võtta ja nende ümber lugu põimida. Eks mõned naljakohad olid ka, kus ma isegi muigasin või turtsatasin. Meelde jäi üks nali kui Heldur ütles Raja Teelele, et gluteenil tekib varsti sinu talumatus kui sa seda saiakeste söömist ei lõpeta. ☺

Vaatamata sellele, et idee oli tore, ikkagi Eesti oma algupärand ja isegi muiata sai, jäi minu jaoks midagi puudu. Ma ei tea, kas oli asi nüüd minu ootustes, sest etendus on soovnimekirjas juba pikalt olnud, või milleski muus. Algus venis minu jaoks kohutavalt ja hakkas isegi igav, siis nagu hakkas lugu looma, aga see miski oli ikkagi puudu. Samas on mul sellele vaatamata hea meel, et ära vaadatud sai, sest muidu olekski jäänud kripeldama, et nägemata. Ja see, et mina väga rahule ei jäänud, ei tähenda, et teistele meeldida ei võiks. ☺


Allikas: Rakvere Teater





Titaanide heitlus


Külastus: 15.04.2019
Teater: Kinoteater
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 05.02.2019

Kuigi viimane Kinoteatri etendus ei pakkunud just suurt rahuldust, ehkki oli vaadatav, siis alla ei tohi anda ja sai lootusrikkalt mindud "Titaanide heitlust" vaatama. Seekord pettuma ei pidanud ja tegemist oli täitsa sellise Kinoteatri etendusega nagu ma ootasingi. Pigem võiks vist isegi öelda, et Kinoteater pooleks Musta Kastiga, sest poole näitlejad ja lavastaja on ju hoopis igapäevaselt tegevad Mustas Kastis.

"Titaanide heitlus" algas käesurumise võistlusega ning jõudis edasi poliitiliste debattideni. Väga palju tuttavat tuli ette, alates valimisloosungitest ja lõpetades külmkapi looga. Sai ikka tõeliselt südamest naerdud ning tänu Paavo Piigile tabavate tekstide eest ning Birgit Landbergile, kes selle kõik lavale tõi. Samas ei saa jätta tähelepanuta ka näitlejatööd. Kõik neli noormeest - Henrik Kalmet, Kristjan Lüüs ehk Eesti oma Sideshow Bob, Sander Rebane ja Kaarel Targo - olid omas elemendis ning tundusid kogu etendust nautivat sajaga. Eks kohati tükkis ka neil endal naer peale, aga seda ikka põhjusega, sest mulle tundub, et impro ruumi oli näitlejatele piisavalt jäetud. Ei puudunud ka füüsiline pool, mida sai ohtralt nähtud Musta Kasti "Peks mõisatallis" etendusel. See viimane on etendus, mida soovitan soojalt neile, kellel vähegi on olemas eneseiroonia.

Õde ei lubanud siia postitusse spoilereid panna, sest tal on endal etendus veel nägemata, kuigi piletid juba olemas. Seega ma täidan tema soovi, kuigi tahaks kirjutada ratta keerutamisest, Hiiu kandlest, kolmekordsest Brežnevist, lavakas õppimisest ja kudu-kudust. ☺ Titaanid igal juhul heitlesid mõnuga ja testosteroon möllas.

Etendusest ei puudunud ka muusika. Eriti tabav ja naermaajav oli loomulikult viimane lugu, mis aeg-ajalt praegugi meenub, kummitab ja ajab suu naerule.

Toredad poisid kõik (kes on näinud, see teab) ja naer on terviseks! Ainus, mida ma ette heidan, on see, et rohkem oleks võinud olla... 1.20 lendas linnutiivul!


Allikas: Kinoteater

Neljapäev, 25. aprill 2019

Kaunitar ja koletis


Külastus: 13.04.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Georg Malvius
Esietendus: 24.11.2018

Olen vahepeal jõudnud kolm korda teatris käia, uued etendused terendavad ees, aga blogisse pole olnud aega sõnagi kirjutada. Kevad ja ilusad ilmad nõuavad oma osa. Aga alustangi siis jõudumööda ja järjekorras. Esimene kolmest etendusest oli Vanemuise „Kaunitar ja koletis“. Üldiselt on mul kavas enam-vähem kõik Vanemuise poolt lavastatud muusikalid ära vaadata ja seni on see suhteliselt edukalt kujunenud. „Kaunitar ja koletis“ on peremuusikal ja seega oleks loogiline, et süstime lastesse teatripisikut. Lapsed aga arvasid, et nemad ei taha, sest lauldakse liiga palju. Mees/abikaasa/pealelööja ühes isikus arvas, et pole tema jaoks. Seega tegin õele ettepaneku, et kui ta juhuslikult kavatseb seda vaatama minna, siis kutsugu mind kaasa, mida ta ka minu rõõmuks tegi. 

Georg Malvius ei olegi vist mulle kunagi pettumust valmistanud või vähemalt ei meenu. Enamasti on ikka kõik tema lavastused meeldinud (ka mittemuusikalid) ja talle sobib muusikalide lavastamine nagu rusikas silmaauku. „Kaunitar ja koletis“ polnud ses mõttes erand. Vanemuine oli taas panustanud uhketesse dekoratsioonidesse ja kostüümidesse, mis moodustas minu jaoks terviku.

Saara Kadak oli nagu loodud Kaunitari rolli, samuti Rene Soom sobis koletise rolli nagu valatult. Ega maski tagant ja koletise kõnnakust ära ei tundnud, kava ei ostnud ja terve esimene vaatus mõtlesin, et tuttav hääl… Vaheajal sain siis targemaks, et Rene Soom. Sellepärast oligi hääl tuttav. ☺

Rollidest meeldis mulle millegipärast aga enim Mihkel Tikerpalu Gaston. Ta lihtsalt ajas mind oma edevuses ja epakuses naerma. Praegugi kisub suu muigele kui meenutan tema enda musklite imetlemist. 

Loomulikult olid vahvad ka kõik need nõud ja kellakapp ja küünlajalg ja tolmuhari, kes oli väga Grete Paia moodi, aga ei olnud seda tegelikkuses teps mitte, vaid väidetavalt hoopis Anett Viinalass mängis tolmuharja.

Vanemuiselt üks järjekordne õnnestunud muusikal ja mul oli tõeliselt kahju, et lapsed teatrisse ei tahtnud tulla, sest laulu polnud üldsegi nii palju kui näiteks Buratinos, aga see-eest oli muid efekte – müristamine, punaste silmadega hundid jne ning nalja sai ka. 


Allikas: Vanemuine


Neljapäev, 11. aprill 2019

Apologia


Külastus: 10.04.2019
Teater: Frankfurt English Theatre
Lavastaja: Audrey Sheffield
Esietendus: 22.03.2019

Seekordne teatriskäik ei toimunud üldse Eestimaa pinnal. Sõelun pidevalt Frankfurdi vahet ja juba ammu mõlgub meeles mõte, et peaks mõnikord ka Saksamaal teatrisse sisse põikama, aga enamasti on õhtusöögid ja muud kohustuslikud sotsiaalsed üritused ning seni pole võimalust olnud. Seekord oli kaks erinevat koosolekut järjest ning seetõttu polnud ka nn vabal õhtul poolkohustuslikku õhtusööki ja otsustasingi juhust kasutada Frankfurt English Theatre’isse sisse marssides ning küsides, et kas täna õhtuks pileteid on. Oli.

Saksamaal olen tegelikult varem ka teatris käinud. Nimelt kui üliõpilasena siin praktikal olin, siis kinkis Bad Vilbeli linnapea „eksootilistele“ Ida-Euroopast pärit külaliselanikele teatripiletid vabaõhuetendusele, milleks oli William Shakespeare’i „Was ihr wollt?“ (originaalpealkirjaga „Twelfth night“). Mälestused tollest korrast on meeldivad ja ka saksa keelest aru saamisega ei olnud probleeme. Seekord sattus aga inglise keelne teater eelkõige seetõttu, et see asub Eurotoweri kõrval ja jäi tee peale…

Etendus, mida vaatasin, oli „Apologia“. Nagu peategelane Kristin Miller etenduses ütles, mitte segi ajada sõnaga „apology“ (vabandus), sest seda see ei ole. Tegelikkuses oli see peategelase raamatu pealkiri, mille ta oma elust kirjutas. Lugu keerlebki selle ümber, et Kristin Milleril on sünnipäev, kuhu saabuvad ka tema kaks poega, kellest ta pole oma elulooraamatus sõnakestki maininud. Loomulikult on see kaasa toonud varjatud pinged, mis siis lõpuks ühel või teisel moel vallanduvad. Etendusest kumas läbi tore mõte, et andestamine toob kaasa vabaduse. Andestamine iseendale on aga see kõige olulisem vabaduse allikas, sest endale andestamine on reeglina raskeim ülesanne.

Näitlejatest eraldi kirjutama ei hakka, sest nimesid ei tea ja need ei ütleks ju ka mu lugejatele midagi. Kahtlustan, et tegemist ei olnud sakslastega, sest ma ei tajunud sakslastele iseloomulikku aktsenti. Väga hea inglise keel oli ja lust kuulata. Algul kui etendus algas, siis tundus kõik nii teatraalne ja korraks tekkis tunne, et mingi rahvateater vist… Tegelikkuses algus pidigi vist veidi teatraalsem olema ning etenduse kulgedes see rahvateatri tunne kadus. Polnud mängul väga vigagi, kuigi mõni koht oli ikka veidi pingutatud. Rahvas naeris kohati möirates, mina mõnel korral muigasin ja paar korda vist ka turtsatasin. Selle põhjuseks on kindlasti eestlase tagasihoidlikkus, mis muud, aga siiski eelkõige vist tihe teatriskäimine ja oma maitse välja kujunemine.

Rahvast ka paar sõna. Kui Londonis esimest korda teatrisse minnes sain kultuurišoki, siis seda seekord ei juhtunud. Keegi ei söönud ja ei joonud etenduse ajal, ei sõelunud sisse-välja, ei jutustanud, ei istunud telefonis (või vähemalt ma ei näinud) ja publik plaksutas korralikult kolm korda (mõni huilgas ka plaksutamise ajal, ju siis nii väga meeldis). Seega täitsa eestlaste moodi teatriskäik, välja arvatud see, et ühte eurot inimesed naljalt garderoobi peale kulutada ei raatsinud ja istusid mantlid süles.