Apologia

Külastus: 10.04.2019

Teater: Frankfurt English Theatre

Lavastaja: Audrey Sheffield

Esietendus: 22.03.2019

Seekordne teatriskäik ei toimunud üldse Eestimaa pinnal. Sõelun pidevalt Frankfurdi vahet ja juba ammu mõlgub meeles mõte, et peaks mõnikord ka Saksamaal teatrisse sisse põikama, aga enamasti on õhtusöögid ja muud kohustuslikud sotsiaalsed üritused ning seni pole võimalust olnud. Seekord oli kaks erinevat koosolekut järjest ning seetõttu polnud ka nn vabal õhtul poolkohustuslikku õhtusööki ja otsustasingi juhust kasutada Frankfurt English Theatre’isse sisse marssides ning küsides, et kas täna õhtuks pileteid on. Oli.

Saksamaal olen tegelikult varem ka teatris käinud. Nimelt kui üliõpilasena siin praktikal olin, siis kinkis Bad Vilbeli linnapea „eksootilistele“ Ida-Euroopast pärit külaliselanikele teatripiletid vabaõhuetendusele, milleks oli William Shakespeare’i „Was ihr wollt?“ (originaalpealkirjaga „Twelfth night“). Mälestused tollest korrast on meeldivad ja ka saksa keelest aru saamisega ei olnud probleeme. Seekord sattus aga inglise keelne teater eelkõige seetõttu, et see asub Eurotoweri kõrval ja jäi tee peale…

Etendus, mida vaatasin, oli „Apologia“. Nagu peategelane Kristin Miller etenduses ütles, mitte segi ajada sõnaga „apology“ (vabandus), sest seda see ei ole. Tegelikkuses oli see peategelase raamatu pealkiri, mille ta oma elust kirjutas. Lugu keerlebki selle ümber, et Kristin Milleril on sünnipäev, kuhu saabuvad ka tema kaks poega, kellest ta pole oma elulooraamatus sõnakestki maininud. Loomulikult on see kaasa toonud varjatud pinged, mis siis lõpuks ühel või teisel moel vallanduvad. Etendusest kumas läbi tore mõte, et andestamine toob kaasa vabaduse. Andestamine iseendale on aga see kõige olulisem vabaduse allikas, sest endale andestamine on reeglina raskeim ülesanne.

Näitlejatest eraldi kirjutama ei hakka, sest nimesid ei tea ja need ei ütleks ju ka mu lugejatele midagi. Kahtlustan, et tegemist ei olnud sakslastega, sest ma ei tajunud sakslastele iseloomulikku aktsenti. Väga hea inglise keel oli ja lust kuulata. Algul kui etendus algas, siis tundus kõik nii teatraalne ja korraks tekkis tunne, et mingi rahvateater vist… Tegelikkuses algus pidigi vist veidi teatraalsem olema ning etenduse kulgedes see rahvateatri tunne kadus. Polnud mängul väga vigagi, kuigi mõni koht oli ikka veidi pingutatud. Rahvas naeris kohati möirates, mina mõnel korral muigasin ja paar korda vist ka turtsatasin. Selle põhjuseks on kindlasti eestlase tagasihoidlikkus, mis muud, aga siiski eelkõige vist tihe teatriskäimine ja oma maitse välja kujunemine.

Rahvast ka paar sõna. Kui Londonis esimest korda teatrisse minnes sain kultuurišoki, siis seda seekord ei juhtunud. Keegi ei söönud ja ei joonud etenduse ajal, ei sõelunud sisse-välja, ei jutustanud, ei istunud telefonis (või vähemalt ma ei näinud) ja publik plaksutas korralikult kolm korda (mõni huilgas ka plaksutamise ajal, ju siis nii väga meeldis). Seega täitsa eestlaste moodi teatriskäik, välja arvatud see, et ühte eurot inimesed naljalt garderoobi peale kulutada ei raatsinud ja istusid mantlid süles. ☺