Mefisto

Külastus: 25.11.21

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Kertu Moppel

Esietendus: 12.02.2021

Ma nüüd seda teise korra juttu ei aja... Õigemini seekord peaks rääkima kolmandast katsest, sest teine kord olid juba asenduspiletid, mis mulle kuupäevaliselt lõpuks ikkagi ei sobinud. Ostsin seega uued. ☺

Lugu ise on tegelikult raske, sest toimub Saksamaal natside võimuletuleku ajal. Etenduse peategelaseks on näitleja Hendrik Höfgen (Juhan Ulfsak), kes naudib igati tähelepanu ja on särav isiksus. Kuna võimule tulevad natsid, peab ka tema otsustama, kuidas edasi minna. Väga huvitav on jälgida inimese väärtushinnangute ja põhimõtete muutumist ajas kui on valida karjäär ja ellujäämine või unustus. Samuti kogu see hirm oma minevikus väljaöeldud lausete pärast, mis välja joonistus. Nii ei ole ilmselt lihtne elada. 

Etenduse algus oli veidi kaootiline ja ei suutnud kohe otsustada, et mis palagan see nüüd on. Mida aeg edasi, seda sügavamaks lugu läks. Eks tagantjärele saabki aru, et kõik oli taotluslik ja nii pidigi olema. 

Tegemist oli täielikult Juhani soologa. Ta oli lihtsalt nii särav täht laval, et kohati ei saanudki aru, kas ta mängib või on ta ise. Kogu see nüansirikkus... Hämmastav. Teda oli kogu lava täis ja minu arvates oli väga hea, et ülejäänud lavapartnerid (neid oli üsna palju) olidki selliseks toetavaks taustajõuks, kes lasid suurkujul särada. Uskumatu roll igatahes! Siiani jooksevad külmajudinad mööda selgroogu alla kui sellele mõtlen. Ma arvan, et ta kalorikulu ja veekadu oli ikka üsna suur selle rolliga. 

Nüüd tulevad mõned spoilerid. Lavastus ise oli nüansirikas, kus oli kasutatud erinevaid motiive. Näiteks poistekoor laval. Nende marssimine põlvpüktses natsistiliku maailmavaatega Lauri Kaldoja taustal, sümbloiseerides selliselt Hitler Jugendit. Prrr... paneb praegugi õlgu väristama. See Lauri marssimine ise oli tegelikult vaatamist väärt. Mina ei tea, kuidas niimoodi marssida saab nii pikalt. Maru tugevad reielihased peavad olema, et jalad ära ei väsinud. Nagu robot. ☺ Teine õõvastav motiiv oli haakristidega lipud, mis ilmusid tegelikult märkamatult ka saali. Algul neid ei märganud, aga kui märkasin, siis puges ikka üsna ebamugav tunne sisse. Lisaks jookseb etendusest läbi lauseid, millega saab tänasessegi Eesti poliitikasse paralleele tõmmata... Kahjuks. 

Etendusest joonistus välja lisaks Höfgeni muutumisele ka teatri muutumine ajas. Mulle kui teatrihullule oli see samuti huvitav jälgida. Samuti kuidas Höfgen muutus piltlikult Mefistost narriks... Väga tähendusrikas. Kindlasti lisas etendusele vürtsi ka Höfgeni kohtumine vaatajatega, kus tekkis päriselt tahtminen näitlejaga suhtlusesse astuda. Kadus nagu piir, et kas me kohtume Höfgeniga või hoopis Juhan Ulfsakiga. Jõuan taas sinna, et Ulfsak (ilmselt ka tänu lavastaja Kertu Moppelile) oli selles rollis nii hea!  

Teisi näitlejaid ma ei oskagi esile tuua. Nad tegid kõik oma rollid hästi, aga Ulfsaki sära oli vist nii pimestav, et mitte midagi erilist ei mäleta. Läbi udu nagu meenub Hendrik Toompere jr... ja läbi pekstud Karmo Nigula... ja töölisteatri Indrek Sammuli vihane mees... ja Sandra Ashilevi armukesena... jne. See ei ole tegelikult üldse halb, et ei meenu! Pigem vastupidi, sest näitab trupi tugevust, mis võimaldas Juhanil mängida ennast suureks.

Lavastaja poolt oli nutikas kasutada aeg-ajalt ka videolahendusi, mis võimaldas muuta lava tegelikkusest suuremaks ja kasutada lavatagust samuti lavana. Meie kohad ei olnud just parimad, sest istusime äärel ning minu mees päris kõike lavasügavuses toimuvast hästi ei näinudki. Natuke need videolahendused päästsid, aga miskit jäi ikka nurga taha peitu. Seega tasub seda etendust vaadata pigem keskel istudes. 

Etendus kestis peaaegu 2,5 tundi ja seda ilma vaheajata. Selleks ma polnud valmis või õigemini polnud mu keha selleks valmis. ☺ Samas ma tunnen, et vaheaja vältimine oli vajalik, sest vaheaeg oleks lõhkunud valitseva atmosfääri.

Minu jaoks oli tegemist 2021. aasta ühe parima lavastusega, mis aastast meelde jäi. Soovitan kindlasti!

Allikas: Eesti Draamateater

Suur Siberimaa

Külastus: 09.11.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 15.02.2020

Ah, ma ei hakkagi enam kirjutama, et taas teine katse, sest esimese katse piletid ostis Draamateater tagasi. Kohati tundub, et suur osa 2021. aasta etendustest oli nn teine katse. ☺ Küll tulid selle etendusega tagasilöögid sealt, kust ei osanud oodata. Nimelt paar tundi enne etenduse algust selgus, et härra abikaasa ei saa kaasa tulla. Kuidas nüüd sellises olukorras reageerida? Poisid on juba piisavalt suured, natuke tekitas kõhedust, et nad on pigem selliseid kergemaid komöödiatükke vaadanud ja  kuidas siis see Jaan Kross peale läheb. Samas julge hundi rind on rasvane (või haavleid täis) ja nii sai küsimus õhku paisatud, et kes tahab teatrisse tulla. Noorem teatas ruttu, et tema ei taha. Suurem võttis pool tundi mõtlemisaega ja leidis, et hea küll, ta võib tulla. Autos muidugi öeldi ruttu, et kohvikusse tuleb ka minna, sest eelmisel korral jäi käimata. No mis seal siis ikka, eks teater algab ju ikka kohvikust.  

Etendus ise põhineb Jaan Krossi elukäigu motiividel ning algab tema Siberisse Krasnojarski kraisse asumisele saabumisega. Edasine etendus kulgebki esimess vaatuses Siberis ning teises on kirjanikuhärra Eestisse tagasi jõudnud. Huvitav oli vaadata tema kujunemist kirjanikuks ning takistusi sellel teel. Palju selles nüüd sulaselget tõtt oli, ei tea, aga midagi kindlasti. Etendusse oli pikitud ka mõningaid motiive, millest nooremad inimesed võib-olla väga hästi aru ei saanud, aga ega mu laps samas ei kurtnud ka. Samuti oli minu jaoks mõningaid üllatusi, mida ma ei oleks osanud Jaan Krossiga varasemalt seostada. Selleks oli näiteks luuletus "Imeline laas", mida sai keskkooli ajal ikka palju lauldud... Nii et väike avastusrõõm seegi. 

Nagu juba eespool öeldud, algas etendus Siberisse saabumisega või õigemini autokastis uude elukohta sõitmisega, kus Jaan Kross (Tambet Tuisk) tutvus kommunist Alma Vaarmaniga (Merle Palmiste).  Tambet Tuisk sobis minu arvates Jaan Krossiks väga hästi ning seda nii olemuselt kui ka füüsiliselt (vaheajal guugeldasin huvi pärast noore Jaani pilti ☺). Ma ei tea kui palju ta ise selleks Jaani enda tausta ja kombeid uuris, aga ta oli kuidagi usutav ja ei olnud mingit ülemängimist. Mina igatahes läksin täitsa loosse sisse. Ma arvan, et Tambet oli väga õnnestundu valik sellesse rolli.

Merle pakatas energiast. Emotsioone käis etenduse jooksul läbi mitmeid, alates võrgutamisest ja lõpetades solvumisega, mis kõik joonistusid välja. Samuti oli väga koomiline tema naiivsus kommunismi suhtes. Ilmselt tollal ei olnud see nii väga koomiline, kugi ka Tambeti kehakeelest pritsis veidi skeptitsismi välja, aga praeguste teadmiste juures oli see pime usk kommunismi ülevusse pigem naiivselt koomiline. 

Veel jäi mulle etendusest eredalt meelde Jüri Tiidus, kes mängis armeenlast Potikjani. Tema välimust oli veidi tuunitud ja ma esimese hooga vaatasin, et kes see on. Täitsa armeenlase moodi. ☺ Kui ta suu lahti tegi, siis sain hääle järgi aru kellega tegu, aga tema mahlakas temperament, mille välja joonistumisele aitas kindlasti kaasa tubli jumestuskunstnike töö, oli küll armeenlase oma. 

Stseenidest üks tragikoomilisemaid oli ema (Viire Valdma) külastus. Ühest küljest nii kurb ja teisalt nagu koomiline ka. Samas, Viire Valdma ei ole teistes rollides üldsegi mitte nii vana kui siin... Võib-olla on vanemaid inimesi lihtne mängida, ma ei tea, aga oli igatahes usutav. Mulle läks igatahes südamesse ja kraapis veidi hinge.  

Teine hingeminev stseen oli Jaani kohtumine oma eksabikaasaga (Marta Laan). Eks selliseid saatuseid oli palju, kus pered jäid kommunismi õudustele jalgu ja läksid seetõttu lõhki. Samas neil tundus nagu hoolivus alles olevat, kuigi koos enam edasi minna ei saanud. 

Oli teisigi nii suuremaid kui väiksemaid rolle, mida siin lahkama ei hakkaks. Lavastuslikult oli ehk üks tore vimka veel vares, keda mängis Markus Luik. See oli selline värskendav vahepala. Lavastuslikke õnnestumisi oli teisigi - kasvõi alguse autosõidu stseen, vihmastseen, lisaks meeldib mulle, et Draamateatris kasutatakse ära ka lavaauku, nii ka seekord. Siin vist tuleb küll kiidusõnad öelda ka Ervin Õunapuule, kes oli etenduse kunstnik. 

Olen küll korduvalt nentinud, et Hendrik Toompere ei ole minu lavastaja, aga seekordne etendus oli teisest killast ja puges mulle naha vahele. Nii on olnud ka varasemalt mõne tema etendusega, kuigi enamuse puhul olen teisel arvamusel. Seega ma ei saa tema suhtes ikka päris selget seisukohta võtta, et mulle üldse ei istu. Mõni asi ikkagi sobib, nagu taas tõestust sain. 

Etendus oli igati õnnestunud, ma ütleks isegi, et huvitav. Mulle seega meeldis, pojale meeldis ja minu meeldivaks üllatuseks ta nentis, et see etendus meeldis talle kohe palju rohkem kui eelmine komöödia, mida me vaatamas käisime. Siit oskan mina teha ainult ühe järelduse - teatripisiku süstimine on olnud edukas. ☺

Allikas: Eesti Draamateater

Head uut aastat!

Head uut ja teatrirohket aastat! Kuna mul on eelmisest aastast veel 5 postitust tegemata, siis katsun sel aastal tublim olla ja rutem oma asjadega mäele saada. ☺ Ma ei luba, aga katsun vähemalt. Tegelikult on mul osad postitused valmis, aga ma ei ole saanud neid üles panna, sest olen siiani üritanud kronolooglisest järjekorrast kinni pidada. Samas, võiks ju isegi kaaluda selle lähenemise muutmist ning panna üles suvalises järjekorras... See on ilmselt kaalumise koht. 

Eelmise aastaga võis teatri poole pealt üldiselt rahule jääda. Oli parem kui 2020, aga siiski kehvem kui enne koroonat. Eks ajaarvamine käibki nüüd enne koroonat ja peale koroonat...

2021. aastal õnnestus teatris käia 24 korral (2020: 13 etendust+veebietendused). Minu jaoks kerkis esile 4 etendust, mis mulle enim muljet avaldasid. Kindlasti suurim raputus oli Tartu Uue Teatri "Serafima+Bogdan", mis aeg-ajalt seni mälusopist esile kerkib ja tekitab tundeid, et äkki peaks sel suvel minema seda ikka veelkord vaatama, aga sedakorda siis alustades B sektorist. Teine, tänu Juhan Ulfsaki fenomenaalsele näitlejatööle, oli Eesti Draamateatri "Mefisto". Selle kohta on kahjuks postitus veel kirjutamata, aga ega ma seda tunnet nagunii sõnadesse panna ei oska, mida see roll minus tekitas. See oli lihtsalt niivõrd hästi tehtud. Kolmandana tooksin esile Emajõe Suveteatri "Kasuema". Nii tublid noored ja hingeminev lavastus. Eks oma mõju oli ka lapsena korduvalt loetud Silvia Rannamaa raamatul, mis oli koos "Kadriga" üks minu lemmikuid. Neljandana tooksin esile aga üldsegi mitte sõnalavastuse, vaid Vanemuise balleti "Luikede järv" (ka veel kirjutamata), mis ei olnud klassikaline Odette'i, võlur Rothbarti ja printsi lugu ning ka koreograafiliselt kaldus hoopis teisele rajale kui me oleme harjunud nägema, jäädes seejuures siiski klassikaliseks balletiks. Mulle igatahes meeldis.

Aasta suurim põrumine oli minu jaoks Eesti Draamateatri "Talupojad tanstivad prillid ees". Lastele samas meeldis ja tundus, et rahvale ka, nii et see on lihtsalt minu vaatepunkt. Ju ma olen lihtsalt veidi pirtsakas. ☺

Kinno jõudsin 2021. aastal ainult 2 korda, mis on häbematult vähe ja jäi alla isegi eelmisele aastale kui avalike kohtade külastamise võimalused oli oluliselt rohkem piiratud kui sel aastal. Samas polnud nagu väga midagi sellist kinolinal ka, mis oleks hullult kinno kutsunud. "Kupee nr 6" jäi küll nägemata, kuigi oleksin tahtnud, aga magasin kuidagi maha. Kui avastasin, et see on kinos ja juba hakkab linalt maha jooksma, siis mulle sobivaid aegu enam ei olnud. Lisaks tahtsin ka minna "Vee peal" vaatama, sest raamat meeldis mulle väga, kuid see jäi ka kuidagi ajaplaneerimise taha. Teatrisse minemise aega suudan kuidagi paremini ja pikalt ette kavandada, kinoga on millegipärast keerulisem. Eks ootan kui mõlemad filmid televiisorisse tulevad. 

Raamatuid õnnestus sellel aastal lugeda 8 rohkem kui eelmisel ehk kokku 24 (kokku 7718 lehekülge). Oleks tahtnud rohkemgi lugeda, aga mis seal pattu salata, telekas (sh voogedastused) ja telefon võtavad oma aja ja lugemisele ei aita kaasa ka see, et ma päris palju skrollin tegelikult Facebooki lehte "lugemise väljakutse", kust kirjutan muudkui nimekirja raamatuid juurde, mida ma lugeda tahaks... Nimekiri on juba üsna pikk. Peaks üritama sel aastal ikka tublim olla, sest lugemist ma ju armastan. ☺

Selline siis oli minu kultuuriaasta kokkuvõte. Katsun seega blogi kirjutamisega rohkem järje peal olla, sest nii ma ka ei raatsi, et millestki kirjutamata jätan. See blogi on eelkõige ju mulle endale meeles pidamiseks, et mida ma olen vaatamas käinud ja mis emotsioone see minus on tekitanud. Exceli tabel on peale selle, mida hakkasin pidama juba 2012. aastal, kuigi blogini jõudsin alles aastaid hiljem. Seega uuel aastal uue hooga ja ma loodan, et tuleb põnev ning positiivseid üllatusi täis teatriaasta!

Tsaari mõrsja

Külastus: 03.11.2021

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: Juri Aleksandrov 

Esietendus: 25.01.2019

Ooperit, me ooperit, me armastame ooperit... nii laulis kunagi Mati Nuude. Nii ka mina. See tähendab, et mitte ei laula, aga armastan, kuigi ma ei jõua Estoniasse nii tihti kui tegelikult tahaksin. ☺Sedakorda oli kavas Nikolai Rimski-Korsakovi ooper "Tsaari mõrsja". Nagu paljude etendustega viimasel ajal, oli ka selle etenduse puhul tegemist teise katsega. Sedakorda siis õnnestunult.

Kõigepealt pean alustama sellest, et vene keelt ma ei oska, kuigi olen seda ju koolis 12 aastat + 1 aasta ülikoolis õppinud. Lihtsalt ei jää külge, tee mis sa tahad. Praktikat pole ka muidugi olnud ja keelt saab õppida ainult rääkides. Omale üllatuseks pean aga ütlema seda, et kuna ooper oli vene keeles, siis ma sain hea diktsiooniga lauljatest isegi üllatavalt palju aru, mida nad laulsid. Vahepeal täitsa teadlikult üritasin mitte teksti taustaks lugeda ja lihtsalt kuulata. Muusika meeldis mulle ka. 

"Tsaari mõrsja" on traagiline lugu armastusest, ihast ja armukadedusest, mis kõik viib (kire)mõrvadeni. Seda kõike toetab vene temperament ning muusikaski esines slaavilikke motiive. Klassikaline ooper seega. ☺

Ma ei oska tegelikult ooperitest kirjutada selliselt nagu sõnalavastustest, sest minu arvates laulmine seab näitlemisele mõningad piirangud ja seda juba füüsiliselt, sest väga raske on puhtalt laulda ja seejuures veel mingeid "trikke" teha. Mul lähebki ooperis tähelepanu eelkõige muusikale ja vähem ehk näitlejameisterlikkusele ning lavastuslikele üllatustele. Lisaks ei saa ma ooperikoorist reeglina kunagi aru, mida nad laulavad. See on minu jaoks selline ühtlane muusikaline müra. ☺

Sellele vaatamata tahaksin esile tuua kaks osatäitjat - Helen Lokuta, kes mängis armukadedat Ljubašat ning Reigo Tamme Ivan Lõkovi rollis. Mõlemal on väga hea hääl, tegelikult ka näitelmisoskus ning eriti Reigo puhul tahaksin taas rõhutada tema väga head diktsiooni. Mõlemad särasid minu jaoks laval ning Helen Lokuta teenis oma esimese vaatuse lõpu aariaga ka rahva aplausi. Teistel osatäitjatel polnud ka viga (nt Rauno Elp armuvalus kannatava Grigori Grjaznoina oli vägagi usutav ja ta hääl meeldib mulle ka), aga nemad kahekesi tõusid minu jaoks kuidagi rohkem esile.  

Kokkuvõtvalt oli tore ooperiõhtu ning peaks nüüd 2022. aastasse ka paar ooperit planeerima. 

Allikas: Rahvusooper Estonia