Esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Enigma variatsioonid

Külastus: 07.01.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Artjom Garejev
Esietendus: 14.12.2019

Uus aasta oli vaevalt nädalakese kestnud kui mina juba istusin oma lemmikteatris - Linnateatris. Oi mulle meeldivad sellised aasta algused. Eriti kui on heal tasemel etendus nagu seekord sattus olema ja ma sain tõelise elamuse.

Laval möllas kaks vanameistrit - Egon Nuter ja Andrus Vaarik. Tegevus toimus üksikul saarel, kus redutas Noberli preemia laureaadist kirjanik, keda tuli intervjueerima ajakirjanik. Ma ei taha spoilerdada, sest see etendus oli tõesti huvitav ja kui ma keerdkäigud ette ära räägin, siis kaob üllatusmoment ära. Igal juhul toimub laval kassi-hiire mäng, millega kaasneb nii mitmeidki üllatavaid pöördeid. Kui ma ühe pöörde isegi ette aimasin, siis lõpp oli küll paras pauk. ☺ Aga see-eest meeldivalt koomiline pauk. Küll ütleks ma nende kahe mehe omavahelist suhtlust vaadates, et igaüks vajab enda kõrvale ikkagi kedagi, olgu see siis sõber või elukaaslane ning olgu ta siis lähedal või kaugel, aga päris üksiku hundina me tegelikkuses ikkagi vastu ei pea.

Mulle tundub, et hetkel on Linnateatris nn Egon Nuteri ajastu ja saabunud on tema hiilgeaeg, mis annab talle kandvaid ja tugevaid rolle. Seda võis täheldada juba tegelikult nii etenduses "Miljonivaade" kui ka etenduses "Kant". Eks Lennu Taadu roll on Egoni jaoks alati oluline olnud (vähemalt vaatajatele) ja sellele rollile omaseid jooni kumab ka teistesse rollidesse, aga Egon toimetas laval ikka nn täie raha eest ning ta on hoos. Oli selline mõnusalt torisev ja veidi kibestunud kirjanik, kes elas oma kujuteldavas armastuses.

Andrus Vaarik meeldis mulle selles rollis ka väga. Ta polnud üldse nii Andrus Vaarik kui ta tavaliselt on või õigemini polnud kuni hetkeni, kus ta naerma hakkas (etenduse osana muidugi). Sellel hetkel tuli lavale Andrus Vaarik, sest tal on lihtsalt nii talle ainuomane naer. Ülejäänud aeg oli ta selline kergelt tossike, allasurutud ja häbelik mees. See väljendus ka tema füüsilises kujus ehk kuidas seisis ja istus ning astus. Mulle väga meeldis, kuidas ta seda mängis.

Kui nüüd ülejäänud aasta teatririndel kulgeb sarnaste elamustega, siis tuleb kindlasti üks ütlemata hea teatriaasta! ☺

P.S. Tuleb ennast valmis panna ka ehmatusteks, sest laval paugutatakse püssi mitmeid kordi ja ma ikka esimesel korral hüppasin ehmatusest päriselt toolil nii, et õlast käis valusutsakas läbi.



Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

Esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Pikk päevatee kaob öösse

Külastus: 07.12.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Esietendus: 20.04.2019


Eugene O'Neill kuulub mitme teise kirjanikuga minu näitekirjanikest lemmikute hulka. Ka tema etendused ei ole lihtsate killast ning on alati täis inimsuhetega kaasnevaid konflikte. Etenduse pealkiri "Pikk päevatee kaob öösse" oli mulle tuttav, aga ma pole kindel, et ma seda kunagi varem tegelikkuses näinud olen, samas on mul nii pikk teatriajalugu selja taga, nii et pead ei anna.

Lavakujundus oli vägagi ajastutruu. Mees nentis juba enne etendust, et oot-oot, kas me tulime mingi eelmise sajandi alguse lugu vaatama. ☺ Tegemist on parasjagu morbiidse ja psühhologiliselt raske looga, kus keskmes on perekonnas valitsevad inimsuhted. Huvitav oli jälgida isa ja poja (Hannes Kaljujärv ja Rasmus Kaljujärv) dialooge, kus elati välja oma frustatsiooni. Oluline roll oli kogu selles suhete virr-varris ka teisel pojal (Veiko Porkanen) ja emal (Piret Laurimaa), kellest esimene põeb tiisikust, mida vanemad (eelkõige ema) tunnistada ei taha, ning teine põgeneb selle tõe eest narkootikumide küüsi. Lavalt jooksis väga lühidalt läbi veel teenijanna (Kärt Tammjärv), kes oli minu arvates salajoodik.

Need peresuhted olid tegelikult ikka päris karmid kõrvalt vaadates. Samas näitlejatöö mõttes mingeid üllatusi ei pakkunud. Näiteks oli Hannes Kaljujärv isana Hannes Kaljujärv. ☺ Teisisõnu ei üllatanud millegagi ja oli nagu ikka, kuigi powerit tal jagus ning ta meeldib mulle mingil põhjusel enamuses rollides, kuigi ta on enamasti Hannes Kaljujärv, nii ka seekord.

Rasmus Kaljujärv on minu jaoks keskmine näitleja ja ei üllatanud ta seegi kord mind millegi uuega. Pigem oli üllatus negatiivne, sest ta ei oska ikka üldse purjus inimest mängida. See lihtsalt ei ole usutav, et uksest sisse tulles on raske uksele pihta saada ning hetk hiljem seisad sirge seljaga laual ning räägid oma juttu üliselge artikulatsiooniga. Purjus inimesed seda küll ei suuda ja seega ei mõjunud ta absoluutselt usutavalt. Vahepeal unustas ta veel ära, et peab purjus olema...

Piret Laurimaa ei kuulu mu lemmikute hulka, kuigi ta Hedda Gablerina tegi väga hea rolli. Minu arvates mängib ta alati suhteliselt ühtemoodi ja räägib venitades oma teksti. Ma ei tunne teda päriselust ja seega ta võib-olla räägib kogu aeg niimoodi, aga see on veidi tüütu. Samas ma kiidan ikkagi tema narkouimas olemist ning algselt selle varjamist. See oli küll kenasti välja mängitud.

Veiko Porkaneni roll meeldis ehk kõige rohkem. Tema tunded mõjusid küll usutavalt ja tema leppimine oma haigusega tegi ennastki kuidagi kurvaks.

Kokkuvõttes oli näidend hea, aga näitlejatöö keskpärane.

See oli minu 2019. aasta viimane etendus. Kokku tuli neid 41, mis tähendab, et läksin üle ettepandud limiidi (40), aga katsun järgmisel aastal ikka limiidi piires püsida. Teatriaasta oli tore - jagus nalja, jagus pettumusi, jagus üllatusi. Sellist väga suurt wow-efekti tegelikult sellel aastal ei tulnud (nt varasematest aastatest kui ma veel blogi ei pidanud, võin enda jaoks wow-efektina välja tuua R.A.A.A.M.-i "Vannutatud neitsid" ja Vanemuise "Sweenwy Todd'i"), aga loodame, et uuel aastal uue hooga ja tegelikult täna ongi uue aasta alguse etendus, aga sellest juba järgmises postituses.

Allikas: Vanemuine





Reede, 3. jaanuar 2020

Kas te käite siin tihti?

Külastus: 05.12.2019
Teater: Apollo Teater
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 05.12.2019

See etendus tuli minu juurde täiesti plaaniväliselt ja ootamatult, sest tegelikult oli selle aasta piletitite limiit juba täis, aga emale ja õele ei saa ju ära öelda. See on muidugi hea vabandus oma sõltuvushäire süvenemise põhjendamiseks. Ikka on teised süüdi, mitte ise. ☺ Kohapeal selgus veel muidugi, et tegemist on esietendusega, mida ma ka üldiselt üritan vältida, sest esietendustel tükivad ikka olema konarlused ja nurgad on maha lihvimata.

Tegemist oli igal juhul millegi väga absurdsega. Kaks omavahel võõrast meest (Ott Sepp ja Jan Uuspõld) satuvad mingi valemiga tundmatusse vannituppa ja jäävad sinna aastateks kinni. Seal vannitoas hakkab igasuguseid absurdseid asju juhtuma, seejuures kasvab habe nabani. Väga absurdne. Näitlejad pingutasid tugevalt, aga publikut nad täielikult oma haardesse ikkagi ei saanud, kuigi etenduses oli mitmeid päris naljakaid kohti küll, mis tõi kaasa saalist naeruturtsakaid. Samuti suhtlesid näitlejad publikuga, mis peaks kaasatuse tunde tekitama. Apollo teatrisaal on muidugi väga suur ja eks sellel ole ka oma roll, et tagumised read jäävad kaugeks. Kuigi etenduses oli mõningaid muigama ajavaid kohti, oli ka minu arvates labaseid nalju, mis mulle kuidagi ei imponeerinud. Kohati oli ka ülemängimist, mis oli ehk isegi vajalik, aga samas võis tegemist olla ka esietenduse konarusega.

Ma arvan, et taheti teha sellist kõigile sobivat etendust, aga selliste asjadega tavaliselt pannaksegi pange, sest kõigile sobivat etendust ei ole olemas. Piletihind oli päris kõrbe ja see ei olnud minu hinnangul etenduse kvaliteediga kooskõlas. Arvestades asjaolu, et saal oli välja müüdud, siis jäi ka aplaus hõredaks ning meie läheduses mitu inimest ei vaevunud üldse plaksutama ning üks inimene magas pool etendust, mis oli piinlik, sest me istusime teises reas ning näitlejatel oli hea ülevaade.

Seega kellelegi otseselt soovitada ei julge, et jube äge etendus, sest minu jaoks see seda polnud. Samas loodan, et mingi hetk saavad nurgad maha lihvitud ja eks absurdsuses ole ka oma võlu, samuti oleks tahtnud ka seda nuustikut ja seepi maitsta, mida Jan osadele teatrikülastajatele võimaldas. ☺




Tütarlaps kuldsest läänest

Külastus: 04.12.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: José Cura
Esietendus: 21.09.2018

Soodusajal soetasime emaga ka ooperipiletid. Sedakorda oli kavas Puccini "Tütarlaps kuldsest läänest". Minu jaoks täitsa tundmatu looma nahk kui nii võib öelda. Teel teatrisse luges ema Wikipediast ooperi sisu ette ja tundus üsna jõhker, kus pööningult tilkus verd jne. Kui seda veel dramaatiliselt ette lugeda, siis ajas suisa naerma.☺

Tegevus toimub metsikus läänes, kus loo keskmeks on kõrtsiomaniku Minnie (Heli Veskus), lindpriist röövli Dick Johnson'i ehk José Ramirez  (Luc Robert) ja šerifi Jack Rance (Rauno Elp) armukolmnurk. Minnie ja Dick armuvad teineteisesse kõrvuni, kuid ka šerif on Minnie'sse armunud, mis toob loomulikult kaasa probleeme, püsside paugutamist ja vere voolamist. Ei puudunud ka kaardimängud.

Laval oli kujutatud tõelist metsikut läänt. Nii kõrts kui ka selle külalised kandsid selle olemust hästi edasi, samuti teise vaatuse Minnie kodu mägede taustal. Lisaks pean ütlema, et kuigi ooper oli mulle võõras, meeldis mulle ka muusika. Lugu ennast oli samuti huvitav vaadata ja läksin loosse täitsa sisse ning loomulikult ei puudunud ka pööningult tilkuv veri nagu Wikipedia lubas.

Näitlemise koha pealt ei oskagi midagi öelda - ooper nagu ooper ikka. Eks põhirõhk läheb laulmisele ja vähem kasutatakse näitlejameisterlikkust, aga ega selle viimase koha pealt ei oska midagi ette heita ka. Samas muidugi dramaatilised stseenid olid tugevalt üle dramatiseeritud nagu ooperites ikka, mida sõnateatris tavaliselt sellisel kujul ei ole. ☺ Huvitav fakt on ehk, et Luc Robert oli aga suisa Kanadast kohale toodud! Laulis hästi küll, pole midagi öelda. Tasus tuua. Samas ei saa kohalike kohta ka midagi halvasti öelda või vähemalt minu kõrv, mis ei ole küll väga terav, ei tabanud midagi kõrva kriipivat. Tegemist on ju ikkagi professionaalidega! Kui üldse laulu poole midagi ette heita, siis minu arvates eriti alguses mängis orkester koorist üle. Pärast ei pannud seda enam tähele või siis harjusin ära. Tore oli veel, et minu lemmik Priit Volmer käis samuti lavalt läbi, küll mitte väga suures rollis, aga ikkagi käis. ☺

Kokkuvõtvalt oli üks tore ooperiõhtu ning ikka on tore teha tutvust minu jaoks nn uute ooperitega. ☺




Allikas: Rahvusooper Estonia