esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Pikk päevatee kaob öösse

Külastus: 07.12.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Esietendus: 20.04.2019


Eugene O'Neill kuulub mitme teise kirjanikuga minu näitekirjanikest lemmikute hulka. Ka tema etendused ei ole lihtsate killast ning on alati täis inimsuhetega kaasnevaid konflikte. Etenduse pealkiri "Pikk päevatee kaob öösse" oli mulle tuttav, aga ma pole kindel, et ma seda kunagi varem tegelikkuses näinud olen, samas on mul nii pikk teatriajalugu selja taga, nii et pead ei anna.

Lavakujundus oli vägagi ajastutruu. Mees nentis juba enne etendust, et oot-oot, kas me tulime mingi eelmise sajandi alguse lugu vaatama. ☺ Tegemist on parasjagu morbiidse ja psühhologiliselt raske looga, kus keskmes on perekonnas valitsevad inimsuhted. Huvitav oli jälgida isa ja poja (Hannes Kaljujärv ja Rasmus Kaljujärv) dialooge, kus elati välja oma frustatsiooni. Oluline roll oli kogu selles suhete virr-varris ka teisel pojal (Veiko Porkanen) ja emal (Piret Laurimaa), kellest esimene põeb tiisikust, mida vanemad (eelkõige ema) tunnistada ei taha, ning teine põgeneb selle tõe eest narkootikumide küüsi. Lavalt jooksis väga lühidalt läbi veel teenijanna (Kärt Tammjärv), kes oli minu arvates salajoodik.

Need peresuhted olid tegelikult ikka päris karmid kõrvalt vaadates. Samas näitlejatöö mõttes mingeid üllatusi ei pakkunud. Näiteks oli Hannes Kaljujärv isana Hannes Kaljujärv. ☺ Teisisõnu ei üllatanud millegagi ja oli nagu ikka, kuigi powerit tal jagus ning ta meeldib mulle mingil põhjusel enamuses rollides, kuigi ta on enamasti Hannes Kaljujärv, nii ka seekord.

Rasmus Kaljujärv on minu jaoks keskmine näitleja ja ei üllatanud ta seegi kord mind millegi uuega. Pigem oli üllatus negatiivne, sest ta ei oska ikka üldse purjus inimest mängida. See lihtsalt ei ole usutav, et uksest sisse tulles on raske uksele pihta saada ning hetk hiljem seisad sirge seljaga laual ning räägid oma juttu üliselge artikulatsiooniga. Purjus inimesed seda küll ei suuda ja seega ei mõjunud ta absoluutselt usutavalt. Vahepeal unustas ta veel ära, et peab purjus olema...

Piret Laurimaa ei kuulu mu lemmikute hulka, kuigi ta Hedda Gablerina tegi väga hea rolli. Minu arvates mängib ta alati suhteliselt ühtemoodi ja räägib venitades oma teksti. Ma ei tunne teda päriselust ja seega ta võib-olla räägib kogu aeg niimoodi, aga see on veidi tüütu. Samas ma kiidan ikkagi tema narkouimas olemist ning algselt selle varjamist. See oli küll kenasti välja mängitud.

Veiko Porkaneni roll meeldis ehk kõige rohkem. Tema tunded mõjusid küll usutavalt ja tema leppimine oma haigusega tegi ennastki kuidagi kurvaks.

Kokkuvõttes oli näidend hea, aga näitlejatöö keskpärane.

See oli minu 2019. aasta viimane etendus. Kokku tuli neid 41, mis tähendab, et läksin üle ettepandud limiidi (40), aga katsun järgmisel aastal ikka limiidi piires püsida. Teatriaasta oli tore - jagus nalja, jagus pettumusi, jagus üllatusi. Sellist väga suurt wow-efekti tegelikult sellel aastal ei tulnud (nt varasematest aastatest kui ma veel blogi ei pidanud, võin enda jaoks wow-efektina välja tuua R.A.A.A.M.-i "Vannutatud neitsid" ja Vanemuise "Sweenwy Todd'i"), aga loodame, et uuel aastal uue hooga ja tegelikult täna ongi uue aasta alguse etendus, aga sellest juba järgmises postituses.

Allikas: Vanemuine





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar