Enigma variatsioonid

Külastus: 07.01.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Artjom Garejev
Esietendus: 14.12.2019

Uus aasta oli vaevalt nädalakese kestnud kui mina juba istusin oma lemmikteatris - Linnateatris. Oi mulle meeldivad sellised aasta algused. Eriti kui on heal tasemel etendus nagu seekord sattus olema ja ma sain tõelise elamuse.

Laval möllas kaks vanameistrit - Egon Nuter ja Andrus Vaarik. Tegevus toimus üksikul saarel, kus redutas Noberli preemia laureaadist kirjanik, keda tuli intervjueerima ajakirjanik. Ma ei taha spoilerdada, sest see etendus oli tõesti huvitav ja kui ma keerdkäigud ette ära räägin, siis kaob üllatusmoment ära. Igal juhul toimub laval kassi-hiire mäng, millega kaasneb nii mitmeidki üllatavaid pöördeid. Kui ma ühe pöörde isegi ette aimasin, siis lõpp oli küll paras pauk. ☺ Aga see-eest meeldivalt koomiline pauk. Küll ütleks ma nende kahe mehe omavahelist suhtlust vaadates, et igaüks vajab enda kõrvale ikkagi kedagi, olgu see siis sõber või elukaaslane ning olgu ta siis lähedal või kaugel, aga päris üksiku hundina me tegelikkuses ikkagi vastu ei pea.

Mulle tundub, et hetkel on Linnateatris nn Egon Nuteri ajastu ja saabunud on tema hiilgeaeg, mis annab talle kandvaid ja tugevaid rolle. Seda võis täheldada juba tegelikult nii etenduses "Miljonivaade" kui ka etenduses "Kant". Eks Lennu Taadu roll on Egoni jaoks alati oluline olnud (vähemalt vaatajatele) ja sellele rollile omaseid jooni kumab ka teistesse rollidesse, aga Egon toimetas laval ikka nn täie raha eest ning ta on hoos. Oli selline mõnusalt torisev ja veidi kibestunud kirjanik, kes elas oma kujuteldavas armastuses.

Andrus Vaarik meeldis mulle selles rollis ka väga. Ta polnud üldse nii Andrus Vaarik kui ta tavaliselt on või õigemini polnud kuni hetkeni, kus ta naerma hakkas (etenduse osana muidugi). Sellel hetkel tuli lavale Andrus Vaarik, sest tal on lihtsalt nii talle ainuomane naer. Ülejäänud aeg oli ta selline kergelt tossike, allasurutud ja häbelik mees. See väljendus ka tema füüsilises kujus ehk kuidas seisis ja istus ning astus. Mulle väga meeldis, kuidas ta seda mängis.

Kui nüüd ülejäänud aasta teatririndel kulgeb sarnaste elamustega, siis tuleb kindlasti üks ütlemata hea teatriaasta! ☺

P.S. Tuleb ennast valmis panna ka ehmatusteks, sest laval paugutatakse püssi mitmeid kordi ja ma ikka esimesel korral hüppasin ehmatusest päriselt toolil nii, et õlast käis valusutsakas läbi.

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)