Reede, 10. september 2021

Kasuema

Külastus: 31.07.2021

Teater: Emajõe Suveteater

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Esietendus: 09.07.2021

Emajõe Suveteater on varasemalt lavastanud "Kasuema" eellugu "Kadri", mis jäi mul kahjuks enda jokutamise ja otsustamatuse pärast nägemata. Seekord otsustasin mitte jokutada, lapsed (tegelikult lisaks veel õde lastega ja ema) kaasa haarata ning sammud Tartus Staadioni tänavale seada. Seda enam, et mõlemad raamatud (nad olid tegelikult samas köites) said mul lapsena kapsaks loetud ja kuulusid vaieldamatult lemmikute hulka. 

Mängukoht ise oli põnev - Tartu vana hullumaja, mida küll vist tuleks viisakalt psühhoneuroloogiahaiglaks nimetada, hoovis. Lava oli toredasti jaotatud mitmeks osaks, kus keskel üleval oli tüdrukute magamistuba, all laiem tegevusplats, sh tantsusaal, vasakul muusikaklass ja paremal poiste WC. ☺Põhiosa tegevusest toimus ikka keskel. Etenduses jagus tõisiseid teemasid, nalja, kurbust ning laulu. Laulude osa meeldis mulle kuidagi eriti, aga ma juba olen kord selline muusikalemb. Vanem poeg, kellele ei meeldi eriti kui teatris lauldakse, seekord isegi ei kritiseerinud. Ju meeldisid talle ka.  

Peaosas astus üles Ella Cecilia Claesson, kes mängis väga hästi ja oli just selline tagasihoidlik ja heasüdamlik Kadri nagu Kadri olema peab. Lavakrampi ei olnud ja kindlasti on siin kaasa aidanud juba mitu suve lavalaudadel kaasa löömine. Kuna "Kadrit" ei näinud, siis varasemaga puudub võrdlus, aga ma millegipärast arvan, et ka varasemalt oli mäng voolav.  

Tegelikult oli kogu trupp tugev. Vesta (Hella Niitra) rolli polnud kindlasti lihtne mängida, sest tegemist on ju vähemalt alguses ikka üsna negatiivse kujuga ja kui kogenud näitlejad väidetavalt suisa ootavad negatiivseid rolle, siis teismelise eas tahaks eeldatavasti olla ikka pigem selline hell ja hea. Või vähemalt mina arvan nii, võin ka eksida. Igal juhul õnnestus see roll Hellal suurepäraselt. Eks algul veidi palju karjumist oli, aga ma arvan, et see oli juba lukku sisse kirjutatud, sest kõik olidki närvilised, tülitsesid ja siis lisandub veel uus tüdruk...  

Teine vahva tegelane, kelle veel eraldi välja tooksin, oli Sassi rollis Kirke Kallaste, kes oli nii armas ja pisike, aga samas nii julge. Kohati ehk tükkis veidi liiga kiirelt teksti vuristama, aga muidu oli üks vahva naaskel ja Entuga (Karl Krisjan Puusepp) sobisid nad hästi tandemiks. 

Minu jaoks oli eriti tore ja südantsoojendav vaadata mõne noore näitleja rolle (eelkõige Mikk Kaasik ja Karl Kristjan Puusepp), sest olen neid juba varem näinud (mõlemat Vinskina, Karli "Fanny ja Alexandris" ja eks ole Mikk ka filmis mänginud ning telekas figureerinud). Lihtsalt nii äge on vaadata, kuidas nad on suureks kasvanud ja noorteks meesteks sirgunud. Tore oli veel, et nad pandi mängima nn omavahel konfliktis olevaid rolle ehk Sveni ja Enricot, kellest viimast vist armastasid salamisi kõik tüdrukud kui raaamatut lugesid. Mina vähemalt küll. Eriliseks kirsiks tordil oli muidugi Mikk Kaasiku lõpulaul, mille ta on ise kirjutanud. Väga ilus ja südamesse minev.

Täiskasvanute rolle oli siin etenduses vähe, aga Ülle Kaljuste oli just selline (pool)karm õpetaja, kellel oli oma hoolivus laste suhtes. Laulis temagi natukene. ☺ Ingrid Isotamm kasuemana, Entu emana ja ka ohvitserideklubi lauljana oli ikka väga hea. Nii erinevad rollid ja tema lauluoskust olen juba varasemalt kiitnud. Väga hea hääl. Riho Kütsar Kadri isana oli aga väga episoodilises rollis ja oli ilmselt teiseks vaatuseks koju läinud, sest kummardama teda ei tulnud. ☺

Tegelikult tahaks kõiki kiita. Trupp oli ühtne ja Dvinjaninovil oli õnnestunud nad ikka väga hästi koos mängima panna. Ma tean kuskilt varasemast ajast ühe kultuuritegelase suust, et kui tahad, et etendus/film untsu läheb, võta sinna mängima lapsed või loomad, siis raudselt juhtub mingi jama. No ei juhtunud. Minu arvates see oligi just "Kasuema" võlu, et lapsi pandi mängima lapsed. See andis asjale oma võlu ja tekitas ka enda lastes rohkem samastumisvõimalusi. Isegi õelapse 7-asastasele tütrele meeldis see etendus, kuigi tegemist on ju ilmselt suurematele mõeldud looga. 

Ja siis see lõpp - löristasin ma omal ajal raamatut lugedes ja löristasin nüüd ka. 

Mina jäin väga rahule, lapsed jäid väga rahule ja ülejäänud meie teatriselstkond jäi ka väga rahule. Tõesti tore ja hingeminev etendus, rääkimata noorte näitlejate tublidusest. Teatripubliku hulgas oleks tahtnud aga ka rohkem lapsi näha, sest ega seda teatripisikut ei tule kui seda ei süsti. ☺


Allikas: Eesti Päevaleht 20.07.2021

Allikas: Eesti Päevaleht 20.07.2021


Teisipäev, 7. september 2021

Bäng

Külastus: 23.07.2021

Teater: Kinoteater

Lavastaja: Priit Võigemast

Esietendus: 18.07.2021


Pilet sellele etendusele sai ostetud juba eelmisel aastal, aga koroona tõttu nihkus teatrikülastus aasta võrra edasi. Mis parata. Sai siis sammud taas laevale seatud ja suund Naissaarele võetud. Seekord otsustasime kasutada Omari küüni sõiduks autotransporti. Eelmisel korral vantsisime jala.  Ega muud polnudki viga, aga eelmisel korral olid mul mittesobvivad jalanõud nii ebaühtlase pinna jaoks ning ega liiv kingas polnud ka kõige mõnusam. Seekord siis ei hakanud mitte ponnestamagi. Selle asemel jalutasime Omari küüni ümbruses ringi ja käisime näiteks kirikut vaatamas, mis eelmisel korral nägemata jäi. 

Etenduse suhtes olid ootused kõrged - ikkagi Kinoteater, hea lavastaja, hea näitlejate anasambel. Veidi kõhklusi tekitas küll näidendi autor Marius von Mayenburg, sest tema eelmine minu poolt nähtud teos "Monument" tekitas vastakaid tundeid, aga tuleb ikka katsetada. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada. 

Etteruttavalt ütlen juba ära, et ma pole tegelikult senini jõudnud seisukohale, et kas see etendus mulle nüüd meeldis või mitte. Ilmselt tuleb veel seedida, sest kuigi pealtnäha oli tegemist komöödiaga (kohati oli tunne, et Henrik Kalmeti stand-up'ga), siis tegelikult oli tegemist mitmekihilise etendusega. Sellele vaatama ma jään pigem sinna "ei" poolele, kuigi rahvale tundus meeldivat, sest naerda möirati ja aplaus oli tugev. See ei tähenda, et ma üldse ei naernud või kõik halb oleks olnud. Ei olnud ja kohati naersin ka, aga tervik kui selline, mulle ei imponeerinud. Põhjus on tegelikult lihtne. On teemasid, mille üle võib musta huumorit visata, aga piiratud ulatuses. Selles etenduses oli liiga palju valusaid teemasid (nt koduvägivald, pedofiilia), mis olid üle võlli keeratud. Ma arvan, et naeruvääristamine ei olnud eesmärk, vaid ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimine ja inimloomuse ebameeldivate punktide võimendamine. Samas oli see kohati aga nii üle võlli, et muutus minu jaoks naeruväärseks. Teisalt jälle nt stseen mänguväljakult, kus vanematest saavad "emalõvid" ja "isalõvid", kes oma maimukeste probleeme ei näe, oli jällegi koomiline. Selliseid kohti oli veel, mis olid tegelikult vägagi õnnestunud. Võib-olla mulle seega lihtsalt ei sobi teatud ühiskonna valupunktid ja nendega kaasnev ebamugavus. ☺ 

Lugu ise on perekond Bängist, mille keskne tegelane on Ralf Bäng (Henrik Kalmet), kelle kasvamise lugu see on ja kes tahab, nagu lõpus selgub, saada universumi valitsejaks. Tegelikult ongi kogu etendus üks pikk-pikk sissejuhatus puändini. Vot puänt iseenesest läks huvitavaks ja seal sai ikka päris palju poliitilisi paralleele tõmmata nii Donald Trumpi kui ka EKREga. Ütleme siis nii, et masendus tuli suisa peale kui õudne see kõik on ja kui inimeste kõige halvemaid jooni veel võimendada ka, nagu selles tükis tehti, siis ikka päris kohutav! ☺  

Näitlejad olid aga hoos ja nende rolle ja mängu nautisin ma küll. Kalmet tegi stan-up'i nagu ikka, kellele siis sekundeerisid emana Maarja Mitt- Pichen, isana Martin Mill ning erinevates rollides Teele Pärn ja Aarne Soro. Nende hoog ei raugenud lõpuni ja nagu juba eespool ütlesin, siis naerda sai ka. Sellele vaatamata soovitada ei julge, sest ka tutvusringkonnas on inimesed jagunenud kaheks - kas meeldis või ei meeldinud.☺


Allikas: kroonika.delfi.ee