Neljapäev, 25. oktoober 2018

Monument


Külastus: 23.10.2018
Teater: Kinoteater ja Von Krahl
Lavastaja: Priit Võigemast
Esietendus: 20.10.2018

Läksin seekord teatrisse mõnusa ootusärevusega. Ikkagi Kinoteater ju! Samuti on alati intrigeerivad igasugused suhtedraamad. Lisaks eelnenule on Priit Võigemast lavastajana jõudnud minu lemmikute hulka (erinevalt mõnest teisest lavastajast, kelle kohta arvan, et võiks rohkem mängida ja vähem lavastada, võiks Võigemast ikka mõlemat teha 😊). Ette rutates võib öelda, et lavastaja töö meeldis ka seekord.

Lava oli minimalistlik. Kuni rahvas kogunes, jõid Evelin Võigemast ja Tõnis Niinemets nurgas veinipokaalidest vett. Etendus algas selgitustega kui hõivatud ollakse ja ei jaksa koristada, süüa teha ega ka last kasvatada. Ammugi pole aega teineteise jaoks. Tuttav lugu, kas pole? No mis siis selle vastu aitab – koduabilise palkamine. Kuigi koduabilist mängival Mari Jürjensil oli sõnalises mõttes väike roll, oli ta tegelikult keskne tegelane, kes käivitas nii mõnegi sündmuse, mis viisid loo kulminatsioonini. Neis sündmustest ei tahaks aga kirjutada, sest see oleks spoiler. 😊 Sündmusi oli mitmeid. Mõned naljakamad, mõned elust tuttavad ning mõned tegelikult suisa kurvad. Pean ütlema, et ma ei naernud alati koos saaliga, sest minul oli millegipärast tegelastest kahju, kuigi samas situatsioonikoomikat ju oli. See muidugi ei tähenda, et ma üldse ei naernud, ikka naersin, kuis siis muidu. Minu kõrval istunud tütarlaps ei naernud minu arvates aga terve etenduse jooksul kordagi…

Etenduse üks värvikamaid rolle oli kindlasti Markus Luige poolt kehastatud vaevatud kunstnik. Algul mind häiris tema karjumine. See oli kuidagi veidi üle võlli ja mul oli ebamugav, aga inimene harjub ju kõigega. Tegelikult lõpuks see närviline karjumine isegi sobis talle. Võib-olla esimeses reas kostis see liiga valjult ka, ma ei tea. Tagareas oli ehk täitsa normaalne. Aga kui keegi tahab ilusaid muskleid võimalikult lähedalt imetleda, siis tuleks igal juhul esimestesse ridadesse istuda. 😉

Evelin Võigemasti kehastatud ema oli selline närviline, tänitav, pere ja mehega mitterahulolev naine, kes tahab karjääri teha ja kannatab seetõttu ära ka (minu jaoks) ebanormaalsed situatsioonid, kus ülemus on sisuliselt ennast sinu koju elama asutanud. Samas on igatsus mineviku läheduse ja soojuse järele ikkagi väga suur, aga seda taastada ei oska. Eks ta oli koduabilise suhtes ikka parasjagu üleolev ka.

Tõnis Niinemets on minu arvates alati naljakas. Nii ka seekord isa rollis ja isegi mõne kurvema koha peal suutis ta mu muigama panna.

Kait Kall mängis perepoega Vincetit. Vot see ajas mind küll naerma kui lavale tuli habetunud ja karvane Kait Kall, kes pidi olema 12-aastane poiss. Aga tegelikult ta oligi 12-aastane, hingelt katki ja kurb poiss. Temast oli mul kõige rohkem kahju.

No ja siis see kunst, mida kunstnik viljeles. See oli nagu eraldi roll kohe etenduses! Täitsa tänapäeva moodne kunst. Viskan s…a laiali või ronin külmkappi ja ongi kunst!  Sellelaadset kunsti nägin viimati Frankfurdis, kus ECB peamajas oli näitus eesti kunstist. Tõesti oli mõne taiese puhul kunst kunstis kunsti näha. Nii et selline kunst on täitsa elust enesest.

Minu jaoks oli selle pere lugu kurb, kuigi eks selliseid peresid on ju palju. Kogu aeg kumas läbi, et kuskil sisimas nad armastavad üksteist, aga nad ei oska ja isegi kardavad seda välja näidata ning nad ei suuda ja ei oska omavahel suhelda. Olulised asjad olid kõik omavahel rääkimata, samas nende rääkimata asjade paine peegeldus erinevates situatsioonides vägagi teravalt. Mida etenduse lõpu poole, seda teravamalt.

Pean tunnistama, et kui ma teatrist ära tulin, siis olid mul segased tunded, et kas see etendus mulle siis meeldis või mitte. Nüüd tagantjärele mõeldes hakkab muidugi üha enam meeldima. Ju ma lihtsalt algselt ootasin midagi muud – midagi koomilisemat ja lihtsamat. Kui keegi nüüd selle postituse põhjal arvab, et tegemist on kurva etendusega, siis ei ole vaja muretseda. Saal naeris ikka päris palju. 😊

Allikas: http://www.vonkrahl.ee/etendus/monument/



Esmaspäev, 15. oktoober 2018

John


Külastus: 12.10.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Esietendus: 06.10.2018

Ma eelistan üldiselt nn sissemängitud etendusi, aga seekord läks teisiti. Kuna Linnateatrisse on nagunii nii raske pileteid saada, siis pole aega sissemängitust jälgida ja kui pileti saab, tuleb see võtta. Eriti nendele etendustele, mis juba on ninapidi soovnimekirja jõudnud. Nii juhtus ka “Johniga”.

Mulle meeldib remonditud Hobuveski. See on nüüd rohkem päris teatri moodi ja ma arvan, et soojem on ka. Plussiks on kindlasti ka asjaolu, et kohtade pärast võitlema ei pea, vaid need on nummerdatud. Mulle ei meeldi see vabade kohtade teema. Ma eelistan alati ees istuda ja siis tuleb nii vara kohale minna ning samas on piinlik trügida jne. See aga selleks. Seekord olid siis nummerdatud kohad.

Lava ise oli esialgu eesriide taga peidus ning vaade lavale avanes publikule alles siis, kui Anu Lamp eesriide kõrvale tõmbas. Aga kui ta seda tegi, siis ma pole ammu enda puhu täheldanud sellist reaktsiooni, et appi kui lahe lavakujundus!☺️ See meeldis mulle ikka väga. Tekkis tõesti tunne, et olen selles Gettysburgi majakeses külas, kus teisel korrusel on Jacksoni tuba, mis võib mõnikord käituda imelikult. Sosistasin juba etenduse ajal õele ka, et nii lahe kujundus.

Lugu ise räägib suhetest, üksindusest ja üksildusest, usaldamisest ja usaldamatusest. Kaks noort saabuvad sellesse majja peale tänupühi ja üritavad oma tegelikult juba lõhkiläinud suhet lappida. Samas on näha, et kui üks astub sammu lähemale, siis teine taas kaugeneb ja vastupidi. Suhteliselt kurb. Samas võis tegelikult minu arvates juba suhteliselt varakult tajuda, et sellest suhtest asja ei saa, kuigi tegelased üritasid edasi. Seda oli näha eriti Liis Lassi Jennyst kui Märt Piusi Elias oli ära, kuidas ta tundis tegelikult nagu kergendust ja vabanemist.

Anu Lambi mängitud majaperenaine oli vahva. Just selline, nagu ma sellises kodumajutuses või minivõõrastemajas ette kujutan. Üksildane proua, kes otsib külaliste seltsi ning samas on uudishimulik. Samuti arvan, et selline koonerlus küttekuludelt, on tegelikult ka üsna levinud. Eriti vahva oli see, kuidas ta luges ette lindude rahvakeelseid nimesid, mida ta varem oli pähe õppinud. Meelde jäi värbkaku nimi - heliredeli laulja lind. Väga vahva nimi ühele linnule.

Elevust tõi kindlasti Helene Vannari pimeda hulluks läinud proua roll (nime kahjuks ei mäleta ja kava ei ostnud). See ajas kohati naerma ning tõi särtsu lavale, sest üldjoontes oli tegemist ikkagi sellise aeglase kulgemisega ning kindlasti kõigile selline kulgemine ei sobigi. Lisaks ootasin kogu aeg, et nüüd see juhtub... noh, mingi kummitus vms, aga ei juhtunud.

Poole etenduse ajal mõtlesin, et miks selle etenduse pealkiri on “John”. Lõpuks sai ka see selgeks, aga see tuleb igaühel endal avastada. ☺️




Neljapäev, 11. oktoober 2018

Figaro pulm


Külastus: 03.10.2018
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Marco Gandini
Esietendus: 03.02.2017

Ooper ei ole žanr, mis igaühele meeldib. Õnneks on mul ema ooperisõber ja kui võimalik, siis tuleb ikka kaasa. Kuna ta on nüüd pensionär, siis on tal vaba aega rohkem ka kultuurile ning see on igati positiivne. Samas kaaslase puudumine pole tegelikult kunagi takistuseks olnud ja ma olen ka üksi ooperis käinud. Seltsis aga ikka segasem. ☺️

Seekord siis kutsusin ema kaasa Estoniasse Mozarti ooperit „Figaro pulm“ vaatama. Tegemist on siis koomilise ooperiga nagu tollele ajale kohane. Nagu ikka käib asi ümber armastuse ja üle aisa löömise ning lõpuks laheneb kõik õnnelikult. Seega mingit tohutut sisu ja mõtlemist oodata ei ole.

Figarot mängis Rene Soom, kes kuulub minu lemmikute hulka Estonias. Kui ta algul lavale kepsutas, kangastus mulle esimese hooga Karlsson katuselt, sest minu Karlssoni etenduses mängis ta just seda rolli. Õnneks see tunne möödus ruttu ja sain teda edaspidi vaadata ikka kui Figarot, mitte kui Karlssonit. ☺️

Kristel Pärtna Susanna oli kena, õrn ja heleda hjaalega nagu ütleks Oru Pearu. ☺️ Välja tooks aga Helen Lokuta Cherubino rollis, kes oli väga krapsakas ja koomiline. Küll pean ma veel välja uurima, kas see roll on päriselt ka sopranile kirjutatud või on see lavastaja nägemus. Igal juhul sobis ta rolli hästi.

Üks minu lemmikuid – Priit Volmer – mängis seekord kõrvalosa. Sellest oli kahju, et tal suuremat rolli polnud, aga ega alati ei saagi ju peaosas särada.

Etenduse lõppedes nentisin, et Mozart meeldib mulle endiselt väga ning Estonias on meil päris häid lauljaid, keda tasub ikka ja jälle vaatama ning kuulama minna.

Allikas: Rahvusooper Estonia




Kolmapäev, 10. oktoober 2018

Preili Julie


Külastus: 04.10.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Laura Jaanhold
Esietendus: 23.02.2018

Oktoober on mul aktiivne teatrikuu ning kui plaanikohaselt läheb, siis on kavas vaadata viis etendust. See pole midagi erakordset tegelikult, sest ka varasemalt on juhtunud, et ühes kuus on mul viis etendust. Kõige ekstreemsem oli vist see kord kui viis etendust sattus kaheksa päeva sisse… ☺️ Seekord nii hull lugu ei ole ja kõik on kenasti kuu peale enam-vähem ära hajutatud.

Aga rääkida tahtsin hoopis Linnateatri etendusest „Preili Julie“. Kui see kevadel mängukavva võeti, siis mõtlesin kohe, et seda tükki tahan ma näha. Kuigi eelmine etendus Roman Baskini lavastuses Kersti Heinloo ja Andres Mähariga jättis sügava mulje ning pani mind ennast väga ebamugavalt tundma, sest see suhe, mis seal laval oli, oli minu jaoks ikka väga ebanormaalne, tahtsin siiski näha ka Linnateatri versiooni. Igal juhul suundusid teatrisse eelteadmisega, et see etendus on minu jaoks psühholoogiliselt ebamugav.

Etendus algas võrgutamistantsuga. Milline tants see oli! Vau! Minu jaoks oli etendus müüdud. See oli tõesti midagi lummavat, kuidas kõik algas vaikse võrgutamisega ning lõppes selliste poognatega, et ohhooo. ☺️

Kuigi sundisin ennast mõttes kahte etendust mitte võrdlema, siis tahes tahtmata see ikka juhtus, aga ma üritan seda siiski siin vältida nii palju kui võimalik. Ütlen siiski etteruttavalt ära, et mulle mõlemad versioonid meeldisid ja ma isegi ei ütleks, et üks oli parem kui teine.

Kaspar Velbergi Jean oli pehmem kui Andres Mähari oma. Ta oli rohkem väljapeetud ja vähem robustne, aga samas muutus ikkagi piisavalt ebameeldivaks. Ta jõhkrutses preili Julie kallal siiski veidi vähem kui Mähari Jean, aga võib-olla ma ka mäletan valesti. Ja see, kuidas ja kui iseenesestmõistetavalt ta Kristinil ennast kogu aeg teenindada lasi… prrr või õigemini vastik, vastik, vastik… Aga võib-olla mina olengi liiga uhke ja eneseteadlik ning ei saa aru, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. ☺️

Ursula Ratasepp oli nagu preili Julieks loodud. Nii ilus, nii õrn ja samas psüühiliselt nii katki ja nii ebakindel. Ja see šokk, mis saabus peale kirele andumist kui ta sai aru, et see ei olegi ehk armastus… Väga hästi ja usutavalt välja mängitud. Minu jaoks oli see väga hea roll.

Julie ja Jeani vahel toimunud nn võimupositsiooni vahetus oli samuti väga peenelt välja mängitud mõlema näitleja poolt ja pani mind taas ennast ebamugavalt tundma. Ja need kandvad pausid terve etenduse jooksul… On, mille üle veel mõtiskleda.

Nii, keegi ei viitsi ju väga pikki postitusi lugeda, onju? Seega on aeg lõpetada.


Stardipauk


Ja nüüd see algabki. Minu blogipidamine. Ei oska veel hinnata, kas see on hea või halb mõte, aga juba ammu on paljud küsinud, et miks ma blogi ei pea ja oma teatrimuljeid ei jaga. Ma siis proovin hakata lisaks suulisele jagamisele ka kirjalikult jagama. Siiski pean ette hoiatama, et kindlasti pööran tähelepanu muudele asjadele kui need teatrikülastajad, kes käivad ainult paar korda aastas teatris. Üldse on see teatris käimine mul läinud kontrolli alt välja st peaks panema ikka aastase sihi ette (nt 30 etendust) ja seda mitte ületama. See aasta on jälle kuidagi lappama läinud ja soojamaa reisi raha on vaikselt ja märkamatult taskust välja libisenud. Samas kui oled sõltlane, siis oled sõltlane ja ma ei tea ka, et kuskil selle sõltuvuse vastu ravi pakutakse. Võib-olla kui vaadata järjest kümme väga halba etendust, siis ei taha jupp aega teatrisse minna. Samas võib see viia aga hoopis selleni, et lootus kasvab iga korraga, et järgmine on parem ja oledki alguses tagasi. Suletud ring seega.

Millist teatrit ma siis eelistan? Eelistus on eelkõige sõnateater, millele järgneb muusikateater (alates muusikalidest ja lõpetades operettidega) ning siis tuleb tants. Ma olen suhteliselt nn kõigesööja, aga seda pean küll tunnistama, et farsid ei ole minu rida ja neid ma vaatama ei lähe. Nii et kui kedagi huvitab just see žanr ja kui ma just juhuslikult ning kummaliselt olude sunnil just farssi vaatama ei satu, siis siit blogist selle kohta eriti palju infot ei leia.

See aga olekski sissejuhatuseks kõik ja loodan, et mul jagub ikka viitsimist ja julgust oma teatrikäikudest pikemalt kirjutada ja ei juhtu nii, et alustan suure hooga ja lõpuks jääb kõik soiku. Pigem loodan, et on niipidi, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. ☺️

P.S. Ärge siis pahandage kui kogu see asi algul veidi kohmakas on. Pole varem blogi pidanud ja alles avastan seda maailma, nii et 100 päeva armuaega võiks vähemalt anda.