Preili Julie

Külastus: 04.10.2018

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Laura Jaanhold

Esietendus: 23.02.2018

Oktoober on mul aktiivne teatrikuu ning kui plaanikohaselt läheb, siis on kavas vaadata viis etendust. See pole midagi erakordset tegelikult, sest ka varasemalt on juhtunud, et ühes kuus on mul viis etendust. Kõige ekstreemsem oli vist see kord kui viis etendust sattus kaheksa päeva sisse… ☺️ Seekord nii hull lugu ei ole ja kõik on kenasti kuu peale enam-vähem ära hajutatud.

Aga rääkida tahtsin hoopis Linnateatri etendusest „Preili Julie“. Kui see kevadel mängukavva võeti, siis mõtlesin kohe, et seda tükki tahan ma näha. Kuigi eelmine etendus Roman Baskini lavastuses Kersti Heinloo ja Andres Mähariga jättis sügava mulje ning pani mind ennast väga ebamugavalt tundma, sest see suhe, mis seal laval oli, oli minu jaoks ikka väga ebanormaalne, tahtsin siiski näha ka Linnateatri versiooni. Igal juhul suundusid teatrisse eelteadmisega, et see etendus on minu jaoks psühholoogiliselt ebamugav.

Etendus algas võrgutamistantsuga. Milline tants see oli! Vau! Minu jaoks oli etendus müüdud. See oli tõesti midagi lummavat, kuidas kõik algas vaikse võrgutamisega ning lõppes selliste poognatega, et ohhooo. ☺️

Kuigi sundisin ennast mõttes kahte etendust mitte võrdlema, siis tahes tahtmata see ikka juhtus, aga ma üritan seda siiski siin vältida nii palju kui võimalik. Ütlen siiski etteruttavalt ära, et mulle mõlemad versioonid meeldisid ja ma isegi ei ütleks, et üks oli parem kui teine.

Kaspar Velbergi Jean oli pehmem kui Andres Mähari oma. Ta oli rohkem väljapeetud ja vähem robustne, aga samas muutus ikkagi piisavalt ebameeldivaks. Ta jõhkrutses preili Julie kallal siiski veidi vähem kui Mähari Jean, aga võib-olla ma ka mäletan valesti. Ja see, kuidas ja kui iseenesestmõistetavalt ta Kristinil ennast kogu aeg teenindada lasi… prrr või õigemini vastik, vastik, vastik… Aga võib-olla mina olengi liiga uhke ja eneseteadlik ning ei saa aru, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. ☺️

Ursula Ratasepp oli nagu preili Julieks loodud. Nii ilus, nii õrn ja samas psüühiliselt nii katki ja nii ebakindel. Ja see šokk, mis saabus peale kirele andumist kui ta sai aru, et see ei olegi ehk armastus… Väga hästi ja usutavalt välja mängitud. Minu jaoks oli see väga hea roll.

Julie ja Jeani vahel toimunud nn võimupositsiooni vahetus oli samuti väga peenelt välja mängitud mõlema näitleja poolt ja pani mind taas ennast ebamugavalt tundma. Ja need kandvad pausid terve etenduse jooksul… On, mille üle veel mõtiskleda.

Nii, keegi ei viitsi ju väga pikki postitusi lugeda, onju? Seega on aeg lõpetada.