Esmaspäev, 15. oktoober 2018

John


Külastus: 12.10.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Esietendus: 06.10.2018

Ma eelistan üldiselt nn sissemängitud etendusi, aga seekord läks teisiti. Kuna Linnateatrisse on nagunii nii raske pileteid saada, siis pole aega sissemängitust jälgida ja kui pileti saab, tuleb see võtta. Eriti nendele etendustele, mis juba on ninapidi soovnimekirja jõudnud. Nii juhtus ka “Johniga”.

Mulle meeldib remonditud Hobuveski. See on nüüd rohkem päris teatri moodi ja ma arvan, et soojem on ka. Plussiks on kindlasti ka asjaolu, et kohtade pärast võitlema ei pea, vaid need on nummerdatud. Mulle ei meeldi see vabade kohtade teema. Ma eelistan alati ees istuda ja siis tuleb nii vara kohale minna ning samas on piinlik trügida jne. See aga selleks. Seekord olid siis nummerdatud kohad.

Lava ise oli esialgu eesriide taga peidus ning vaade lavale avanes publikule alles siis, kui Anu Lamp eesriide kõrvale tõmbas. Aga kui ta seda tegi, siis ma pole ammu enda puhu täheldanud sellist reaktsiooni, et appi kui lahe lavakujundus!☺️ See meeldis mulle ikka väga. Tekkis tõesti tunne, et olen selles Gettysburgi majakeses külas, kus teisel korrusel on Jacksoni tuba, mis võib mõnikord käituda imelikult. Sosistasin juba etenduse ajal õele ka, et nii lahe kujundus.

Lugu ise räägib suhetest, üksindusest ja üksildusest, usaldamisest ja usaldamatusest. Kaks noort saabuvad sellesse majja peale tänupühi ja üritavad oma tegelikult juba lõhkiläinud suhet lappida. Samas on näha, et kui üks astub sammu lähemale, siis teine taas kaugeneb ja vastupidi. Suhteliselt kurb. Samas võis tegelikult minu arvates juba suhteliselt varakult tajuda, et sellest suhtest asja ei saa, kuigi tegelased üritasid edasi. Seda oli näha eriti Liis Lassi Jennyst kui Märt Piusi Elias oli ära, kuidas ta tundis tegelikult nagu kergendust ja vabanemist.

Anu Lambi mängitud majaperenaine oli vahva. Just selline, nagu ma sellises kodumajutuses või minivõõrastemajas ette kujutan. Üksildane proua, kes otsib külaliste seltsi ning samas on uudishimulik. Samuti arvan, et selline koonerlus küttekuludelt, on tegelikult ka üsna levinud. Eriti vahva oli see, kuidas ta luges ette lindude rahvakeelseid nimesid, mida ta varem oli pähe õppinud. Meelde jäi värbkaku nimi - heliredeli laulja lind. Väga vahva nimi ühele linnule.

Elevust tõi kindlasti Helene Vannari pimeda hulluks läinud proua roll (nime kahjuks ei mäleta ja kava ei ostnud). See ajas kohati naerma ning tõi särtsu lavale, sest üldjoontes oli tegemist ikkagi sellise aeglase kulgemisega ning kindlasti kõigile selline kulgemine ei sobigi. Lisaks ootasin kogu aeg, et nüüd see juhtub... noh, mingi kummitus vms, aga ei juhtunud.

Poole etenduse ajal mõtlesin, et miks selle etenduse pealkiri on “John”. Lõpuks sai ka see selgeks, aga see tuleb igaühel endal avastada. ☺️




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar