Neljapäev, 25. oktoober 2018

Monument


Külastus: 23.10.2018
Teater: Kinoteater ja Von Krahl
Lavastaja: Priit Võigemast
Esietendus: 20.10.2018

Läksin seekord teatrisse mõnusa ootusärevusega. Ikkagi Kinoteater ju! Samuti on alati intrigeerivad igasugused suhtedraamad. Lisaks eelnenule on Priit Võigemast lavastajana jõudnud minu lemmikute hulka (erinevalt mõnest teisest lavastajast, kelle kohta arvan, et võiks rohkem mängida ja vähem lavastada, võiks Võigemast ikka mõlemat teha 😊). Ette rutates võib öelda, et lavastaja töö meeldis ka seekord.

Lava oli minimalistlik. Kuni rahvas kogunes, jõid Evelin Võigemast ja Tõnis Niinemets nurgas veinipokaalidest vett. Etendus algas selgitustega kui hõivatud ollakse ja ei jaksa koristada, süüa teha ega ka last kasvatada. Ammugi pole aega teineteise jaoks. Tuttav lugu, kas pole? No mis siis selle vastu aitab – koduabilise palkamine. Kuigi koduabilist mängival Mari Jürjensil oli sõnalises mõttes väike roll, oli ta tegelikult keskne tegelane, kes käivitas nii mõnegi sündmuse, mis viisid loo kulminatsioonini. Neis sündmustest ei tahaks aga kirjutada, sest see oleks spoiler. 😊 Sündmusi oli mitmeid. Mõned naljakamad, mõned elust tuttavad ning mõned tegelikult suisa kurvad. Pean ütlema, et ma ei naernud alati koos saaliga, sest minul oli millegipärast tegelastest kahju, kuigi samas situatsioonikoomikat ju oli. See muidugi ei tähenda, et ma üldse ei naernud, ikka naersin, kuis siis muidu. Minu kõrval istunud tütarlaps ei naernud minu arvates aga terve etenduse jooksul kordagi…

Etenduse üks värvikamaid rolle oli kindlasti Markus Luige poolt kehastatud vaevatud kunstnik. Algul mind häiris tema karjumine. See oli kuidagi veidi üle võlli ja mul oli ebamugav, aga inimene harjub ju kõigega. Tegelikult lõpuks see närviline karjumine isegi sobis talle. Võib-olla esimeses reas kostis see liiga valjult ka, ma ei tea. Tagareas oli ehk täitsa normaalne. Aga kui keegi tahab ilusaid muskleid võimalikult lähedalt imetleda, siis tuleks igal juhul esimestesse ridadesse istuda. 😉

Evelin Võigemasti kehastatud ema oli selline närviline, tänitav, pere ja mehega mitterahulolev naine, kes tahab karjääri teha ja kannatab seetõttu ära ka (minu jaoks) ebanormaalsed situatsioonid, kus ülemus on sisuliselt ennast sinu koju elama asutanud. Samas on igatsus mineviku läheduse ja soojuse järele ikkagi väga suur, aga seda taastada ei oska. Eks ta oli koduabilise suhtes ikka parasjagu üleolev ka.

Tõnis Niinemets on minu arvates alati naljakas. Nii ka seekord isa rollis ja isegi mõne kurvema koha peal suutis ta mu muigama panna.

Kait Kall mängis perepoega Vincetit. Vot see ajas mind küll naerma kui lavale tuli habetunud ja karvane Kait Kall, kes pidi olema 12-aastane poiss. Aga tegelikult ta oligi 12-aastane, hingelt katki ja kurb poiss. Temast oli mul kõige rohkem kahju.

No ja siis see kunst, mida kunstnik viljeles. See oli nagu eraldi roll kohe etenduses! Täitsa tänapäeva moodne kunst. Viskan s…a laiali või ronin külmkappi ja ongi kunst!  Sellelaadset kunsti nägin viimati Frankfurdis, kus ECB peamajas oli näitus eesti kunstist. Tõesti oli mõne taiese puhul kunst kunstis kunsti näha. Nii et selline kunst on täitsa elust enesest.

Minu jaoks oli selle pere lugu kurb, kuigi eks selliseid peresid on ju palju. Kogu aeg kumas läbi, et kuskil sisimas nad armastavad üksteist, aga nad ei oska ja isegi kardavad seda välja näidata ning nad ei suuda ja ei oska omavahel suhelda. Olulised asjad olid kõik omavahel rääkimata, samas nende rääkimata asjade paine peegeldus erinevates situatsioonides vägagi teravalt. Mida etenduse lõpu poole, seda teravamalt.

Pean tunnistama, et kui ma teatrist ära tulin, siis olid mul segased tunded, et kas see etendus mulle siis meeldis või mitte. Nüüd tagantjärele mõeldes hakkab muidugi üha enam meeldima. Ju ma lihtsalt algselt ootasin midagi muud – midagi koomilisemat ja lihtsamat. Kui keegi nüüd selle postituse põhjal arvab, et tegemist on kurva etendusega, siis ei ole vaja muretseda. Saal naeris ikka päris palju. 😊

Allikas: http://www.vonkrahl.ee/etendus/monument/



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar