Reede, 29. oktoober 2021

Talupojad tantsivad prillid ees

Külastus: 22.08.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 11.06.2021

Kivirähk mulle üldiselt meeldib. Kui televiisoris rääkis, et selline etendus on tulemas, siis härra abikaasa arvas kohe, et seda võiks vaatama minna. Poisid on ka juba üsna suured, miks mitte nemadki kaasa võtta. Kui etenduse päev hakkas lähenema, lugesin Danzumehe arvamust etendusest. Ma ei tea, miks ma seda tegin, sest tavaliselt ma ei loe kui on juba kindel plaan etendust vaadata. Mulle meeldib vaadata nn puhtalt lehelt. Seekord aga lugesin. Ütlen ausalt, võttis ikka põlve värisema küll kui ilmnes, et tema lahkus vaheajal ja tahtmine oli tegelikult juba esimese vaatuse keskel püsti tõusta ja ära minna. Pani mõtlema. Eriti murelikuks tegi mind asjaolu, et poisid pidid ju ka teatrisse kaasa tulema. Egas midagi, läksin tohutu eelarvamusega. Lapsi ette hoiatama ei hakanud, mehele küll mainisin, et sellised lood. 

Etteruttavalt võin öelda, et ma poole pealt ei lahkunud ja nii hull polnud kui ma teatrisse minnes pelgasin. Samas kiita ka väga ei tahaks. Draamateatril on ikka paaaalju paremaid etendusi. ☺ 

Etenduses lõid kaasa tuntud ja head Draamateatri näiteljad ning Liisa Pulk külalisena. Ega ma neist kedagi esile tõsta nagu ei tahakski, sest eks nemad tegid oma tööd ikka hästi ja südamega, minu jaoks jäi lihtsalt materjalis midagi vajaka ja natuke need s...a ja tagumiku jutud tüütasid ära ka. Lisaks ärritas mind kohati lava peal toimuv karjumine. See mulle üldse viimasel ajal väga ei istu... Ei tea, kas on vanaduse tunnus või on siis tavaelus seda avalikkuses ja ka sotsiaalmeedias räuskamist nii palju, et taluvuspiir on kätte jõudnud?  

Etendus ise rääkis eestlastest, meie kujunemisest ning tegelikult ka Saksa mõjudest, mida me ehk igapäevaselt nii väga ei tajugi. Üles oli see ehitatud sketšidena ja mõni neist isegi üsna koomiline ja leidlik. Mõned jälle veidi igavad ja pikalevenitatud. Teise vaatuse sketšid meeldisid mulle rohkem kui esimese omad. Ma küll lubasin, et ma ühtegi näitlejat esile ei too, aga Taavi Teplenkovi mainin ikka ära, õigemini tema väikese poisi rolli teise vaatuse surma sketšis. Need sukkpüksid ja see kreeka e-na istumine... ☺ Ma ei tea, kuidas ta üldse nii palju paindus ja neid jalgu niimoodi nii pikalt hoida suutis. Lapsena on see tavaline, aga 40+ vanuses üsna keeruline kui just igapäevaselt joogat ei tee. 

Kokkuvõtvalt ei olnud see etendus minu tassike teed, kuigi isegi naersin mõne koha peal. Teisalt piilusin aga kella... Samas lapsed jäid rahule ja leidsid, et oli naljakas. Rahvale tundus ka sobivat. 


Allikas: Eesti Draamateater


 


Kolmapäev, 27. oktoober 2021

Maakas

Külastus: 20.08.2021

Teater: TeMuFi

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 05.08.2021

Kuna kevadine teatripaast oli suur, siis läksin piletite ostmisega hoogu. Lisaks tundus, et tahaks minna kuhugi, mis ei ole päris teatrisaal, vaid oleks just suveteatrile omane koht. Silma jäi TeMuFi lavastus "Maakas", mis toimus Olustveres. Kuna etendus toimus Eesti taasiseseisvuspäeval, siis oli tegemist pika nädalavahetusega, mille pidime nagunii Lõuna-Eestis veetma, siis miks mitte Olustverre sõita. Pealegi sai ju oma pulmapäevalgi teatris käidud, miks siis mitte taasisisesvuspäeval. 

Etendusepaika suutsime sõita teisiti kui teised. Waze lihtsalt juhatas kõige otsemat teed mööda ja nii me mõisahoonete vahelt sinna kuidagi kohale jõudsime, sisuliselt peaaegu lava taha. Vaadati küll veidi hämmeldunud pilguga, aga me tegime näo, et nii peabki olema. Kuna oli ikkagi Eesti jaoks selline tähtis päev, siis külalisi tervitati pitsikese lauaviina ja kiluleivaga. See oli elevusttekitav üllatus. 

Etendus ise oli selline kerge suvetükk Wimbergi "Lipamäe" ainetel. Pean ütlema, et läksin üsna suurte eelarvamustega, aga mulle täitsa meeldis. Ei pidanud palju ajusid ragistama, kuigi veidi allegooriat ja sümboolikat oli ikka, tekst oli üsna voolav, mõned karakterid koomilised, ilm ilus ja lavakujunudus äge. Mis sa hing veel ühelt suveetenduselt ihkad?

Lugu ise räägib 20ndates aastates ülikooli lõpetanud noormehest Jaagust (Silver Kaljula), kes minu arvates tegeles eelkõige enese otsingutega. Ilmselt ei paku sõprade joomalood enam pinget, ema tänitab, tööd ei ole ja nii lähebki ta üle väga pika aja vanaisa (Jaan Rekkor) kutse peale tema juurde maale ning otsustab peale viimase surma ennast seal sisse seada ja majapidamise üle võtta. Siinkohal tuleb kiita lavakujundust. Tõeline maaõu, kust ei puudunud peenrad, heinakuhi, puuriit ega ka kombain. Mulle väga imponeeris. 

Etenduse tegevus toimub peamiselt 90ndatel, kuid tehakse kõrvalepõikeid ka Jaagu lapsepõlve. Mulle muidugi meeldisid enim need tagasivaated. Minu arvates on see alati lahe kui näitlejatel avaneb võimalus lapsi mängida ja seejuures täiega  rokkida. Pean siinkohal eriti kiitma Lauri Kink'i tegelast naabripoisina. Ta oli lihtsalt laps, mis laps, mis siis, et suure mehe kehas. Tema paljajalu jooksmine üle torkivate heinakõrte ajab praegugi suu muigele. ☺Teine muigama ajav roll oli tal alguses rullnokana. No ma ei saanud naeru tagasi hoida kui ta oma päikseprillid eest võttis. Kelle iganes idee see oli, oli see naelapea pihta. Mulle sellised pisiasjad meeldivad, kuigi mõni ei pannud võib-olla tähelegi.

Lisaks lõid etenudses kaasa erinevates rollides Klaudia Tiitsmaa. Tema tibirolli tühi pilk oli ületamatu. Ma vist ei oskaks sellist teha. Naabritüdruku Evelinina oli ta aga hoopis teisest puust ning väga armas ja sümpaatne. 

Silverit ennast ma olen laval tegelikult vähe näinud ja minu jaoks oli see tema esimene suurem roll (tean, et tal on olnud isegi monotükk Mustas Kastis, aga seda ma pole näinud). Midagi eriti meeldejäävat siit ei koorunud, aga rolli sobis ta küll. Kuigi need vuntsid... Ma loodan, et need olid tal etenduse tarbeks, mitte igapäevases elus. Jaan Rekkor vanaisana oli Jaagu kõrval igatahes oluliselt värvikam kuju oma juttude ja olemisega. Tõeline maamees!☺ 

Lavalt jooksid läbi ka Peep Maasik koolidirektorina ja Siim Piirak õppealajuhatajana. Viimane neist oli ka omajagu koomiline kuju ning ilmselt üsna elust enesest maha kirjutatud. Roll oli küll väike, aga jäi meelde. Kuna nad tulid aga lavale vana autoparsaga, siis viimane ei läinud lahkumise ajal enam käima. Ei usu, et see meelega nii tehtud oli, aga igatahes pidi ka publiku hulgast auto lükkamiseks abi paluma. Väike naerune vimka seegi.     

Kõige keerukam tegelane oli aga minu jaoks kirikuõpetaja Lauri Kinki kehastuses. Ta ajas Jaagu, tema vanaisa ja kogu küla suhtes kiusu, üritades nad maalt eemale peletada, aga tegelikkuses sümboliseeris see kuju ilmselt hoopis midagi muud. Ma ei ole sümboolikas kunagi tugev olnud, aga ehk võiks siin tuua mingeid paralleele raske maatöö kui sellisega ja selle pelutavusega? Kui keegi oskab täpsemalt lahti mõtestada, siis kommentaarid on oodatud. ☺

Kokkuvõtvalt oli selline Harju keskmine tükk, aga ma ei kahetse, et vaatamas käisin. Oleks võinud lapsed ka kaasa võtta, see oleks neile täitsa jõudumööda tükk olnud. Eks teatripisikut tulebki ju kergematest tükkidest süstima hakata. Kui kohe Hamletiga lajatada (kuigi ka see sai just eile ära vaadatud, mis siis, et koomilises võtmes), siis see teatripisik ehk ei idanegi. Pealegi on teatris ju nii tore! Eriti tore on suveteatris kui vihma ei saja ja ei pea kügelema. Need tingimused olid igati täidetud. ☺


Allikas: TeMuFi





Reede, 1. oktoober 2021

Pidu katku ajal

Külastus: 07.08.2021

Teater: Must Kast

Lavastaja: Birgit Landberg

Esietendus: 23.07.2021

Minu lemmikud möllavad taas! ☺Seekord siis koroona teemadel. Algul arvasin, et jääb seekord nägemata, sest teatrikülastuste arv Lõuna-Eestis kasvab juba tihedaks ja kes see jõuab nii palju seda vahet uhada. Lõpuks juhtus aga nii, et täitsa kogemata pidime sel nädalavahetusel nagunii sinnakanti sõitma ja nii see pilet ka ostukorvi tekkis ning suund Maantemuuseumi poole võetud sai. Ei kahetse! Ilmaga vedas ka, sest kui muidu sadas pidevalt vihma, siis meie etenduse päeval läks taevas õhtuks selgeks ning saime etendust nautida keepideta. 

Mille üle siis veel nalja visata kui mitte tõsiste asjade üle. Must Kast seadis (Paavo Piik oli dramaturg ja lavastaja Birgit Landberg, kuid autoriks on märgitud trupitöö) lavale kogu koroona ajaloo, sellega kaasnenud seigad ning ei jäänud ka poliitikud oma osata. Seekord ei võimeldud ja lauldud mitte turbamullas, aga liiva sees (etenduse lõpus mõtlesin, et kuidas nad need valged särgid küll puhtaks saavad, sest need olid etenduse ajal muutunud oranžiks). Lahkudes katsusin liiva, see oli külm ja niiske. Prrr... Näitlejatest ei saanud aga üldse aru, et nad ennast sellest häirida oleks lasknud, kuigi nad tatsasid seal paljajalu.

Lugu algas pihta Hiinamaalt ja jõudis edasi Eestisse. Ausalt öeldes mõnda situatsiooni enam ei mäletanudki, nii et tegemist oli ka mäluvärskendusega. ☺ Etenduse juures meeldis mulle aga enim see, et ei soositud ühtegi erakonda, vaid kõik said oma osa (eks Mailis ehk teistest veidi rohkem oma kohvimasina jama pärast). Ei soositud vaktsineerijaid ega vaktsineerimisvastaseid, vaid eks meil ole igaühel oma tõde. Nagu nende etenduse tutvustuski ütleb - rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! See oli kuidagi hästi sümpaatne, et kõik said oma osa ja pandi nn nalja sisse. 

Laval olid Laura Niils, Jaanika Tammaru, Kaija M Kalvet, Kaarel Targo, Rauno Polman ja Johannes Richard Sepping. Ma ei tahaks neist kedagi eraldi esile tõsta, sest nad moodustasid kõik koos terviku. Eraldi märkimist väärib ehk Kaarli Uku roll ja Eurovisioonile pürgimine. Ei jäänud sugugi Ukule alla ja äratundmisrõõm oli suur. Stseenidest oli isiklikku äratundmisrõõmu Johannes R Seppingu keskmise nime teemas, et kuidas seda siis ikka hääldada tuleks. Eks meil ole sama olukord oma poja nimega korduvalt esile kerkinud. 

Suur kummardus näitlejatele, kes terve selle aja laval võimelda suutsid ning seejuures üldse väsimuse märke ei ilmutanud. See oli üks väga äge ja tõeline elamus! Soovitan soojalt. Mina igatahes aplodeerisin püsti. ☺ Kahju ainult, et sellised etendused hakkavad ajas oma väärtust kaotama, sest on liiga päevakajalised. Lõpetades Musta Kasti sõnadega - head kolmandat lainet meile kõigile! Ma loodan, et see tuleb siiski piisavalt pehme ja võimalikult väikeste piirangutega ning teatrisse ikka pääseb endiselt. Jään igatahes Musta Kasti uus lavastusi ootama!


Allikas: Teater Must Kast

Allikas: Teater Must Kast




Nõid

Külastus: 28.07.2021

Teater: Ajateater

Lavastaja: Anne Velt

Esietendus: 14.07.2021

Suvel tahaks ikka mujal etendusi vaadata kui tavalises teatrisaalis. Selle mõttega sai ka Ajateatri selleaastasele suveetendusele pilet soetatud ning autorool Ohtu mõisa poole keeratud. Ohtu mõis on iseenesest juba varasemast tuttav ja eks ole sinna juba mitmeidki kordi teatrisse satutud. Teine tõuge pileti ostuks oli kindlasti näidenid autor Indrek Hargla ning tema lugudega kaasnev müstika. 

Tegevus toimub kuskil Lõuna-Eestis asuvas veskis enne II maailmasõda (1. vaatus) ning 30 aastat hiljem (2. vaatus). Veski elanikeks on noor selgeltnägija ja posijavõimetega tütarlaps Mari (Liis Haab), tema vend Oskar (Tarvo Krall) ning nende ema (Katrin Valkna). Veskil just kõige paremini ei läinud, kuigi Mari küsis kogu aeg veskivaimult nõu ning vihjeid, kuidas hakkama saada. Kui Oskar algul puikles nõidumisele vastu, siis ei jäänud temalgi lõpuks muud üle kui leppida Mari posimisega, peaasi, et paremini minema hakkaks. Lugu ise oli tegelikult armastusest. Oskari armastusest (või ka kohustusest) veski vastu ning tema vähemalt esialgu vastamata armastusest naabrinaise (Merle Palmiste) suhtes, samuti Mari armastusest noore kirjanikuhärra (Meelis Põdersoo) vastu. Rohkem ei tahaks spoilerdada, sest ilmselt mängitakse seda ka veel järgmisel suvel. 

Rõhuv eluraskus kajastus eelkõige Oskari tegelaskujus. Hämmastav, mida võib grimmiga teha, sest mina Tarvo Kralli esimeses vaatuses ära ei tundnud. Oskasin teda sealt väsinud ja räsitud, ma ütleks, et isegi raugaliku tegelase seest otsida ainult tänu sellele, et teadsin tema osalusest selles etenduses. Aitas ka see, et sulgedes silmad oli hääl tuttav. Ilmselt ei olnud siin "süü" ainult grimmil, vaid ka Tarvo mängul, mis oli usutav ning ei tekkinud kahtlustki, et kogu see koorem teda tõesti rõhub, sest teises vaatuses oli ta juba oluliselt kepsakam. ☺

Teine, kes tegi läbi totaalse muutuse, oli kindlasti ema rollis üles astunud Katrin Valkna, kellest sai teises vaatuses dementne vanainimene. Väga kihvt muutumine nii füüsiliselt kui ka jutu poolest. 

Liis Haabi Mari ei olnud selles etenduses minu lemmik tegelaskuju. Ega ma midagi ette otseselt heita ei oska, aga miskit siiski kuidagi häiris. Mitte et Liis mängus oleks midagi pahasti olnud, vaid ilmselt see tegelaskuju ise oli minu jaoks liiga ebamaine ja mul oli keeruline samastuda. Ma arvan, et Liis oma füüsilise kuju ja olekuga sobis iseenesest vägagi hästi sellesse rolli.

Merle Palmiste oli uhke naine nagu enamasti. Ma tean, et ta paljudele ei meeldi, aga minul ei ole tema vastu midagi. Sellesse rolli sobis ta nagu valatult ning ei jäänud temagi teises vaatuses muutustest ilma. Esimese vaatuse prouana oli ta aga ikka tõeliselt uhke ja ilus.☺ Iseasi, kas selline mölder Oskarisse ikka nõiduseta oleks armunud... Teises vaatuses tuli tema tegelaskujusse rohkem Merle teisi rolle sisse, aga samas ta pidigi koos teistega muutused läbi tegemata. Teatav uhkus ei kadunud temast ka siis kui elu oli kardinaalselt muutunud. 

Meelis Põdersool ei olnud küll väike roll, aga pigem tundus ta mulle kõrvaltegelasena, kes tuli ja lõi veskielu hetkeks sassi. 

Kui esimene vaatus oli ehk veidi tõsisem, siis teine kindlasti meeleolukam. Sisse oli toodud ka suveetendustele kohaseid vimkasid, mis ilmselgelt rahvale meeldisid. Naersin minagi mõne koha peal.  Lõpp oli samuti mõneti ootamatu, aga osaliselt ka oodatav, sest tegemist oli ju ikkagi Harglaga.  Lõppkokkuvõttes oli täitsa tore suvine kerge meelelahutus. Sügavust ma sinna otsima ei läinudki, sest selleks oli juba Vanemuise "1984" piisavalt tõsine. ☺ 


Allikas: kultuur.err.ee

Allikas: Ohtu mõisa leht Facebookis