reede, 1. oktoober 2021

Pidu katku ajal

Külastus: 07.08.2021

Teater: Must Kast

Lavastaja: Birgit Landberg

Esietendus: 23.07.2021

Minu lemmikud möllavad taas! ☺Seekord siis koroona teemadel. Algul arvasin, et jääb seekord nägemata, sest teatrikülastuste arv Lõuna-Eestis kasvab juba tihedaks ja kes see jõuab nii palju seda vahet uhada. Lõpuks juhtus aga nii, et täitsa kogemata pidime sel nädalavahetusel nagunii sinnakanti sõitma ja nii see pilet ka ostukorvi tekkis ning suund Maantemuuseumi poole võetud sai. Ei kahetse! Ilmaga vedas ka, sest kui muidu sadas pidevalt vihma, siis meie etenduse päeval läks taevas õhtuks selgeks ning saime etendust nautida keepideta. 

Mille üle siis veel nalja visata kui mitte tõsiste asjade üle. Must Kast seadis (Paavo Piik oli dramaturg ja lavastaja Birgit Landberg, kuid autoriks on märgitud trupitöö) lavale kogu koroona ajaloo, sellega kaasnenud seigad ning ei jäänud ka poliitikud oma osata. Seekord ei võimeldud ja lauldud mitte turbamullas, aga liiva sees (etenduse lõpus mõtlesin, et kuidas nad need valged särgid küll puhtaks saavad, sest need olid etenduse ajal muutunud oranžiks). Lahkudes katsusin liiva, see oli külm ja niiske. Prrr... Näitlejatest ei saanud aga üldse aru, et nad ennast sellest häirida oleks lasknud, kuigi nad tatsasid seal paljajalu.

Lugu algas pihta Hiinamaalt ja jõudis edasi Eestisse. Ausalt öeldes mõnda situatsiooni enam ei mäletanudki, nii et tegemist oli ka mäluvärskendusega. ☺ Etenduse juures meeldis mulle aga enim see, et ei soositud ühtegi erakonda, vaid kõik said oma osa (eks Mailis ehk teistest veidi rohkem oma kohvimasina jama pärast). Ei soositud vaktsineerijaid ega vaktsineerimisvastaseid, vaid eks meil ole igaühel oma tõde. Nagu nende etenduse tutvustuski ütleb - rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! See oli kuidagi hästi sümpaatne, et kõik said oma osa ja pandi nn nalja sisse. 

Laval olid Laura Niils, Jaanika Tammaru, Kaija M Kalvet, Kaarel Targo, Rauno Polman ja Johannes Richard Sepping. Ma ei tahaks neist kedagi eraldi esile tõsta, sest nad moodustasid kõik koos terviku. Eraldi märkimist väärib ehk Kaarli Uku roll ja Eurovisioonile pürgimine. Ei jäänud sugugi Ukule alla ja äratundmisrõõm oli suur. Stseenidest oli isiklikku äratundmisrõõmu Johannes R Seppingu keskmise nime teemas, et kuidas seda siis ikka hääldada tuleks. Eks meil ole sama olukord oma poja nimega korduvalt esile kerkinud. 

Suur kummardus näitlejatele, kes terve selle aja laval võimelda suutsid ning seejuures üldse väsimuse märke ei ilmutanud. See oli üks väga äge ja tõeline elamus! Soovitan soojalt. Mina igatahes aplodeerisin püsti. ☺ Kahju ainult, et sellised etendused hakkavad ajas oma väärtust kaotama, sest on liiga päevakajalised. Lõpetades Musta Kasti sõnadega - head kolmandat lainet meile kõigile! Ma loodan, et see tuleb siiski piisavalt pehme ja võimalikult väikeste piirangutega ning teatrisse ikka pääseb endiselt. Jään igatahes Musta Kasti uus lavastusi ootama!


Allikas: Teater Must Kast

Allikas: Teater Must Kast




Nõid

Külastus: 28.07.2021

Teater: Ajateater

Lavastaja: Anne Velt

Esietendus: 14.07.2021

Suvel tahaks ikka mujal etendusi vaadata kui tavalises teatrisaalis. Selle mõttega sai ka Ajateatri selleaastasele suveetendusele pilet soetatud ning autorool Ohtu mõisa poole keeratud. Ohtu mõis on iseenesest juba varasemast tuttav ja eks ole sinna juba mitmeidki kordi teatrisse satutud. Teine tõuge pileti ostuks oli kindlasti näidenid autor Indrek Hargla ning tema lugudega kaasnev müstika. 

Tegevus toimub kuskil Lõuna-Eestis asuvas veskis enne II maailmasõda (1. vaatus) ning 30 aastat hiljem (2. vaatus). Veski elanikeks on noor selgeltnägija ja posijavõimetega tütarlaps Mari (Liis Haab), tema vend Oskar (Tarvo Krall) ning nende ema (Katrin Valkna). Veskil just kõige paremini ei läinud, kuigi Mari küsis kogu aeg veskivaimult nõu ning vihjeid, kuidas hakkama saada. Kui Oskar algul puikles nõidumisele vastu, siis ei jäänud temalgi lõpuks muud üle kui leppida Mari posimisega, peaasi, et paremini minema hakkaks. Lugu ise oli tegelikult armastusest. Oskari armastusest (või ka kohustusest) veski vastu ning tema vähemalt esialgu vastamata armastusest naabrinaise (Merle Palmiste) suhtes, samuti Mari armastusest noore kirjanikuhärra (Meelis Põdersoo) vastu. Rohkem ei tahaks spoilerdada, sest ilmselt mängitakse seda ka veel järgmisel suvel. 

Rõhuv eluraskus kajastus eelkõige Oskari tegelaskujus. Hämmastav, mida võib grimmiga teha, sest mina Tarvo Kralli esimeses vaatuses ära ei tundnud. Oskasin teda sealt väsinud ja räsitud, ma ütleks, et isegi raugaliku tegelase seest otsida ainult tänu sellele, et teadsin tema osalusest selles etenduses. Aitas ka see, et sulgedes silmad oli hääl tuttav. Ilmselt ei olnud siin "süü" ainult grimmil, vaid ka Tarvo mängul, mis oli usutav ning ei tekkinud kahtlustki, et kogu see koorem teda tõesti rõhub, sest teises vaatuses oli ta juba oluliselt kepsakam. ☺

Teine, kes tegi läbi totaalse muutuse, oli kindlasti ema rollis üles astunud Katrin Valkna, kellest sai teises vaatuses dementne vanainimene. Väga kihvt muutumine nii füüsiliselt kui ka jutu poolest. 

Liis Haabi Mari ei olnud selles etenduses minu lemmik tegelaskuju. Ega ma midagi ette otseselt heita ei oska, aga miskit siiski kuidagi häiris. Mitte et Liis mängus oleks midagi pahasti olnud, vaid ilmselt see tegelaskuju ise oli minu jaoks liiga ebamaine ja mul oli keeruline samastuda. Ma arvan, et Liis oma füüsilise kuju ja olekuga sobis iseenesest vägagi hästi sellesse rolli.

Merle Palmiste oli uhke naine nagu enamasti. Ma tean, et ta paljudele ei meeldi, aga minul ei ole tema vastu midagi. Sellesse rolli sobis ta nagu valatult ning ei jäänud temagi teises vaatuses muutustest ilma. Esimese vaatuse prouana oli ta aga ikka tõeliselt uhke ja ilus.☺ Iseasi, kas selline mölder Oskarisse ikka nõiduseta oleks armunud... Teises vaatuses tuli tema tegelaskujusse rohkem Merle teisi rolle sisse, aga samas ta pidigi koos teistega muutused läbi tegemata. Teatav uhkus ei kadunud temast ka siis kui elu oli kardinaalselt muutunud. 

Meelis Põdersool ei olnud küll väike roll, aga pigem tundus ta mulle kõrvaltegelasena, kes tuli ja lõi veskielu hetkeks sassi. 

Kui esimene vaatus oli ehk veidi tõsisem, siis teine kindlasti meeleolukam. Sisse oli toodud ka suveetendustele kohaseid vimkasid, mis ilmselgelt rahvale meeldisid. Naersin minagi mõne koha peal.  Lõpp oli samuti mõneti ootamatu, aga osaliselt ka oodatav, sest tegemist oli ju ikkagi Harglaga.  Lõppkokkuvõttes oli täitsa tore suvine kerge meelelahutus. Sügavust ma sinna otsima ei läinudki, sest selleks oli juba Vanemuise "1984" piisavalt tõsine. ☺ 


Allikas: kultuur.err.ee

Allikas: Ohtu mõisa leht Facebookis