Reede, 1. oktoober 2021

Nõid

Külastus: 28.07.2021

Teater: Ajateater

Lavastaja: Anne Velt

Esietendus: 14.07.2021

Suvel tahaks ikka mujal etendusi vaadata kui tavalises teatrisaalis. Selle mõttega sai ka Ajateatri selleaastasele suveetendusele pilet soetatud ning autorool Ohtu mõisa poole keeratud. Ohtu mõis on iseenesest juba varasemast tuttav ja eks ole sinna juba mitmeidki kordi teatrisse satutud. Teine tõuge pileti ostuks oli kindlasti näidenid autor Indrek Hargla ning tema lugudega kaasnev müstika. 

Tegevus toimub kuskil Lõuna-Eestis asuvas veskis enne II maailmasõda (1. vaatus) ning 30 aastat hiljem (2. vaatus). Veski elanikeks on noor selgeltnägija ja posijavõimetega tütarlaps Mari (Liis Haab), tema vend Oskar (Tarvo Krall) ning nende ema (Katrin Valkna). Veskil just kõige paremini ei läinud, kuigi Mari küsis kogu aeg veskivaimult nõu ning vihjeid, kuidas hakkama saada. Kui Oskar algul puikles nõidumisele vastu, siis ei jäänud temalgi lõpuks muud üle kui leppida Mari posimisega, peaasi, et paremini minema hakkaks. Lugu ise oli tegelikult armastusest. Oskari armastusest (või ka kohustusest) veski vastu ning tema vähemalt esialgu vastamata armastusest naabrinaise (Merle Palmiste) suhtes, samuti Mari armastusest noore kirjanikuhärra (Meelis Põdersoo) vastu. Rohkem ei tahaks spoilerdada, sest ilmselt mängitakse seda ka veel järgmisel suvel. 

Rõhuv eluraskus kajastus eelkõige Oskari tegelaskujus. Hämmastav, mida võib grimmiga teha, sest mina Tarvo Kralli esimeses vaatuses ära ei tundnud. Oskasin teda sealt väsinud ja räsitud, ma ütleks, et isegi raugaliku tegelase seest otsida ainult tänu sellele, et teadsin tema osalusest selles etenduses. Aitas ka see, et sulgedes silmad oli hääl tuttav. Ilmselt ei olnud siin "süü" ainult grimmil, vaid ka Tarvo mängul, mis oli usutav ning ei tekkinud kahtlustki, et kogu see koorem teda tõesti rõhub, sest teises vaatuses oli ta juba oluliselt kepsakam. ☺

Teine, kes tegi läbi totaalse muutuse, oli kindlasti ema rollis üles astunud Katrin Valkna, kellest sai teises vaatuses dementne vanainimene. Väga kihvt muutumine nii füüsiliselt kui ka jutu poolest. 

Liis Haabi Mari ei olnud selles etenduses minu lemmik tegelaskuju. Ega ma midagi ette otseselt heita ei oska, aga miskit siiski kuidagi häiris. Mitte et Liis mängus oleks midagi pahasti olnud, vaid ilmselt see tegelaskuju ise oli minu jaoks liiga ebamaine ja mul oli keeruline samastuda. Ma arvan, et Liis oma füüsilise kuju ja olekuga sobis iseenesest vägagi hästi sellesse rolli.

Merle Palmiste oli uhke naine nagu enamasti. Ma tean, et ta paljudele ei meeldi, aga minul ei ole tema vastu midagi. Sellesse rolli sobis ta nagu valatult ning ei jäänud temagi teises vaatuses muutustest ilma. Esimese vaatuse prouana oli ta aga ikka tõeliselt uhke ja ilus.☺ Iseasi, kas selline mölder Oskarisse ikka nõiduseta oleks armunud... Teises vaatuses tuli tema tegelaskujusse rohkem Merle teisi rolle sisse, aga samas ta pidigi koos teistega muutused läbi tegemata. Teatav uhkus ei kadunud temast ka siis kui elu oli kardinaalselt muutunud. 

Meelis Põdersool ei olnud küll väike roll, aga pigem tundus ta mulle kõrvaltegelasena, kes tuli ja lõi veskielu hetkeks sassi. 

Kui esimene vaatus oli ehk veidi tõsisem, siis teine kindlasti meeleolukam. Sisse oli toodud ka suveetendustele kohaseid vimkasid, mis ilmselgelt rahvale meeldisid. Naersin minagi mõne koha peal.  Lõpp oli samuti mõneti ootamatu, aga osaliselt ka oodatav, sest tegemist oli ju ikkagi Harglaga.  Lõppkokkuvõttes oli täitsa tore suvine kerge meelelahutus. Sügavust ma sinna otsima ei läinudki, sest selleks oli juba Vanemuise "1984" piisavalt tõsine. ☺ 


Allikas: kultuur.err.ee

Allikas: Ohtu mõisa leht Facebookis


 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar