laupäev, 22. august 2020

Tema taevaliku Õnneküla potitehas

Külastus: 23.07.2020

Teater: Ajateater

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 15.07.2020


Ajateater on minu jaoks uus teater, kuigi nagu selgus, tegutseb juba aastaid. Oluline oli aga hoopis see, et üle vääääga pika aja sai taas päriselt teatrisse minna. Seadsimegi sammud (õigemini autorattad) Ohtu mõisa poole. Olin üsna veendunud, et ma pole seal käinud, aga parklasse jõudes oli kõik kuidagi väga tuttav. Lõpuks mõtlesime välja, et etendust "Preili Julie" mängiti samas kohas. 

Mind huvitas, kuidas täidetakse see 50%-line saali täituvuse nõue ja distantsi hoidmine, sest eesruumis, kus oli kohvik, ei olnud küll mingit distantsi hoidmist ja rahvast tundus ka paljuvõitu. Selgus, et seda ei täidetudki. Saal oli puupüsti täis ning distantsi hoidmisest polnud juttugi. See mind tegelikult ei häirinudki, häiris aga see, et kuigi pääsesime saali esimeste seas, olid suur hulk kohti keskmises osas juba nn broneeritud....

Nüüd aga etendusest. Eks lugu oli ju iseenesest tuttav ja baseerus Peet Vallaku novellil Epp Pillarpardi potitehasest, kus kaks meest võistlevad nii naise südame kui ka potitehases meistri positsiooni saamise pärast. Kui rahvas alles saali vooris, istus Pääru Oja suits hambus juba laval ning voolis hoolega kaussi. Päris huvitav oli teda jälgida ning etenduse alguseks oligi kauss valmis. ☺

Etendus ise minu jaoks venis, sest olid kuidagi pikavõitu stseenide vahelised pausid ja eks stseenides endas oli ka pikki pause (mis iseenesest ongi vist sellele etendusele omane). Neid pause ei suutnud minu jaoks päästa ka hea muusika ja päris kihvt valguse mäng. Pausid aitasid kindlasti suhteprobleemidel paremini ja dramaatilisemalt esile kerkida, aga lõpptulemusena oli mul ikkagi tunne kunstlikust venitamisest. Etendus kestis kokku 2 tundi ja selle sees 30 minutit vaheaega. Vägisi on tunne, et oleks vabalt võinud 1 tundi ja 20 minutisse ära mahutada ja poleks sellist venitamise tunnet jäänud. 

Näitlejatele ei heida ma midagi ette. Pääru mängitud Jass oligi just selline süüdimatu sellike nagu olema peab, veidi äkilise, kuid sanas tundliku loomuga, kuid just selline nagu Epule meeldib ja minu hinnagul emainstinkid esile kutsub. Peab ütlema, et seejuures ka väga osavate kätega voolimises. ☺

Tarvo Sõmeri poolt kehastatud Mihkel oli vastand Jassile - vastutustundlikum, jõrmim ja meistri ambitsiooniga. Tegelikult jäigi mulle see mõistatuseks, kummast tal oli raskem loobuda, kas Epust või potitehasest. Tarvo mängitud armukadedushood olid veenvad ja hästi välja mängitud. Päärust erinevalt ta voolida tegelikult ei osanud, aga pettis ära ka sellega. 

Epu osatäitja Katrin Valkna oli minu jaoks võõras nimi, aga mängimise mõttes ta meeldis mulle. Meeltesegadus ja sisemine võitlus süda vs mõistus pärast joonistus päris hästi välja. Tema tunded Jassi suhtes olid siiski minu arvates kohati emainstinktist tingitud ja vajadusest hoolitseda selle "äbariku" eest, kes ei suuda endale saapaidki jalga osta. Samas Mihkli suhtes kerkis esile mõistuse hääl ning see peegeldus ka tema pilgus ja olemuses. 

Tore oli üle pika aja teatris käia, aga etendus ise oli minnu jaoks liiga rahulik ja veniv, oleks tahtnud lühemalt, siis oleks võinud vabalt rahulik olla. ☺