reede, 23. aprill 2021

Teatripaus

Koroona on hakanud väsitama ja teatripaus muudkui venib. Kui nähtud teatrietendustest kirjutada ei saa, siis tuleb vahepeal teha väikest statistikat, mis kõik nägemata on jäänud koroona pärast ehk millised piletid pole seni käiku läinud. Mingi hetk loobusin nagunii teatrikavade vaatamisest ja õnneks midagi juurde ei soetanud, muidu võiks see nimekiri olla oluliselt pikem. Algas see teatrisse mitte pääsemine juba tegelikult ju jaanuaris, kuigi veebruaris isegi õnnestus kolm korda teatrisse saada. 

Nüüd aga siis selle juurde, mis nägemata on jäänud:

1. Shakespeare'i kogutud teosed (Kuressaare Linnateater) - algselt pidi etendus toimuma jaanuaris, siis lükati see märtsi, märtsis lükati maisse. Ilmselt ei saa ka mais seda näha... Ma olen tegelikult seda etendust näinud väga ammu aega tagasi kui Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Ardo-Ran Varres seda noorte näitlejatena tegid. Mäletan ülipositiivseid emotsioone, seega ootused on kõrged ja etendusest loobuda ei tahaks kohe kuidagi. Plaan oli ka lastesse taas teatripisikut süstida.

2. Suur Siberimaa (Eesti Draamateater) - sellele etendusele oli pilet samuti jaanuari ostetud, kuid see jäi ära. See ärajäämine ei olnud küll vist koroonast tingitud, sest teavitati juba varem kui piiranguid veel polnud, aga kahju on ikka. Selle piletiga sai selline loll lüke tehtud, et vahetasin selle Draamateatri kinkepileti vastu, sest asendusetenduste kuupäevad ei sobinud. Kahjuks ma ei uurinud eelnevalt tausta, et kinkepiletiga internetist piletit osta ei saa ja peab kassasse minema. Seega ma veel ei teagi, kas see on nüüd vastu taevast lennanud raha, sest kassasse sattumine on väga ebatõenäoline. 

3. Lapsed (Tallinna Linnateater) - märtsi etendus lükkus aprilli lõppu ja nüüd on teadmatus, mis üldse edasi saab. Ma loodan ikka asendusetendusele saada. Taas tegemist etendusega, mida olen teises versioonis näinud ja seda isegi mitte väga ammu. Vaatasin seda etendust Frankfurdis ja nüüd ootan põnevusega, kuidas eestlastel välja tuleb. Olen juba ette veendunud, et kordades paremini. ☺

4. Mefisto (Eesti Draamateater) - taas tegemist etendusega, mille saatus on lahtine ehk kas saab asendusetendusele ja millal. Loodan siiski, et hiljemalt sügisel õnnestub ära näha.

5. Romeo ja Julia (VAT Teater) - kavas oli teatrisse minna aprilli algul, nüüd ei teagi, millal saab. Ma pole veel VAT Teatrist uurinud ka, mis oleksid alternatiivid. 

6. Tsaari mõrsja (Rahvusooper Estonia) - kavas oli emaga minna samal nädalal kui "Romeo ja Juliatki" vaatama, nüüd on aga teadmatus. 

7. Inspektor tuleb (Vanemuine) - aprilli lõpus oli plaanis üle pika aja Tartusse teatrisse minna. Võta näpust! Teade etenduse ärajäämise kohta tuli ja hetk hiljem laekus ka raha tagasimakse. Vähemalt on selle etendusega selge ja ei pea ootama, mis edasi saab ehk kas tuleb asendusetendus või mitte. 

8. See laps (Theatrum) - etendus peaks olema mai alguses, aga ilmselt lükkub ka kuhugi teadmata tulevikku.

 

Lisaks eelnenule on muidugi suveks ja juba mõned piletid ostetud ja ma loodan siiralt, et vähemalt needki toimuvad. 

1. 1984 (Vanemuine) - kui omal ajal seda raamatut lugesin, avaldas see sügavat muljet. Vaatame, mida Karl Laumets siit välja võlub. 

2. Eesti matus (Eesti Draamateater) - mina olen seda etendust tegelikult näinud ca 20 aastat tagasi teatris ja hiljem ka televiisorist. Selgus, et härra abikaasa pole näinud. Kuna tegemist nn viimase võimalusega, siis ettepanek tuli temalt, aga eks lähen ise ka heal meelel. ☺

3. Bäng (Kinoteater) - tegemist on eelmise suve asendusetendusega. Kirjutati, et toimub samal kuupäeval, aga aasta hiljem. Võib juhtuda, et pean selle pileti maha müüma, sest etendus toimub Naissaarel ja eelmisel aastal piletit ostes jälgisin seda, millal lapsed laagris on. Selle aasta kuupäev on aga täpselt sellel päeval kui lapsed laagrist tulevad ja neile on vaja vastu minna. Seega ei teagi veel, mis saab.  

4. Talupojad tantsivad prillid ees (Eesti Draamateater) - puhas emotsiooni pealt tehtud ost, aga vaatame, mida siis Kivirähk ja Toompere koos välja võluvad. ☺

Hetkel rohkem pileteid soetanud ei ole. Ei teagi, kas julgeb... Kui ikka suve poole on piirangutega rahulikum, siis saab edasi mõelda. 

Vahepeal olen siiski ka läbi ekraani ühe etenduse vaadanud. Eks raskel ajal tuleb leppida, aga pole ikka see... Vaatasin Tartu Uue Teatri etendust "Anne tuleb Annelinnast". Päris põnevate keerdkäikudega etendus oli. Pidevalt pidin etenduse jooksul oma arvamust muutma, mis on kahe tegelase omavaheline suhe. Seega oli see väga positiivne emotsioon. Etendus toimus 360-kraadise kaameraga ja veidi tüütu oli muudkui ekraani näppida ja kaamerat keerata, aga lõppkokkuvõttes olin etendusest siiski väga positiivselt üllatunud.  

Loodame siiski, et teatrid avatakse varsti ja saame normaalsema elu tagasi. Pean ütlema, et igatsus teatrisaalis istuda on läinud juba üsna suureks. 


teisipäev, 23. veebruar 2021

Nad tulid keskööl

Külastus: 18.02.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 24.10.2020

Koroonaajastul on mõni positiivne märk ka - Linnateatri etendusele võib saada pileti nii, et 1. kuupäeval ei istu ja ei uuenda Piletilevi kodulehte ja lõpuks kui saad sisse, siis vannud, et kõik piletid on juba läinud. Etenudst "Nad tulid keskööl" tahtsin kindlasti näha ja see pilet tuligi minuni juhuslikult Linnateatri kodulehte külastades. 

Kahtlustan, et seekordne postitus saab olema veidi liiga palju spolereid täis. Vabandust sellepärast juba ette, aga seekord kõnetaski lugu rohkem kui teater ise.

Etendus keskendus Saksamaal elava (pool)juudist advokaadi Hans Litteni elule peale Hitleri võimuletulekut ning tema ema võitlusele oma poja elu eest. Hans Litten oli paar aastat tagasi enne etenduses toimunud sündmusi kutsunud Hitleri tunnistajapinki ülekuulamisele ja seal teda alandanud ning nüüd oli käes tasumise tund. Tegemist on väga tõsise teema ja etendusega, kus näitlejatöö vahele on pikitud dokumentaalkaadreid tolleaegsest natsi-Saksamaast. Ütlen ausalt, etendus raputas mõneti läbi, veel järgmiselgi päeval jagus mõtlemisainet ja guugeldamist ning kokkuvõttes oli etendus ka hariv. Näitlejad ja lavastus olid tasemel. Iga kord tundsin vastikust kui haakristiga pruunsärklased lavale tulid... prrr... No nii ebameeldiv oli ikka... Kuigi peksu ja piinamist otseselt laval ei toimunud (v.a mahalaskmine), kuid alandamist toimus ka laval, mistõttu oli kogu aeg selline vastik aura õhus ja isegi need kujuteldavad lavatagused kaadrid tekitasid ebameeldivat tunnet. Lavastuslikult oli etendus minu jaoks huvitavate lahendustega.

Peaosas ei olnudki etenduses tegelikult minu jaoks advokaat Hans Litten (Priit Pius), vaid pigem tema ema (Anu Lamp), kes rääkis lugu oma pojast ja tema eest võitlemisest. Nii Priit kui ka Anu tegid väga tugevad rollid. Anu diktsioon on ikka nii hea, et see on lihtsalt uskumatu ning tema sirge selg ja kartmatu loomus lisas rollile usutavust juurde. Priit jällegi kinnitas taas, et on tasemel parodeerija. Hitleri parodeerimine oli ikka väga peen ja nii palju kui mina dokumentaalfilmidest näinud olen, siis ka väga tabav. 

Kaasvangidena oli oma tuntud headuses Argo Aadli Carl von Ossietzky'na ning väga meeldis mulle ka Kalju Orro Erich Mühsamina, kes ei kartnud midagi ning oma arvamusi ka valjul häälel välja ütles. Argo Aadli puhul meenus koheselt ammu-ammu nähtud etendus "Et keegi mind valvaks", kus kolm tsiviilisikut sattusid Liibanonis vangi. See oli ka väga hea ja mõtlemapanev etendus ning oli vist üks esimesi etendusi, kus ma Argot laval nägin. Siin kuidagi kangastus ka tookordsete vangide hirm, vahepeal oma olukorra unustamine ning isegi naer, mis küll taas lõigati nagu noaga katki. Sama juhtus ka siin etenduses, kus emotsioonid liikusid pidevalt üles-alla.

Lisaks muudele pruunsäklastele, kellel oli üldiselt vaikiv roll, oli vastik tegelane veel gestaapolane Dr. Conrad (Indrek Ojari), kes jättis algul isegi meeldiva mulje. Samas oli ta selline parasjagu libe sell, mis ikkagi tekitas kahtlusi tema suhtes. Temagi tegelik pale paljastus lõpuks ning seda lisaks sõnadele ka tema olemuses. Üldiselt aga tuli see "lipitsev libedus" Indrekul hästi välja. ☺

Eks lavalt jooksis läbi teisigi tegelasi, kuigi väiksemates ja mitte nii meeldejäävates rollides. 

Oli hariv ja mõtlemapanev õhtu. 


Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)



 



Keiserlik kokk

Külastus: 16.02.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Andrus Kivirähk

Esietendus: 11.10.2020

Kõigepealt peab alustama sellest, et tegelikult pidime sellel õhtul vaatama hoopis etendust "Linnade põletamine", mida ma olen juba üsna pikalt sihikul hoidnud. Aga nagu praeguses koroonatingimustes tavaks, oli üks nimetatud etenduse näiteljatest lähikontaktne ja etendus vahetati "Keiserliku koka" vastu välja. Kuna ka see etendus oli veel nägemata, siis võtsin pakkumise vastu ja nii need sammud teatri poole seatud said. 

Õhtut juhtis õhtujuht Jan Uuspõllu kehastuses ja kogu tegevus toimus tsirkuseareenil. Algab etendus sellega, et Tuglas pandi põlu alla. Peale seda läks üks tsirkuse trall lahti, mille keskel Friedebert Tuglas (Aleksander Eelmaa) üritas koos naise Eloga (Kaie Mihkelson) säilitada mingitki normaalsust. Nad olidki kogu selle tsirkuse ja hullumaja keskel üsna staatilised ning suutsid jääda iseendaks. Loomulikult see lõpupüant aukirjadega oli ikka päris hea. Ma ei tea, kui palju noorem publik selle absurdsusest aru saab ja eks ma ise olin ka nõukogude ajal ju laps, kuid eks oli minu kui lapsegi jaoks tollastes tegemistest mõndagi veidrat. Nii ka siin ja tahaks hüüda Ansipi moodi: "Tule taevas appi!".

Minu etenduse vaieldamatu lemmik oli Harriet Toopmpere, kes kehastas luuletaja Muiat, kellel oli kogu aeg mingeid probleeme. See tegelane oli koomiline nii oma välimuse, loomuse kui ka jutuga ning ajas mind päriselt naerma. Eriti see pääsukese luuletuse lugu ja hilisem näidendi kirjutamine. Ümber ei saa ka sardellide teemast, sest sellega meenus mulle kohe mu ämm, kes rääkis, et oma esimese palga eest ostis kaks kilo sardelle ja pistis kõik korraga pintslisse, sest selline sardelli isu oli. ☺ Etenduse nalju peab minema aga ise vaatama, neid ei saa ümber jutustada ega ka vist tohikski. Ma igatahes ootasin etenduse ajal pidevalt, et Muia jälle oma probleemidega välja ilmuks. 

Teine oluline roll oli Christopher Rajaveerel, kes mängis kirjanik Aadut, kes kogu aeg tülitses oma kaasa Minniga. Ma vaheajal suisa guugeldasin, et kas see võiks olla Aadu Hint. Selgus, et ilmselt jah, kuigi kuskil Kivirähk nagu ütles, et ei maksa otseselt tõde sellest etendusest otsida. Christopher oli hoos ning 2. reast oli hea jälgida ka kogu miimikat, aga minu jaoks oli teda liiga palju ja ta oli liiga intensiivne. Arvestades kogu etenduse temaatikat ja absurdi eesmärki, oli see muidugi oodatav, aga minu jaoks oli ikka veidi liiast... 

Teine tegelane, keda ma guugeldasin, oli kirjanik Eduard (tundus, et Jüri Tiidus, kuigi muidu on see roll Ivo Uukkivi oma. Habe oli ees, ei saanud päris täpselt aru ka, aga Uukkivi küll polnud☺). Ei ole kõll päris kindel, aga tegemist vist siis Mait Mersanurgaga, kelle pärisnimi on Eduard Hubel. Tuli temaltki koomuskit, kuigi oli samamoodi üle võlli nagu Aadu, kuid siiski veidi vähem. Ta oli lihtsalt uimasem (vana ja väsinud) tegelane ja ei rapsinud mööda  lava ringi nagu Aadu, kellel jagus energiat mitme jagu. Iseenesest see kohvrist kuuldeaparaat oli päris äge leid. 

Mulle tegelikult Kivirähk väga meeldib ja siingi oli neid kivirähulikke vimkasid ja kilde, aga midagi jäi ikka nagu puudu. Terviku mõttes aga oli vist veidi liiga klounaad minu jaoks, kuigi temaatikat arvestades oligi see ju tsirkus, mille keskel üritas Tuglas endaks jääda, nii et selles suhtes olid asjad paigas. Samas, pean tunnistama, et seda postitust kirjutades hakkab mulle tunduma, et etendus meeldis isegi rohkem kui ta meeldis teatrist lahkudes (pea käis sellest virr-varrist suisa ringi), sest mingid naljad meenuvad taas ja ajavad muigama. No ja see Muia...☺ Osa pealtvaatajatest aplodeeris püsti, nii et tasub ikka vaatama minna. 

Allikas: Eesti Draamateater




teisipäev, 9. veebruar 2021

Gorge Mastromase rituaalne tapmine

Külastus: 04.02.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Priit Pius

Esietendus: 19.10.2019

Seda polegi vist varem juhtunud, et alustan teatriaastat alles veebruaris. Samas, kui jaanuaris olid Tallinnas kõik teatrid kinni, siis pole nagu midagi imestada... Seekord oli kavas Linnateatri etendus "Gorge Mastromase rituaalne tapmine". Küll ma mõtlesin enne etendust, et kuidas seda Gorget hääldada tuleks. Minu esimene versioon oli hispaaniapäraselt Gorhe, teisena inglispärane versioon Džoodž, aga selgus, et õige oli hoopis Goordž. ☺ Vot selle viimase peale poleks tulnudki. 

Gorge rollis astus üles Märt Pius. Etendus algas tema monoloogiga, kus ta rääkis oma lapsepõlvest, tõekspidamistest jne. Üldiselt oli sümpaatne ja emaaptiavõimeline tegelane, kelle eluteele oli juba sattunud valikuid ausus versus argus. Tundus, et siiani suutis ta ikka ausaks jääda ja õiglaseid valikuid teha. Ja siis läks lahti... Ega elus sõltubki palju pisikestest valikutest. Samas kui pisike siis see nüüd oli, üsna oluline tõekspidamise muutus, aga see sillutas edasise tee tema tulevikule. Nii see Gorge etenduse käigus järjest ebameeldivamaks tegelaseks arenes... Kohati tekitas kaastunnetki (nagu andekas härra Ripley kui tahta paralleele tõmmata), aga kui ikka oli selge, et ennast valede võrku mässides ei tagane ta millegi ees, siis kadus kaastunne ära. Uskumatu kui nartsisslikuks ja manipuleerivaks võib inimene raha ja võimu pärast muutuda. Olles küll endale seadnud uued tõeskpidamised, seejuures moto: "Arvesta vahelejäämise riskiga", ei suutnud ta nagu neistki enam kinni pidada. 

Märt mängis hästi, kuid lõpustseeni vana Gorge ei olnud ehk nii vana kui vaja oleks olnud. Ei aidanud prillid,hommikumantel ja aeglane kõnd ka, sest roosad ja siledad põsed lihtsalt ei vedanud välja ning tundusid ebaloomulikuna. Ilmselt peab kuskilt mujalt veel midagi oma muutma, et olla usutavam vanamees. See pole aga Märdi süü. Samas ega vanem näitleja ei oleks ehk vedanud jälle põhiosa etendusest välja, kus peategelane pidi olema algeslt 26-aastane. Kusjuures mõtlesin, et kuskil etenduses oli hiljuti stseen, kus peategelane muutus hetkega vanaks ja ka juuksed hallimaks. Hiljem meenus, et see oli Indrek Taalmaa "Kauka jumalas". Eks tal muidugi oligi lihtsam vanaks muutuda, sest ta on ise ka Märdist jupp maad vanem. ☺

Kuidas see Gorge siis muutus? Elu veeretas ta teele inimesi, kes teda muutsid. Minu jaoks oli muidugi üllatav kui kergelt ta oma tõekspidamisio muutis, sisuliselt 7 minutiga. Ju siis oli vastaspool nii hea manipulaator. Selleks vastaspooleks oli ärinaine Evelin Võigemasti kehastuses. Vot see oli tõeline vamp ja manipulaator. Iga kehrakuga tundsin, et ta ei meeldi mulle. Kuna Evelin ise meeldib mulle väga, siis järelikult oli hästi eteldud.  

Allan Noormets oli üsna tema ise, kuid seekord oli tema mängus ka tavapärasest ehk rohkem nüansse. Igal juhul ei olnud ta lihtsalt suur ja räuskav mees (kunagi kui kollegidega lõunalauas rääkisime ühest etendusest, kus Allan mängis, ütlesin, et Allan oli nagu ikka, suur ja räuskav mees. Üks kolleeg ütles selle peale, et imelik ka kui ta oleks väike ja malbe tüdruk olnud☺), vaid seekord oli ta vana, väsinud ja hirmunud mees, kes küll ka veidi räuskas. ☺ Eks isegi oleks tema olukorras Evelini sugust naist peljanud. 

Mind üllatas Tõnn Lamp Gorge venna Gelina. Olen juba kunagi varem öelnud, et lavastajad annavad talle vist liiga ühesuguseid rolle ja ta ei saagi üllatada. Seekord oli siis erand. Selle rolli eest kohe suur aplaus talle. Tõeline eluheidik, kes samas tahaks õigluse jalule seada ja oma helget lapsepõlve, mille Gorge rüvetas, tagasi saada. Mulle meeldis ja tundsin väga suurt poolehoidu tema tegelase suhtes. Kalgi ja manipuleeriva Gorge kõrval oli ta kuidagi sümpaatne ja haavatav, samuti sümpatiseeris tema puhul, et kõik siin elus ei ole siiski müüdav. Rollisooritus olid igal juhul hea. 

Etenduses astusid üles veel Liis Lass Gorge poolt ihaldatud naisena ja Mikk Jürjens sugulasena. Ega ma nende mängu kommenteerida ei oskagi, aga esimese tegelasest oli kahju, sest ka tema langes manipulatsiooni võrku ja teise tegelase taust oli mulle üllatuseks. Pidasin teda algul kellekski teiseks. Samas, näitas tema tegelane väga hästi ära selle, et kui Gorge oleks varasemas elus natuke teistmoodi käitunud, siis poleks ta sinna jõudnud, kus ta lõpus oli. Karma saab meid kõiki kätte. 

Teatris on ikka nii tore. ☺

Allikas: Tallinna Linateater (Siim Vahur)

Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)







neljapäev, 31. detsember 2020

Aasta kokkuvõte

See aasta on teatri koha pealt olnud ikkagi lahja - ainult 13 etendust + ekraani vahendusel vaadatud etendused (16 + mõned ETV2 pealt, mida ma kirja ei pannudki), mis ei ole siiski samaväärne teatris käimisega. Aga eks see aasta oligi eriline ja tuleb seda nii lihtsalt võtta. Samas kui kõik need etendused kokku liita, siis väga viriseda nagu ei tohiks. Kindlasti mõjus muidugi vähene etenduste arv hästi minu rahakotile. ☺

Kinno ei jõudnud ka eriti, ainult 4 korda. Oleks siis eriolukorra tõttu raamatuidki jõudnud rohkem lugeda! Kus Sa sellega! Neidki vähem kui tavaliselt ja ainult 16 kokku, millest omakorda 3 veel õhukesed hispaaniakeelsed teosed (ca 30-40 lehekülge ja üsna suures kirjas, mõnes veel pildidki sees!), mis nagu ei annagi raamatu mõõtu hästi välja. Hispaania keele harjutamise mõttes olid need muidugi ainut kasuks ning raamat on raamat. 

Mida ma siis ikkagi tegin kui kõik rääkisid kui palju raamatuid jõuti lugeda ja puhata ja aed pole kunagi nii korras olnud jne. Mina ei jõudnud midagi, aga see-eest sai kõvasti tööd tehtud ja sinna ilmselt see aeg läkski. Kas see on nüüd hea või halb, ei tea, aga ka tööalaselt on olnud huvitav aasta.

Ma loodan, et järgmine aasta hakkavad asjad normaliseeruma. Esimesed kaks etendust, kuhu mul piletid olid soetatud, on küll juba edasi lükatud, aga ehk peale seda saab hakata taas normaalsemalt liiklema ja kultuuri tarbima. Samuti tahaks rohkem raamatuid lugeda. Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Elame-näeme.☺

Igal juhul head vana-aasta lõppu ja hästi toredat ning teatrirohket uut aastat! Olge hoitud!






Püstijalukomöödia 2.0

 Külastus: 26.11.2020

Teater: Kinoteater

Lavastaja: grupitöö

Esietendus: ei leidnud


Väike naer peab olema igas päevas, ka koroonaajastul. Pikalt ei tahakski kirjutada, sest pealkiri räägib enda eest. Naeruteraapia oli igatahes tagatud. 

Lavalt jooksid oma teemade ja probleemidega läbi Paul Piik (kerge soojendus), Henrik Kalmet (poliitikud said tõmmata, hea oli ikka tema segi ajamine Tanel Kalmetiga, aga kindlasti üle prahi oli Argo Aadli parodeerimine), Kait Kall (pidev mure, et naine petab teda ja natuke liiga palju allapoole vööd nalju), Karl-Andreas Kalmet (keskendus peamiselt autodele ja jalgpallile) ja Tõnis Niinemets (laste kasvatamine ja Tallinn-Tartu kiirtee uue lõigu projekteerimine). Praegugi tuleb naer peale kui sellele õhtule tagasi mõtlen. 

Minu lemmikuteks kujunesid Henrik Kalmet (mulle lihtsalt nii imponeerib kui inimesed suudavad olla eneseiroonilised ja see Argo Aadli, kes on üks minu lemmiknäitlejatest, paroodia oli lihtsalt nii hea) ja Tõnis Niinemets. Viimane küll ületas kõiki teisi oma naljade ja hooga. Siiani ajab naerma, kuidas põdrad teed ületavad, kuidas huntidega keegi üle sama tukti käia ei taha ja kuidas konnad küsivad, et mis truup? ☺ 

Püstijalukomöödia oli täpselt see, mida ootasin ehk korralik kõhutäis naeru igapäevastel teemadel. Aitäh!


Allikas: Kinoteater


Pariisitar

 Külastus: 29.10.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Esietendus: 27.09.2020


Seekord oli taas tegemist etendusega, mis eriolukorra tõttu kevadest sügisesse lükkus. Igal juhul ootasin seda etendust väga ja ei pidanud ootust kahetsema, sest ette rutates võin öelda, et etendus meeldis mulle väga. KUMU saal mulle ei meeldi, aga ega see lõppkokkuvõttes probleemiks ka polnud. 

Tegevus toimub Washingtonis ning võimaldab piiluda poliitika telgitagustesse. Trump sai ikka korralikult hagu. Etenduse keskmes on Chloe (Katariina Tamm), kes on nõus oma mehe (Tanel Saar) edu nimel astuma vägagi ootamatuid samme ning ületama piire, mille eetilisus jätab soovida. Ma pole Katariina Tamme väga laval näinud, pigem ainult läbi teleriekraani. Minu senise kogemuse põhjal on mul temast mulje kui väga üheülbalisest näitlejast, kelle rollid on veidi ülerõhutatult tibilikud. Seekord olid ta ju tibilik küll, aga see roll oli palju sügavam ning palju loomulikum kui ma ootasin. Samuti ei kõnelenud ta tavapärase peenutseva tibi häälega (ma ei oska seda häält teistmoodi nimetada, mida ta varasemalt kasutanud on). Seega oli see vägagi positiivne üllatus ning ta sobis oma rolli hästi. Ma igatahes nautisin seda täiega, eriti neid kohti, kus ta "mask" langes.

Poliitilistesse mängudesse segati veel mõjukas isik, kelle nime ma ei mäleta, aga keda kehastas Margus Prangel. Tal oli natuke sellisem tolam roll või õigemini polnud ta tola, vaid Chloe'i mängukann. Mulle tundus, et ta nautis seda rolli väga. Nii tegelase kui ka näitlejana ja rahvas sai ka naerda. ☺

Samuti haarati võimumängudesse Federal Reserve'i juht, keda kehastas Merle Palmiste ja kes ei saanud arugi kuidas teda mänguvõrku mässiti ning tema tütar (Henessi Schmidt), kes oli ka ootamatult mängu osa, kuid kellel oli siiski minu arvates suurem ja sügavam roll kui välja paista üritati näidata. Ei taha siinkohal spoilerdada. Merle Palmiste puhul meeldis mulle enim tema šokk kohvikus. See oli ikka päris hea. ☺

Minu jaoks oli etenduse keskmeks küsimus, et kui kaugele ollakse üldse valmis minema oma kaasat toetades, ennast seejuures kaotamata. Mulle tundub, et ennast kaotamata seda tegelikult teha ei saa ja kas seejuures suudetakse siis lõpuks ise olla rahuloev ja õnnelik? Pigem mitte... või siis olen mina ikka liiga egoistlik ja selliselt asjadele läheneda ei suuda. Kas ta tegi seda tohutust armastusest oma mehe vastu. Ei usu, pigem oli ta leidnud sellistes mängudes oma igapäevaelu värvi ja hiljem ei saanud enam sellest karussellist välja. Kõigele lisaks veel ka mees - mida tema sellest kõik tegelikult arvab? Ilmselgelt armastas ta oma naist, aga see ei takistanud teda ikkagi abinõuna ära kasutamast. Kas see on ikka tingimusteta armastus või kas sellist armastust üldse eksisteeribki? Seega mõtlemisainet jagus ja nalja sai ka. Julgeksin soovitada küll. 


Allikas: VAT Teater (foto: Siim Vahur)


kolmapäev, 9. detsember 2020

Vanja

 Külastus: 13.10.2020

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Māra Kimele 

Esietendus: 03.10.2020


Mnjah. Ei teagi kohe, mida öelda. It wasn't my cup of tea. Ega ta nüüd nii halb ka polnud, aga kuidagi tühja tundega tulin teatrist ära. Etendus nagu venis ja ei tahtnud kuhugi jõuda... Liim oli puudu ja traagelniidid paistsid ehk rabedavõitu oli. Võimalik, et polnud lihtsalt minu päev (ei taha ju oma lemmikteatrit väga kritiseerida ka) või siis polnud etendus veel piisavalt sisse mängitud. 

Tšehhovi näidendi tegevus oli toodud tänapäeva, õigemini põllumajandusliku perefirma valdustesse, kus käis pidev kurkide sisse tegemine, samas marjade tegemine oli tulemas. Kõik oleks olenud enam-vähem, aga kuidagi nagu ei sobinud see tšehhovlik dialoog sinna kurkide vahele. Jah, maaelu ja linna kontrastid on endiselt olemas ja ehk teravamgi kui Tšehhovi ajal, samuti armastus ja vastuarmastuseta jäämine, aga ikkagi jäi midgi puudu. Samas kui nt Uuevarikul Ülo sõnnikut rooib ja sinna vahele filosofeerib, siis sobib küll. Ei teagi, kas on Ülo tekstid nii palju lihtsamad ja Tšehhovi omad kõrgelennulisemad, aga midagi häiris. Nagu ka see klaver keset saali, mis sinna kurkide vahele kuidagi ei sobinud, kuigi Sandra Uusberg ju mängis päris kenasti. Ma ausalt öeldes ei usu, et kui päriselt keegi tänapäeval klaveri majja toob, mis iganes põhjus selleks siis on, et see paigutatakse plekist kurgipurkide vahele. Võimalik, et see oli väga sügava sümboolse tähendusega, aga kui oligi, siis minu jaoks läks see kaotsi.   

Mulle noored näitlejad meeldivad ja ma alati ootan rõõmuga uusi üllatusi. Seekord aga hakkas mind kohe alguses häirima onu Vanja (Simo Andre Kadastu) vanus. Oli küll habemega, aga silmaümbrused nii siledad ja ei mingit elukogemuse kurdu näos. Ei suutnud ennast ka "vanemaks" mängida ja sellest on kahju. Ehk on ikka asi selles, et esietendusest oli nii vähe aega möödas ja lavakogemust napib, aga midagi jäi igatahes puudu. Mind tegelikult täitsa huvitab, kas see oli lavastaja teadlik valik või oli eesmärk lihtsalt uusi näitlejaid publikule tutvustada. Ma iseenesest ei arva, et Simo oleks halb näitleja. Kindlasti mitte ja seega ootan põnevusega tema uusi rolle. Samas muidugi alati on näitlejaid, kes mulle ei sobi. Elame-näeme.

Teine noor - Kristiin Räägel - jäi mulle meelde juba "Väikeses printsis" rebasena. Ta on kohe kuidagi rebaseliku olekuga. Tema Sonja oli selline tagasihoidlik töörügajast armunund noorik, aga pean ütlema, et jättis veidi veidra mulje oma tagasihoidlikkuses. Nagu kannataks kergekujulise Aspergeri käes... Lisaks oli tema temagi mängus rabedust, aga küll need nurgad ajaga maha lihvitakse. 

Juba kogenud näitlejad olid nagu ikka. Rain Simmul Aleksander Sebrjakovina mängis natuke nagu üle. Kaspar Velberg Mihhail Astrovina oli hoos oma armastatu tähelepanu võitmiseks ja ta meeldis mulle selles etenduses enim. Sandra Uusberg Helena mängis meestega ja särtsu tema ja Kaspari vahel oli küll. Sandra on minu arvates selline näitleja, kes sobibki eelmise ja üle-eelmise sajandi kaunitare mängima. Kahju, et ta nüüd üritati siia tänapäeva kurgipurkide vahele paigutada ja seetõttu läks osa tema võlust kaduma. 

Ma ei tahagi rohkem sellest etendusest kirjutada. Väga moes on asju tänapäevastada, aga mulle tundub, et mõni klassika võiks ikka klassikaks jääda, kui seda tänapäevastamist ei tee just Saša Pepeljajev. ☺


Allikas: Tallinna Linnateater (autor: Siim Vahur)







esmaspäev, 30. november 2020

Etturid

Külastus: 01.10.2020

Teater: Ugala Teater

Lavastaja: Taago Tubin

Esietendus: 27.04.2019


Algselt pidime seda etendust juba suvel vaatama minema ja Albu mõisasse. Suvel jäeti etendus ära ja pakuti asendusetendus sügiseks Tallinnasse. Kodule lähemal, miks ka mitte, kuigi mittetraditsiooniline mängukoht oleks kindlasti ajastu hõngule hästi mõjunud ja etendusele omalt poolt lisandväärtust andnud. Kuna võrdlusmomenti selle eelduse kinnitamiseks ei ole, siis võib-olla lahmin niisama. ☺

Igatahes oli meil seda etendust kavas vaadata terve perega. Poisid võtsin peamiselt tegelikult sellepärast kaasa, et Marek Tiits on Ugala kodulehe aintele Sakalas kirjutanud järgmist: "Selliseid lugusid peab rääkima, lihtsalt peab. "Etturid" on tükk, mille soovitan ajalooõpetajatel lastele õppeprogrammi osaks teha." Mõtlesin siis minagi, et ei jõua seda nüüd küll ära oodata, millal ajalooõpetaja selle etenduse avastab ja haarasin härjal sarvist. Teine põhjus poiste teatrisse vedamiseks oli loomulikult jätkuv teatripisiku süstimine. Ma tõesti hinges loodan, et lapsepõlve kasvatuse tulemusena tulevad nad tulevikus mõnikord ise sellele mõttele, et läheks teatrisse. Ilmselget raamtulugejaid neist ei tule (nutt ja hala minu poolt), aga äkki kasvavad siis vähemalt väikest viisi teatrisõltalsed. Lootus jääb!

Nüüd aga etendusest. Lavastuse aluseks on Eno Raua 1968. aastal kirjutatud raamat "Etturid", mis räägib metsavendadeks hakkamisest. Kui eelmise etendusega etendati õhtu jooksul laval 150 aastat, siis seekord "ainult" viis aastat. Etendus algas igati rõõmsates toonides, kus kolm sõpra - Valdur (Karl Robert Saaremäe), Agu (Martin Mill) ja Heiki (Ringo Ramul) tunnevad ennast hästi, naeravad ja naudivad Valduri pruudi Saima (Ilo-Ann Saarepera) pererahva poolt pakutavat toitu, seejuures tõmmati ka lõõtsa (mulle ikka nii meedlib kui näitlejad pilli mängivad ☺) ja lauldi. Kui aga hoovile ilmus punaväelane, kes maha lasti, siis ei jäänudki muud üle kui metsa pageda. Sellest kõik need järgnevad sündmused alguse saavadki ning viib röövimisteni, enese kaotamiseni, lootusetuseni ning lõpuks isegi järjekordse mõrvani. Loomulikult ei puudu loos ka armastus, mis toob samuti probleeme kaasa, kuid on ometi lootuskiireks noorte jaoks. 

Näitlejatööd olid üsna tasemel, kuigi kedagi eraldi esile tõsta ma ei tahakski. Pinget saalis kruvis kindlasti poiste punkris reduatmine ning seal joomise ning kindlasti ka tuleviku teadmatuse tõttu kaasnenud tülid, sest sellised olukorrad väljuvad tihtilugu kontrolli alt. Ma ise tundsin enim kaasa Ringo Ramuli kehastatud Heikile, kes suutis mingil põhjusel haletsust äratada. Kuidagi eriti kahju hakkas temast siis kui ta sidesse koju helistama läks. Samas pean ütlema, et teised kaks poissi pigem muutusid etenduse jooksul antipaatseks, kuigi oleks pidanud ju samu tundeid tekitama nagu Heiki, sest elu hammasrataste vahele jäid nad kõik ühtemoodi. Ju siis ikka olid nii palju erinevad karakterid. Agu (Martin Mill) puhul oli see isegi selge, sest oma kaaslase peskmine, isegi kui see tundub sel hetkel õigustatuna, ei leia minu silmis heakskiitu. Valdur aga... ma ei tea, mida oli tema tegelaskujus, mis ei olnud sümpaatne. Ma ei teagi, kas see oli Saima venna pärast, tema tegevuste pärast või millegi muu pärast, aga ei olnud head tunnet. Siit aga järeldus, ilmselt olid ikkagi rollide kehastused nii palju ehedad, et selliseid tundeid tekitasid. 

Samuti tundsin kaasa Ilo-Ann Saarepera kehastatud Saimale, kelle armastus hakkas tasapisi tuhmuma, sest Valduri metsas redutamine hakkas väsitama ja ega see normaalne elu selliselt ju ei olnud. Ega tolle aja noortel polnudki kerge. Naisnäitlejatest mainiksin ära veel Laura Kalle, kelle Sõstramäe Helve oli just täpselt selline veidi "uhke" tüdruk, kes kohalikud noormehed närvi ajas, aga samas Heikile silma hakkas.  

Etendus kindlasti ei idealiseeri metsavendlust, pigem vastupidi. Küll mõtlen ma, et kas see röövimine, tapmine ja muu negatiivsena kujutatu oli tingitud Eno Raua raamatus sellest, et see oli kirjutatud nõukogude ajal. Ma ei usu, et keegi tollel ajal ja isegi peale taasiseseisvumist  tegelikult metsavendlust sellisena nägi. Pigem olid need mehed ikka kangelase staatuses, vähemalt rahva südames.   

Mida siis poisid arvasid? Enne etendust hakkasin uurima, et palju nad üldse metsavendadest teavad. Midagi nagu teadsid, aga ei saa öelda, et seda just palju oleks olnud. Kiiruga siis sai neid eelnevalt "valgustatud" ja kavalehtegi lisaks tudeeritud. Ma loodan, et sellest oli ka abi. 15-aastasele etendus meeldis ja ütles, et oli täitsa huvitav ja sai isegi veidi naerda. Kohe 14-aastaseks saav seevastu ikka kohati igavles, kuid nentis, et teine vaatus oli parem. Kuna laval paugutati püssi ikka korralikult, siis tukkuma jääda ei lastud kellelgi. ☺ Nii et kokkuvõttes võib poiste hinnangu pealt vist öelda, et Harju keskmine?

 

Allikas: Ugala Teater




reede, 23. oktoober 2020

Lehman Brothers

Külastus: 29.09.2020

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 09.09.2020


Varakevadel otsisin netist teatripileteid ja vaatasin, et vaat kui huvitav, Lehman Brothersitest tehakse etendus. Mõtlesin, et olgu mis ta siis on, aga majandusinimesena peaks seda ikka kaema minema. Ostsingi ehku peale piletid ära, sest etendus polnud veel esieetendunudki ning seega oli tegemist põrsas kotis ostuga. Piletid jäid ootele, eriolukord tuli peale, etendus ei esietendunudki ja teatrisse ka ei saanud. Nii pakutigi samade piletite ümber vahetamist septembri lõppu. No mul vahet polnud, etendusest ei teadnud endiselt midagi, sest esietendustki polnud olnud. Lõpuks see esietendus tomus, kus mina küll ei käinud, aga kiidulaulu hakkas igast allikast tulema - alates Danzumehe postitusest ja lõpetades kultuurisaatega "OP". Kui palju kiidetakse, muutun mina skeptiliseks.... Nii ka seekord. Õnneks selgus, et skeptilisuseks polnud põhjust ja etendus oli püstijala apalausi väärt. Braavo!

Teatrisse minemise ajaks olin juba teada saanud mitut asja. Esiteks, et etendus kestab neli tundi. Okei, pole esimene kord 4 ja isegi rohkem tunde teatris istuda. Teiseks, et laval etendatakse ca 150 aastat. See pani kukalt sügama, aga suurendas uudishimu. Kolmandaks, et näitlejaid on ainult kolm. Nojah, vendi oli ka kolm. Aga siiski... Kolm?!?! Ja seejuures 150 aastat?!?!? Huvitav, huvitav...  

See 150 aastat jutustati lavalt kolme näitlejaga väga edukalt ära, kusjuures mängust ei puudunud naised ega ka lapsed. Samuti andis see hea läbilõike Ameerika ajaloost. Väga kihvtilt lavastatud ja ka eteldud. Kõik kolm - Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast - olid hoos. Eriti eredalt jäid meelde Guido Kangur väikse poisina, pruudikandidaadist Priit Võigemast ja klaverikunsti "armastav" torisev Mait Malmsten. Tegelikult oli neid meeldejäävaid hetki etenduses kordades ja kordades rohkem, aga ma ei hakka spoilerdama. Minge ise teatrisse! ☺ Igatahes ma ei märganud kordagi, et näitlejad oleksid nn üle nurga lasknud. Kõik oli filigraanselt paigas. Ei puudunud ka sümboolika. Kasvõi see Priidupoolne twistimine viimases vaatuses. Väga tähendusrikas. 

Kindlasti ei saa etenduse juures alahinnata ka muusika rolli. Lisaks näitlejatele oli laval veel muusikutest trio - Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner. Nende roll ei olnud tegelikult näitlejate omast väiksem, kuigi nad olid ainult taustajõud. 

Ma arvan, et see etendus saab järgmisel aastal parima lavastuse tiitli või õigemini vist antakse välja parima lavastaja tiitel. Hendrik on selle igati ja õigustatult ära teeninud ja ma oleksin väga-väga imestunud kui see tiitel seekord talle ei tule, sest ma arvan, et seda etendust sellel aastal üle trumbata on keeruline.  Tõeliselt vägev teatrielamus.


Allikas: Eesti Draamateater