reede, 23. oktoober 2020

Lehman Brothers

Külastus: 29.09.2020

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 09.09.2020


Varakevadel otsisin netist teatripileteid ja vaatasin, et vaat kui huvitav, Lehman Brothersitest tehakse etendus. Mõtlesin, et olgu mis ta siis on, aga majandusinimesena peaks seda ikka kaema minema. Ostsingi ehku peale piletid ära, sest etendus polnud veel esieetendunudki ning seega oli tegemist põrsas kotis ostuga. Piletid jäid ootele, eriolukord tuli peale, etendus ei esietendunudki ja teatrisse ka ei saanud. Nii pakutigi samade piletite ümber vahetamist septembri lõppu. No mul vahet polnud, etendusest ei teadnud endiselt midagi, sest esietendustki polnud olnud. Lõpuks see esietendus tomus, kus mina küll ei käinud, aga kiidulaulu hakkas igast allikast tulema - alates Danzumehe postitusest ja lõpetades kultuurisaatega "OP". Kui palju kiidetakse, muutun mina skeptiliseks.... Nii ka seekord. Õnneks selgus, et skeptilisuseks polnud põhjust ja etendus oli püstijala apalausi väärt. Braavo!

Teatrisse minemise ajaks olin juba teada saanud mitut asja. Esiteks, et etendus kestab neli tundi. Okei, pole esimene kord 4 ja isegi rohkem tunde teatris istuda. Teiseks, et laval etendatakse ca 150 aastat. See pani kukalt sügama, aga suurendas uudishimu. Kolmandaks, et näitlejaid on ainult kolm. Nojah, vendi oli ka kolm. Aga siiski... Kolm?!?! Ja seejuures 150 aastat?!?!? Huvitav, huvitav...  

See 150 aastat jutustati lavalt kolme näitlejaga väga edukalt ära, kusjuures mängust ei puudunud naised ega ka lapsed. Samuti andis see hea läbilõike Ameerika ajaloost. Väga kihvtilt lavastatud ja ka eteldud. Kõik kolm - Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast - olid hoos. Eriti eredalt jäid meelde Guido Kangur väikse poisina, pruudikandidaadist Priit Võigemast ja klaverikunsti "armastav" torisev Mait Malmsten. Tegelikult oli neid meeldejäävaid hetki etenduses kordades ja kordades rohkem, aga ma ei hakka spoilerdama. Minge ise teatrisse! ☺ Igatahes ma ei märganud kordagi, et näitlejad oleksid nn üle nurga lasknud. Kõik oli filigraanselt paigas. Ei puudunud ka sümboolika. Kasvõi see Priidupoolne twistimine viimases vaatuses. Väga tähendusrikas. 

Kindlasti ei saa etenduse juures alahinnata ka muusika rolli. Lisaks näitlejatele oli laval veel muusikutest trio - Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner. Nende roll ei olnud tegelikult näitlejate omast väiksem, kuigi nad olid ainult taustajõud. 

Ma arvan, et see etendus saab järgmisel aastal parima lavastuse tiitli või õigemini vist antakse välja parima lavastaja tiitel. Hendrik on selle igati ja õigustatult ära teeninud ja ma oleksin väga-väga imestunud kui see tiitel seekord talle ei tule, sest ma arvan, et seda etendust sellel aastal üle trumbata on keeruline.  Tõeliselt vägev teatrielamus.


Allikas: Eesti Draamateater


kolmapäev, 23. september 2020

Kauka jumal

 Külastus: 08.09.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Margo Teder

Esietendus: 14.11.2019


Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kui VAT Teatri kodulehele ilmus uus etendus "Kauka jumal", siis ma teadsin, et seda pean mina näha saama. Nimelt lapsena vanaema juures maal olles ei olnud sealne riiulis olev raamatuvalik just ülemäära lai, aga minusugune lugemishull vajas raamatuid. Eks ma siis neid sealt otsast lugesin. Teiste hulgas oli August Kitzbergi "Valitud teosed", milles oli  mitmeid tema näidenid, sh "Kauka jumal". Nii ma siis igal suvel neid lugesin ja muu hulgas elasin ka Mogri Märdi traagikale kaasa. Lapsepõlvest nagu mäletan mingit Endla Teatri telelavastust ka ähmaselt, aga võin eksida. Äkki ajan "Mikumärdiga" segi. Seega oli ju ilmselge, et kui keegi selle lavale toob, siis tuleb seda vaatama minna. Kevadel ei õnnestunud pileteid saada ja lõpuks tuli ka eriolukord peale, aga septembri alguseks olid mõned piletid veel olemas ja nii me sammud teatri poole taas seadsime. 

Margo Teder on loo toonud mõnusalt tänapäeva. Lugu kulges tempokalt ja mulle meeldis, kuidas see lavastatud oli. Indrek Taalma oli nagu Mogri Märdiks loodud. Eriti meeldis mulle, kuidas ta mängis lisaks kogu kehale ka oma miimikaga. See oli väga ilmekas ning kuna istusime üsna ees ning VAT Teatri saal on nagunii üsna väike, siis oli seda ka hea jälgida. Ja siis see tema rahalugemine - ma ei tea, kes selle mõtte peale tuli seda just nii teha, kas ta ise oma karakteriloomises või lavastaja, aga see oli väga tasemel. Väike detail, aga nii ilmekas ja tegelikult isegi nilbe, et sööbis mulle mällu ja ajas ka naerma.

Elina Reinold meeldib mulle üha enam ja enam. Kui ta kunagi noor näitleja oli, siis ta oli mulle miskipärast veidi antipaatne, aga mida aeg edasi, seda küpsem ja ägedam. 👍 Seekord oli tal kaks rolli - Anu ja Mogri Märdi naine Mari. Väga erinevad karakterid. Anu puhul mõtlen, et kuigi ma ei ole ühtegi saadet "Selgeltnägijate tuleproov" vaadanud, aga mõningad tegelased sealt on ajakirjandusest ikka läbi käinud, siis Anu oli sealt saatest välja astunud oma trummi ja sulgedega. Ilmselt taotluslikult. Kui Anu oli konkreetsem ja sihikindel maalähedane naine, siis Mari seevastu oli selline rikka mehe naine, ütleks, et isegi tibi, kes ajas ka oma asja ja seejuures isegi ignoreeris oma meest. Mulle tundus, et meest oligi talle vaja rahakoti pärast. Need karakterid olid laval täiesti erinevad ja hästi välja mängitud. 

Laval oli lisaks minu jaoks tundmatu näitleja. Nimelt mängis nii Leena kui ka Miili rolli noor näitlejatar Karolin Jürise. Samuti erinevad rollid ja hästi välja kantud. Üks rikka mehe tütar, kes on harjunud kõike saama, mida tahab ja teine tubli tööinimene ja sihikindel noor naine. Isegi kõnnak muutus ühest rollist teise minnes. Minu jaoks meeldiv üllatus näitlejate ridades ja jään huviga ootama tema uusi rolle. 

Lisaks mängisid etenduses veel Meelis Põdersoo (noor Märt, politseinik) ja Ago Soots (Masa Ants ja Peeter Pärn). Üllatas Meelise lõõtsa mängimise oskus. Mulle tundub, et meie paljud näitlejad on nii mitmegi varjatud andega. ☺ Ago mind väga ei üllatanud,  aga ette ka midagi ei heida. 

Lisaks oli hea, et piletikontroll hoiatas ette laval tulistamisets. Mulle ei meeldi need paugutamised ikka kohe üldse. Olin küll ette valmistatud, aga toolil hüppasin ikkagi. Jäin etendusega väga rahule ja veel järgmisel päevalgi mõtlesin rahahullusele ja Mogri Märdi traagikale. Jõuame taas sinna, et surisärgil pole taskuid ja raha kedagi tegelikult õnnelikuks ei tee.


Allikas: VAT Teater





Agulihärrad

Külastus: 06.08.2020

Teater: Teater Kilk

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 14.03.2020


Avastasin, et olen selle postituse jätnud üles laadimata, kuigi oli ammu juba valmis. 

"Agulihärrade" etendus pidi etenduma juba kevadel, aga koroona tõttu lükkus see edasi. Mulle see isegi sobis ja märgates, et nad tulevad Lõuna-Eestisse Moostesse just sellel ajal kui mina sealkandis olen, siis polnud pikka mõtlemist. Mida siin ikka mõelda on kui laval on kaks minu lemmiknäitlejat (Argo Aadli ja Indrek Ojari) ning dramaturg-lavastaja on samuti üks mu lemmikutest (Diana Leesalu).  Pealegi oli suvi ju mul etenduste poolest väga lahja, sest koroona tegi oma töö. Etendusi nagu oli küll, aga need olid kas mul juba nähtud, välja müüdud või siis ei kõnetanud mind. Mitu etendust, kuhu mul oli pilet ostetud, jäi suisa ära või lükkus edasi. Ei mäletagi suve, mil ma nii vähe oleks teatris käinud... 

Nüüd aga tagasi tulles "Agulihärrade" juurde pean nentima, et see oli üks igavesti muhe õhtupoolik. Diana ise oli uksel piletikontrolliks ja laval jagus nii laulu kui ka nalja. Minu jaoks olid need 30ndate laulud muidugi üsna üheülbalised ja sarnase viisiga (mitte kõik), aga tuligi siis hoolega sõnu kuulata, sest need ikka erinesid. Olulised olid kindlasti ka kostüümid. Juba ainuüksi need veidi lühikeste säärtega ülikonnapüksid ajasid suu muigele, Argo Kaera-Jaani kostüümist rääkimata ja lõpetades Indreku kleidiga. 

Argo ja Indrek olid tasemel nagu ikka. Argol oli vuntsidega mingi probleem (võib-olla teadlikult?), sest erinevates sketšides tükkisid need eest ära tulema ja kui ta sukkpükste müüjat mängis, siis pistis nad need lõpuks üldse taskusse. Reegel, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud, siin ei kehtinud. ☺  

Indrekust jäi enim meelde "Santa Lucia" laulutöötlus. See oli ikka väga hea. Üldse laulab Indrek hästi, mis oli mulle natuke üllatus, kuigi ma vist olen teda varem ka laulmas kuulnud, aga kindlasti mitte nii palju ühekorraga.

Väga meeldis mulle Indreku ja Argo arutelu arstidena inimloomuse üle. Samuti Argo kehstatud džinn ja küsimustele vastamine. Enim jäi meelde küsimus, et milline inimene valetab kõige rohkem. Vastus: see kes keldrist üles tulles laulab, et ma tulen taevast ülevalt. Neid küsimusi, mille peale saal naerda rõkkas, aga oli veel ja veel. 

Kokkuvõttes oli väga lahe naeruteraapia mõnusate muusikaliste vahepaladega. 👍 


Allikas: Teater Kilk








laupäev, 22. august 2020

Tema taevaliku Õnneküla potitehas

Külastus: 23.07.2020

Teater: Ajateater

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 15.07.2020


Ajateater on minu jaoks uus teater, kuigi nagu selgus, tegutseb juba aastaid. Oluline oli aga hoopis see, et üle vääääga pika aja sai taas päriselt teatrisse minna. Seadsimegi sammud (õigemini autorattad) Ohtu mõisa poole. Olin üsna veendunud, et ma pole seal käinud, aga parklasse jõudes oli kõik kuidagi väga tuttav. Lõpuks mõtlesime välja, et etendust "Preili Julie" mängiti samas kohas. 

Mind huvitas, kuidas täidetakse see 50%-line saali täituvuse nõue ja distantsi hoidmine, sest eesruumis, kus oli kohvik, ei olnud küll mingit distantsi hoidmist ja rahvast tundus ka paljuvõitu. Selgus, et seda ei täidetudki. Saal oli puupüsti täis ning distantsi hoidmisest polnud juttugi. See mind tegelikult ei häirinudki, häiris aga see, et kuigi pääsesime saali esimeste seas, olid suur hulk kohti keskmises osas juba nn broneeritud....

Nüüd aga etendusest. Eks lugu oli ju iseenesest tuttav ja baseerus Peet Vallaku novellil Epp Pillarpardi potitehasest, kus kaks meest võistlevad nii naise südame kui ka potitehases meistri positsiooni saamise pärast. Kui rahvas alles saali vooris, istus Pääru Oja suits hambus juba laval ning voolis hoolega kaussi. Päris huvitav oli teda jälgida ning etenduse alguseks oligi kauss valmis. ☺

Etendus ise minu jaoks venis, sest olid kuidagi pikavõitu stseenide vahelised pausid ja eks stseenides endas oli ka pikki pause (mis iseenesest ongi vist sellele etendusele omane). Neid pause ei suutnud minu jaoks päästa ka hea muusika ja päris kihvt valguse mäng. Pausid aitasid kindlasti suhteprobleemidel paremini ja dramaatilisemalt esile kerkida, aga lõpptulemusena oli mul ikkagi tunne kunstlikust venitamisest. Etendus kestis kokku 2 tundi ja selle sees 30 minutit vaheaega. Vägisi on tunne, et oleks vabalt võinud 1 tundi ja 20 minutisse ära mahutada ja poleks sellist venitamise tunnet jäänud. 

Näitlejatele ei heida ma midagi ette. Pääru mängitud Jass oligi just selline süüdimatu sellike nagu olema peab, veidi äkilise, kuid sanas tundliku loomuga, kuid just selline nagu Epule meeldib ja minu hinnagul emainstinkid esile kutsub. Peab ütlema, et seejuures ka väga osavate kätega voolimises. ☺

Tarvo Sõmeri poolt kehastatud Mihkel oli vastand Jassile - vastutustundlikum, jõrmim ja meistri ambitsiooniga. Tegelikult jäigi mulle see mõistatuseks, kummast tal oli raskem loobuda, kas Epust või potitehasest. Tarvo mängitud armukadedushood olid veenvad ja hästi välja mängitud. Päärust erinevalt ta voolida tegelikult ei osanud, aga pettis ära ka sellega. 

Epu osatäitja Katrin Valkna oli minu jaoks võõras nimi, aga mängimise mõttes ta meeldis mulle. Meeltesegadus ja sisemine võitlus süda vs mõistus pärast joonistus päris hästi välja. Tema tunded Jassi suhtes olid siiski minu arvates kohati emainstinktist tingitud ja vajadusest hoolitseda selle "äbariku" eest, kes ei suuda endale saapaidki jalga osta. Samas Mihkli suhtes kerkis esile mõistuse hääl ning see peegeldus ka tema pilgus ja olemuses. 

Tore oli üle pika aja teatris käia, aga etendus ise oli minnu jaoks liiga rahulik ja veniv, oleks tahtnud lühemalt, siis oleks võinud vabalt rahulik olla. ☺ 




teisipäev, 16. juuni 2020

Eriolukord ja teater

Nüüd pole juba päris pikka aega saanud teatris käia. Uskumatu, mida üks viirus võib teha ja kuidas sõna otseses mõttes kogu riigis juhtme seinast välja tõmmata. Mina sõltlasena tunnen igatahes väga puudust, et saaks jälle istuda teatrisaalis ja nautida teatritegijate tööd. Eks eriolukorra ajaks on ka üritatud erinevaid variante nn teatriskäiguks pakkuda (nt portaaliteater.ee, digiteater.ee, Youtube kanal The Shows must go on! jne), aga läbi ekraani ei ole tunne ikka sama, mis saalis näitlejatega sama õhku hingates ning saali reaktsioone tajudes. Seda enam, et pidevalt on segavaid faktoreid ning ka aega napib. See, et kodus olles saab etenduse pausile panna ja vahepeal nt telefonikõnele vastata, ei ole mitte plussiks. ☺ Samas, eks kehval ajal tuleb leppida sellega, mida kätte saab ja nii ka mina ikka mõne etenduse läbi ekraani ära vaatasin.

Järgmine nimekiri on lihtsalt statistilisel eesmärgil ja pigem selleks, et kunagi hiljem meenutada, et sai ka nii... Panen vaatamise järjekorras.
  1. "Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat" - Andrew Lloyd Webberi muusikali ekraniseering aastast 1999. Polnud näinud ja oli päris vahva. Muusika oli hea nagu Webberi puhul ikka, kuigi minu jaoks mitte tema parim teos. 
  2. "Eriolukord ruudus" - see oli peaaegu nagu päriselt teatrisse minek stand upi vaatama ning siin ei saanud midagi poole pealt pausile panna ja nt kööki võileiba tegema minna. Etendus oleks võinud olla pikem, aga naljades oli äratundmisrõõmu, samas kui mõni nali oli ka veel nn liiga varajane. Aga aitäh Henrikule toreda pooltunni eest! Mina sain küll tuju heaks. 
  3. "Ema oli õunapuu" - Ugala etendus, mida tahtsin isegi vaatama minna. See on minu arvates just selline etendus, kus tuleb saalis istuda ja ei tohi ringi sahmida. Ma olin erinevatel põhjustel sunnitud etenduse kaks korda pausile panema, aga vaadatud sain. Harju keskmine, aga tore, et ära nägin.
  4. "Phantom of the Opera" - sedakorda oli tegemist muusikali 25. aastapäeva esitusega Royal Albert Hallis. Kuna "Ooperifantoom" on minu lemmikmuusikal ning olen seda korduvalt ka live's vaadanud (Vanemuise etendust 3 korda  ning korra Londonis Your Majesty's Theatre's), siis mul puudub selle muusikali osas igasugune kriitikameel ning seekord oli kõik jälle viimase peal. ☺
  5. "Aadam ja Eeva" - VAT Teatri ballett. VAT Teater mulle meeldib, aga see etendus polnud minu maitsele. Saalis oleks ehk teine tunne jäänud, aga läbi ekraani ja õhtul hilja tuli uni peale ning erilisi emotsioone ei tekitanud.
  6. "Peko" - see Vanemuise etendus jäi mul omal ajal vaatamata ja mul on hea meel, et õnnestus ära näha. Eks vabas õhus Setomaal oleks fiiling midagi muud, aga meeldis mulle ka läbi ekraani. Oli laulu, oli nalja ja oli palju seto keelt. Oli kindlasti vallatum kui "Obinitsa", mille puhul tabasin ennast veel mitu päeva hiljemgi selle pere ja küla saatuse peale mõtlemast. 
  7. "Love never dies" - Andrew Lloyd Webberi muusikal, mis on järg "Ooperifantoomile". Imeline muusika! Lõpus valasin pisaragi. Vanemuine võiks mängukavva võtta. ☺ Kahju, et neid Webberi muusikale Youtube'i kanalil The Shows must go on! ainult kaks päeva vaadata saab, nii oleks tahnud seda muusikali veel vaadata. 
  8. "Andrew Lloyd Webber: The Royal Albert Hall Celebration" - sedakorda oli tegemist kontsertettekandega, millega tähistati Andrew 50. sünnipäeva. Oli ikka ilus ja võimas küll. Kuna aasta oli siis 1998, oli Antonio Banderas veel noor ja ilus. ☺
  9. "Medeia" - Vanemuise etendus, mille suhtes mul olid kahetised tunded. Üks osa minust tahtis teatrisse vaatama minna, sest kriitikute poolt ju kiideti, kuid teine osa oli kahtleval seisukohal. Nüüd on siis nähtud. Ilmselgelt on tegemist etendusega, mis tahab teatris kohalolu. Polnud päris minu etendus, aga sobis vaadata küll. 
  10. "By Jeeves" - taas kanalilt The Shows must go on! Polnud just muusikal, pigem farss, kus oli paar laulu, kuigi need olid tõesti Webebri loodud. Oli paras jant ja farssidest olen mina välja kasvanud ehk need ei kõneta  mind enam ammu, kuigi kunagi noorena meeldisid väga. Siiski pean tunnistama, et paar kohta pani selles etenduses mind muigama, nii et kõige hullem polnud. 
  11. "Emadepäev Linnateatriga" - nii armas ja südantsoojendav! Tõesti kihvt oli. Koomilised vahepalad, südamesse minevad lood ja laulud. Olen alati teadnud, et Vaarik üldse ei laula, seekord siis ka siit üllatus. Alo ja Indreku sketš pani mind kõva häälega naerma, kuigi olin sarnase sketšiga "Hecuba pärast" kokku puutunud. Maskide lugu meeldis ja Argo ning Helene suure saali ehitus ajas ka naerma. Anne poolt loetud ema kiri tütrele tõi jällegi klombi kurku ning lõpulaulu ajal tuli isegi pisar silma, sest "varsti jälle näeme!". Nii ootan, et saaks juba päriselt näha.
  12. "Emadepäeva erisaade" - Piip ja Tuut TV-st. Eks ta üks paras jant oli, aga suu tõi muigele küll. ☺
  13. "Ird,K" - Tartu Uue Teatri esituses. Mind väga ei kõnetanud, kuigi Nero Urke mängis hästi. Ega ma Iridst just väga palju eelnevalt ei teadnud ka, ainult mõnda fakti. Seega sai ennast etenduse alal paralleelselt haritud Wikipediast. Mõned kohad läbi ekraani vaadates minu jaoks venisid, samas ma arvan, et teatris oleks mõju olnud hoopis midagi muud. See on taaskord näide sellest, et teatris tuleb ikka päriselt käia ja ekraani kaudu saab ainult kolmandiku emotsioonist kätte.
  14. "Cats" - jälle üks kihvtima muusikaga Webberi muusikale. Taas kanalilt The Shows must go on!
  15. "Nii see on (kui teile nii näib) - käisin seda aastad tagasi Linnateatris vaatamas. Väga palju ei mäletanud. Eks ta üks paras Itaalia jant oli ja lõpuks ikkagi ei saanud aru, kes siis oli hull ja kes mitte ehk nii see on kui teile nii näib. ☺
  16. "Tartuffe" - tahtsin seda Draamateatrisse vaatama minna. Jäi minemata, sest natuke hirmutas näidendi autor (Moliere). Pean ütlema, et kahju oli, et ei läinud. Mulle meeldis isegi läbi ekraani. Seega ei maksa eelarvamuste küüsis vaevelda.

No kui nüüd seda nimekirja vaadata, siis polegi ju kõige hullem? Samas, ootan ikkagi kannatamatult, millal saaks kleidi selga tõmmata ja sammud teatri poole seada. Oi, kuidas tahaks päriselt teatrisse!!! Mees muidugi juba ütles, et kui ükskord teatrid avatakse, siis ma vist käin küll iga nädal teatris, et kõik tegemata tagasi teha. ☺ Suveks soetatud teatripiletid kahjuks käiku ei lähe, sest olen juba saanud kirjad etenduste edasi lükkamise teatega, aga tundub, et hiljemalt septembrist (loodan siiski, et juba varem) saab jälle sammud teatrisse seada.

Varsti jälle näeme!

esmaspäev, 4. mai 2020

Märter

Külastus: 28.02.2020
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Ervin Õunapuu
Esietendus: 13.10.2018

Lastesse tuleb ka teatripisikut süstida. Kui lapsena teatris ei käi, siis äkki ei tule täiskasvanuna selle pealegi, et võiks minna. Mina igatahes üritan lapsi teatrisse vedada mitu korda aastas. Kahjuks on teismelistele valik kehvavõitu, aga miskit ikka leidub. Mulle tundus, et Endla "Märter" võiks olla just üks nendest etendustest, mis sobib nii täiskasvanule kui ka teismelistele. Seetõttu saigi teekond Pärnusse ette võetud.

Etendus oli päris hea ja mõtlemapanev. Üksikema poolt kasvatava Benjamin (Sander Rebane) on leidnud endale usu ning seda kõige äärmuslikumas mõttes, kus kogu elu dikteerib piibel Seejuures ei põrku ta tagasi ei teiste ärakasutamisest kui ka süüdi lavastamisest, sest usub, et nii on õige. Tegelikult ei taganeks ta isegi mõrvast... Tegemist oli seega täieliku esktremistiga.

Sander Rebane sobis Benjamini rolli nagu valatult. Temast õhkus tõelist fanatismi, ta oli teismelisetele omaselt tõre ning see "kõige targem" ja loomulikult on ju kogu maailm tema vastu. Ta oli tegelikult üsna ebameeldiv tegelane. Muu hulgas kasutas ära oma klassikaaslast Georgi (Lauri Mäesepp), kes arvas, et on Benjaminis endale sõbra leidnud. Georgil sõpru polnud, vaid ta oli tagakiusatav oma jalgade ebaühtlase pikkuse pärast. Muidugi see, kuidas nad üritasid usuga Georgi jalgu ühepikkuseks kasvatada, oli isegi koomiline. Piilusin selle stseeni juures laste poole. Oskar raputas pead ja hoidis otsaesisest kinni, et kuidas nad nii rumalad saavad olla. ☺ Küll tundus mulle, et ta ennast sellest jalgade teemast väga puudutada ei lasknud, kuigi natuke pelgasin, et kuidas see mõjub.

Karin Tammaru kehastatud ema oli tüüpiline hoolitsev ja silmaklappidega ema. Rabeledes mitme koha peal töötada, ei olnud tal tegelikult aega oma lapse jaoks, küll uskus ta oma lapsest, nagu emad ikka, ainult parimat. Isegi kui toimus õpetaja Roth (Ireen Kennik) süüdistamine ebasündsas käitumises, ei kahelnud ta kordagi oma pojas, kuigi vihjed kahtluste kohta oli õhus küll ja küll. Õpetajast oli mul aga kahju, sest ta ju nii püüdis Benjaminist aru saada ja teda aidata, aga selle asemel sai ta noa selga.

Koolidirektor (Tambet Seling) ja kehalise kasvatuse õpetaja (Priit Loog) olid etenduse koomilisemad kujud. Neist esimene elas oma mullis ja oli parasjagu ebameeldivalt libe tüüp (laste jaoks tuli sellelt tegelaskujult ka veidi nalja), siis Priidust oli tehtud muskleid pumpav, aga ajusid mitte väga palju kasutav tegelane. Mõlemad kandsid oma rolli hästi välja.

Lõpp oli veidi ootamatu, eriti Benjamini ja Georgi vahel juhtunu, kuigi eks etenduse tegevus kogu aeg rullus sinnapoole. Juba ainuüksi see seik oleks võinud koolidirektori ja ema silmad avada... Võib-olla lõpuks avaski, aga seda meile enam ei näidatud. ☺

Ma soovitaks etendust keskkooli õpilastele kindlasti. 6. klassi omale jäi veidi rakseks, kuigi ta kommentaar oli, et normaalne, kuigi need piibli osad olevat olnud igavad. 8. klassi oma sai paremini aru. Küll tuleb tunnistada, et lastel oleks igal juhul kasuks tulnud veidi suurem elukogemus ja ka teadmised usust.



Allikas: Endla

esmaspäev, 13. aprill 2020

Kommuun

Külastus: 18.02.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 07.12.2019

Avastasin, et mul on postitus küll valmis, aga jäänud postitamata. Eks kogu see koroona jama tuli peale ning muud mõtted mõlkusid meeles ja nii ta jäigi. Eks praegune olukord on minusuguse teatrihooliku jaoks paras väljakutse, aga eks tuleb siis leida lahendusi netist Portaaliteatri või Webberi  muusikalide näol. Kinoteatergi teeb stand-up'i Toidupanga toetuseks. Seega päris teatrita olema ei pea. See pole küll päris see, mis teatrisse minna, aga parem pool muna kui tühi koor. Peaasi, püsigem kodus ja seljatagem see viirus! Nüüd siis aga etendusest.

Detsembris esietendus Linnateatris taas Elmo Nüganeni lavastus, sedakorda "Kommuun". Vahepeal hakkaski juba tekkima tunne, et kuu esimesel päeval ei olegi enam pileteid jahtida, sest kõik Linnateatri etendused on juba nähtud, aga õnneks nad prodtseerivad juurde ning praeguseks hetkeks on juba tekkinud/tekkimas 4 etendust (3 nendest küll alles nn tulekul etendused, mille nägemist peab küll nüüd ootama), mida sihtida. See on tore, sest tegemist on ikkagi mu lemmikteatriga.

"Kommuuni" puhul ei pidanud ma pettuma. Näitlejatööd olid tugevad ja ka lavastus meeldis. Kuna osatäitjaid oli palju, siis kõigist ei kirjuta, aga mõnest eredamast kindlasti. Lugu algab sündmusega, kus Erik (Indrek Ojari) saab päranduseks maja. Abikaasa Annaga (Hele Kõrve) otsustavad nad luua sinna kommuuni, kus oleks toredad, ilusad ja tolerantsed inimesed. Suhteliselt naiivne mõtlemine minu arvates. Ega selleski loos ei jäänud probleemid tulemata. Kui algul oli kõik ilus ja kena, siis mingil hetkel tekkis armukolmnurk, mis lõi tasakaalu paigast ning viis peaaegu kommuuni lagunemiseni. Eks ta lõpuks mingis osas ju laguneski, kuigi mitte täielikult.

Minu jaoks tegi väga tugeva rolli Hele Kõrve. Tema muutumine kogu etenduse jooksul oli hämmastav. Alguse ülevoolavast ja üliõnnelikust naisest sai etenduse lõpuks muserdatud ja depressiooni all looka vajunud naine. Minu arvates läks ta näost ka järjest hallimaks. Ma ei tea kui palju siin aitas grimm kaasa, aga muutumine oli ka kehakeeles ja kõnelemises simnähtav. Ma küll ei mõistnud tema tegelast ehk miks ta piinles ning sealt minema ei läinud ja tegi seda alles oma lapse (Aurora Aleksandra Künnapas) survel? Ma kujutan ette, et sellest august oli  tal lõpuks päris raske välja rabeleda, aga see on juba teine lugu. Ja üldse - kes paneb lapse sellisesse olukorda?

Aurora Aleksandra Künnapas oli väga tubli Eriku ja Anna tütre Freja rollis. Tema oligi tegelikult lõpuks minu jaoks etenduse keskne tegelane. Ta mängis tõesti hästi ja usutavalt. Mul oli temast väga kahju, kui ta üritas selles kommuunis oma kohta leida, samal ajal kui ema ja isa maadlesid oma probleemidega. See oli ikka päris meeleheitlik katse panna isa valima enda ja teise naise vahel ning isa valik oli muu kui ta ootas. Hämmastav oli minu jaoks Freja lõpustseenis tehtud valik, aga samas kui järele mõelda, siis oli see isegi loogiline, sest ta oli ju suure osa oma reaalsest elust elanud selles kommuunis.

Indrek Ojari tegelaskuju ei sümpatiseerinud mulle, kuigi ta ise kuulub mu lemmiknäitlejate hulka. Samas oli see roll minu arvates tema varasematest rollidest erinev ja avas mingi uue tahu temas. Ta oli kohati ikka väga julm... Kasvõi see, et ta Emma (Sandra Uusberg) kommuuni tõi. Eks ta seadis oma huvid esikohale, aga seda enam on küsitav, et miks ta üldse seda kommuuni asja ajama hakkas.

Nii tore oli taas Marko Matveret laval näha. Ma ei ole teda väga ammu näitlejana üles astumas näinud, kuigi ma tean, et ta on üles astunud küll. Ta mängis prantslasest sisserändajat ning tema aktsent ja natuur olid päris koomilised. Mulle meeldis veel, et Elmo oli talle etenudses ka laulmist ette näinud. Eriti meeldis mulle laul pahadest päevadest, mis pani publiku naerma. Tegelikult oli laulu veel ja väga mõnus oli Indrek Ojari ja Rain Simmuli duett "Missis Robinson", mida saatis kitarril Andres Raag ning rattakellal Hele Kõrve.

Veel mainiks Sandra Uusbergi, kes oli tüliõuna seemneks. Ta pole ju enam 20, aga mängis vägagi usutavalt välja naiivsuse, aga samas oli ta üsna ülbe ja ennastimetlev. Temast oli ka kohati kahju, sest näha oli, et ega ta õnnelik seal kommuunis ei olnud. Erikuga koos olles küll, aga kõik, mis sellest väljapoole jäi,  ei tundunud teda just rõõmustavat.

Kas ma ise tahaksin kommuunis elada? Kindlasti mitte, õigemini ma ei tulekski selle mõtte peale. Ma olen muidugi üsna suur individualist, kellel on vaja aeg-ajalt üksi olla, vaja oma ruumi ja  ma ei usu sellistesse "kolhoosidesse". Minu arvates meenutas kogu see asi veidi nõukaaegseid ühiskortereid, kuigi antud juhul hakkasid inimesed vabatahtlikult niimoodi elama, mitte sunniviisiliselt. Samas, eks igaühele oma. ☺ Vaatamata sellele, et mul samastumist ei tekkinud, sain taas positiivse teatrielamuse ja Linnateatri näitlejad on ikka väga head. Ei jõua ära oodata, millal jälle päriselt teatrisse saab.


Allikas: Tallinna Linnateater

esmaspäev, 2. märts 2020

Felicitas

Külastus: 25.02.2020
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Esietendus: 13.02.2020

Tegemist oli minu esmakordse Theatrumi külastusega. Isegi ei oska öelda, miks see nii läinud on, sest teater ise eksisteerib ju juba väga kaua. Kuna "Felicitas" tundus intrigeeriv, saigi pilet soetatud.

"Felicitase" puhul on tegemist Eesti oma ulmekaga, kus koduabiline on inimkujuline robot. Teema pole uus ja ma olen neid robotite lugusid piisavalt lugenud ja filme näinud, mistõttu üllatusi mulle polnud. Näiteks teine Eesti ulmekas ehk "Beatrice" Vanemuises üllatas mind rohkem. Samas on ikkagi tore, et Eestis tehakse autoriteatrit ja püütakse ka siin natuke Sci-Fi-ga tegeleda. Selle eest plusspunkt kirja.

Etendus ise oli üsna etteaimatav (edasine  võib sisladada spoilereid). Koju võetakse robot, kes näeb hea välja, on tark, hea kuulaja, kiidab sind jne. Pole siis ime, et pereisa eelistab roboti seltsi oma naisele, kellega on juba pikka aega koos oldud ja kes pole kunagi millegagi rahul. Robot sai tegelikult ju võetud selleks, et tekiks rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada, aga oh üllatust-üllatust, selle ajaga ei osatudki midagi mõistlikku peale hakata ning üksindus jäi hinge ikkagi. Pealegi tekitas robot juurde veel suhteprobleeme. Mõtlesin, et kas ma ise suudaks roboti peale armukade olla. Vot ei teagi. Kui kaine mõistusega võtta, siis pigem mitte, aga samas nägi ta ju välja nagu inimene, seega, mine sa tea...

Riina Maidre Felicitasena tegi hea rolli ja mulle meeldis tema mäng. Ülejäänud trupp jäi tema kõrval nõrgaks. Eriti kuidagi kunstlik tundus Jana (Liina-Riin Olmaru) ja Tarvi (Jan Uuspõld) tüli, kus nad oma "kaarte" avasid ja mees tunnistas, et ta eelistab robotit. Ma saan aru küll, miks Janal katus sõitma läks, aga see tüli oli ikkagi kuidagi kunstlik ja näieldud ning mulle vaatajana ei tundunud usutav. Mitte, et ma ise paremini oleks osanud seda teha.☺Samas Jana närvilisus roboti suhtes tundus realistlik ehk seal ei olnud ülemängimist. Jan Uuspõllu Tarvi tõi etendusse sisse ka natuke huumorit. Eriti meeldis mulle tema arutelu naiste loogika teemal. See oli päris hea. ☺

Kui Jana sai koju roboti, siis kutsus ta ka sõbrannad (Maria Peterson ja Külli Reinumägi) seda vaatama. Maria Petersoni kehastatud Kaja oli ülevoolav ja naeris palju. Samas oli ta ka õel ning katsetas roboti piire. Minu arvates oli psühholoogiliselt päris hea karakter ja tõi inimloomuse esile. Kohati oli päris ebameeldiv see piiride katsetamine ja oma võimu näitamine, eriti kui sa tead, et vastaspool on programmeeritud mitte vastu hakkama. Külli Reinumägi kehastatud sõbranna oli empaatilisem ja minu jaoks oli selle võrra sümpaatsem. Külli ise aga oli... Külli. Tema on minu jaoks üks nendest näitlejatest, kes on alati ühtemoodi. Võimalik, et ma pole teda piisavalt laval näinud lihtsalt, aga nii palju kui telekaekraanilt või teatris olen näinud, on ta iga kord samasugune.

Kokkuvõttes oli etendus vaadatav, aga minu jaoks keskpärane. Sama arvas mu mees, kes on ulmemaailmaga muidugi oluliselt rohkem sina peal kui mina. Ta võttis asja kokku sõnadega "paras jura". Ma ise nii karm ei oleks.☺ Rahvale tundus aga meeldivat ja naerupahvakuid saalist ikka kostus ning aplaus oli ka tugev. Seega - teatrisse!


Allikas: Theatrum

kolmapäev, 19. veebruar 2020

Evolutsiooni revolutsioon

Külastus: 07.02.2020
Teater: Must Kast
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 05.12.2019

Nagu ma juba varasemalt siin blogis maininud olen, on teater Must Kast mulle südamesse pugenud ja hoian nende tegemistel silma peal. Seega oli ka loogiline valik minna "Evolutsiooni revolutsiooni" vaatama minna, seda enam, et laval olid taas Kaarel Targo, Jaanika Tammaru ja Kristjan Lüüs ning lavastajaks Birgit Landberg. "Peks mõisatallis" nende esituses oli ülihea ja terviklik minu jaoks ning seepärast läksin sarnaste ootustega taas Kanuti Gildi poole. Tegelikult oleks pidanud "peksu" ära unustama ja minema puhta lehena. Praegu läks natuke nii, et ootasin uut "peksu", aga tuli lahjem "peks", mis oli siiski ka hea, kuigi teistmoodi. Teemad olid seekord valusamad, aga nalja sai ning jagus ka mõtlemisainet ehk kas me ikka oleme piisavalt head, ilusad ja osavad ning kas me üldse peaksimegi oma energiat selliste asjade ja mõtete peale kulutama?

Etendus algas muusikale omaselt tohutu karglemisega suurnurgad kõrvuni. Ainuüksi need naeratused olid vaatamist väärt. See oli päris koomiline ja andis juba alguses hea hoo sisse. Kõik, mis järgnes, ei olnud vähem energiamahukas ja -kulukas. Vaene Lüüs, kes pidi kõike seda suhteliselt paksudes pükstes taluma, mille üle ta muidugi ka etenduses kurtis. Lüüsist rääkides - ma ei saanudki aru, kas nn võrgutamise ja kohtingulaulu ajal oli tal päriselt hääl ära või oli ta nii osav rahvast ära petma, et saaks kurta oma raske elu üle. Kuna hiljem oli ta hääl taas tõrrepõhjast põrisev bass, siis kaldun arvama, et tegemist oli näitlejameisterlikkusega, aga mine sa tea...

Teemad, mida laval kajati, olid erinevad. Alates lapse sünnist ja kohtingu võrgutamisest ning lõpetades koduvägivalla ja joomisega. Kohati valusad teemad, aga väga asjakohased tänapäeva maailmas. Eriti kui neid esitatakse läbi naeru ja samas ka pisarate. Erinevad seksipoosid olid algul naljakad, siis panid ennast ebamugavalt tundma (mis ma arvan, et oligi eesmärk) ning lõpuks juba mõtlesin, et see osa võiks ära lõppeda, sest hakkas kuidagi venima ja piinlikkus ainult süvenes. Mõnele noorele oli see ehk isegi nagu õppetunniks. ☺ Teine koht, mis mulle väga ei meeldinud, oli kurbade laulude nutukoor. Kuni teatud hetkeni oli taas muigama panev, aga kui Kaarel põrandal väänlema hakkas, siis oli ikka täiega üle võlli. Kuigi ka see oli arvatavasti taotluslik, lihtsalt mulle ei meeldinud. Muud stseenid olid aga nagu rusikas silmaauku. Eriti meeldis laul süüdi olemisest, peol käimine, debatt, trenni tegemine (oi, see oli nii tuttav, eriti see ülemäärase energiaga treener ☺) jne. Kõik ei tule kohe meeldegi! Lüüsi räppimine oli samuti vaatamisväärsus omaette. Loomulikult ei saa üle ega ümber ka Jaanika oma kehaga mitte rahulolemise teemast. Seegi on ju väga asjakohane tänapäeval.

Igal juhul said näitlejad etenduse lõpuks selja läbimärjaks ning tundus, et hoog ei tahtnud raugeda. Mõtlemisainet aga jagus hilisemakski.

Kokkuvõtvalt oli laval toimunu tõeline energiapomm ning kui on vaja energialaksu saada või vähemalt näha, kuidas teised saavad tõsise füüsilise koormuse nii, et selg märg ning seda mitte treeningsaalis, siis igal juhul soovitan. Samuti ei maksa peljata naeru läbi pisarate. Mõnikord tulebki asjade läbi kõverpeegli vaatamine kasuks. Pealegi - Musta Kasti omad on nii armsad ja sümpaatsed. ☺ Neile tahaks kohe öelda, et jätkake samas vaimus oma julgete eksperimentidega!




Allikas: Teater Must Kast (Gabriela Liivamägi)

esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Enigma variatsioonid

Külastus: 07.01.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Artjom Garejev
Esietendus: 14.12.2019

Uus aasta oli vaevalt nädalakese kestnud kui mina juba istusin oma lemmikteatris - Linnateatris. Oi mulle meeldivad sellised aasta algused. Eriti kui on heal tasemel etendus nagu seekord sattus olema ja ma sain tõelise elamuse.

Laval möllas kaks vanameistrit - Egon Nuter ja Andrus Vaarik. Tegevus toimus üksikul saarel, kus redutas Noberli preemia laureaadist kirjanik, keda tuli intervjueerima ajakirjanik. Ma ei taha spoilerdada, sest see etendus oli tõesti huvitav ja kui ma keerdkäigud ette ära räägin, siis kaob üllatusmoment ära. Igal juhul toimub laval kassi-hiire mäng, millega kaasneb nii mitmeidki üllatavaid pöördeid. Kui ma ühe pöörde isegi ette aimasin, siis lõpp oli küll paras pauk. ☺ Aga see-eest meeldivalt koomiline pauk. Küll ütleks ma nende kahe mehe omavahelist suhtlust vaadates, et igaüks vajab enda kõrvale ikkagi kedagi, olgu see siis sõber või elukaaslane ning olgu ta siis lähedal või kaugel, aga päris üksiku hundina me tegelikkuses ikkagi vastu ei pea.

Mulle tundub, et hetkel on Linnateatris nn Egon Nuteri ajastu ja saabunud on tema hiilgeaeg, mis annab talle kandvaid ja tugevaid rolle. Seda võis täheldada juba tegelikult nii etenduses "Miljonivaade" kui ka etenduses "Kant". Eks Lennu Taadu roll on Egoni jaoks alati oluline olnud (vähemalt vaatajatele) ja sellele rollile omaseid jooni kumab ka teistesse rollidesse, aga Egon toimetas laval ikka nn täie raha eest ning ta on hoos. Oli selline mõnusalt torisev ja veidi kibestunud kirjanik, kes elas oma kujuteldavas armastuses.

Andrus Vaarik meeldis mulle selles rollis ka väga. Ta polnud üldse nii Andrus Vaarik kui ta tavaliselt on või õigemini polnud kuni hetkeni, kus ta naerma hakkas (etenduse osana muidugi). Sellel hetkel tuli lavale Andrus Vaarik, sest tal on lihtsalt nii talle ainuomane naer. Ülejäänud aeg oli ta selline kergelt tossike, allasurutud ja häbelik mees. See väljendus ka tema füüsilises kujus ehk kuidas seisis ja istus ning astus. Mulle väga meeldis, kuidas ta seda mängis.

Kui nüüd ülejäänud aasta teatririndel kulgeb sarnaste elamustega, siis tuleb kindlasti üks ütlemata hea teatriaasta! ☺

P.S. Tuleb ennast valmis panna ka ehmatusteks, sest laval paugutatakse püssi mitmeid kordi ja ma ikka esimesel korral hüppasin ehmatusest päriselt toolil nii, et õlast käis valusutsakas läbi.



Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)