neljapäev, 31. detsember 2020

Aasta kokkuvõte

See aasta on teatri koha pealt olnud ikkagi lahja - ainult 13 etendust + ekraani vahendusel vaadatud etendused (16 + mõned ETV2 pealt, mida ma kirja ei pannudki), mis ei ole siiski samaväärne teatris käimisega. Aga eks see aasta oligi eriline ja tuleb seda nii lihtsalt võtta. Samas kui kõik need etendused kokku liita, siis väga viriseda nagu ei tohiks. Kindlasti mõjus muidugi vähene etenduste arv hästi minu rahakotile. ☺

Kinno ei jõudnud ka eriti, ainult 4 korda. Oleks siis eriolukorra tõttu raamatuidki jõudnud rohkem lugeda! Kus Sa sellega! Neidki vähem kui tavaliselt ja ainult 16 kokku, millest omakorda 3 veel õhukesed hispaaniakeelsed teosed (ca 30-40 lehekülge ja üsna suures kirjas, mõnes veel pildidki sees!), mis nagu ei annagi raamatu mõõtu hästi välja. Hispaania keele harjutamise mõttes olid need muidugi ainut kasuks ning raamat on raamat. 

Mida ma siis ikkagi tegin kui kõik rääkisid kui palju raamatuid jõuti lugeda ja puhata ja aed pole kunagi nii korras olnud jne. Mina ei jõudnud midagi, aga see-eest sai kõvasti tööd tehtud ja sinna ilmselt see aeg läkski. Kas see on nüüd hea või halb, ei tea, aga ka tööalaselt on olnud huvitav aasta.

Ma loodan, et järgmine aasta hakkavad asjad normaliseeruma. Esimesed kaks etendust, kuhu mul piletid olid soetatud, on küll juba edasi lükatud, aga ehk peale seda saab hakata taas normaalsemalt liiklema ja kultuuri tarbima. Samuti tahaks rohkem raamatuid lugeda. Tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Elame-näeme.☺

Igal juhul head vana-aasta lõppu ja hästi toredat ning teatrirohket uut aastat! Olge hoitud!






Püstijalukomöödia 2.0

 Külastus: 26.11.2020

Teater: Kinoteater

Lavastaja: grupitöö

Esietendus: ei leidnud


Väike naer peab olema igas päevas, ka koroonaajastul. Pikalt ei tahakski kirjutada, sest pealkiri räägib enda eest. Naeruteraapia oli igatahes tagatud. 

Lavalt jooksid oma teemade ja probleemidega läbi Paul Piik (kerge soojendus), Henrik Kalmet (poliitikud said tõmmata, hea oli ikka tema segi ajamine Tanel Kalmetiga, aga kindlasti üle prahi oli Argo Aadli parodeerimine), Kait Kall (pidev mure, et naine petab teda ja natuke liiga palju allapoole vööd nalju), Karl-Andreas Kalmet (keskendus peamiselt autodele ja jalgpallile) ja Tõnis Niinemets (laste kasvatamine ja Tallinn-Tartu kiirtee uue lõigu projekteerimine). Praegugi tuleb naer peale kui sellele õhtule tagasi mõtlen. 

Minu lemmikuteks kujunesid Henrik Kalmet (mulle lihtsalt nii imponeerib kui inimesed suudavad olla eneseiroonilised ja see Argo Aadli, kes on üks minu lemmiknäitlejatest, paroodia oli lihtsalt nii hea) ja Tõnis Niinemets. Viimane küll ületas kõiki teisi oma naljade ja hooga. Siiani ajab naerma, kuidas põdrad teed ületavad, kuidas huntidega keegi üle sama tukti käia ei taha ja kuidas konnad küsivad, et mis truup? ☺ 

Püstijalukomöödia oli täpselt see, mida ootasin ehk korralik kõhutäis naeru igapäevastel teemadel. Aitäh!


Allikas: Kinoteater


Pariisitar

 Külastus: 29.10.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Esietendus: 27.09.2020


Seekord oli taas tegemist etendusega, mis eriolukorra tõttu kevadest sügisesse lükkus. Igal juhul ootasin seda etendust väga ja ei pidanud ootust kahetsema, sest ette rutates võin öelda, et etendus meeldis mulle väga. KUMU saal mulle ei meeldi, aga ega see lõppkokkuvõttes probleemiks ka polnud. 

Tegevus toimub Washingtonis ning võimaldab piiluda poliitika telgitagustesse. Trump sai ikka korralikult hagu. Etenduse keskmes on Chloe (Katariina Tamm), kes on nõus oma mehe (Tanel Saar) edu nimel astuma vägagi ootamatuid samme ning ületama piire, mille eetilisus jätab soovida. Ma pole Katariina Tamme väga laval näinud, pigem ainult läbi teleriekraani. Minu senise kogemuse põhjal on mul temast mulje kui väga üheülbalisest näitlejast, kelle rollid on veidi ülerõhutatult tibilikud. Seekord olid ta ju tibilik küll, aga see roll oli palju sügavam ning palju loomulikum kui ma ootasin. Samuti ei kõnelenud ta tavapärase peenutseva tibi häälega (ma ei oska seda häält teistmoodi nimetada, mida ta varasemalt kasutanud on). Seega oli see vägagi positiivne üllatus ning ta sobis oma rolli hästi. Ma igatahes nautisin seda täiega, eriti neid kohti, kus ta "mask" langes.

Poliitilistesse mängudesse segati veel mõjukas isik, kelle nime ma ei mäleta, aga keda kehastas Margus Prangel. Tal oli natuke sellisem tolam roll või õigemini polnud ta tola, vaid Chloe'i mängukann. Mulle tundus, et ta nautis seda rolli väga. Nii tegelase kui ka näitlejana ja rahvas sai ka naerda. ☺

Samuti haarati võimumängudesse Federal Reserve'i juht, keda kehastas Merle Palmiste ja kes ei saanud arugi kuidas teda mänguvõrku mässiti ning tema tütar (Henessi Schmidt), kes oli ka ootamatult mängu osa, kuid kellel oli siiski minu arvates suurem ja sügavam roll kui välja paista üritati näidata. Ei taha siinkohal spoilerdada. Merle Palmiste puhul meeldis mulle enim tema šokk kohvikus. See oli ikka päris hea. ☺

Minu jaoks oli etenduse keskmeks küsimus, et kui kaugele ollakse üldse valmis minema oma kaasat toetades, ennast seejuures kaotamata. Mulle tundub, et ennast kaotamata seda tegelikult teha ei saa ja kas seejuures suudetakse siis lõpuks ise olla rahuloev ja õnnelik? Pigem mitte... või siis olen mina ikka liiga egoistlik ja selliselt asjadele läheneda ei suuda. Kas ta tegi seda tohutust armastusest oma mehe vastu. Ei usu, pigem oli ta leidnud sellistes mängudes oma igapäevaelu värvi ja hiljem ei saanud enam sellest karussellist välja. Kõigele lisaks veel ka mees - mida tema sellest kõik tegelikult arvab? Ilmselgelt armastas ta oma naist, aga see ei takistanud teda ikkagi abinõuna ära kasutamast. Kas see on ikka tingimusteta armastus või kas sellist armastust üldse eksisteeribki? Seega mõtlemisainet jagus ja nalja sai ka. Julgeksin soovitada küll. 


Allikas: VAT Teater (foto: Siim Vahur)


kolmapäev, 9. detsember 2020

Vanja

 Külastus: 13.10.2020

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Māra Kimele 

Esietendus: 03.10.2020


Mnjah. Ei teagi kohe, mida öelda. It wasn't my cup of tea. Ega ta nüüd nii halb ka polnud, aga kuidagi tühja tundega tulin teatrist ära. Etendus nagu venis ja ei tahtnud kuhugi jõuda... Liim oli puudu ja traagelniidid paistsid ehk rabedavõitu oli. Võimalik, et polnud lihtsalt minu päev (ei taha ju oma lemmikteatrit väga kritiseerida ka) või siis polnud etendus veel piisavalt sisse mängitud. 

Tšehhovi näidendi tegevus oli toodud tänapäeva, õigemini põllumajandusliku perefirma valdustesse, kus käis pidev kurkide sisse tegemine, samas marjade tegemine oli tulemas. Kõik oleks olenud enam-vähem, aga kuidagi nagu ei sobinud see tšehhovlik dialoog sinna kurkide vahele. Jah, maaelu ja linna kontrastid on endiselt olemas ja ehk teravamgi kui Tšehhovi ajal, samuti armastus ja vastuarmastuseta jäämine, aga ikkagi jäi midgi puudu. Samas kui nt Uuevarikul Ülo sõnnikut rooib ja sinna vahele filosofeerib, siis sobib küll. Ei teagi, kas on Ülo tekstid nii palju lihtsamad ja Tšehhovi omad kõrgelennulisemad, aga midagi häiris. Nagu ka see klaver keset saali, mis sinna kurkide vahele kuidagi ei sobinud, kuigi Sandra Uusberg ju mängis päris kenasti. Ma ausalt öeldes ei usu, et kui päriselt keegi tänapäeval klaveri majja toob, mis iganes põhjus selleks siis on, et see paigutatakse plekist kurgipurkide vahele. Võimalik, et see oli väga sügava sümboolse tähendusega, aga kui oligi, siis minu jaoks läks see kaotsi.   

Mulle noored näitlejad meeldivad ja ma alati ootan rõõmuga uusi üllatusi. Seekord aga hakkas mind kohe alguses häirima onu Vanja (Simo Andre Kadastu) vanus. Oli küll habemega, aga silmaümbrused nii siledad ja ei mingit elukogemuse kurdu näos. Ei suutnud ennast ka "vanemaks" mängida ja sellest on kahju. Ehk on ikka asi selles, et esietendusest oli nii vähe aega möödas ja lavakogemust napib, aga midagi jäi igatahes puudu. Mind tegelikult täitsa huvitab, kas see oli lavastaja teadlik valik või oli eesmärk lihtsalt uusi näitlejaid publikule tutvustada. Ma iseenesest ei arva, et Simo oleks halb näitleja. Kindlasti mitte ja seega ootan põnevusega tema uusi rolle. Samas muidugi alati on näitlejaid, kes mulle ei sobi. Elame-näeme.

Teine noor - Kristiin Räägel - jäi mulle meelde juba "Väikeses printsis" rebasena. Ta on kohe kuidagi rebaseliku olekuga. Tema Sonja oli selline tagasihoidlik töörügajast armunund noorik, aga pean ütlema, et jättis veidi veidra mulje oma tagasihoidlikkuses. Nagu kannataks kergekujulise Aspergeri käes... Lisaks oli tema temagi mängus rabedust, aga küll need nurgad ajaga maha lihvitakse. 

Juba kogenud näitlejad olid nagu ikka. Rain Simmul Aleksander Sebrjakovina mängis natuke nagu üle. Kaspar Velberg Mihhail Astrovina oli hoos oma armastatu tähelepanu võitmiseks ja ta meeldis mulle selles etenduses enim. Sandra Uusberg Helena mängis meestega ja särtsu tema ja Kaspari vahel oli küll. Sandra on minu arvates selline näitleja, kes sobibki eelmise ja üle-eelmise sajandi kaunitare mängima. Kahju, et ta nüüd üritati siia tänapäeva kurgipurkide vahele paigutada ja seetõttu läks osa tema võlust kaduma. 

Ma ei tahagi rohkem sellest etendusest kirjutada. Väga moes on asju tänapäevastada, aga mulle tundub, et mõni klassika võiks ikka klassikaks jääda, kui seda tänapäevastamist ei tee just Saša Pepeljajev. ☺


Allikas: Tallinna Linnateater (autor: Siim Vahur)







esmaspäev, 30. november 2020

Etturid

Külastus: 01.10.2020

Teater: Ugala Teater

Lavastaja: Taago Tubin

Esietendus: 27.04.2019


Algselt pidime seda etendust juba suvel vaatama minema ja Albu mõisasse. Suvel jäeti etendus ära ja pakuti asendusetendus sügiseks Tallinnasse. Kodule lähemal, miks ka mitte, kuigi mittetraditsiooniline mängukoht oleks kindlasti ajastu hõngule hästi mõjunud ja etendusele omalt poolt lisandväärtust andnud. Kuna võrdlusmomenti selle eelduse kinnitamiseks ei ole, siis võib-olla lahmin niisama. ☺

Igatahes oli meil seda etendust kavas vaadata terve perega. Poisid võtsin peamiselt tegelikult sellepärast kaasa, et Marek Tiits on Ugala kodulehe aintele Sakalas kirjutanud järgmist: "Selliseid lugusid peab rääkima, lihtsalt peab. "Etturid" on tükk, mille soovitan ajalooõpetajatel lastele õppeprogrammi osaks teha." Mõtlesin siis minagi, et ei jõua seda nüüd küll ära oodata, millal ajalooõpetaja selle etenduse avastab ja haarasin härjal sarvist. Teine põhjus poiste teatrisse vedamiseks oli loomulikult jätkuv teatripisiku süstimine. Ma tõesti hinges loodan, et lapsepõlve kasvatuse tulemusena tulevad nad tulevikus mõnikord ise sellele mõttele, et läheks teatrisse. Ilmselget raamtulugejaid neist ei tule (nutt ja hala minu poolt), aga äkki kasvavad siis vähemalt väikest viisi teatrisõltalsed. Lootus jääb!

Nüüd aga etendusest. Lavastuse aluseks on Eno Raua 1968. aastal kirjutatud raamat "Etturid", mis räägib metsavendadeks hakkamisest. Kui eelmise etendusega etendati õhtu jooksul laval 150 aastat, siis seekord "ainult" viis aastat. Etendus algas igati rõõmsates toonides, kus kolm sõpra - Valdur (Karl Robert Saaremäe), Agu (Martin Mill) ja Heiki (Ringo Ramul) tunnevad ennast hästi, naeravad ja naudivad Valduri pruudi Saima (Ilo-Ann Saarepera) pererahva poolt pakutavat toitu, seejuures tõmmati ka lõõtsa (mulle ikka nii meedlib kui näitlejad pilli mängivad ☺) ja lauldi. Kui aga hoovile ilmus punaväelane, kes maha lasti, siis ei jäänudki muud üle kui metsa pageda. Sellest kõik need järgnevad sündmused alguse saavadki ning viib röövimisteni, enese kaotamiseni, lootusetuseni ning lõpuks isegi järjekordse mõrvani. Loomulikult ei puudu loos ka armastus, mis toob samuti probleeme kaasa, kuid on ometi lootuskiireks noorte jaoks. 

Näitlejatööd olid üsna tasemel, kuigi kedagi eraldi esile tõsta ma ei tahakski. Pinget saalis kruvis kindlasti poiste punkris reduatmine ning seal joomise ning kindlasti ka tuleviku teadmatuse tõttu kaasnenud tülid, sest sellised olukorrad väljuvad tihtilugu kontrolli alt. Ma ise tundsin enim kaasa Ringo Ramuli kehastatud Heikile, kes suutis mingil põhjusel haletsust äratada. Kuidagi eriti kahju hakkas temast siis kui ta sidesse koju helistama läks. Samas pean ütlema, et teised kaks poissi pigem muutusid etenduse jooksul antipaatseks, kuigi oleks pidanud ju samu tundeid tekitama nagu Heiki, sest elu hammasrataste vahele jäid nad kõik ühtemoodi. Ju siis ikka olid nii palju erinevad karakterid. Agu (Martin Mill) puhul oli see isegi selge, sest oma kaaslase peskmine, isegi kui see tundub sel hetkel õigustatuna, ei leia minu silmis heakskiitu. Valdur aga... ma ei tea, mida oli tema tegelaskujus, mis ei olnud sümpaatne. Ma ei teagi, kas see oli Saima venna pärast, tema tegevuste pärast või millegi muu pärast, aga ei olnud head tunnet. Siit aga järeldus, ilmselt olid ikkagi rollide kehastused nii palju ehedad, et selliseid tundeid tekitasid. 

Samuti tundsin kaasa Ilo-Ann Saarepera kehastatud Saimale, kelle armastus hakkas tasapisi tuhmuma, sest Valduri metsas redutamine hakkas väsitama ja ega see normaalne elu selliselt ju ei olnud. Ega tolle aja noortel polnudki kerge. Naisnäitlejatest mainiksin ära veel Laura Kalle, kelle Sõstramäe Helve oli just täpselt selline veidi "uhke" tüdruk, kes kohalikud noormehed närvi ajas, aga samas Heikile silma hakkas.  

Etendus kindlasti ei idealiseeri metsavendlust, pigem vastupidi. Küll mõtlen ma, et kas see röövimine, tapmine ja muu negatiivsena kujutatu oli tingitud Eno Raua raamatus sellest, et see oli kirjutatud nõukogude ajal. Ma ei usu, et keegi tollel ajal ja isegi peale taasiseseisvumist  tegelikult metsavendlust sellisena nägi. Pigem olid need mehed ikka kangelase staatuses, vähemalt rahva südames.   

Mida siis poisid arvasid? Enne etendust hakkasin uurima, et palju nad üldse metsavendadest teavad. Midagi nagu teadsid, aga ei saa öelda, et seda just palju oleks olnud. Kiiruga siis sai neid eelnevalt "valgustatud" ja kavalehtegi lisaks tudeeritud. Ma loodan, et sellest oli ka abi. 15-aastasele etendus meeldis ja ütles, et oli täitsa huvitav ja sai isegi veidi naerda. Kohe 14-aastaseks saav seevastu ikka kohati igavles, kuid nentis, et teine vaatus oli parem. Kuna laval paugutati püssi ikka korralikult, siis tukkuma jääda ei lastud kellelgi. ☺ Nii et kokkuvõttes võib poiste hinnangu pealt vist öelda, et Harju keskmine?

 

Allikas: Ugala Teater




reede, 23. oktoober 2020

Lehman Brothers

Külastus: 29.09.2020

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 09.09.2020


Varakevadel otsisin netist teatripileteid ja vaatasin, et vaat kui huvitav, Lehman Brothersitest tehakse etendus. Mõtlesin, et olgu mis ta siis on, aga majandusinimesena peaks seda ikka kaema minema. Ostsingi ehku peale piletid ära, sest etendus polnud veel esieetendunudki ning seega oli tegemist põrsas kotis ostuga. Piletid jäid ootele, eriolukord tuli peale, etendus ei esietendunudki ja teatrisse ka ei saanud. Nii pakutigi samade piletite ümber vahetamist septembri lõppu. No mul vahet polnud, etendusest ei teadnud endiselt midagi, sest esietendustki polnud olnud. Lõpuks see esietendus tomus, kus mina küll ei käinud, aga kiidulaulu hakkas igast allikast tulema - alates Danzumehe postitusest ja lõpetades kultuurisaatega "OP". Kui palju kiidetakse, muutun mina skeptiliseks.... Nii ka seekord. Õnneks selgus, et skeptilisuseks polnud põhjust ja etendus oli püstijala apalausi väärt. Braavo!

Teatrisse minemise ajaks olin juba teada saanud mitut asja. Esiteks, et etendus kestab neli tundi. Okei, pole esimene kord 4 ja isegi rohkem tunde teatris istuda. Teiseks, et laval etendatakse ca 150 aastat. See pani kukalt sügama, aga suurendas uudishimu. Kolmandaks, et näitlejaid on ainult kolm. Nojah, vendi oli ka kolm. Aga siiski... Kolm?!?! Ja seejuures 150 aastat?!?!? Huvitav, huvitav...  

See 150 aastat jutustati lavalt kolme näitlejaga väga edukalt ära, kusjuures mängust ei puudunud naised ega ka lapsed. Samuti andis see hea läbilõike Ameerika ajaloost. Väga kihvtilt lavastatud ja ka eteldud. Kõik kolm - Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast - olid hoos. Eriti eredalt jäid meelde Guido Kangur väikse poisina, pruudikandidaadist Priit Võigemast ja klaverikunsti "armastav" torisev Mait Malmsten. Tegelikult oli neid meeldejäävaid hetki etenduses kordades ja kordades rohkem, aga ma ei hakka spoilerdama. Minge ise teatrisse! ☺ Igatahes ma ei märganud kordagi, et näitlejad oleksid nn üle nurga lasknud. Kõik oli filigraanselt paigas. Ei puudunud ka sümboolika. Kasvõi see Priidupoolne twistimine viimases vaatuses. Väga tähendusrikas. 

Kindlasti ei saa etenduse juures alahinnata ka muusika rolli. Lisaks näitlejatele oli laval veel muusikutest trio - Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner. Nende roll ei olnud tegelikult näitlejate omast väiksem, kuigi nad olid ainult taustajõud. 

Ma arvan, et see etendus saab järgmisel aastal parima lavastuse tiitli või õigemini vist antakse välja parima lavastaja tiitel. Hendrik on selle igati ja õigustatult ära teeninud ja ma oleksin väga-väga imestunud kui see tiitel seekord talle ei tule, sest ma arvan, et seda etendust sellel aastal üle trumbata on keeruline.  Tõeliselt vägev teatrielamus.


Allikas: Eesti Draamateater


kolmapäev, 23. september 2020

Kauka jumal

 Külastus: 08.09.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Margo Teder

Esietendus: 14.11.2019


Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kui VAT Teatri kodulehele ilmus uus etendus "Kauka jumal", siis ma teadsin, et seda pean mina näha saama. Nimelt lapsena vanaema juures maal olles ei olnud sealne riiulis olev raamatuvalik just ülemäära lai, aga minusugune lugemishull vajas raamatuid. Eks ma siis neid sealt otsast lugesin. Teiste hulgas oli August Kitzbergi "Valitud teosed", milles oli  mitmeid tema näidenid, sh "Kauka jumal". Nii ma siis igal suvel neid lugesin ja muu hulgas elasin ka Mogri Märdi traagikale kaasa. Lapsepõlvest nagu mäletan mingit Endla Teatri telelavastust ka ähmaselt, aga võin eksida. Äkki ajan "Mikumärdiga" segi. Seega oli ju ilmselge, et kui keegi selle lavale toob, siis tuleb seda vaatama minna. Kevadel ei õnnestunud pileteid saada ja lõpuks tuli ka eriolukord peale, aga septembri alguseks olid mõned piletid veel olemas ja nii me sammud teatri poole taas seadsime. 

Margo Teder on loo toonud mõnusalt tänapäeva. Lugu kulges tempokalt ja mulle meeldis, kuidas see lavastatud oli. Indrek Taalma oli nagu Mogri Märdiks loodud. Eriti meeldis mulle, kuidas ta mängis lisaks kogu kehale ka oma miimikaga. See oli väga ilmekas ning kuna istusime üsna ees ning VAT Teatri saal on nagunii üsna väike, siis oli seda ka hea jälgida. Ja siis see tema rahalugemine - ma ei tea, kes selle mõtte peale tuli seda just nii teha, kas ta ise oma karakteriloomises või lavastaja, aga see oli väga tasemel. Väike detail, aga nii ilmekas ja tegelikult isegi nilbe, et sööbis mulle mällu ja ajas ka naerma.

Elina Reinold meeldib mulle üha enam ja enam. Kui ta kunagi noor näitleja oli, siis ta oli mulle miskipärast veidi antipaatne, aga mida aeg edasi, seda küpsem ja ägedam. 👍 Seekord oli tal kaks rolli - Anu ja Mogri Märdi naine Mari. Väga erinevad karakterid. Anu puhul mõtlen, et kuigi ma ei ole ühtegi saadet "Selgeltnägijate tuleproov" vaadanud, aga mõningad tegelased sealt on ajakirjandusest ikka läbi käinud, siis Anu oli sealt saatest välja astunud oma trummi ja sulgedega. Ilmselt taotluslikult. Kui Anu oli konkreetsem ja sihikindel maalähedane naine, siis Mari seevastu oli selline rikka mehe naine, ütleks, et isegi tibi, kes ajas ka oma asja ja seejuures isegi ignoreeris oma meest. Mulle tundus, et meest oligi talle vaja rahakoti pärast. Need karakterid olid laval täiesti erinevad ja hästi välja mängitud. 

Laval oli lisaks minu jaoks tundmatu näitleja. Nimelt mängis nii Leena kui ka Miili rolli noor näitlejatar Karolin Jürise. Samuti erinevad rollid ja hästi välja kantud. Üks rikka mehe tütar, kes on harjunud kõike saama, mida tahab ja teine tubli tööinimene ja sihikindel noor naine. Isegi kõnnak muutus ühest rollist teise minnes. Minu jaoks meeldiv üllatus näitlejate ridades ja jään huviga ootama tema uusi rolle. 

Lisaks mängisid etenduses veel Meelis Põdersoo (noor Märt, politseinik) ja Ago Soots (Masa Ants ja Peeter Pärn). Üllatas Meelise lõõtsa mängimise oskus. Mulle tundub, et meie paljud näitlejad on nii mitmegi varjatud andega. ☺ Ago mind väga ei üllatanud,  aga ette ka midagi ei heida. 

Lisaks oli hea, et piletikontroll hoiatas ette laval tulistamisets. Mulle ei meeldi need paugutamised ikka kohe üldse. Olin küll ette valmistatud, aga toolil hüppasin ikkagi. Jäin etendusega väga rahule ja veel järgmisel päevalgi mõtlesin rahahullusele ja Mogri Märdi traagikale. Jõuame taas sinna, et surisärgil pole taskuid ja raha kedagi tegelikult õnnelikuks ei tee.


Allikas: VAT Teater





Agulihärrad

Külastus: 06.08.2020

Teater: Teater Kilk

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 14.03.2020


Avastasin, et olen selle postituse jätnud üles laadimata, kuigi oli ammu juba valmis. 

"Agulihärrade" etendus pidi etenduma juba kevadel, aga koroona tõttu lükkus see edasi. Mulle see isegi sobis ja märgates, et nad tulevad Lõuna-Eestisse Moostesse just sellel ajal kui mina sealkandis olen, siis polnud pikka mõtlemist. Mida siin ikka mõelda on kui laval on kaks minu lemmiknäitlejat (Argo Aadli ja Indrek Ojari) ning dramaturg-lavastaja on samuti üks mu lemmikutest (Diana Leesalu).  Pealegi oli suvi ju mul etenduste poolest väga lahja, sest koroona tegi oma töö. Etendusi nagu oli küll, aga need olid kas mul juba nähtud, välja müüdud või siis ei kõnetanud mind. Mitu etendust, kuhu mul oli pilet ostetud, jäi suisa ära või lükkus edasi. Ei mäletagi suve, mil ma nii vähe oleks teatris käinud... 

Nüüd aga tagasi tulles "Agulihärrade" juurde pean nentima, et see oli üks igavesti muhe õhtupoolik. Diana ise oli uksel piletikontrolliks ja laval jagus nii laulu kui ka nalja. Minu jaoks olid need 30ndate laulud muidugi üsna üheülbalised ja sarnase viisiga (mitte kõik), aga tuligi siis hoolega sõnu kuulata, sest need ikka erinesid. Olulised olid kindlasti ka kostüümid. Juba ainuüksi need veidi lühikeste säärtega ülikonnapüksid ajasid suu muigele, Argo Kaera-Jaani kostüümist rääkimata ja lõpetades Indreku kleidiga. 

Argo ja Indrek olid tasemel nagu ikka. Argol oli vuntsidega mingi probleem (võib-olla teadlikult?), sest erinevates sketšides tükkisid need eest ära tulema ja kui ta sukkpükste müüjat mängis, siis pistis nad need lõpuks üldse taskusse. Reegel, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud, siin ei kehtinud. ☺  

Indrekust jäi enim meelde "Santa Lucia" laulutöötlus. See oli ikka väga hea. Üldse laulab Indrek hästi, mis oli mulle natuke üllatus, kuigi ma vist olen teda varem ka laulmas kuulnud, aga kindlasti mitte nii palju ühekorraga.

Väga meeldis mulle Indreku ja Argo arutelu arstidena inimloomuse üle. Samuti Argo kehstatud džinn ja küsimustele vastamine. Enim jäi meelde küsimus, et milline inimene valetab kõige rohkem. Vastus: see kes keldrist üles tulles laulab, et ma tulen taevast ülevalt. Neid küsimusi, mille peale saal naerda rõkkas, aga oli veel ja veel. 

Kokkuvõttes oli väga lahe naeruteraapia mõnusate muusikaliste vahepaladega. 👍 


Allikas: Teater Kilk








laupäev, 22. august 2020

Tema taevaliku Õnneküla potitehas

Külastus: 23.07.2020

Teater: Ajateater

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 15.07.2020


Ajateater on minu jaoks uus teater, kuigi nagu selgus, tegutseb juba aastaid. Oluline oli aga hoopis see, et üle vääääga pika aja sai taas päriselt teatrisse minna. Seadsimegi sammud (õigemini autorattad) Ohtu mõisa poole. Olin üsna veendunud, et ma pole seal käinud, aga parklasse jõudes oli kõik kuidagi väga tuttav. Lõpuks mõtlesime välja, et etendust "Preili Julie" mängiti samas kohas. 

Mind huvitas, kuidas täidetakse see 50%-line saali täituvuse nõue ja distantsi hoidmine, sest eesruumis, kus oli kohvik, ei olnud küll mingit distantsi hoidmist ja rahvast tundus ka paljuvõitu. Selgus, et seda ei täidetudki. Saal oli puupüsti täis ning distantsi hoidmisest polnud juttugi. See mind tegelikult ei häirinudki, häiris aga see, et kuigi pääsesime saali esimeste seas, olid suur hulk kohti keskmises osas juba nn broneeritud....

Nüüd aga etendusest. Eks lugu oli ju iseenesest tuttav ja baseerus Peet Vallaku novellil Epp Pillarpardi potitehasest, kus kaks meest võistlevad nii naise südame kui ka potitehases meistri positsiooni saamise pärast. Kui rahvas alles saali vooris, istus Pääru Oja suits hambus juba laval ning voolis hoolega kaussi. Päris huvitav oli teda jälgida ning etenduse alguseks oligi kauss valmis. ☺

Etendus ise minu jaoks venis, sest olid kuidagi pikavõitu stseenide vahelised pausid ja eks stseenides endas oli ka pikki pause (mis iseenesest ongi vist sellele etendusele omane). Neid pause ei suutnud minu jaoks päästa ka hea muusika ja päris kihvt valguse mäng. Pausid aitasid kindlasti suhteprobleemidel paremini ja dramaatilisemalt esile kerkida, aga lõpptulemusena oli mul ikkagi tunne kunstlikust venitamisest. Etendus kestis kokku 2 tundi ja selle sees 30 minutit vaheaega. Vägisi on tunne, et oleks vabalt võinud 1 tundi ja 20 minutisse ära mahutada ja poleks sellist venitamise tunnet jäänud. 

Näitlejatele ei heida ma midagi ette. Pääru mängitud Jass oligi just selline süüdimatu sellike nagu olema peab, veidi äkilise, kuid sanas tundliku loomuga, kuid just selline nagu Epule meeldib ja minu hinnagul emainstinkid esile kutsub. Peab ütlema, et seejuures ka väga osavate kätega voolimises. ☺

Tarvo Sõmeri poolt kehastatud Mihkel oli vastand Jassile - vastutustundlikum, jõrmim ja meistri ambitsiooniga. Tegelikult jäigi mulle see mõistatuseks, kummast tal oli raskem loobuda, kas Epust või potitehasest. Tarvo mängitud armukadedushood olid veenvad ja hästi välja mängitud. Päärust erinevalt ta voolida tegelikult ei osanud, aga pettis ära ka sellega. 

Epu osatäitja Katrin Valkna oli minu jaoks võõras nimi, aga mängimise mõttes ta meeldis mulle. Meeltesegadus ja sisemine võitlus süda vs mõistus pärast joonistus päris hästi välja. Tema tunded Jassi suhtes olid siiski minu arvates kohati emainstinktist tingitud ja vajadusest hoolitseda selle "äbariku" eest, kes ei suuda endale saapaidki jalga osta. Samas Mihkli suhtes kerkis esile mõistuse hääl ning see peegeldus ka tema pilgus ja olemuses. 

Tore oli üle pika aja teatris käia, aga etendus ise oli minnu jaoks liiga rahulik ja veniv, oleks tahtnud lühemalt, siis oleks võinud vabalt rahulik olla. ☺ 




teisipäev, 16. juuni 2020

Eriolukord ja teater

Nüüd pole juba päris pikka aega saanud teatris käia. Uskumatu, mida üks viirus võib teha ja kuidas sõna otseses mõttes kogu riigis juhtme seinast välja tõmmata. Mina sõltlasena tunnen igatahes väga puudust, et saaks jälle istuda teatrisaalis ja nautida teatritegijate tööd. Eks eriolukorra ajaks on ka üritatud erinevaid variante nn teatriskäiguks pakkuda (nt portaaliteater.ee, digiteater.ee, Youtube kanal The Shows must go on! jne), aga läbi ekraani ei ole tunne ikka sama, mis saalis näitlejatega sama õhku hingates ning saali reaktsioone tajudes. Seda enam, et pidevalt on segavaid faktoreid ning ka aega napib. See, et kodus olles saab etenduse pausile panna ja vahepeal nt telefonikõnele vastata, ei ole mitte plussiks. ☺ Samas, eks kehval ajal tuleb leppida sellega, mida kätte saab ja nii ka mina ikka mõne etenduse läbi ekraani ära vaatasin.

Järgmine nimekiri on lihtsalt statistilisel eesmärgil ja pigem selleks, et kunagi hiljem meenutada, et sai ka nii... Panen vaatamise järjekorras.
  1. "Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat" - Andrew Lloyd Webberi muusikali ekraniseering aastast 1999. Polnud näinud ja oli päris vahva. Muusika oli hea nagu Webberi puhul ikka, kuigi minu jaoks mitte tema parim teos. 
  2. "Eriolukord ruudus" - see oli peaaegu nagu päriselt teatrisse minek stand upi vaatama ning siin ei saanud midagi poole pealt pausile panna ja nt kööki võileiba tegema minna. Etendus oleks võinud olla pikem, aga naljades oli äratundmisrõõmu, samas kui mõni nali oli ka veel nn liiga varajane. Aga aitäh Henrikule toreda pooltunni eest! Mina sain küll tuju heaks. 
  3. "Ema oli õunapuu" - Ugala etendus, mida tahtsin isegi vaatama minna. See on minu arvates just selline etendus, kus tuleb saalis istuda ja ei tohi ringi sahmida. Ma olin erinevatel põhjustel sunnitud etenduse kaks korda pausile panema, aga vaadatud sain. Harju keskmine, aga tore, et ära nägin.
  4. "Phantom of the Opera" - sedakorda oli tegemist muusikali 25. aastapäeva esitusega Royal Albert Hallis. Kuna "Ooperifantoom" on minu lemmikmuusikal ning olen seda korduvalt ka live's vaadanud (Vanemuise etendust 3 korda  ning korra Londonis Your Majesty's Theatre's), siis mul puudub selle muusikali osas igasugune kriitikameel ning seekord oli kõik jälle viimase peal. ☺
  5. "Aadam ja Eeva" - VAT Teatri ballett. VAT Teater mulle meeldib, aga see etendus polnud minu maitsele. Saalis oleks ehk teine tunne jäänud, aga läbi ekraani ja õhtul hilja tuli uni peale ning erilisi emotsioone ei tekitanud.
  6. "Peko" - see Vanemuise etendus jäi mul omal ajal vaatamata ja mul on hea meel, et õnnestus ära näha. Eks vabas õhus Setomaal oleks fiiling midagi muud, aga meeldis mulle ka läbi ekraani. Oli laulu, oli nalja ja oli palju seto keelt. Oli kindlasti vallatum kui "Obinitsa", mille puhul tabasin ennast veel mitu päeva hiljemgi selle pere ja küla saatuse peale mõtlemast. 
  7. "Love never dies" - Andrew Lloyd Webberi muusikal, mis on järg "Ooperifantoomile". Imeline muusika! Lõpus valasin pisaragi. Vanemuine võiks mängukavva võtta. ☺ Kahju, et neid Webberi muusikale Youtube'i kanalil The Shows must go on! ainult kaks päeva vaadata saab, nii oleks tahnud seda muusikali veel vaadata. 
  8. "Andrew Lloyd Webber: The Royal Albert Hall Celebration" - sedakorda oli tegemist kontsertettekandega, millega tähistati Andrew 50. sünnipäeva. Oli ikka ilus ja võimas küll. Kuna aasta oli siis 1998, oli Antonio Banderas veel noor ja ilus. ☺
  9. "Medeia" - Vanemuise etendus, mille suhtes mul olid kahetised tunded. Üks osa minust tahtis teatrisse vaatama minna, sest kriitikute poolt ju kiideti, kuid teine osa oli kahtleval seisukohal. Nüüd on siis nähtud. Ilmselgelt on tegemist etendusega, mis tahab teatris kohalolu. Polnud päris minu etendus, aga sobis vaadata küll. 
  10. "By Jeeves" - taas kanalilt The Shows must go on! Polnud just muusikal, pigem farss, kus oli paar laulu, kuigi need olid tõesti Webebri loodud. Oli paras jant ja farssidest olen mina välja kasvanud ehk need ei kõneta  mind enam ammu, kuigi kunagi noorena meeldisid väga. Siiski pean tunnistama, et paar kohta pani selles etenduses mind muigama, nii et kõige hullem polnud. 
  11. "Emadepäev Linnateatriga" - nii armas ja südantsoojendav! Tõesti kihvt oli. Koomilised vahepalad, südamesse minevad lood ja laulud. Olen alati teadnud, et Vaarik üldse ei laula, seekord siis ka siit üllatus. Alo ja Indreku sketš pani mind kõva häälega naerma, kuigi olin sarnase sketšiga "Hecuba pärast" kokku puutunud. Maskide lugu meeldis ja Argo ning Helene suure saali ehitus ajas ka naerma. Anne poolt loetud ema kiri tütrele tõi jällegi klombi kurku ning lõpulaulu ajal tuli isegi pisar silma, sest "varsti jälle näeme!". Nii ootan, et saaks juba päriselt näha.
  12. "Emadepäeva erisaade" - Piip ja Tuut TV-st. Eks ta üks paras jant oli, aga suu tõi muigele küll. ☺
  13. "Ird,K" - Tartu Uue Teatri esituses. Mind väga ei kõnetanud, kuigi Nero Urke mängis hästi. Ega ma Iridst just väga palju eelnevalt ei teadnud ka, ainult mõnda fakti. Seega sai ennast etenduse alal paralleelselt haritud Wikipediast. Mõned kohad läbi ekraani vaadates minu jaoks venisid, samas ma arvan, et teatris oleks mõju olnud hoopis midagi muud. See on taaskord näide sellest, et teatris tuleb ikka päriselt käia ja ekraani kaudu saab ainult kolmandiku emotsioonist kätte.
  14. "Cats" - jälle üks kihvtima muusikaga Webberi muusikale. Taas kanalilt The Shows must go on!
  15. "Nii see on (kui teile nii näib) - käisin seda aastad tagasi Linnateatris vaatamas. Väga palju ei mäletanud. Eks ta üks paras Itaalia jant oli ja lõpuks ikkagi ei saanud aru, kes siis oli hull ja kes mitte ehk nii see on kui teile nii näib. ☺
  16. "Tartuffe" - tahtsin seda Draamateatrisse vaatama minna. Jäi minemata, sest natuke hirmutas näidendi autor (Moliere). Pean ütlema, et kahju oli, et ei läinud. Mulle meeldis isegi läbi ekraani. Seega ei maksa eelarvamuste küüsis vaevelda.

No kui nüüd seda nimekirja vaadata, siis polegi ju kõige hullem? Samas, ootan ikkagi kannatamatult, millal saaks kleidi selga tõmmata ja sammud teatri poole seada. Oi, kuidas tahaks päriselt teatrisse!!! Mees muidugi juba ütles, et kui ükskord teatrid avatakse, siis ma vist käin küll iga nädal teatris, et kõik tegemata tagasi teha. ☺ Suveks soetatud teatripiletid kahjuks käiku ei lähe, sest olen juba saanud kirjad etenduste edasi lükkamise teatega, aga tundub, et hiljemalt septembrist (loodan siiski, et juba varem) saab jälle sammud teatrisse seada.

Varsti jälle näeme!