Reede, 21. oktoober 2022

Ukuaru

Külastus: 09.08.2022

Teater: Emajõe Suveteater

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 04.08.2022

Kes siis filmiklassikat ei tea Elle Kulli ja Lembit Ulfsakiga? Lisaks, kui oled näinud Ugala lavastust Karita Vaikjärve ja Meelis Rämmeldiga, siis tahad ju teada, et kuidas Ursula Ratasepp ja Pääru Oja hakkama saavad? Mina küll tahtsin. ☺ Pealegi on mul kuskil mälusopis nagu meeles, et raamatut olen ka lugenud, aga selles ma ei ole päris kindel. Igatahes on raamat öökapil ootamas, et ta kas siis uuesti või alles esmakordselt läbi lugeda, sest minu teada raamat ja film/teater ikkagi erinevad, kuigi põhilugu on sama. 

Emajõe Suveteater leidis "Ukuaru" jaoks ideaalse mängukoha Vooremäel. Asus küll kuskil pärapõrgus keset metsa, aga sinna minemine tasus ennast ära. Laval oli sügavust ja usutavust, võimaldas kaasata ka hobuse ning osa tegevust viia metsa sisse puude varju, nii et sai ainult kuulmise järgi aru, et kuskil käib möll ja pidu ning kägu kukub raal. Väga ehe. Aga eks see Ukuaru ju asuski kuskil keset metsi ja teistest eemal, nii et igati õige koht. 

Etendus ise oli ka oivaline. Osatäitjad olid valitud nagu rusikad silmaauku. Minna ja Aksli omavaheline lavaklapp oli simaga nähtav. Ikkagi hõimlased ju! ☺ Kuigi ega ma ei tea, kas hõimlus tegelikkuses ka rollilahenduses kasuks tuleb või sunnib hoopis rohkem pingutama. Ursula Ratasepp Minnana oli väga selle Minna moodi, keda mina oma vaimusilmas näen ehk kuigi nääpsuke, siis sisemiselt tugev ja iseteadlik naine, kellel on siiski ka oma nõrkuse ja jõuetuse hetked. Minu jaoks oli hästi positiivne, et ta tegi Minnast oma Minna ning ma ei tükkinud üldse Elle Kulliga võrdlema. Pääru Oja Aksliga oli sama lugu. Õigemini kogu lavastus oli pandud niimoodi kulgema, et filmiga  võrdlemine ei tulnud pähegi. ☺ 

Tegelikult on ju "Ukuarul" sisuliselt kolm peategelast - Minna, Aksel ja pill, millega kolmekesi koos elada. Pääru Oja on ikka väga andekas. Seda, et ta kitarri hästi mängib, ma teadsin, aga et ka lõõtspill mingi probleem pole, see tuli üllatusena. Ja siis see muusika... Loomulikult oli peamiseks looks Arvo Pärdi "Ukuaru valss", mis kummitas mitu päeva hiljemgi veel.  

Margus Pranglit oli üle hulga aja tore laval näha. Ta sobis väga hästi Keldriaugu peremeheks.  Karakteri poolest oligi ta selline ühest küljest nagu ontlik ja viisakas, kuid samas teisalt mingil põhjusel eemaletõukav. Tundus selline iga keharakuga mäng ehk kõik see peegeldus nii liigutustes, ilmetes kui ka hääletoonis. Tõeline Keldriaugu kui nii võib öelda! Ei aidanud raha ega Minna väljavaated saada kergema elu peale siin midagi... Kui süda kisub ikka mujale, siis seda ta teeb. Lavastaja poolt oli väga hea leid ka hobuse mängu toomine, kellega siis Margus lavale sõitis. Ega see hobune ehk ülemäära sõnakuulelik ei olnud, aga Margus sai taltsutamisega kenasti hakkama.

Üllatusena osales etenduses kõrvalrollis kitarrivirtuoos Indrek Kruusimaa, kes kehastas külajoodik Jakkot ning minu, kuid ilmselt ka teiste vaatajate rõõmuks mängis ühe loo kitarril. Jakko roll oli mõeldud selliseks koomiliseks vahepalaks. Üks hetk ajas tema tegevus etenduses küll korraks ka segadusse. See juhtus, kui Inderk tuli lavale ja hakkas kukkuma nagu kägu. Rahvas arvas, et nüüd tuleb vaheaeg ning alustas aplausiga. Selgus aga, et need olid hoopis vahepealsed möödunud aastad, mida ta kukkus ning vaheajani läks veel aega. ☺

Lisaks mängisid etenduses veel Garmen Tabor Minna ema, Hannes Kaljujärv Minna isa, Kärt Tamjärv Loreidat ja Marika Barabantšikova tema ema. Samuti olid Minna ja Aksli lastena laval ka kaks pisikest tüdrukut. Nendest rollidest ehk mainiks Loreida ema tegelaskuju, kes oli lisaks Jakkole selle etenduse teine koomiline kuju. Tõusiklikkus ja tütre rikkale mehele panemise soov on üks asi, aga ta tegelaskuju oli minu arust veidi natuke liiga üle võlli koomiline, kuigi see lõpu hullumine oli samas jällegi üsna ehe. Teisalt, äkki suvisel ajal, kui tükk ise on ju pigem tõsisemapoolne, ongi sellist väikest vimkat sisse vaja?  

Kui ma helikujundusest mainisin "Ukuaru valssi", siis selliseid pisinüansse oli seal veel. Väga ehe oli kui sõda algas ja kostus lennukimüra. Tahtmatult tõstsin pilgu taevasse ja pea vajus veidi õlgade vahele, et kas tõesti... sest see oli lihtsalt nii ehe ja samas ka nii õõvastav... 

Minule igatahes tundus, et näitlejad mängisid selles etenduses tõeliselt hingega. Kuidagi kohe väga hinge läks. 


Allikas: Emajõe Suveteater





Reede, 30. september 2022

Vihmameister

Külastus: 27.07.2022

Teater: 1Teater

Lavastaja: Erki Aule

Esietendus: 19.07.2022

Vaatasin oma eelviimast postitust, kus oli kirjas, et järgmine etendus on "Kolm musketäri" ja siis nüüd vaatasin oma Instargrami, kuhu ma alati postituse teen kui teatris käin ning selgus, et kuigi musketärie kohta sai juba blogisse kirjutatud, siis unustasin vahepealse käigu ära. Üsna ootamatult sai vahepeal ka Ohtu mõisas käidud. Uus teater nimega 1Teater tegi Tarvo Kralli näol telekas reklaami nende etendusele "Vihmameister" ja kuna etenduse sisu tundus suvesse ja ka Ohtu mõisasse sobivat, siis saigi väga lühikese etteplaneerimisega koos sõpradega piletid ostetud. Polegi vist ammu niimoodi teatris käinud, et pileti ostad 3 päeva enne etendust... 

Ohtu mõis on tore koht, aga iga kord kui ma sinna teatrisse lähen, siis ma pean neid kiruma ja see rikub mu tuju ära. Kaebaks kuhugi, aga pole kuhugi kaevata ka. Seega peab ikka tõsiselt hakkama kaaluma, kas on mõtet sinna minna või mitte, sest ka korralduslik pool on sama oluline kui etendus ise on. Mis mind närvi ajab, on asjaolu, et istumiskohad on nummerdamata, aga kui saali jõuad, selgub, et pool saali on oma tuttavatele reserveeritud. Ja nii iga jumala kord!!! Pange siis kohtadele numbrid, kui nagunii kohta valida ei saa! Nii et Ohtu mõisa mängukohana ma seetõttu ei soovita. 

Nüüd aga etendusest. Laval oli nii mulle teatrilavalt tuttavaid näitlejaid, teleekraanilt tuttavaid, aga ka minu jaoks uusi nägusid. Loos domineerisid kaks peamist probleemi - pikalt kestnud põud ja Lizzie suutmatus endale meest leida, mis paneb muretsema ka tema isa ja kaks venda. Etendus oli mõnusalt suvine tükk, kus oli lugu olemas ja sai ka muheleda. Algus oli ehk veidi mängu poolest rabe, aga see rabedus etenduse jooksul hajus. 

Loo peategelane oli minu jaoks Lizzie (Grete Konksi), kelle elu muutus selle põuasel päeval oluliselt kui nende juurde sattus vihmameister Starbuck (Hardo Adamson). Lizzie karakter meeldis mulle. Selline konkreetne, tark ja iseteadlik naine, kelle oli ühest küljest pigem võrdne partner oma vendadele ja isale, aga samas teisalt ka naiselikult haavatav. Eriti tore oli see stseen, kus ta üritas mängida "võrgutajat" ja samas sa nagu tajusid saalis kui ebamugavalt ta ennast sellisena tunneb ja kui mitte lizzielik see on. Mulle Grete rollilahendus imponeeris. 

Starbuck samas oli ikka väga läbinähtav tegelane, mis aga loo tegelasi isegi vaatamata mõne skeptitsismile ei paistnud morjendavat. Ilmselt on see ikka inimloomusele omane, et kui enam kuskilt midagi loota ei ole, siis haarad viimasestki õlekõrrest. Kindlasti tasub ära märkida Hardo pillimäng ja laul, mis kummitas jupp aega peale etendustki. 

Minu suurim üllataja ja lemmik oli üks vendadest Erik Hermaküla kehastuses, kes tegelikult on ju alles lavaka 1. kursusel, kuigi suvel polnud veel sedagi. Tema mäng oli kuidagi väga loomulik ja ta oli nii vastandlik ja nooruslikult hulljulge võrreldes teise vennaga (Sander Hein), kes pidi kandma farmi juhtimise raskust ning oli kohati ikka väga kibestunud. Erik küll meenutas mulle kangesti üht mu kolleegi (kui sellest hiljem juttu tuli, siis see kolleeg ütles, et tema ema-isa olid sama öelnud ning üks tuttav samuti) ning seda nii välimuselt kui ka olemuselt. Aga jah, Eriku mängu jälgisin kohe erilise hoolega ja ma pean ütlema, et ta on lavale sündinud. Siin vist mängivad ka geenid rolli. ☺ Ilmselt ühe etenduse pealt ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, aga ma ootan põnevusega tema järgmisi rolle.  

Teine, kes mulle ehk enim silma hakkas, oli Rauno Kaibiainen. Tema nimi oli mulle tuttav, aga lavalaudadel ma teda varem pole näinud. Tal oleks võinud lavaaega rohkemgi olla. Minu arvates joonistusid tema puhul hästi välja tema sisemised konfliktid, mis lõpuks siiski leidsid nagu lahenduse, aga ei leidnud ka. Oli selline väliselt karm mees, kes sisemiselt oli tegelikult katki ja otsustusvõimetu enesepettur. 

Kuna nüüd said sisuliselt kõik näitlejad juba ära mainitud, siis lisaksin viimasena siia ka Janek Joosti isa rollis, kes neist kõige kogenuma näitlejana oli kindlasti tasakaalustav jõud ning tugi laval ning aitas kõike tervikuks siduda. 

Oli tore suvine etendus ja ootame siis uue teatri 1Teater uusi lavastusi. Ma loodan, et see ei jäänud ühe projekti teatriks. ☺


Allikas: 1Teater (Facebook)


Neljapäev, 29. september 2022

Kolm musketäri

Külastus: 06.08.2022

Teater: Ugala Teater

Lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus: 17.06.2022

Ca 25 aastat tagasi sain oma esimese suveteatri kogemuse Linnateatri "Kolm musketäri" näol. See oli nii võimas, et püsib siiani vankumatult mu suveetenduste lemmikute tipus. Seega autonina Õisu mõisa poole seades lubasin endale, et ei võrdle ei tookordse etenduse ega lapsepõlveaegse filmiga, kus Mihhail Bojarski peaosas oli. Kui mina lugesin "Kolme musketäri" lapsena ikka korduvalt ja korduvalt (ning alati nutsin, kui Constance surma sai), siis minu lapsed ei tea musketäridest midagi. Järelikult tuleb nende silmaringi avardada, sest lugeda nad ei viitsi, ja nad ka teatrisse kaasa võtta. 

Tegemist oli välietendusega. Kui päeval oli ilm veidi sombune ja isegi veidi tibutas, siis õhtuks ilm selgines ja päikegi tuli välja. Koht ise oli väga hästi valitud. Mitte mõisa kui sellise pärast, sest see nägi veidi väsinud välja ja sisse ka ei lastud, aga lava oli ehitatud ikka väga ilusa vaatega kohta. Kuna istusime keskmises sektoris, siis muidugi terve 1. vaatus paistis päike silma, aga ma sellele vaatamata leian, et koht oli väga hästi valitud. ☺

Etendus ise oli täitsa tore (nagu ütlesin, võrrelda ei maksa). Musketäridest noored olid hoogsad ja energilised ja Mileedi nii ilus ja paheline. Mehe arvates oli Porthos (Oskar Punga) liiga kõhn, sest tal ikkagi kangastus film ka silme ees, aga mina arvan, et filmis oligi Porthos jällegi musketäri kohta liiga kogukas. ☺ See aga selleks.

D'Artagnani mängis minu jaoks uus näitleja Jass-Kalev Mäe, kes sai ilmselt selle etendusega päris korraliku trenni, sest see ringi jooksmine lava taha, mööda lava ja ümber publiku oli päris korralik. Muidu aga oli ta selline noor ja uljas tuulepeast D'Artagnan nagu ikka. Siinkohal muidugi peaksin tegema märkuse, et nimatud musketär ei ole kunagi minu lemmik olnud. Mulle meeldis nii filmis kui ka raamatus hoopis Athos. Martin Milli mängitud Athos oli ka siin veidi vanem ning tasakaalukam. Neljandat musketäri Aramist mängis Alden Kirss. Temaga oli etenduses lemmikssteen, kus ta luges ühesilbilistest sõnadest koostatud luuletust. See oli täitsa naljakas. Kuigi kedagi musketäridest eraldi välja tuua ei taha, sest seal keegi esile ei kerkinud, siis tahaksin kiita lavalist liikumist ja võitlussteene. Kui "Robin Hoodis" olid need kuidagi puised, siis seekord oli kas rohkem harjutatud või näitlejad ise nooremad ning energilisemad, aga kõik oli kuidagi loomulikum ning sujuvam. Samuti oli väga tore leid ratsutamise imiteerimine. Ma usun, et kellelgi ei tekkinud kahtlustki, mis laval toimus, aga mina tahtmatult mõtlesin, et päris hea trenn reie- ja tuharalihastele... ☺ 

Mind üllatas seekord hoopis kuningas Louis XIII, kes oli Silver Kaljula poolt pandud veidi koomilisse võtmesse, mida ta minu ettekujutuses ka oli. Olles Silverit näinud mõnes teises rollis, ütleksin, et see oli midagi muud ja tõi mulle kogu aeg muige näole. 

Mainisin eespool ka Mileedit. Klaudia Tiitsmaa Mileedina mind otseselt oma mänguga ei üllatanud, aga ma nautisin väga tema mängu. Ta oli kuidagi nagu rusikas silmaauku sellesse rolli. Minu arvates võis kohati vaata et päriselt näha, kuidas tal simist "välgud sähvivad". Ma arvan muidugi, et eks Mileedi roll ongi musketäri naistegelaste rollidest kindlasti põnevaim, huvitavaim ja selle mängimine ilmselt nauditav, sest saad endale rohkem lubada kui tagasihoidlikus kuninganna või Constance'i rollis.

Nagu juba eespool mainitud, oli etendus hoogne, aga üsna pikk. Noorem poeg nentis, et talle meeldis küll, aga mõned kohad olid vahepeal tema jaoks veidi venivad ja ta mõtted läksid ikka mujale. Eks tal ei ole ka seda raamatuvaimustust, mis mind kunagi valdas. Minul samas, kellel oli eelmine öö väga napi unega, ei tükkinud küll uni peale. Eks ta selline natuke lastetükk või siis kogupere tükk ehk oli, aga seda üks suveetendus peakski olema. Liiga morbiidsed tükid jäägu talve ootama. 

Allikas: Ugala Teater

Allikas: Ugala Teater



Reede, 15. juuli 2022

Paus... ja vahekokkuvõte

Sattusin loomekriisi. Õde ütleb, et kui blogipidamine tundub kohustusena, siis ei ole mõtet. Hakkas tunduma, aga loobuda nagu ka ei tahaks. Eelkõige pean seda blogi ju enda jaoks, et mida vaadatud on ja mis emotsioone tekitanud on. Seega tuleb võtta mitte kohustusena, kuigi luulehobu hetkel on magavas seisundis ja kuidagi seda juttu tulla ei taha... Lisades sinna ka vahepeal ootamatult kõrge töökoormuse ja pikad tööpäevad, siis polnud ka jaksu midagi veel vabal ajal kirjutada, sest päevaga sai end tööteemadel tühjaks kirjutatud.

Hetkel on mul kirjutamata 13 arvustust. 5 etendust on sellel aastal ära jäänud ja piletid tagasi ostetud, mis tegi kohati teatrikülastuste vahele pikad pausid ja see tõmbas ka veidi kirjutamise motti maha. Täna otsustasin, et taas ree peale saada, ei hakka igast etendusest eraldi postitust tegema. Teen vahepealsetest teatrikülastustest kokkuvõtte ühe postitusena ja edaspidi siis vaatan, kuidas jõuan - kas tulevad kokkuvõtted või ikkagi eraldi postitused. ☺ Mis siin ka pattu salata, kuna mõni etendus on nähtud juba jaanuaris, siis on ka mälestused veidi kustunud, kui just ei olnud mingi väga teravat elamust tekitanud etendus. 

Asun siis peale viimast postitust nähtud etenduste kallale.

  1. Abel Sànchez. Ühe kire lugu (nähtud 16.12.2021, Tallinna Linnateater) - lugu kahest sõbrast ja ühest naisest. Väga teravaid emotsioone ei tekitanud, aga ette heita ka midagi väga ei ole.  Tõnn Lamp sai taas temale omase rolli ehk talle millegipärast anatkse sellised õnnetute armastajate rollid. Maiken Pius oli võluvalt kirglik naine. Minu jaoks selline üllatusteta ja keskpärane lavastus. 
  2. Inspektor tuleb (nähtud 22.01.2022, Vanemuine) - kuna lavastajaks oli Jaanus Rohumaa, siis eelkõige tema pärast sai pilet ostetud. Selle etenduse liigtaksin klassikalise teatri alla. Veidi kriminaalne ja natuke ka müstiline lugu, samas etteaimatavate seostega. Sellele etteaimatavusele vaatamata nautisin näitlejate mängu ja mulle täitsa meeldis.  
  3. Emigrandid (nähtud 22.02.2022, Tallinna Linnateater) - 3 meest ja kaks rolli.☺Minu väga suured kiidusõnad Peeter Tammearule, kelle ümberkehastumine oli vägev. Ühe mehe poolt sai mängitud kaks täiesti erinevat tegelast. Sisu mõttes suhete ping-pong kahe mehe vahel, kes on "vangistatud" samasse keldrikorterisse võõras riigis. Üks neist intellektuaal ja teine lihtne töömees. Natuke kahju hakkas neist kohe. Etendus mulle meeldis.  
  4. Linnade põletamine (28.02.2022, Draamateater) - Ukraina sõda oli neli päeva tagasi alanud... seega oli kuidagi sisemiselt kummaline vaadata seda sõjajärgses 50ndate Tartus toimuvat ning eestlaste-venelaste suhteid. Hingeminev lugu armastusest, sõprusest, lahkuminekutest... Teele Pärnalt tugev roll ja nad sobisid Christopher Rajaveeriga väga hästi ansamblisse. Mulle väga meeldis. 
  5. Õhtused majad (20.03.2022, Rahvusooper Estonia) - Tiit Härmi ballett Mahleri muusikale. Klassikaline ballet vägevate hüpetega, lihtne lugu armastusest ja vaimustav muusika. 
  6. Aviaator (05.04.2022, Tallinna Linnateater) - algus oli paljutõotav ja vaatasin, et siit saab ilmselt päris hea teatrielamuse. Peale ca poolt tundi hakkas ära vajuma. Minu jaoks liiga hetktiline ja raskesti jälgitav. Ei jaksanud etenduse ajal lõppu ära oodata... Kohe kuidagi üldse ei meeldinud ja ei likkinud minuga. Lavastasin seda tükki etenduse ajal peas ümber ja jõudsin järeldusele, et lugu ise on hea, aga lavastaja käekiri ei sobi (tegemist oli külalislavastajaga). ☺ Suur pettumus ja seega ei soovita. Enam ei saaks muidugi ka vaatama minna, seda mängiti ikka väga lühikest aega. Ilmselt teatrikülastajate seas levis kuuldus, et ei tasu minna...   
  7. Niskamäe naised (07.04.2022, Vanemuine) - Soome perekonnasaaga. Lugu armastusest, valikutest ja perekonnast. Kaasahaarav lugu ja 17-aastasele samuti meeldis (sain suisa komplimendi osaliseks: "Sa oskad hästi etendusi valida."). Mulle samuti väga meeldis. Külliki Saldrelt hea roll ja eks sai ta selle ju eest ka näitlejapreemia. Täitsa teenitult. 
  8. Audients (07.06.2022, R.A.A.A.M) - tegevus toimus teatris! Kui teatris on teater, siis on ju topelt teater! Selle peale ütleks kohe hispaania keeles, et me gusta!!! ☺ Võigemastilt ja Kalmetilt ägedad rollid. Selline kassi-hiire mäng, mis läks lõpuks päris pööraseks. Kuigi sisu kohta võiks isegi öelda, et pigem lihtsakene, siis näitlejatöö tegi kõik tasa ja tulin teatrist ära väga hea tujuga ning mugistasin autoski veel naerda. 
  9. Amadeus (15.06.2022, Draamateater) - Miloš Formani film sai mitu Oskarit ning jättis mulle omal ajal sügava mulje (kuigi ma nägin seda vist 90ndatel, sest 80ndate alguses olin ma sellise filmi jaoks veel liiga väike), seega tuleb vaatama minna, kuidas see Salieri ja Mozarti lugu teatrilavale tuuakse. Päris hästi toodi. Malmsten on ikka väga hea näitleja. Sobis nii hästi Salieri rolli ja päris palju teksti tuli tal ikka pähe õppida. Niinemets noore Mozartina oli samuti hea valik. Loos toimuv näitas aga, et tänapäevalgi pole midagi muutunud ja lihtne kadedus ning selja taga ussitamine võib praeguselgi ajal nii mõnegi andeka inimese elu ja karjääri hävitada. Jäin rahule ja ei pidanud pettuma.  
  10. Robin Hood (30.06.2022, Rakvere Teater) - poistele meeldisid loomulikult mõõgavõitlused. Etendus ise toimus Lammasmäe Puhkekeskuses ja see oli tõeliselt mastaapne etendus, kus oli ära kasutatud ikka väga suur mäenõlv oma hoonetega ning selle ees voolav jõgi. Lugu ise oli Urmas Lennuki poolt mugandatud selliseks, et mind veidi häiris, kuidas algloost kohati liiga kaugele mindi. Pidin ikka mehe käest vaheajal suisa üle küsima, et kas ma mäletan asju valesti. ☺ Samuti oli minu jaoks lugu veidi laialivalguv ja seda ka visuaalselt ning veidi nagu venitatud. Koht ise oli aga äge! Kiidusõnad siiski Peeter Rästasele, kes Will Punakuuena tõi sisse mõnusat huumorit ning Velvo Välile üsna ebameeldiva Nottinghami šerifi rolli eest. Huvitav roll oli ka Jaune Kimmelil, kes mängis nõida/oraaklit ning sümboliseeris ilmselt ka südametunnistust. Sellele vaatamata jäi etendus minu jaoks pigem keskpäraseks, aga oluline oli, et laste arvates oli täitsa vahva. 
  11. Üksikud heledad laigud (03.07.2022, Oma Lava) - kui tead, et lugu räägib kunstnik Ants Laikmaa elust ja lähed etendust kahe teismelisega vaatama, siis oled eelnevalt veidi mures, et äkki on liiga tõsine tükk. Kui aga siis sind üllatatakse positiivselt ja mugistad naerda, siis osutub tükk üle ootuste heaks. Väga äge etendus ja laste arvates ka täiega timm (nende sõnad). ☺ Selles etenduses oli näitlejate koosseis väike (Indrek Ojari, Kristjan Lüüs, Külli Reinumägi ja Raimo Pass), aga rolle palju. Kiidan kõiki. Mõnusa huumoriga tükk. 
  12. Naine Salamandri tähtkujust (06.07.2022, Jäneda Pulliteater) - lugu Jäneda viimasest mõisaprouast Murast, kes oli kirglik ja ilus naine ning kasutas seda edukalt meestega manipuleerimiseks. Ursula Ratasepp sobis rolli nagu valatult. Tekkis tahtmine ka Mura kohta kirjutatud raamatut lugeda ning ajaloost veidi rohkem teada saada. Etendus ise veidi üle keskmise, aga vaimustuses kiljuma ei pannud. P.S. Jäneda Pulliteatri pingid ei kannata kriitikat... 
  13. Nõrkusehetk (14.07.2022, Sundown Entertainment) - laval kaks minu lemmikut - Argo Aadli ja Harriet Toompere. Lisaks neile veel noor Miia Tooming nende tütrena. Abielu on üks keeruline vorm. Lähed lahku, jagad vara ja kui selle käigus lõpuks südamelt kõik ära räägitakse, selgub, et kõik asjad ei ole üldse olnud sellised nagu need esmapilgul tundusid ja ka tunded ei ole alati hääbunud või vihkamiseks teisenenud. Täitsa lõbus tükk ja tasus Noarootsi sõitmist. ☺

Selline vahekokkuvõte siis. Loodame, et luulehobu hakkab ka vaikselt ärkama ja postitused tulevad tihedamini. Järgmine etendus on igatahes Ugala "Kolm musketäri" ja olen veidi ärevuses, et kas hakkan väga kunagise Elmo Nüganeni tükiga võrdlema. Samas tahaksin aga ikkagi näha teist versiooni...  Õnneks ei mees ega lapsed pole Linnateatri etendust näinud ning antud juhul on kõige olulisem, et nemad rahule jääksid. ☺ 

Reede, 11. veebruar 2022

Pangarööv

Külastus: 04.12.2021

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Ain Mäeots

Esietendus: 03.09.2020

Kuna ma Tartusse juba "Luikede järve" vaatama läksin, siis oli paslik järgmisel päeval ka "Pangarööv" ära vaadata. Kuigi, mida ma valetan, tegelikult käisid need vastupidises järjekorras - "Pangaröövi" piletid soetasin ikka juba piletisaju ajal ja "Luikede järve" oma alles mõni päev enne etendust. ☺ 

"Pangaröövi" läksin vaatama laste pärast, et neile teatripisikut süstida. Ma ise olen farssidest juba aastaid tagasi välja kasvanud, aga mõtlesin, et komöödia võiks ikkagi olla see žanr, mille kaudu lastele tasapisi täiskasvanute teatrimaailma tutvustada. Onutütre poiss tuli ka kaasa ning etteruttavalt võin öelda, et laste arvates oli igati timm etendus (nende enda väljend) ning mõne jaoks oli tegemist uue lemmiketendusega. Ise ma vaimustusest ei kilju, sest nagu öeldud, farsid pole minu rida. 

Eks lugu oli oodatult selline klassikaline uksest sisse, teisest välja, kapi otsa, voodi alla, kardina taha jne lugu. ☺ Pauku tehti ka. Seda ma teatavasti ei salli, aga mõistan, et see oli vajalik. Lavastuslikult olid mõned huvitavad kohad, nt all pildil olev stseen ventilatsioonitorus roomamisest, mis lõppes lae all. See oli tõesti ägedalt tehtud. 

Näitlejatest tooksin ma esile ainult kahte näiteljat. Esmalt Ragne Pekarevi, kes mängis seekord meest. Sellist veidi kohtlast meest ja seda ka ehk natuke üle võlli, aga mulle tundus, et sellesse rolli sobis selline veidi üle võlli lähenemine. Teisena aga minu jaoks uut tutvust Lena Barbara Luhse, kes oli laval kuidagi nii armas. Küll pean ütlema, et kui ta oma pantomiimi etendas, siis oli ikka näha, milline trenn see tegelikult oli. Higipiisad hakkasid kohe pärlendama. Täitsa südamest võimeldud. ☺

Kuigi ma pole farssidest vaimustuses, ei tähenda see, et ma mõne koha peal ei naeraks. Mis siin pattu salata, muigasin ikka ja paaril korral turtsatasin ka. Sellist naerulaginat nagu vahepeal saalist kostis, minul ei tekkinud. Ma olen ilmselt liiga vana... või liiga palju teatris käinud... Loodame, et pigem seda viimast. Kellele aga farsid meeldivad, tasub kindlasti sammud teatrisse seada. 


Allikas: Vanemuine


Luikede järv

Külastus: 03.12.2021

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Petr Zuska (Tšehhi) 

Esietendus: 02.10.2021

Taas on vaja üks võlg eelmisest aastast likvideerida ja kirjutada seekord balletist. See on keerulisem kui sõnalavastustest või isegi ooperist kirjutamine, sest ma ei tea tantsijate nimesid ning saan kiita või laita ainult üldist muljet ja tekkinud emotsiooni. Seega tuleb ilmselt ka postitus lühike. 

Vanemuine tõi lavale Tšaikovski "Luikede järve". See on üks minu lemmikballette ja mitte just loo või tantsude pärast, vaid muusika pärast. Samas olen seda muidugi aastate jooksul erinevates versioonides ja erinevate lavastajate käe alt tulnuna näinud. Seega oli kindel soov ka see versioon ära vaadata. Seekord oli lavastaja Tšehhist tulnud. Ega ma Petr Zuskast varem midagi ei teadnud ja ei tea praegugi, aga igal juhul oli julgustükk lavastada "Luikede järvest" just selline versioon.

Vanemuise versioonis ei olnud tegemist klassikalise Odette'i looga, vaid hoopis prints Siegfriedi ja tema vanemate armastuse looga. Ma pean kiitma nii koreograafiat kui ka tantsijaid - väga ilmekalt ja arusaadavalt esitatud lugu. Isegi näoilmed "tantsisid".  Mulle ikka väga meeldis. Kindlasti mõni pettus, et näiteks väikeste luikede tants ei olnud klassikaline nagu me seda ikka teame, aga minu jaoks oli see just wow-efekti tekitav. Nii ägedalt lahendatud! Lisaks see musta ja valge luige tantsimine. Nii ilus ja graatsiline.

Vaheajal vaatasin tantsijate nimesid seina pealt ja mõtlesin, et äkki mõni jääb meelde, aga nagu karta oligi, ei jäänud ühtigi. Vanemuises pole muidugi ka eriti eesti nimedega tantsijaid. Eks Kalle ja Malle jääksid ikka paremini meelde kui keerulised välismaa nimed. ☺

Nagu ma lubasin, jääb postitus lühikeseks, aga loodetavasti löövaks. Kes pelgab balletti seepärast, et ei taha laval sukkpükstes mehi vaadata, siis siin seda hirmu pole. Kõik mehed olid piisavalt ontlikult riides või ma vähemalt ei mäleta, et keegi oleks sukkpükstes karelnud. :)

 

Allikas: Vanemuine


Reede, 14. jaanuar 2022

Mefisto

Külastus: 25.11.21

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Kertu Moppel

Esietendus: 12.02.2021

Ma nüüd seda teise korra juttu ei aja... Õigemini seekord peaks rääkima kolmandast katsest, sest teine kord olid juba asenduspiletid, mis mulle kuupäevaliselt lõpuks ikkagi ei sobinud. Ostsin seega uued. ☺

Lugu ise on tegelikult raske, sest toimub Saksamaal natside võimuletuleku ajal. Etenduse peategelaseks on näitleja Hendrik Höfgen (Juhan Ulfsak), kes naudib igati tähelepanu ja on särav isiksus. Kuna võimule tulevad natsid, peab ka tema otsustama, kuidas edasi minna. Väga huvitav on jälgida inimese väärtushinnangute ja põhimõtete muutumist ajas kui on valida karjäär ja ellujäämine või unustus. Samuti kogu see hirm oma minevikus väljaöeldud lausete pärast, mis välja joonistus. Nii ei ole ilmselt lihtne elada. 

Etenduse algus oli veidi kaootiline ja ei suutnud kohe otsustada, et mis palagan see nüüd on. Mida aeg edasi, seda sügavamaks lugu läks. Eks tagantjärele saabki aru, et kõik oli taotluslik ja nii pidigi olema. 

Tegemist oli täielikult Juhani soologa. Ta oli lihtsalt nii särav täht laval, et kohati ei saanudki aru, kas ta mängib või on ta ise. Kogu see nüansirikkus... Hämmastav. Teda oli kogu lava täis ja minu arvates oli väga hea, et ülejäänud lavapartnerid (neid oli üsna palju) olidki selliseks toetavaks taustajõuks, kes lasid suurkujul särada. Uskumatu roll igatahes! Siiani jooksevad külmajudinad mööda selgroogu alla kui sellele mõtlen. Ma arvan, et ta kalorikulu ja veekadu oli ikka üsna suur selle rolliga. 

Nüüd tulevad mõned spoilerid. Lavastus ise oli nüansirikas, kus oli kasutatud erinevaid motiive. Näiteks poistekoor laval. Nende marssimine põlvpüktses natsistiliku maailmavaatega Lauri Kaldoja taustal, sümbloiseerides selliselt Hitler Jugendit. Prrr... paneb praegugi õlgu väristama. See Lauri marssimine ise oli tegelikult vaatamist väärt. Mina ei tea, kuidas niimoodi marssida saab nii pikalt. Maru tugevad reielihased peavad olema, et jalad ära ei väsinud. Nagu robot. ☺ Teine õõvastav motiiv oli haakristidega lipud, mis ilmusid tegelikult märkamatult ka saali. Algul neid ei märganud, aga kui märkasin, siis puges ikka üsna ebamugav tunne sisse. Lisaks jookseb etendusest läbi lauseid, millega saab tänasessegi Eesti poliitikasse paralleele tõmmata... Kahjuks. 

Etendusest joonistus välja lisaks Höfgeni muutumisele ka teatri muutumine ajas. Mulle kui teatrihullule oli see samuti huvitav jälgida. Samuti kuidas Höfgen muutus piltlikult Mefistost narriks... Väga tähendusrikas. Kindlasti lisas etendusele vürtsi ka Höfgeni kohtumine vaatajatega, kus tekkis päriselt tahtminen näitlejaga suhtlusesse astuda. Kadus nagu piir, et kas me kohtume Höfgeniga või hoopis Juhan Ulfsakiga. Jõuan taas sinna, et Ulfsak (ilmselt ka tänu lavastaja Kertu Moppelile) oli selles rollis nii hea!  

Teisi näitlejaid ma ei oskagi esile tuua. Nad tegid kõik oma rollid hästi, aga Ulfsaki sära oli vist nii pimestav, et mitte midagi erilist ei mäleta. Läbi udu nagu meenub Hendrik Toompere jr... ja läbi pekstud Karmo Nigula... ja töölisteatri Indrek Sammuli vihane mees... ja Sandra Ashilevi armukesena... jne. See ei ole tegelikult üldse halb, et ei meenu! Pigem vastupidi, sest näitab trupi tugevust, mis võimaldas Juhanil mängida ennast suureks.

Lavastaja poolt oli nutikas kasutada aeg-ajalt ka videolahendusi, mis võimaldas muuta lava tegelikkusest suuremaks ja kasutada lavatagust samuti lavana. Meie kohad ei olnud just parimad, sest istusime äärel ning minu mees päris kõike lavasügavuses toimuvast hästi ei näinudki. Natuke need videolahendused päästsid, aga miskit jäi ikka nurga taha peitu. Seega tasub seda etendust vaadata pigem keskel istudes. 

Etendus kestis peaaegu 2,5 tundi ja seda ilma vaheajata. Selleks ma polnud valmis või õigemini polnud mu keha selleks valmis. ☺ Samas ma tunnen, et vaheaja vältimine oli vajalik, sest vaheaeg oleks lõhkunud valitseva atmosfääri.

Minu jaoks oli tegemist 2021. aasta ühe parima lavastusega, mis aastast meelde jäi. Soovitan kindlasti!


Allikas: Eesti Draamateater






Suur Siberimaa

Külastus: 09.11.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 15.02.2020

Ah, ma ei hakkagi enam kirjutama, et taas teine katse, sest esimese katse piletid ostis Draamateater tagasi. Kohati tundub, et suur osa 2021. aasta etendustest oli nn teine katse. ☺ Küll tulid selle etendusega tagasilöögid sealt, kust ei osanud oodata. Nimelt paar tundi enne etenduse algust selgus, et härra abikaasa ei saa kaasa tulla. Kuidas nüüd sellises olukorras reageerida? Poisid on juba piisavalt suured, natuke tekitas kõhedust, et nad on pigem selliseid kergemaid komöödiatükke vaadanud ja  kuidas siis see Jaan Kross peale läheb. Samas julge hundi rind on rasvane (või haavleid täis) ja nii sai küsimus õhku paisatud, et kes tahab teatrisse tulla. Noorem teatas ruttu, et tema ei taha. Suurem võttis pool tundi mõtlemisaega ja leidis, et hea küll, ta võib tulla. Autos muidugi öeldi ruttu, et kohvikusse tuleb ka minna, sest eelmisel korral jäi käimata. No mis seal siis ikka, eks teater algab ju ikka kohvikust.  

Etendus ise põhineb Jaan Krossi elukäigu motiividel ning algab tema Siberisse Krasnojarski kraisse asumisele saabumisega. Edasine etendus kulgebki esimess vaatuses Siberis ning teises on kirjanikuhärra Eestisse tagasi jõudnud. Huvitav oli vaadata tema kujunemist kirjanikuks ning takistusi sellel teel. Palju selles nüüd sulaselget tõtt oli, ei tea, aga midagi kindlasti. Etendusse oli pikitud ka mõningaid motiive, millest nooremad inimesed võib-olla väga hästi aru ei saanud, aga ega mu laps samas ei kurtnud ka. Samuti oli minu jaoks mõningaid üllatusi, mida ma ei oleks osanud Jaan Krossiga varasemalt seostada. Selleks oli näiteks luuletus "Imeline laas", mida sai keskkooli ajal ikka palju lauldud... Nii et väike avastusrõõm seegi. 

Nagu juba eespool öeldud, algas etendus Siberisse saabumisega või õigemini autokastis uude elukohta sõitmisega, kus Jaan Kross (Tambet Tuisk) tutvus kommunist Alma Vaarmaniga (Merle Palmiste).  Tambet Tuisk sobis minu arvates Jaan Krossiks väga hästi ning seda nii olemuselt kui ka füüsiliselt (vaheajal guugeldasin huvi pärast noore Jaani pilti ☺). Ma ei tea kui palju ta ise selleks Jaani enda tausta ja kombeid uuris, aga ta oli kuidagi usutav ja ei olnud mingit ülemängimist. Mina igatahes läksin täitsa loosse sisse. Ma arvan, et Tambet oli väga õnnestundu valik sellesse rolli.

Merle pakatas energiast. Emotsioone käis etenduse jooksul läbi mitmeid, alates võrgutamisest ja lõpetades solvumisega, mis kõik joonistusid välja. Samuti oli väga koomiline tema naiivsus kommunismi suhtes. Ilmselt tollal ei olnud see nii väga koomiline, kugi ka Tambeti kehakeelest pritsis veidi skeptitsismi välja, aga praeguste teadmiste juures oli see pime usk kommunismi ülevusse pigem naiivselt koomiline. 

Veel jäi mulle etendusest eredalt meelde Jüri Tiidus, kes mängis armeenlast Potikjani. Tema välimust oli veidi tuunitud ja ma esimese hooga vaatasin, et kes see on. Täitsa armeenlase moodi. ☺ Kui ta suu lahti tegi, siis sain hääle järgi aru kellega tegu, aga tema mahlakas temperament, mille välja joonistumisele aitas kindlasti kaasa tubli jumestuskunstnike töö, oli küll armeenlase oma. 

Stseenidest üks tragikoomilisemaid oli ema (Viire Valdma) külastus. Ühest küljest nii kurb ja teisalt nagu koomiline ka. Samas, Viire Valdma ei ole teistes rollides üldsegi mitte nii vana kui siin... Võib-olla on vanemaid inimesi lihtne mängida, ma ei tea, aga oli igatahes usutav. Mulle läks igatahes südamesse ja kraapis veidi hinge.  

Teine hingeminev stseen oli Jaani kohtumine oma eksabikaasaga (Marta Laan). Eks selliseid saatuseid oli palju, kus pered jäid kommunismi õudustele jalgu ja läksid seetõttu lõhki. Samas neil tundus nagu hoolivus alles olevat, kuigi koos enam edasi minna ei saanud. 

Oli teisigi nii suuremaid kui väiksemaid rolle, mida siin lahkama ei hakkaks. Lavastuslikult oli ehk üks tore vimka veel vares, keda mängis Markus Luik. See oli selline värskendav vahepala. Lavastuslikke õnnestumisi oli teisigi - kasvõi alguse autosõidu stseen, vihmastseen, lisaks meeldib mulle, et Draamateatris kasutatakse ära ka lavaauku, nii ka seekord. Siin vist tuleb küll kiidusõnad öelda ka Ervin Õunapuule, kes oli etenduse kunstnik. 

Olen küll korduvalt nentinud, et Hendrik Toompere ei ole minu lavastaja, aga seekordne etendus oli teisest killast ja puges mulle naha vahele. Nii on olnud ka varasemalt mõne tema etendusega, kuigi enamuse puhul olen teisel arvamusel. Seega ma ei saa tema suhtes ikka päris selget seisukohta võtta, et mulle üldse ei istu. Mõni asi ikkagi sobib, nagu taas tõestust sain. 

Etendus oli igati õnnestunud, ma ütleks isegi, et huvitav. Mulle seega meeldis, pojale meeldis ja minu meeldivaks üllatuseks ta nentis, et see etendus meeldis talle kohe palju rohkem kui eelmine komöödia, mida me vaatamas käisime. Siit oskan mina teha ainult ühe järelduse - teatripisiku süstimine on olnud edukas. ☺



Allikas: Eesti Draamateater





Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Head uut aastat!

Head uut ja teatrirohket aastat! Kuna mul on eelmisest aastast veel 5 postitust tegemata, siis katsun sel aastal tublim olla ja rutem oma asjadega mäele saada. ☺ Ma ei luba, aga katsun vähemalt. Tegelikult on mul osad postitused valmis, aga ma ei ole saanud neid üles panna, sest olen siiani üritanud kronolooglisest järjekorrast kinni pidada. Samas, võiks ju isegi kaaluda selle lähenemise muutmist ning panna üles suvalises järjekorras... See on ilmselt kaalumise koht. 

Eelmise aastaga võis teatri poole pealt üldiselt rahule jääda. Oli parem kui 2020, aga siiski kehvem kui enne koroonat. Eks ajaarvamine käibki nüüd enne koroonat ja peale koroonat...

2021. aastal õnnestus teatris käia 24 korral (2020: 13 etendust+veebietendused). Minu jaoks kerkis esile 4 etendust, mis mulle enim muljet avaldasid. Kindlasti suurim raputus oli Tartu Uue Teatri "Serafima+Bogdan", mis aeg-ajalt seni mälusopist esile kerkib ja tekitab tundeid, et äkki peaks sel suvel minema seda ikka veelkord vaatama, aga sedakorda siis alustades B sektorist. Teine, tänu Juhan Ulfsaki fenomenaalsele näitlejatööle, oli Eesti Draamateatri "Mefisto". Selle kohta on kahjuks postitus veel kirjutamata, aga ega ma seda tunnet nagunii sõnadesse panna ei oska, mida see roll minus tekitas. See oli lihtsalt niivõrd hästi tehtud. Kolmandana tooksin esile Emajõe Suveteatri "Kasuema". Nii tublid noored ja hingeminev lavastus. Eks oma mõju oli ka lapsena korduvalt loetud Silvia Rannamaa raamatul, mis oli koos "Kadriga" üks minu lemmikuid. Neljandana tooksin esile aga üldsegi mitte sõnalavastuse, vaid Vanemuise balleti "Luikede järv" (ka veel kirjutamata), mis ei olnud klassikaline Odette'i, võlur Rothbarti ja printsi lugu ning ka koreograafiliselt kaldus hoopis teisele rajale kui me oleme harjunud nägema, jäädes seejuures siiski klassikaliseks balletiks. Mulle igatahes meeldis.

Aasta suurim põrumine oli minu jaoks Eesti Draamateatri "Talupojad tanstivad prillid ees". Lastele samas meeldis ja tundus, et rahvale ka, nii et see on lihtsalt minu vaatepunkt. Ju ma olen lihtsalt veidi pirtsakas. ☺

Kinno jõudsin 2021. aastal ainult 2 korda, mis on häbematult vähe ja jäi alla isegi eelmisele aastale kui avalike kohtade külastamise võimalused oli oluliselt rohkem piiratud kui sel aastal. Samas polnud nagu väga midagi sellist kinolinal ka, mis oleks hullult kinno kutsunud. "Kupee nr 6" jäi küll nägemata, kuigi oleksin tahtnud, aga magasin kuidagi maha. Kui avastasin, et see on kinos ja juba hakkab linalt maha jooksma, siis mulle sobivaid aegu enam ei olnud. Lisaks tahtsin ka minna "Vee peal" vaatama, sest raamat meeldis mulle väga, kuid see jäi ka kuidagi ajaplaneerimise taha. Teatrisse minemise aega suudan kuidagi paremini ja pikalt ette kavandada, kinoga on millegipärast keerulisem. Eks ootan kui mõlemad filmid televiisorisse tulevad. 

Raamatuid õnnestus sellel aastal lugeda 8 rohkem kui eelmisel ehk kokku 24 (kokku 7718 lehekülge). Oleks tahtnud rohkemgi lugeda, aga mis seal pattu salata, telekas (sh voogedastused) ja telefon võtavad oma aja ja lugemisele ei aita kaasa ka see, et ma päris palju skrollin tegelikult Facebooki lehte "lugemise väljakutse", kust kirjutan muudkui nimekirja raamatuid juurde, mida ma lugeda tahaks... Nimekiri on juba üsna pikk. Peaks üritama sel aastal ikka tublim olla, sest lugemist ma ju armastan. ☺

Selline siis oli minu kultuuriaasta kokkuvõte. Katsun seega blogi kirjutamisega rohkem järje peal olla, sest nii ma ka ei raatsi, et millestki kirjutamata jätan. See blogi on eelkõige ju mulle endale meeles pidamiseks, et mida ma olen vaatamas käinud ja mis emotsioone see minus on tekitanud. Exceli tabel on peale selle, mida hakkasin pidama juba 2012. aastal, kuigi blogini jõudsin alles aastaid hiljem. Seega uuel aastal uue hooga ja ma loodan, et tuleb põnev ning positiivseid üllatusi täis teatriaasta!

Tsaari mõrsja

Külastus: 03.11.2021

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: Juri Aleksandrov 

Esietendus: 25.01.2019

Ooperit, me ooperit, me armastame ooperit... nii laulis kunagi Mati Nuude. Nii ka mina. See tähendab, et mitte ei laula, aga armastan, kuigi ma ei jõua Estoniasse nii tihti kui tegelikult tahaksin. ☺Sedakorda oli kavas Nikolai Rimski-Korsakovi ooper "Tsaari mõrsja". Nagu paljude etendustega viimasel ajal, oli ka selle etenduse puhul tegemist teise katsega. Sedakorda siis õnnestunult.

Kõigepealt pean alustama sellest, et vene keelt ma ei oska, kuigi olen seda ju koolis 12 aastat + 1 aasta ülikoolis õppinud. Lihtsalt ei jää külge, tee mis sa tahad. Praktikat pole ka muidugi olnud ja keelt saab õppida ainult rääkides. Omale üllatuseks pean aga ütlema seda, et kuna ooper oli vene keeles, siis ma sain hea diktsiooniga lauljatest isegi üllatavalt palju aru, mida nad laulsid. Vahepeal täitsa teadlikult üritasin mitte teksti taustaks lugeda ja lihtsalt kuulata. Muusika meeldis mulle ka. 

"Tsaari mõrsja" on traagiline lugu armastusest, ihast ja armukadedusest, mis kõik viib (kire)mõrvadeni. Seda kõike toetab vene temperament ning muusikaski esines slaavilikke motiive. Klassikaline ooper seega. ☺

Ma ei oska tegelikult ooperitest kirjutada selliselt nagu sõnalavastustest, sest minu arvates laulmine seab näitlemisele mõningad piirangud ja seda juba füüsiliselt, sest väga raske on puhtalt laulda ja seejuures veel mingeid "trikke" teha. Mul lähebki ooperis tähelepanu eelkõige muusikale ja vähem ehk näitlejameisterlikkusele ning lavastuslikele üllatustele. Lisaks ei saa ma ooperikoorist reeglina kunagi aru, mida nad laulavad. See on minu jaoks selline ühtlane muusikaline müra. ☺

Sellele vaatamata tahaksin esile tuua kaks osatäitjat - Helen Lokuta, kes mängis armukadedat Ljubašat ning Reigo Tamme Ivan Lõkovi rollis. Mõlemal on väga hea hääl, tegelikult ka näitelmisoskus ning eriti Reigo puhul tahaksin taas rõhutada tema väga head diktsiooni. Mõlemad särasid minu jaoks laval ning Helen Lokuta teenis oma esimese vaatuse lõpu aariaga ka rahva aplausi. Teistel osatäitjatel polnud ka viga (nt Rauno Elp armuvalus kannatava Grigori Grjaznoina oli vägagi usutav ja ta hääl meeldib mulle ka), aga nemad kahekesi tõusid minu jaoks kuidagi rohkem esile.  

Kokkuvõtvalt oli tore ooperiõhtu ning peaks nüüd 2022. aastasse ka paar ooperit planeerima. 


Allikas: Rahvusooper Estonia