Reede, 11. veebruar 2022

Pangarööv

Külastus: 04.12.2021

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Ain Mäeots

Esietendus: 03.09.2020

Kuna ma Tartusse juba "Luikede järve" vaatama läksin, siis oli paslik järgmisel päeval ka "Pangarööv" ära vaadata. Kuigi, mida ma valetan, tegelikult käisid need vastupidises järjekorras - "Pangaröövi" piletid soetasin ikka juba piletisaju ajal ja "Luikede järve" oma alles mõni päev enne etendust. ☺ 

"Pangaröövi" läksin vaatama laste pärast, et neile teatripisikut süstida. Ma ise olen farssidest juba aastaid tagasi välja kasvanud, aga mõtlesin, et komöödia võiks ikkagi olla see žanr, mille kaudu lastele tasapisi täiskasvanute teatrimaailma tutvustada. Onutütre poiss tuli ka kaasa ning etteruttavalt võin öelda, et laste arvates oli igati timm etendus (nende enda väljend) ning mõne jaoks oli tegemist uue lemmiketendusega. Ise ma vaimustusest ei kilju, sest nagu öeldud, farsid pole minu rida. 

Eks lugu oli oodatult selline klassikaline uksest sisse, teisest välja, kapi otsa, voodi alla, kardina taha jne lugu. ☺ Pauku tehti ka. Seda ma teatavasti ei salli, aga mõistan, et see oli vajalik. Lavastuslikult olid mõned huvitavad kohad, nt all pildil olev stseen ventilatsioonitorus roomamisest, mis lõppes lae all. See oli tõesti ägedalt tehtud. 

Näitlejatest tooksin ma esile ainult kahte näiteljat. Esmalt Ragne Pekarevi, kes mängis seekord meest. Sellist veidi kohtlast meest ja seda ka ehk natuke üle võlli, aga mulle tundus, et sellesse rolli sobis selline veidi üle võlli lähenemine. Teisena aga minu jaoks uut tutvust Lena Barbara Luhse, kes oli laval kuidagi nii armas. Küll pean ütlema, et kui ta oma pantomiimi etendas, siis oli ikka näha, milline trenn see tegelikult oli. Higipiisad hakkasid kohe pärlendama. Täitsa südamest võimeldud. ☺

Kuigi ma pole farssidest vaimustuses, ei tähenda see, et ma mõne koha peal ei naeraks. Mis siin pattu salata, muigasin ikka ja paaril korral turtsatasin ka. Sellist naerulaginat nagu vahepeal saalist kostis, minul ei tekkinud. Ma olen ilmselt liiga vana... või liiga palju teatris käinud... Loodame, et pigem seda viimast. Kellele aga farsid meeldivad, tasub kindlasti sammud teatrisse seada. 


Allikas: Vanemuine


Luikede järv

Külastus: 03.12.2021

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Petr Zuska (Tšehhi) 

Esietendus: 02.10.2021

Taas on vaja üks võlg eelmisest aastast likvideerida ja kirjutada seekord balletist. See on keerulisem kui sõnalavastustest või isegi ooperist kirjutamine, sest ma ei tea tantsijate nimesid ning saan kiita või laita ainult üldist muljet ja tekkinud emotsiooni. Seega tuleb ilmselt ka postitus lühike. 

Vanemuine tõi lavale Tšaikovski "Luikede järve". See on üks minu lemmikballette ja mitte just loo või tantsude pärast, vaid muusika pärast. Samas olen seda muidugi aastate jooksul erinevates versioonides ja erinevate lavastajate käe alt tulnuna näinud. Seega oli kindel soov ka see versioon ära vaadata. Seekord oli lavastaja Tšehhist tulnud. Ega ma Petr Zuskast varem midagi ei teadnud ja ei tea praegugi, aga igal juhul oli julgustükk lavastada "Luikede järvest" just selline versioon.

Vanemuise versioonis ei olnud tegemist klassikalise Odette'i looga, vaid hoopis prints Siegfriedi ja tema vanemate armastuse looga. Ma pean kiitma nii koreograafiat kui ka tantsijaid - väga ilmekalt ja arusaadavalt esitatud lugu. Isegi näoilmed "tantsisid".  Mulle ikka väga meeldis. Kindlasti mõni pettus, et näiteks väikeste luikede tants ei olnud klassikaline nagu me seda ikka teame, aga minu jaoks oli see just wow-efekti tekitav. Nii ägedalt lahendatud! Lisaks see musta ja valge luige tantsimine. Nii ilus ja graatsiline.

Vaheajal vaatasin tantsijate nimesid seina pealt ja mõtlesin, et äkki mõni jääb meelde, aga nagu karta oligi, ei jäänud ühtigi. Vanemuises pole muidugi ka eriti eesti nimedega tantsijaid. Eks Kalle ja Malle jääksid ikka paremini meelde kui keerulised välismaa nimed. ☺

Nagu ma lubasin, jääb postitus lühikeseks, aga loodetavasti löövaks. Kes pelgab balletti seepärast, et ei taha laval sukkpükstes mehi vaadata, siis siin seda hirmu pole. Kõik mehed olid piisavalt ontlikult riides või ma vähemalt ei mäleta, et keegi oleks sukkpükstes karelnud. :)

 

Allikas: Vanemuine


Reede, 14. jaanuar 2022

Mefisto

Külastus: 25.11.21

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Kertu Moppel

Esietendus: 12.02.2021

Ma nüüd seda teise korra juttu ei aja... Õigemini seekord peaks rääkima kolmandast katsest, sest teine kord olid juba asenduspiletid, mis mulle kuupäevaliselt lõpuks ikkagi ei sobinud. Ostsin seega uued. ☺

Lugu ise on tegelikult raske, sest toimub Saksamaal natside võimuletuleku ajal. Etenduse peategelaseks on näitleja Hendrik Höfgen (Juhan Ulfsak), kes naudib igati tähelepanu ja on särav isiksus. Kuna võimule tulevad natsid, peab ka tema otsustama, kuidas edasi minna. Väga huvitav on jälgida inimese väärtushinnangute ja põhimõtete muutumist ajas kui on valida karjäär ja ellujäämine või unustus. Samuti kogu see hirm oma minevikus väljaöeldud lausete pärast, mis välja joonistus. Nii ei ole ilmselt lihtne elada. 

Etenduse algus oli veidi kaootiline ja ei suutnud kohe otsustada, et mis palagan see nüüd on. Mida aeg edasi, seda sügavamaks lugu läks. Eks tagantjärele saabki aru, et kõik oli taotluslik ja nii pidigi olema. 

Tegemist oli täielikult Juhani soologa. Ta oli lihtsalt nii särav täht laval, et kohati ei saanudki aru, kas ta mängib või on ta ise. Kogu see nüansirikkus... Hämmastav. Teda oli kogu lava täis ja minu arvates oli väga hea, et ülejäänud lavapartnerid (neid oli üsna palju) olidki selliseks toetavaks taustajõuks, kes lasid suurkujul särada. Uskumatu roll igatahes! Siiani jooksevad külmajudinad mööda selgroogu alla kui sellele mõtlen. Ma arvan, et ta kalorikulu ja veekadu oli ikka üsna suur selle rolliga. 

Nüüd tulevad mõned spoilerid. Lavastus ise oli nüansirikas, kus oli kasutatud erinevaid motiive. Näiteks poistekoor laval. Nende marssimine põlvpüktses natsistiliku maailmavaatega Lauri Kaldoja taustal, sümbloiseerides selliselt Hitler Jugendit. Prrr... paneb praegugi õlgu väristama. See Lauri marssimine ise oli tegelikult vaatamist väärt. Mina ei tea, kuidas niimoodi marssida saab nii pikalt. Maru tugevad reielihased peavad olema, et jalad ära ei väsinud. Nagu robot. ☺ Teine õõvastav motiiv oli haakristidega lipud, mis ilmusid tegelikult märkamatult ka saali. Algul neid ei märganud, aga kui märkasin, siis puges ikka üsna ebamugav tunne sisse. Lisaks jookseb etendusest läbi lauseid, millega saab tänasessegi Eesti poliitikasse paralleele tõmmata... Kahjuks. 

Etendusest joonistus välja lisaks Höfgeni muutumisele ka teatri muutumine ajas. Mulle kui teatrihullule oli see samuti huvitav jälgida. Samuti kuidas Höfgen muutus piltlikult Mefistost narriks... Väga tähendusrikas. Kindlasti lisas etendusele vürtsi ka Höfgeni kohtumine vaatajatega, kus tekkis päriselt tahtminen näitlejaga suhtlusesse astuda. Kadus nagu piir, et kas me kohtume Höfgeniga või hoopis Juhan Ulfsakiga. Jõuan taas sinna, et Ulfsak (ilmselt ka tänu lavastaja Kertu Moppelile) oli selles rollis nii hea!  

Teisi näitlejaid ma ei oskagi esile tuua. Nad tegid kõik oma rollid hästi, aga Ulfsaki sära oli vist nii pimestav, et mitte midagi erilist ei mäleta. Läbi udu nagu meenub Hendrik Toompere jr... ja läbi pekstud Karmo Nigula... ja töölisteatri Indrek Sammuli vihane mees... ja Sandra Ashilevi armukesena... jne. See ei ole tegelikult üldse halb, et ei meenu! Pigem vastupidi, sest näitab trupi tugevust, mis võimaldas Juhanil mängida ennast suureks.

Lavastaja poolt oli nutikas kasutada aeg-ajalt ka videolahendusi, mis võimaldas muuta lava tegelikkusest suuremaks ja kasutada lavatagust samuti lavana. Meie kohad ei olnud just parimad, sest istusime äärel ning minu mees päris kõike lavasügavuses toimuvast hästi ei näinudki. Natuke need videolahendused päästsid, aga miskit jäi ikka nurga taha peitu. Seega tasub seda etendust vaadata pigem keskel istudes. 

Etendus kestis peaaegu 2,5 tundi ja seda ilma vaheajata. Selleks ma polnud valmis või õigemini polnud mu keha selleks valmis. ☺ Samas ma tunnen, et vaheaja vältimine oli vajalik, sest vaheaeg oleks lõhkunud valitseva atmosfääri.

Minu jaoks oli tegemist 2021. aasta ühe parima lavastusega, mis aastast meelde jäi. Soovitan kindlasti!


Allikas: Eesti Draamateater






Suur Siberimaa

Külastus: 09.11.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 15.02.2020

Ah, ma ei hakkagi enam kirjutama, et taas teine katse, sest esimese katse piletid ostis Draamateater tagasi. Kohati tundub, et suur osa 2021. aasta etendustest oli nn teine katse. ☺ Küll tulid selle etendusega tagasilöögid sealt, kust ei osanud oodata. Nimelt paar tundi enne etenduse algust selgus, et härra abikaasa ei saa kaasa tulla. Kuidas nüüd sellises olukorras reageerida? Poisid on juba piisavalt suured, natuke tekitas kõhedust, et nad on pigem selliseid kergemaid komöödiatükke vaadanud ja  kuidas siis see Jaan Kross peale läheb. Samas julge hundi rind on rasvane (või haavleid täis) ja nii sai küsimus õhku paisatud, et kes tahab teatrisse tulla. Noorem teatas ruttu, et tema ei taha. Suurem võttis pool tundi mõtlemisaega ja leidis, et hea küll, ta võib tulla. Autos muidugi öeldi ruttu, et kohvikusse tuleb ka minna, sest eelmisel korral jäi käimata. No mis seal siis ikka, eks teater algab ju ikka kohvikust.  

Etendus ise põhineb Jaan Krossi elukäigu motiividel ning algab tema Siberisse Krasnojarski kraisse asumisele saabumisega. Edasine etendus kulgebki esimess vaatuses Siberis ning teises on kirjanikuhärra Eestisse tagasi jõudnud. Huvitav oli vaadata tema kujunemist kirjanikuks ning takistusi sellel teel. Palju selles nüüd sulaselget tõtt oli, ei tea, aga midagi kindlasti. Etendusse oli pikitud ka mõningaid motiive, millest nooremad inimesed võib-olla väga hästi aru ei saanud, aga ega mu laps samas ei kurtnud ka. Samuti oli minu jaoks mõningaid üllatusi, mida ma ei oleks osanud Jaan Krossiga varasemalt seostada. Selleks oli näiteks luuletus "Imeline laas", mida sai keskkooli ajal ikka palju lauldud... Nii et väike avastusrõõm seegi. 

Nagu juba eespool öeldud, algas etendus Siberisse saabumisega või õigemini autokastis uude elukohta sõitmisega, kus Jaan Kross (Tambet Tuisk) tutvus kommunist Alma Vaarmaniga (Merle Palmiste).  Tambet Tuisk sobis minu arvates Jaan Krossiks väga hästi ning seda nii olemuselt kui ka füüsiliselt (vaheajal guugeldasin huvi pärast noore Jaani pilti ☺). Ma ei tea kui palju ta ise selleks Jaani enda tausta ja kombeid uuris, aga ta oli kuidagi usutav ja ei olnud mingit ülemängimist. Mina igatahes läksin täitsa loosse sisse. Ma arvan, et Tambet oli väga õnnestundu valik sellesse rolli.

Merle pakatas energiast. Emotsioone käis etenduse jooksul läbi mitmeid, alates võrgutamisest ja lõpetades solvumisega, mis kõik joonistusid välja. Samuti oli väga koomiline tema naiivsus kommunismi suhtes. Ilmselt tollal ei olnud see nii väga koomiline, kugi ka Tambeti kehakeelest pritsis veidi skeptitsismi välja, aga praeguste teadmiste juures oli see pime usk kommunismi ülevusse pigem naiivselt koomiline. 

Veel jäi mulle etendusest eredalt meelde Jüri Tiidus, kes mängis armeenlast Potikjani. Tema välimust oli veidi tuunitud ja ma esimese hooga vaatasin, et kes see on. Täitsa armeenlase moodi. ☺ Kui ta suu lahti tegi, siis sain hääle järgi aru kellega tegu, aga tema mahlakas temperament, mille välja joonistumisele aitas kindlasti kaasa tubli jumestuskunstnike töö, oli küll armeenlase oma. 

Stseenidest üks tragikoomilisemaid oli ema (Viire Valdma) külastus. Ühest küljest nii kurb ja teisalt nagu koomiline ka. Samas, Viire Valdma ei ole teistes rollides üldsegi mitte nii vana kui siin... Võib-olla on vanemaid inimesi lihtne mängida, ma ei tea, aga oli igatahes usutav. Mulle läks igatahes südamesse ja kraapis veidi hinge.  

Teine hingeminev stseen oli Jaani kohtumine oma eksabikaasaga (Marta Laan). Eks selliseid saatuseid oli palju, kus pered jäid kommunismi õudustele jalgu ja läksid seetõttu lõhki. Samas neil tundus nagu hoolivus alles olevat, kuigi koos enam edasi minna ei saanud. 

Oli teisigi nii suuremaid kui väiksemaid rolle, mida siin lahkama ei hakkaks. Lavastuslikult oli ehk üks tore vimka veel vares, keda mängis Markus Luik. See oli selline värskendav vahepala. Lavastuslikke õnnestumisi oli teisigi - kasvõi alguse autosõidu stseen, vihmastseen, lisaks meeldib mulle, et Draamateatris kasutatakse ära ka lavaauku, nii ka seekord. Siin vist tuleb küll kiidusõnad öelda ka Ervin Õunapuule, kes oli etenduse kunstnik. 

Olen küll korduvalt nentinud, et Hendrik Toompere ei ole minu lavastaja, aga seekordne etendus oli teisest killast ja puges mulle naha vahele. Nii on olnud ka varasemalt mõne tema etendusega, kuigi enamuse puhul olen teisel arvamusel. Seega ma ei saa tema suhtes ikka päris selget seisukohta võtta, et mulle üldse ei istu. Mõni asi ikkagi sobib, nagu taas tõestust sain. 

Etendus oli igati õnnestunud, ma ütleks isegi, et huvitav. Mulle seega meeldis, pojale meeldis ja minu meeldivaks üllatuseks ta nentis, et see etendus meeldis talle kohe palju rohkem kui eelmine komöödia, mida me vaatamas käisime. Siit oskan mina teha ainult ühe järelduse - teatripisiku süstimine on olnud edukas. ☺



Allikas: Eesti Draamateater





Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Head uut aastat!

Head uut ja teatrirohket aastat! Kuna mul on eelmisest aastast veel 5 postitust tegemata, siis katsun sel aastal tublim olla ja rutem oma asjadega mäele saada. ☺ Ma ei luba, aga katsun vähemalt. Tegelikult on mul osad postitused valmis, aga ma ei ole saanud neid üles panna, sest olen siiani üritanud kronolooglisest järjekorrast kinni pidada. Samas, võiks ju isegi kaaluda selle lähenemise muutmist ning panna üles suvalises järjekorras... See on ilmselt kaalumise koht. 

Eelmise aastaga võis teatri poole pealt üldiselt rahule jääda. Oli parem kui 2020, aga siiski kehvem kui enne koroonat. Eks ajaarvamine käibki nüüd enne koroonat ja peale koroonat...

2021. aastal õnnestus teatris käia 24 korral (2020: 13 etendust+veebietendused). Minu jaoks kerkis esile 4 etendust, mis mulle enim muljet avaldasid. Kindlasti suurim raputus oli Tartu Uue Teatri "Serafima+Bogdan", mis aeg-ajalt seni mälusopist esile kerkib ja tekitab tundeid, et äkki peaks sel suvel minema seda ikka veelkord vaatama, aga sedakorda siis alustades B sektorist. Teine, tänu Juhan Ulfsaki fenomenaalsele näitlejatööle, oli Eesti Draamateatri "Mefisto". Selle kohta on kahjuks postitus veel kirjutamata, aga ega ma seda tunnet nagunii sõnadesse panna ei oska, mida see roll minus tekitas. See oli lihtsalt niivõrd hästi tehtud. Kolmandana tooksin esile Emajõe Suveteatri "Kasuema". Nii tublid noored ja hingeminev lavastus. Eks oma mõju oli ka lapsena korduvalt loetud Silvia Rannamaa raamatul, mis oli koos "Kadriga" üks minu lemmikuid. Neljandana tooksin esile aga üldsegi mitte sõnalavastuse, vaid Vanemuise balleti "Luikede järv" (ka veel kirjutamata), mis ei olnud klassikaline Odette'i, võlur Rothbarti ja printsi lugu ning ka koreograafiliselt kaldus hoopis teisele rajale kui me oleme harjunud nägema, jäädes seejuures siiski klassikaliseks balletiks. Mulle igatahes meeldis.

Aasta suurim põrumine oli minu jaoks Eesti Draamateatri "Talupojad tanstivad prillid ees". Lastele samas meeldis ja tundus, et rahvale ka, nii et see on lihtsalt minu vaatepunkt. Ju ma olen lihtsalt veidi pirtsakas. ☺

Kinno jõudsin 2021. aastal ainult 2 korda, mis on häbematult vähe ja jäi alla isegi eelmisele aastale kui avalike kohtade külastamise võimalused oli oluliselt rohkem piiratud kui sel aastal. Samas polnud nagu väga midagi sellist kinolinal ka, mis oleks hullult kinno kutsunud. "Kupee nr 6" jäi küll nägemata, kuigi oleksin tahtnud, aga magasin kuidagi maha. Kui avastasin, et see on kinos ja juba hakkab linalt maha jooksma, siis mulle sobivaid aegu enam ei olnud. Lisaks tahtsin ka minna "Vee peal" vaatama, sest raamat meeldis mulle väga, kuid see jäi ka kuidagi ajaplaneerimise taha. Teatrisse minemise aega suudan kuidagi paremini ja pikalt ette kavandada, kinoga on millegipärast keerulisem. Eks ootan kui mõlemad filmid televiisorisse tulevad. 

Raamatuid õnnestus sellel aastal lugeda 8 rohkem kui eelmisel ehk kokku 24 (kokku 7718 lehekülge). Oleks tahtnud rohkemgi lugeda, aga mis seal pattu salata, telekas (sh voogedastused) ja telefon võtavad oma aja ja lugemisele ei aita kaasa ka see, et ma päris palju skrollin tegelikult Facebooki lehte "lugemise väljakutse", kust kirjutan muudkui nimekirja raamatuid juurde, mida ma lugeda tahaks... Nimekiri on juba üsna pikk. Peaks üritama sel aastal ikka tublim olla, sest lugemist ma ju armastan. ☺

Selline siis oli minu kultuuriaasta kokkuvõte. Katsun seega blogi kirjutamisega rohkem järje peal olla, sest nii ma ka ei raatsi, et millestki kirjutamata jätan. See blogi on eelkõige ju mulle endale meeles pidamiseks, et mida ma olen vaatamas käinud ja mis emotsioone see minus on tekitanud. Exceli tabel on peale selle, mida hakkasin pidama juba 2012. aastal, kuigi blogini jõudsin alles aastaid hiljem. Seega uuel aastal uue hooga ja ma loodan, et tuleb põnev ning positiivseid üllatusi täis teatriaasta!

Tsaari mõrsja

Külastus: 03.11.2021

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: Juri Aleksandrov 

Esietendus: 25.01.2019

Ooperit, me ooperit, me armastame ooperit... nii laulis kunagi Mati Nuude. Nii ka mina. See tähendab, et mitte ei laula, aga armastan, kuigi ma ei jõua Estoniasse nii tihti kui tegelikult tahaksin. ☺Sedakorda oli kavas Nikolai Rimski-Korsakovi ooper "Tsaari mõrsja". Nagu paljude etendustega viimasel ajal, oli ka selle etenduse puhul tegemist teise katsega. Sedakorda siis õnnestunult.

Kõigepealt pean alustama sellest, et vene keelt ma ei oska, kuigi olen seda ju koolis 12 aastat + 1 aasta ülikoolis õppinud. Lihtsalt ei jää külge, tee mis sa tahad. Praktikat pole ka muidugi olnud ja keelt saab õppida ainult rääkides. Omale üllatuseks pean aga ütlema seda, et kuna ooper oli vene keeles, siis ma sain hea diktsiooniga lauljatest isegi üllatavalt palju aru, mida nad laulsid. Vahepeal täitsa teadlikult üritasin mitte teksti taustaks lugeda ja lihtsalt kuulata. Muusika meeldis mulle ka. 

"Tsaari mõrsja" on traagiline lugu armastusest, ihast ja armukadedusest, mis kõik viib (kire)mõrvadeni. Seda kõike toetab vene temperament ning muusikaski esines slaavilikke motiive. Klassikaline ooper seega. ☺

Ma ei oska tegelikult ooperitest kirjutada selliselt nagu sõnalavastustest, sest minu arvates laulmine seab näitlemisele mõningad piirangud ja seda juba füüsiliselt, sest väga raske on puhtalt laulda ja seejuures veel mingeid "trikke" teha. Mul lähebki ooperis tähelepanu eelkõige muusikale ja vähem ehk näitlejameisterlikkusele ning lavastuslikele üllatustele. Lisaks ei saa ma ooperikoorist reeglina kunagi aru, mida nad laulavad. See on minu jaoks selline ühtlane muusikaline müra. ☺

Sellele vaatamata tahaksin esile tuua kaks osatäitjat - Helen Lokuta, kes mängis armukadedat Ljubašat ning Reigo Tamme Ivan Lõkovi rollis. Mõlemal on väga hea hääl, tegelikult ka näitelmisoskus ning eriti Reigo puhul tahaksin taas rõhutada tema väga head diktsiooni. Mõlemad särasid minu jaoks laval ning Helen Lokuta teenis oma esimese vaatuse lõpu aariaga ka rahva aplausi. Teistel osatäitjatel polnud ka viga (nt Rauno Elp armuvalus kannatava Grigori Grjaznoina oli vägagi usutav ja ta hääl meeldib mulle ka), aga nemad kahekesi tõusid minu jaoks kuidagi rohkem esile.  

Kokkuvõtvalt oli tore ooperiõhtu ning peaks nüüd 2022. aastasse ka paar ooperit planeerima. 


Allikas: Rahvusooper Estonia




Kolmapäev, 22. detsember 2021

Shakespeare'i kogutud teosed

Külastus: 26.10.2021

Teater: Kuressaare Linnateater

Lavastaja: Sander Pukk

Esietendus: 10.10.2020

Selle etendusega on mul omad mälestused. Olen seda näinud väga ammu aega tagasi kui Velvo Väli, Tarvo Sõmer ja Ardo-Ran Varres noorte näitlejatena laval möllasid. Minu mäletamist mööda oli väga naljakas ja näitlejad rokkisid täiega. Seega mõtlesin, et oleks paras aeg taas teatripisikut süstida ning poisid ka teatrisse viia. Eks see minemine selles mõttes üks lõputu saaga oli, et algselt pidi etendus toimuma jaanuaris, siis lükati see märtsi, märtsis lükati maisse ja mais oktoobrisse. Olin suhteliselt skeptiline ka oktoobri suhtes, aga näed, õnnestus siiski ära näha! 

Etendus on selles mõttes fenomenaalne, et ühe etendusega mängitakse ära kõik Shakespeare'i näidendid ja põgusalt sonetitki. Selle viimase osas ma pole nii kindel, et kõik 154 lavalt läbi käisid, aga mõned neist mainiti ära küll. Ilmselt on need omavahel ka üsna sarnased ja keeruline joont tõmmata, kust üks lõpeb ja teine algab. Sama on kuningatest kirjutatud näidentitega, mis olid samuti suures osas ühte kimpu köidetud ja ette kandmata ei jäänud neist ükski. Kuigi lavalt käisid läbi kõik Shakespeare'i näidendid, siis põhirõhk läks siiski kahele kuulsamale ehk "Romeo ja Julia" ning "Hamlet". Viimast mängiti suisa erinevates versioonides. Millistes täpsemalt, ei hakka siin spoilerdama. ☺ Eks see etendus veidi sketšišõud meenutab ja sügavat Shakespeare'i analüüsi või tõlgendust otsima minna ei tasu. Rahvaga suhtlusel on ka oluline osa. Nii et võib vist öelda, et tegemist on stand-up elementidega etendusega.

Laval rokkisid Kuressaare Linnateatri noored mehed - Jürgen Gansen, Tanel Ting ja Markus Habakukk. Kuna naisi polnud, tuli visata loosi, kes naisosi etendab ja see sattus Markusele. Üldiselt tundus, et näitlejad ise naudivad, mida nad teevad ja terve etendus oli hoog sees. Mulle siiski meeldis vist enim Tanel, kuigi täpset põhjust ei oskagi öelda. Võib-olla teised olid rohkem üle võlli ja tema neist tasakaalukam ja seega kogu naljamängu tasakaalustav lüli. Etendusest ei puudunud ka muusika, mis lisas oma vürtsi. 

Eks ta lõpuks üks paras palagan oli, aga ühte argiõhtusse mõnus naerulaks ja lõõgastus. Lastele ka meeldis ning noorem teatas koguni, et see on nüüd tema uus lemmiketendus (praeguseks on see olukord muutunud, sest Vanemusie "Pangarööv" tõukas nad pjedestaalilt. ☺) 


Allikas: Kuressaare Linnateater



Reede, 10. detsember 2021

Lõbus lesk

Külastus: 21.10.2021

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: André Heller-Lopes 

Esietendus: 19.08.2021

Igal sügisel on Estonias müügil soodushinnaga piletid. Kuna abikaasa ei ole just ooperite ja operettide fänn, aga mulle väga meeldivad, siis on mul valikus käia kas üksi või leida endale kaaslane. Kuna mu ema armastab ka ooperit ning muusikalavastusi üldse, siis sai sellesügiseselt soodusmüügilt koos paar piletit soetatud.  

Operettide kuningannaks tituleeritud Franz Lehàr'i operett "Lõbus lesk" on operett nagu operett ikka ehk palju kära ja segadust ning lõpuks armunud leiavad teineteist ja kõik lõpeb õnnelikult. Kuna operettides just mõtlemapanevat sisu ei ole ja näitlemisega on veidi teistsugused lood kui sõnalavastuses, siis on üsna keeruline neist kirjutada, aga eks silmapaistvamaid tegelasi on ka operettides alati.

Lõbusat leske Hannat mängis minu versioonis Janne Ševtšenko. Ütlen ausalt, et oleks tahtnud Helen Lokutat näha, aga saatus seekord niimoodi. Ega mul Jannele pole muud midagi ette heita kui ainult see, et ma ei saa tema sõnadest aru kui ta laulab ja see häirib mind. Kui laulab itaalia või muus võõrkeeles, siis see ülemäära ei morjenda, aga eesti keeles tahaks mõnestki sõnast aru saada. Kahjuks seekord oli isegi laul, kus ma mõtlesin, et mis keeles ta laulab... Kui lugesin ekraanidelt teksti ja teravamalt kuulasin, sain aru, et eesti keeles. ☺ Võib-olla on see minu viga, aga nii see kahjuks oli. 

Lõbusa lese armastatut krahv Danilo Danilovitschi mängis Reigo Tamm. Vot Reigo mulle meeldib! Ülihea diktsioon, näitlejameisterlikkus, operetilik olek ja võimas tenor. No mida veel ühelt operetilt tahta? 

Suurim üllataja oli minu jaoks seni tundmatu laulja Karis Trass, kes mängis Valenciennet. Väga mõnusa hääle, hea diktsiooni ja lavale sobiliku olekuga laulja. Kuna ta on hetkel stipendiaat, siis ma loodan, et Estonia napsab ta päriselt endale. Saaks head täiendust oma ridadesse.

Nagu aga öeldud - mingit sügavat mõte otsima ei läinud ja mõnusat meelelahutust see operett igatahes pakkus. Seega võis rahule jääda. 

Allikas: Rahvusooper Estonia


Teisipäev, 7. detsember 2021

Rogožin

Külastus: 28.09.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Andreas Aadel ja Markus Helmet Ilves

Esietendus: 24.05.2021

Koroona on mõjutanud teatripiletite saadavust ja see on muutunud lihtsamaks. Juba ammu oli kavas minna vaatama, mida noored lavastajad Dostojevski "Idioodist" välja võlusid ning lõpuks see õnnestus, sest sobis nii etenduse aeg kui ka pileteid oli saadaval. Selguski, et tegemist oli ühega "Rogižini" viimastest etendustest enne pausile minekut, sest Toom-kooli mängukoht läheb remonti. Nüüd tagantjärele mõeldes ei kujuta ma seda lavastust aga küll üheski teises mängukohas ette... Vana lagunenud maja pisikese saaliga sobis mängukohaks imehästi. Steriilses teatrisaalis läheb kindlasti osa hõngu kaduma...

Tavaliselt kui mõni teos tuuakse lavale, siis ikka peategelase kaudu. Kord varem olen näinud ka kõrvaltegelasest vaatevinklist etendust, mis oli R.A.A.A.M.-i lavale toodud "Aleksei Karenin" Tapal. "Rogožin" oli siis teine kogemus loo jutustamisest kõrvaltegelase pilgu läbi. Pean ütlema, et mulle sümpatiseeris. 

Lavakujundus oli lihtne. Või õigemini oleks vist alatu seda lihtsaks nimetada, pigem oli väheste vahenditega hakkama saadud. ☺ Laest ripuusid köied, mille alla tegelased erinevates stseenides kas mattusid (ilmselt eluraskust ja oma (elu)köidikutes siplemist sümboliseerides või  Rogožini puhul ka armuvaeva) või mille otsas ka lõpuks ronisid. Huvitav leid oli veel kiiged, mille peal toimus Nastasja Filippovna (Kristiin Räägel) ja Aglaja Ivanova (Maris Nõlvak) omavaheline heitlus mehe pärast. Päris nutikas. Ma muidugi alati imetlen näitlejaid, kes sellistel kiikedel kiiguvad, sest mul millegipärast käib iga kord peast läbi mõte, mis siis, kui... 

Näitlejate töö mulle meeldis. Kui Simo Andre Kadastu ei olnud onu Vanjana minu jaoks usutav, siis Rogožini rolli sobis nagu valatult. Siin juba kumas teatavat elutarkust ja hingepiina. Rogožin on minu ettekujutuses noor mees, keda elu on juba piisavalt vorminud ja see siit rollist ka minu jaoks läbi kumas. Eriti hästi tuli välja stseen, kus ta armuvalu all ägas ja ennast piinas (kas ma suudaks niimoodi väriseda?) ning samuti, kus ta Nastasja Filippovnat taltsutada ning enda külge siduda üritas. Kristiin Räägel jällegi meeldib mulle üha enam ja enam ning ootan tema uusi rolle. Eks hakkas ta mulle esimest korda silma juba "Väikeses printsis" rebasena. Seekord oli temalt siis saatusliku naise roll, kes tekitas lõpuks kaastunnedki. Üleni  musta riietatuna oli ta minu jaoks nagu pahelisuse kehastus. 

Maris Nõlvakut ma pole varem teatrilaval näinud, ainult filmis. Kõrk hoiak ja silmavaade sobisid talle, kuigi tal oli üsna kõrvaline roll. Jan Ehrenberg Mõškinina oli Rogožini kõrval kuidagi poisikeselikum, aga ega midagi ette heita ka ei tahaks. Eks ta pidigi selline unistaja olema ja Rogižinile vastandlik. Lisaks lõi veel erinevates rollides kaasa Peeter Tammearu. Kõik rollid olid oma nüansi ja ma ütleks, et isegi mahlakusega ning mõne rolli puhul oli ka oma koomika olemas. 

Minu jaoks oli huvitav ja kaasahaarav etendus, kindlasti mitte kerge meelelahutus, vaid selline, kus lähed loosse sisse ja elad kaasa. Soovin noortele edaspidisekski indu ja soovi võtta ette raskeid pähkleid. Ootan põnevusega! 


Allikas: Tallinna Linnateater




Reede, 12. november 2021

Serafima+Bogdan

Külastus: 18.08.2021

Teater: Tartu Uus Teater

Lavastaja: Ivar Põllu

Esietendus: 31.07.2021

"Serafima+Bogdan" pidi lavalaudadele tulema juba 2020. aastal, kuid koroona tõttu lükkus aasta võrra edasi. Algselt oli mul mõte seda mitte vaatama minna, sest Kolkja Peipsiveerel tundus ikkagi väga kaugel olevat ja minek suur ettevõtmine. Pileteid ka ei olnud saada... Ühel hetkel aga vabanes mingi kogus pileteid, mul oli parasjagu tulemas puhkus, pidin nagunii Lõuna-Eestisse sõitma ning kuidagi märkamatult oli mul pilet ostukorvis ning siis juba telefonis. Muidugi järgmisel päeval avastasin, et mul olid samale päevale veel ühed teatripiletid ostetud, aga mis parata. Kaalusin, et kumma kasuks siis otsustada ja Serafima võitis. ☺ Õnneks teised piletid sain müüdud ning suund Kolkjale võetud. Tallinnast on sinna tõesti pikk tee ja mul on hea meel, et ma öösel tagasi sõitma ei pidanud, vaid sain suuna Tartule võtta. 

Seekorde teatriskäik oli kohe nagu kaks kärbest ühe hoobiga ehk sai olla veidike turist ning samas ka teatris käia. Mulle väga meeldis selline korraldus vaatamata sellele, et olin üksi ja polnud kellegagi muljeid jagada. 

Kolkjasse jõudes oli külaveeres juba autode järjekord korralik, kuigi ma läksin nagunii ajavaruga, et saaks niisama ringi vaadata ja Tädi Šura kohvikus paljukiidetud sibulapirukat süüa. Sain vaevalt autost välja kui härrasmees oli juba sealsamas sibulapirukaid müütamas. Kuumad. Lõhnavad. Ahvatlevad. Nõrkus on su nimi naine, aga oli väga maitsev pirukas. Vaatasin niisama külavahel ringi, astusin läbi Tädi Šura kohvikust ja tema õuel asuvast sigurimuueseumist. Samuti uudistasin sealseid huvitavaid peenraid ning kasvuhoonet. Jõudsin Kolkjasse tund aega enne etendust, aga aega ikka kuidagi nappis. Siiani olen väga rahul, et selle retke ette võtsin. ☺

Nüüd siis etendusest. Raamatut ma ei olnud selleks ajaks veel lugenud. Tutvusringkonnast kuulsin vastakaid arvamusi - kindlasti võiks olla enne läbi loetud, muidu ei saa midagi aru ning teine leer arvas, et vahet ei ole, nemad polnud lugenud, aga said ikkagi aru. Raamat on teatavasti paras telliskivi. Kuna töö juures oli see raamatuvahetuse riiulis olemas, siis ma ta sealt kaasa krabasin ning päev enne etendust alustasin lugemist. Eks aega oli ikka piiratult, aga 200 lk suutsin enne etendust ikkagi läbi lugeda. Tekst oli ladus ja raamat ise huvitav, kuigi tegelikkuses kohati ka päris vastik. Seega läksin ma etendusele poolikute teadmistega raamatust. Mida ma siis tagantjärele ütlen kui nüüdseks on terve raamat läbi loetud? Ma arvan, et raamatu lugemine tuleb kasuks. Etenduses oskab paralleele kohe paremini tõmmata ning iga stseeni ümber koondub peas veel taustalugu. Samas saab vaadata ka ilma lugemata, aga siis jääb ikkagi osa taustast kaotsi. 

Olin ette hoiatatud, et vähemalt S sektoris algab esimene vaatus tagant ettepoole (jõudsin etenduse ajal järeldusele, et sama kehtib B sektori kohta). S sektoris vaadati algselt Serafima lugu, vaheajal vahetati sektorit ning siis nägin Bogdani lugu. Väga andekas mõte lavastada etendus just selliselt ning seejuures mängida paralleelselt kahel "laval". Väike vihje ka Serafima ja Bogdani kaksikuteks olemisele? Ilmselt see ongi loomeinimeste ja minu erinevus, et nemad näevad vaimusilmas selliseid asju ja mina mitte. Seejuures veel asju nii sättida, et need lood saaksid joosta paralleelselt... Võimas.☺

Kuigi etenduse pealkiri on "Serafima+Bogdan", ütleks ma, et peaosas oli hoopis Serafima mees Raimond Uusküla (Priit Loog). Priit on minu jaoks nagunii väga sümpatane näitleja, aga selle etenduse roll oli ikka hämmastav. See jõhkrus, samas sisemine ebakindlus, tema muutumine ajas... Priima! Olles teda selles rollis näinud ei oskaks nagu ühtegi teist näitlejat tema asemel ette kujutada. 

Mulle meeldisid siin etenduses tegelikult kõik näitlejad. Võib-olla Andres Mähari Bogdani füüsiline kuju ei vastanud just raamatus kirjutatule (pikk ja turske, mitte et Mähar lühike oleks, aga 2 m ka just mitte ☺), kuigi poolpime. Iseenesest see ka ei häirinud. Mul oli Bogdanist tegelikult kahju. Konutada ikkagi terve elu soos, haududa kättemaksu, samas mina temas tapjainstinkti ei näinud erinevalt Serafimast või Mstslavist (Martin Kork), kellel see pritsis välja kogu kehast (ka raamatus ei tajunud ma tema tapjainstinkti).  Küll ma ei tea, kuidas ta suutis selles külmas terve õhtu paljajalu ringi tatsata. See käib ka teiste näitlejate kohta. Ikka päris külm ja märg ilm oli. 

Ilo-Ann Saarepera andis Serafima mõõdu välja küll ja kuna ma istusin esimeses reas, siis pean ütlema, et algul oli tal päriselt ka hullunud pilk silmis, mis siis etenduse jooksul vastavalt loole taandus pehmemaks. Samuti tegi tema füüsiline kuju läbi muutumise. Loo lõpus on kuidagi küürus ja vaevatud, aga mida nooremaks ja veel eluvaevadest puutumatuks muutus, seda sirgemaks ja enesekindlamas läks ka tema rüht. 

Vennakesi ja tegelikult ka mitmeid muid rolle mängisid noored näiteljad Elise Metsanurk ja Ekke Hekles. Mõlemad jätsid hea mulje ja esimese hooga pettis Elise mu ka ära, sest ma ei saanudki esimese hooga aru, et poissi mängib tüdruk. Kahtlustasin, aga kindel ikkagi polnud.☺

Etendust ennast kuuleb kõrvaklappidest. Taas väga hea leid, kuigi kontseptsiooni arvestades ilmselt ka hädavajalik. Samas sääsepirin kõrvus, hingledus jne... See oleks ilmselt muidu kaduma läinud. 

Ma arvasin, et mind üllatada on juba raske, aga see etendus üllatas ja seda kohe sajaga. Meeldivalt üllatas. Lisaks pean ma nentima, et neid etendusi on väga vähe, mille puhul ma  taban ennast aeg-ajalt neid meenutamas või mis mind niimoodi raputaks, et ma tulen aeg-ajalt mõtetese selle juurde tagasi (viimati oli selline etendus vist "Vannutatud neitsid" R.A.A.A.M-i esituses), aga "Serafima+Bogdaniga" on just nii läinud. Kindlasti ei ole selline teatrivorm inimestele, kes käivad harva teatris, armastavad ainult klassikalist teatrit või alati peab kindlasti nalja saama, aga kui on soov näha midagi teistsugust, raputavat ja ma ütleks, et kohati isegi vastikut, siis tasub kindlasti suund Kolkjale võtta. Au ja kiitus Ivar Põllule ja Tartu Uuele Teatrile, kes julgesid sellise mammutteose ette võtta ja lavale tuua. Mina aplodeerisin igatahes püsti. Kui ma mõnikord tõusen püsti seepärast, et kogu saal seisab, siis seekord olin vist esimeste seas. ☺

Seda teksti kirjutades tekkis kange kihk järgmine suvi uuesti Kolkjale minna, kuid seekord alustada B sektorist. Elame-näeme. 

Allikas: Tartu Uus Teater


Tädi Šura kuulus sibulapirukas