esmaspäev, 4. mai 2020

Märter

Külastus: 28.02.2020
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Ervin Õunapuu
Esietendus: 13.10.2018

Lastesse tuleb ka teatripisikut süstida. Kui lapsena teatris ei käi, siis äkki ei tule täiskasvanuna selle pealegi, et võiks minna. Mina igatahes üritan lapsi teatrisse vedada mitu korda aastas. Kahjuks on teismelistele valik kehvavõitu, aga miskit ikka leidub. Mulle tundus, et Endla "Märter" võiks olla just üks nendest etendustest, mis sobib nii täiskasvanule kui ka teismelistele. Seetõttu saigi teekond Pärnusse ette võetud.

Etendus oli päris hea ja mõtlemapanev. Üksikema poolt kasvatava Benjamin (Sander Rebane) on leidnud endale usu ning seda kõige äärmuslikumas mõttes, kus kogu elu dikteerib piibel Seejuures ei põrku ta tagasi ei teiste ärakasutamisest kui ka süüdi lavastamisest, sest usub, et nii on õige. Tegelikult ei taganeks ta isegi mõrvast... Tegemist oli seega täieliku esktremistiga.

Sander Rebane sobis Benjamini rolli nagu valatult. Temast õhkus tõelist fanatismi, ta oli teismelisetele omaselt tõre ning see "kõige targem" ja loomulikult on ju kogu maailm tema vastu. Ta oli tegelikult üsna ebameeldiv tegelane. Muu hulgas kasutas ära oma klassikaaslast Georgi (Lauri Mäesepp), kes arvas, et on Benjaminis endale sõbra leidnud. Georgil sõpru polnud, vaid ta oli tagakiusatav oma jalgade ebaühtlase pikkuse pärast. Muidugi see, kuidas nad üritasid usuga Georgi jalgu ühepikkuseks kasvatada, oli isegi koomiline. Piilusin selle stseeni juures laste poole. Oskar raputas pead ja hoidis otsaesisest kinni, et kuidas nad nii rumalad saavad olla. ☺ Küll tundus mulle, et ta ennast sellest jalgade teemast väga puudutada ei lasknud, kuigi natuke pelgasin, et kuidas see mõjub.

Karin Tammaru kehastatud ema oli tüüpiline hoolitsev ja silmaklappidega ema. Rabeledes mitme koha peal töötada, ei olnud tal tegelikult aega oma lapse jaoks, küll uskus ta oma lapsest, nagu emad ikka, ainult parimat. Isegi kui toimus õpetaja Roth (Ireen Kennik) süüdistamine ebasündsas käitumises, ei kahelnud ta kordagi oma pojas, kuigi vihjed kahtluste kohta oli õhus küll ja küll. Õpetajast oli mul aga kahju, sest ta ju nii püüdis Benjaminist aru saada ja teda aidata, aga selle asemel sai ta noa selga.

Koolidirektor (Tambet Seling) ja kehalise kasvatuse õpetaja (Priit Loog) olid etenduse koomilisemad kujud. Neist esimene elas oma mullis ja oli parasjagu ebameeldivalt libe tüüp (laste jaoks tuli sellelt tegelaskujult ka veidi nalja), siis Priidust oli tehtud muskleid pumpav, aga ajusid mitte väga palju kasutav tegelane. Mõlemad kandsid oma rolli hästi välja.

Lõpp oli veidi ootamatu, eriti Benjamini ja Georgi vahel juhtunu, kuigi eks etenduse tegevus kogu aeg rullus sinnapoole. Juba ainuüksi see seik oleks võinud koolidirektori ja ema silmad avada... Võib-olla lõpuks avaski, aga seda meile enam ei näidatud. ☺

Ma soovitaks etendust keskkooli õpilastele kindlasti. 6. klassi omale jäi veidi rakseks, kuigi ta kommentaar oli, et normaalne, kuigi need piibli osad olevat olnud igavad. 8. klassi oma sai paremini aru. Küll tuleb tunnistada, et lastel oleks igal juhul kasuks tulnud veidi suurem elukogemus ja ka teadmised usust.



Allikas: Endla

esmaspäev, 13. aprill 2020

Kommuun

Külastus: 18.02.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 07.12.2019

Avastasin, et mul on postitus küll valmis, aga jäänud postitamata. Eks kogu see koroona jama tuli peale ning muud mõtted mõlkusid meeles ja nii ta jäigi. Eks praegune olukord on minusuguse teatrihooliku jaoks paras väljakutse, aga eks tuleb siis leida lahendusi netist Portaaliteatri või Webberi  muusikalide näol. Kinoteatergi teeb stand-up'i Toidupanga toetuseks. Seega päris teatrita olema ei pea. See pole küll päris see, mis teatrisse minna, aga parem pool muna kui tühi koor. Peaasi, püsigem kodus ja seljatagem see viirus! Nüüd siis aga etendusest.

Detsembris esietendus Linnateatris taas Elmo Nüganeni lavastus, sedakorda "Kommuun". Vahepeal hakkaski juba tekkima tunne, et kuu esimesel päeval ei olegi enam pileteid jahtida, sest kõik Linnateatri etendused on juba nähtud, aga õnneks nad prodtseerivad juurde ning praeguseks hetkeks on juba tekkinud/tekkimas 4 etendust (3 nendest küll alles nn tulekul etendused, mille nägemist peab küll nüüd ootama), mida sihtida. See on tore, sest tegemist on ikkagi mu lemmikteatriga.

"Kommuuni" puhul ei pidanud ma pettuma. Näitlejatööd olid tugevad ja ka lavastus meeldis. Kuna osatäitjaid oli palju, siis kõigist ei kirjuta, aga mõnest eredamast kindlasti. Lugu algab sündmusega, kus Erik (Indrek Ojari) saab päranduseks maja. Abikaasa Annaga (Hele Kõrve) otsustavad nad luua sinna kommuuni, kus oleks toredad, ilusad ja tolerantsed inimesed. Suhteliselt naiivne mõtlemine minu arvates. Ega selleski loos ei jäänud probleemid tulemata. Kui algul oli kõik ilus ja kena, siis mingil hetkel tekkis armukolmnurk, mis lõi tasakaalu paigast ning viis peaaegu kommuuni lagunemiseni. Eks ta lõpuks mingis osas ju laguneski, kuigi mitte täielikult.

Minu jaoks tegi väga tugeva rolli Hele Kõrve. Tema muutumine kogu etenduse jooksul oli hämmastav. Alguse ülevoolavast ja üliõnnelikust naisest sai etenduse lõpuks muserdatud ja depressiooni all looka vajunud naine. Minu arvates läks ta näost ka järjest hallimaks. Ma ei tea kui palju siin aitas grimm kaasa, aga muutumine oli ka kehakeeles ja kõnelemises simnähtav. Ma küll ei mõistnud tema tegelast ehk miks ta piinles ning sealt minema ei läinud ja tegi seda alles oma lapse (Aurora Aleksandra Künnapas) survel? Ma kujutan ette, et sellest august oli  tal lõpuks päris raske välja rabeleda, aga see on juba teine lugu. Ja üldse - kes paneb lapse sellisesse olukorda?

Aurora Aleksandra Künnapas oli väga tubli Eriku ja Anna tütre Freja rollis. Tema oligi tegelikult lõpuks minu jaoks etenduse keskne tegelane. Ta mängis tõesti hästi ja usutavalt. Mul oli temast väga kahju, kui ta üritas selles kommuunis oma kohta leida, samal ajal kui ema ja isa maadlesid oma probleemidega. See oli ikka päris meeleheitlik katse panna isa valima enda ja teise naise vahel ning isa valik oli muu kui ta ootas. Hämmastav oli minu jaoks Freja lõpustseenis tehtud valik, aga samas kui järele mõelda, siis oli see isegi loogiline, sest ta oli ju suure osa oma reaalsest elust elanud selles kommuunis.

Indrek Ojari tegelaskuju ei sümpatiseerinud mulle, kuigi ta ise kuulub mu lemmiknäitlejate hulka. Samas oli see roll minu arvates tema varasematest rollidest erinev ja avas mingi uue tahu temas. Ta oli kohati ikka väga julm... Kasvõi see, et ta Emma (Sandra Uusberg) kommuuni tõi. Eks ta seadis oma huvid esikohale, aga seda enam on küsitav, et miks ta üldse seda kommuuni asja ajama hakkas.

Nii tore oli taas Marko Matveret laval näha. Ma ei ole teda väga ammu näitlejana üles astumas näinud, kuigi ma tean, et ta on üles astunud küll. Ta mängis prantslasest sisserändajat ning tema aktsent ja natuur olid päris koomilised. Mulle meeldis veel, et Elmo oli talle etenudses ka laulmist ette näinud. Eriti meeldis mulle laul pahadest päevadest, mis pani publiku naerma. Tegelikult oli laulu veel ja väga mõnus oli Indrek Ojari ja Rain Simmuli duett "Missis Robinson", mida saatis kitarril Andres Raag ning rattakellal Hele Kõrve.

Veel mainiks Sandra Uusbergi, kes oli tüliõuna seemneks. Ta pole ju enam 20, aga mängis vägagi usutavalt välja naiivsuse, aga samas oli ta üsna ülbe ja ennastimetlev. Temast oli ka kohati kahju, sest näha oli, et ega ta õnnelik seal kommuunis ei olnud. Erikuga koos olles küll, aga kõik, mis sellest väljapoole jäi,  ei tundunud teda just rõõmustavat.

Kas ma ise tahaksin kommuunis elada? Kindlasti mitte, õigemini ma ei tulekski selle mõtte peale. Ma olen muidugi üsna suur individualist, kellel on vaja aeg-ajalt üksi olla, vaja oma ruumi ja  ma ei usu sellistesse "kolhoosidesse". Minu arvates meenutas kogu see asi veidi nõukaaegseid ühiskortereid, kuigi antud juhul hakkasid inimesed vabatahtlikult niimoodi elama, mitte sunniviisiliselt. Samas, eks igaühele oma. ☺ Vaatamata sellele, et mul samastumist ei tekkinud, sain taas positiivse teatrielamuse ja Linnateatri näitlejad on ikka väga head. Ei jõua ära oodata, millal jälle päriselt teatrisse saab.


Allikas: Tallinna Linnateater

esmaspäev, 2. märts 2020

Felicitas

Külastus: 25.02.2020
Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Esietendus: 13.02.2020

Tegemist oli minu esmakordse Theatrumi külastusega. Isegi ei oska öelda, miks see nii läinud on, sest teater ise eksisteerib ju juba väga kaua. Kuna "Felicitas" tundus intrigeeriv, saigi pilet soetatud.

"Felicitase" puhul on tegemist Eesti oma ulmekaga, kus koduabiline on inimkujuline robot. Teema pole uus ja ma olen neid robotite lugusid piisavalt lugenud ja filme näinud, mistõttu üllatusi mulle polnud. Näiteks teine Eesti ulmekas ehk "Beatrice" Vanemuises üllatas mind rohkem. Samas on ikkagi tore, et Eestis tehakse autoriteatrit ja püütakse ka siin natuke Sci-Fi-ga tegeleda. Selle eest plusspunkt kirja.

Etendus ise oli üsna etteaimatav (edasine  võib sisladada spoilereid). Koju võetakse robot, kes näeb hea välja, on tark, hea kuulaja, kiidab sind jne. Pole siis ime, et pereisa eelistab roboti seltsi oma naisele, kellega on juba pikka aega koos oldud ja kes pole kunagi millegagi rahul. Robot sai tegelikult ju võetud selleks, et tekiks rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada, aga oh üllatust-üllatust, selle ajaga ei osatudki midagi mõistlikku peale hakata ning üksindus jäi hinge ikkagi. Pealegi tekitas robot juurde veel suhteprobleeme. Mõtlesin, et kas ma ise suudaks roboti peale armukade olla. Vot ei teagi. Kui kaine mõistusega võtta, siis pigem mitte, aga samas nägi ta ju välja nagu inimene, seega, mine sa tea...

Riina Maidre Felicitasena tegi hea rolli ja mulle meeldis tema mäng. Ülejäänud trupp jäi tema kõrval nõrgaks. Eriti kuidagi kunstlik tundus Jana (Liina-Riin Olmaru) ja Tarvi (Jan Uuspõld) tüli, kus nad oma "kaarte" avasid ja mees tunnistas, et ta eelistab robotit. Ma saan aru küll, miks Janal katus sõitma läks, aga see tüli oli ikkagi kuidagi kunstlik ja näieldud ning mulle vaatajana ei tundunud usutav. Mitte, et ma ise paremini oleks osanud seda teha.☺Samas Jana närvilisus roboti suhtes tundus realistlik ehk seal ei olnud ülemängimist. Jan Uuspõllu Tarvi tõi etendusse sisse ka natuke huumorit. Eriti meeldis mulle tema arutelu naiste loogika teemal. See oli päris hea. ☺

Kui Jana sai koju roboti, siis kutsus ta ka sõbrannad (Maria Peterson ja Külli Reinumägi) seda vaatama. Maria Petersoni kehastatud Kaja oli ülevoolav ja naeris palju. Samas oli ta ka õel ning katsetas roboti piire. Minu arvates oli psühholoogiliselt päris hea karakter ja tõi inimloomuse esile. Kohati oli päris ebameeldiv see piiride katsetamine ja oma võimu näitamine, eriti kui sa tead, et vastaspool on programmeeritud mitte vastu hakkama. Külli Reinumägi kehastatud sõbranna oli empaatilisem ja minu jaoks oli selle võrra sümpaatsem. Külli ise aga oli... Külli. Tema on minu jaoks üks nendest näitlejatest, kes on alati ühtemoodi. Võimalik, et ma pole teda piisavalt laval näinud lihtsalt, aga nii palju kui telekaekraanilt või teatris olen näinud, on ta iga kord samasugune.

Kokkuvõttes oli etendus vaadatav, aga minu jaoks keskpärane. Sama arvas mu mees, kes on ulmemaailmaga muidugi oluliselt rohkem sina peal kui mina. Ta võttis asja kokku sõnadega "paras jura". Ma ise nii karm ei oleks.☺ Rahvale tundus aga meeldivat ja naerupahvakuid saalist ikka kostus ning aplaus oli ka tugev. Seega - teatrisse!


Allikas: Theatrum

kolmapäev, 19. veebruar 2020

Evolutsiooni revolutsioon

Külastus: 07.02.2020
Teater: Must Kast
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 05.12.2019

Nagu ma juba varasemalt siin blogis maininud olen, on teater Must Kast mulle südamesse pugenud ja hoian nende tegemistel silma peal. Seega oli ka loogiline valik minna "Evolutsiooni revolutsiooni" vaatama minna, seda enam, et laval olid taas Kaarel Targo, Jaanika Tammaru ja Kristjan Lüüs ning lavastajaks Birgit Landberg. "Peks mõisatallis" nende esituses oli ülihea ja terviklik minu jaoks ning seepärast läksin sarnaste ootustega taas Kanuti Gildi poole. Tegelikult oleks pidanud "peksu" ära unustama ja minema puhta lehena. Praegu läks natuke nii, et ootasin uut "peksu", aga tuli lahjem "peks", mis oli siiski ka hea, kuigi teistmoodi. Teemad olid seekord valusamad, aga nalja sai ning jagus ka mõtlemisainet ehk kas me ikka oleme piisavalt head, ilusad ja osavad ning kas me üldse peaksimegi oma energiat selliste asjade ja mõtete peale kulutama?

Etendus algas muusikale omaselt tohutu karglemisega suurnurgad kõrvuni. Ainuüksi need naeratused olid vaatamist väärt. See oli päris koomiline ja andis juba alguses hea hoo sisse. Kõik, mis järgnes, ei olnud vähem energiamahukas ja -kulukas. Vaene Lüüs, kes pidi kõike seda suhteliselt paksudes pükstes taluma, mille üle ta muidugi ka etenduses kurtis. Lüüsist rääkides - ma ei saanudki aru, kas nn võrgutamise ja kohtingulaulu ajal oli tal päriselt hääl ära või oli ta nii osav rahvast ära petma, et saaks kurta oma raske elu üle. Kuna hiljem oli ta hääl taas tõrrepõhjast põrisev bass, siis kaldun arvama, et tegemist oli näitlejameisterlikkusega, aga mine sa tea...

Teemad, mida laval kajati, olid erinevad. Alates lapse sünnist ja kohtingu võrgutamisest ning lõpetades koduvägivalla ja joomisega. Kohati valusad teemad, aga väga asjakohased tänapäeva maailmas. Eriti kui neid esitatakse läbi naeru ja samas ka pisarate. Erinevad seksipoosid olid algul naljakad, siis panid ennast ebamugavalt tundma (mis ma arvan, et oligi eesmärk) ning lõpuks juba mõtlesin, et see osa võiks ära lõppeda, sest hakkas kuidagi venima ja piinlikkus ainult süvenes. Mõnele noorele oli see ehk isegi nagu õppetunniks. ☺ Teine koht, mis mulle väga ei meeldinud, oli kurbade laulude nutukoor. Kuni teatud hetkeni oli taas muigama panev, aga kui Kaarel põrandal väänlema hakkas, siis oli ikka täiega üle võlli. Kuigi ka see oli arvatavasti taotluslik, lihtsalt mulle ei meeldinud. Muud stseenid olid aga nagu rusikas silmaauku. Eriti meeldis laul süüdi olemisest, peol käimine, debatt, trenni tegemine (oi, see oli nii tuttav, eriti see ülemäärase energiaga treener ☺) jne. Kõik ei tule kohe meeldegi! Lüüsi räppimine oli samuti vaatamisväärsus omaette. Loomulikult ei saa üle ega ümber ka Jaanika oma kehaga mitte rahulolemise teemast. Seegi on ju väga asjakohane tänapäeval.

Igal juhul said näitlejad etenduse lõpuks selja läbimärjaks ning tundus, et hoog ei tahtnud raugeda. Mõtlemisainet aga jagus hilisemakski.

Kokkuvõtvalt oli laval toimunu tõeline energiapomm ning kui on vaja energialaksu saada või vähemalt näha, kuidas teised saavad tõsise füüsilise koormuse nii, et selg märg ning seda mitte treeningsaalis, siis igal juhul soovitan. Samuti ei maksa peljata naeru läbi pisarate. Mõnikord tulebki asjade läbi kõverpeegli vaatamine kasuks. Pealegi - Musta Kasti omad on nii armsad ja sümpaatsed. ☺ Neile tahaks kohe öelda, et jätkake samas vaimus oma julgete eksperimentidega!




Allikas: Teater Must Kast (Gabriela Liivamägi)

esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Enigma variatsioonid

Külastus: 07.01.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Artjom Garejev
Esietendus: 14.12.2019

Uus aasta oli vaevalt nädalakese kestnud kui mina juba istusin oma lemmikteatris - Linnateatris. Oi mulle meeldivad sellised aasta algused. Eriti kui on heal tasemel etendus nagu seekord sattus olema ja ma sain tõelise elamuse.

Laval möllas kaks vanameistrit - Egon Nuter ja Andrus Vaarik. Tegevus toimus üksikul saarel, kus redutas Noberli preemia laureaadist kirjanik, keda tuli intervjueerima ajakirjanik. Ma ei taha spoilerdada, sest see etendus oli tõesti huvitav ja kui ma keerdkäigud ette ära räägin, siis kaob üllatusmoment ära. Igal juhul toimub laval kassi-hiire mäng, millega kaasneb nii mitmeidki üllatavaid pöördeid. Kui ma ühe pöörde isegi ette aimasin, siis lõpp oli küll paras pauk. ☺ Aga see-eest meeldivalt koomiline pauk. Küll ütleks ma nende kahe mehe omavahelist suhtlust vaadates, et igaüks vajab enda kõrvale ikkagi kedagi, olgu see siis sõber või elukaaslane ning olgu ta siis lähedal või kaugel, aga päris üksiku hundina me tegelikkuses ikkagi vastu ei pea.

Mulle tundub, et hetkel on Linnateatris nn Egon Nuteri ajastu ja saabunud on tema hiilgeaeg, mis annab talle kandvaid ja tugevaid rolle. Seda võis täheldada juba tegelikult nii etenduses "Miljonivaade" kui ka etenduses "Kant". Eks Lennu Taadu roll on Egoni jaoks alati oluline olnud (vähemalt vaatajatele) ja sellele rollile omaseid jooni kumab ka teistesse rollidesse, aga Egon toimetas laval ikka nn täie raha eest ning ta on hoos. Oli selline mõnusalt torisev ja veidi kibestunud kirjanik, kes elas oma kujuteldavas armastuses.

Andrus Vaarik meeldis mulle selles rollis ka väga. Ta polnud üldse nii Andrus Vaarik kui ta tavaliselt on või õigemini polnud kuni hetkeni, kus ta naerma hakkas (etenduse osana muidugi). Sellel hetkel tuli lavale Andrus Vaarik, sest tal on lihtsalt nii talle ainuomane naer. Ülejäänud aeg oli ta selline kergelt tossike, allasurutud ja häbelik mees. See väljendus ka tema füüsilises kujus ehk kuidas seisis ja istus ning astus. Mulle väga meeldis, kuidas ta seda mängis.

Kui nüüd ülejäänud aasta teatririndel kulgeb sarnaste elamustega, siis tuleb kindlasti üks ütlemata hea teatriaasta! ☺

P.S. Tuleb ennast valmis panna ka ehmatusteks, sest laval paugutatakse püssi mitmeid kordi ja ma ikka esimesel korral hüppasin ehmatusest päriselt toolil nii, et õlast käis valusutsakas läbi.



Allikas: Tallinna Linnateater (Siim Vahur)

esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Pikk päevatee kaob öösse

Külastus: 07.12.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Esietendus: 20.04.2019


Eugene O'Neill kuulub mitme teise kirjanikuga minu näitekirjanikest lemmikute hulka. Ka tema etendused ei ole lihtsate killast ning on alati täis inimsuhetega kaasnevaid konflikte. Etenduse pealkiri "Pikk päevatee kaob öösse" oli mulle tuttav, aga ma pole kindel, et ma seda kunagi varem tegelikkuses näinud olen, samas on mul nii pikk teatriajalugu selja taga, nii et pead ei anna.

Lavakujundus oli vägagi ajastutruu. Mees nentis juba enne etendust, et oot-oot, kas me tulime mingi eelmise sajandi alguse lugu vaatama. ☺ Tegemist on parasjagu morbiidse ja psühhologiliselt raske looga, kus keskmes on perekonnas valitsevad inimsuhted. Huvitav oli jälgida isa ja poja (Hannes Kaljujärv ja Rasmus Kaljujärv) dialooge, kus elati välja oma frustatsiooni. Oluline roll oli kogu selles suhete virr-varris ka teisel pojal (Veiko Porkanen) ja emal (Piret Laurimaa), kellest esimene põeb tiisikust, mida vanemad (eelkõige ema) tunnistada ei taha, ning teine põgeneb selle tõe eest narkootikumide küüsi. Lavalt jooksis väga lühidalt läbi veel teenijanna (Kärt Tammjärv), kes oli minu arvates salajoodik.

Need peresuhted olid tegelikult ikka päris karmid kõrvalt vaadates. Samas näitlejatöö mõttes mingeid üllatusi ei pakkunud. Näiteks oli Hannes Kaljujärv isana Hannes Kaljujärv. ☺ Teisisõnu ei üllatanud millegagi ja oli nagu ikka, kuigi powerit tal jagus ning ta meeldib mulle mingil põhjusel enamuses rollides, kuigi ta on enamasti Hannes Kaljujärv, nii ka seekord.

Rasmus Kaljujärv on minu jaoks keskmine näitleja ja ei üllatanud ta seegi kord mind millegi uuega. Pigem oli üllatus negatiivne, sest ta ei oska ikka üldse purjus inimest mängida. See lihtsalt ei ole usutav, et uksest sisse tulles on raske uksele pihta saada ning hetk hiljem seisad sirge seljaga laual ning räägid oma juttu üliselge artikulatsiooniga. Purjus inimesed seda küll ei suuda ja seega ei mõjunud ta absoluutselt usutavalt. Vahepeal unustas ta veel ära, et peab purjus olema...

Piret Laurimaa ei kuulu mu lemmikute hulka, kuigi ta Hedda Gablerina tegi väga hea rolli. Minu arvates mängib ta alati suhteliselt ühtemoodi ja räägib venitades oma teksti. Ma ei tunne teda päriselust ja seega ta võib-olla räägib kogu aeg niimoodi, aga see on veidi tüütu. Samas ma kiidan ikkagi tema narkouimas olemist ning algselt selle varjamist. See oli küll kenasti välja mängitud.

Veiko Porkaneni roll meeldis ehk kõige rohkem. Tema tunded mõjusid küll usutavalt ja tema leppimine oma haigusega tegi ennastki kuidagi kurvaks.

Kokkuvõttes oli näidend hea, aga näitlejatöö keskpärane.

See oli minu 2019. aasta viimane etendus. Kokku tuli neid 41, mis tähendab, et läksin üle ettepandud limiidi (40), aga katsun järgmisel aastal ikka limiidi piires püsida. Teatriaasta oli tore - jagus nalja, jagus pettumusi, jagus üllatusi. Sellist väga suurt wow-efekti tegelikult sellel aastal ei tulnud (nt varasematest aastatest kui ma veel blogi ei pidanud, võin enda jaoks wow-efektina välja tuua R.A.A.A.M.-i "Vannutatud neitsid" ja Vanemuise "Sweenwy Todd'i"), aga loodame, et uuel aastal uue hooga ja tegelikult täna ongi uue aasta alguse etendus, aga sellest juba järgmises postituses.

Allikas: Vanemuine





reede, 3. jaanuar 2020

Kas te käite siin tihti?

Külastus: 05.12.2019
Teater: Apollo Teater
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 05.12.2019

See etendus tuli minu juurde täiesti plaaniväliselt ja ootamatult, sest tegelikult oli selle aasta piletitite limiit juba täis, aga emale ja õele ei saa ju ära öelda. See on muidugi hea vabandus oma sõltuvushäire süvenemise põhjendamiseks. Ikka on teised süüdi, mitte ise. ☺ Kohapeal selgus veel muidugi, et tegemist on esietendusega, mida ma ka üldiselt üritan vältida, sest esietendustel tükivad ikka olema konarlused ja nurgad on maha lihvimata.

Tegemist oli igal juhul millegi väga absurdsega. Kaks omavahel võõrast meest (Ott Sepp ja Jan Uuspõld) satuvad mingi valemiga tundmatusse vannituppa ja jäävad sinna aastateks kinni. Seal vannitoas hakkab igasuguseid absurdseid asju juhtuma, seejuures kasvab habe nabani. Väga absurdne. Näitlejad pingutasid tugevalt, aga publikut nad täielikult oma haardesse ikkagi ei saanud, kuigi etenduses oli mitmeid päris naljakaid kohti küll, mis tõi kaasa saalist naeruturtsakaid. Samuti suhtlesid näitlejad publikuga, mis peaks kaasatuse tunde tekitama. Apollo teatrisaal on muidugi väga suur ja eks sellel ole ka oma roll, et tagumised read jäävad kaugeks. Kuigi etenduses oli mõningaid muigama ajavaid kohti, oli ka minu arvates labaseid nalju, mis mulle kuidagi ei imponeerinud. Kohati oli ka ülemängimist, mis oli ehk isegi vajalik, aga samas võis tegemist olla ka esietenduse konarusega.

Ma arvan, et taheti teha sellist kõigile sobivat etendust, aga selliste asjadega tavaliselt pannaksegi pange, sest kõigile sobivat etendust ei ole olemas. Piletihind oli päris kõrbe ja see ei olnud minu hinnangul etenduse kvaliteediga kooskõlas. Arvestades asjaolu, et saal oli välja müüdud, siis jäi ka aplaus hõredaks ning meie läheduses mitu inimest ei vaevunud üldse plaksutama ning üks inimene magas pool etendust, mis oli piinlik, sest me istusime teises reas ning näitlejatel oli hea ülevaade.

Seega kellelegi otseselt soovitada ei julge, et jube äge etendus, sest minu jaoks see seda polnud. Samas loodan, et mingi hetk saavad nurgad maha lihvitud ja eks absurdsuses ole ka oma võlu, samuti oleks tahtnud ka seda nuustikut ja seepi maitsta, mida Jan osadele teatrikülastajatele võimaldas. ☺




Tütarlaps kuldsest läänest

Külastus: 04.12.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: José Cura
Esietendus: 21.09.2018

Soodusajal soetasime emaga ka ooperipiletid. Sedakorda oli kavas Puccini "Tütarlaps kuldsest läänest". Minu jaoks täitsa tundmatu looma nahk kui nii võib öelda. Teel teatrisse luges ema Wikipediast ooperi sisu ette ja tundus üsna jõhker, kus pööningult tilkus verd jne. Kui seda veel dramaatiliselt ette lugeda, siis ajas suisa naerma.☺

Tegevus toimub metsikus läänes, kus loo keskmeks on kõrtsiomaniku Minnie (Heli Veskus), lindpriist röövli Dick Johnson'i ehk José Ramirez  (Luc Robert) ja šerifi Jack Rance (Rauno Elp) armukolmnurk. Minnie ja Dick armuvad teineteisesse kõrvuni, kuid ka šerif on Minnie'sse armunud, mis toob loomulikult kaasa probleeme, püsside paugutamist ja vere voolamist. Ei puudunud ka kaardimängud.

Laval oli kujutatud tõelist metsikut läänt. Nii kõrts kui ka selle külalised kandsid selle olemust hästi edasi, samuti teise vaatuse Minnie kodu mägede taustal. Lisaks pean ütlema, et kuigi ooper oli mulle võõras, meeldis mulle ka muusika. Lugu ennast oli samuti huvitav vaadata ja läksin loosse täitsa sisse ning loomulikult ei puudunud ka pööningult tilkuv veri nagu Wikipedia lubas.

Näitlemise koha pealt ei oskagi midagi öelda - ooper nagu ooper ikka. Eks põhirõhk läheb laulmisele ja vähem kasutatakse näitlejameisterlikkust, aga ega selle viimase koha pealt ei oska midagi ette heita ka. Samas muidugi dramaatilised stseenid olid tugevalt üle dramatiseeritud nagu ooperites ikka, mida sõnateatris tavaliselt sellisel kujul ei ole. ☺ Huvitav fakt on ehk, et Luc Robert oli aga suisa Kanadast kohale toodud! Laulis hästi küll, pole midagi öelda. Tasus tuua. Samas ei saa kohalike kohta ka midagi halvasti öelda või vähemalt minu kõrv, mis ei ole küll väga terav, ei tabanud midagi kõrva kriipivat. Tegemist on ju ikkagi professionaalidega! Kui üldse laulu poole midagi ette heita, siis minu arvates eriti alguses mängis orkester koorist üle. Pärast ei pannud seda enam tähele või siis harjusin ära. Tore oli veel, et minu lemmik Priit Volmer käis samuti lavalt läbi, küll mitte väga suures rollis, aga ikkagi käis. ☺

Kokkuvõtvalt oli üks tore ooperiõhtu ning ikka on tore teha tutvust minu jaoks nn uute ooperitega. ☺




Allikas: Rahvusooper Estonia

esmaspäev, 30. detsember 2019

Operetikuningas Imre Kàlmàn

Külastus: 28.11.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Jaak Jõekallas
Esietendus: 09.01.2019

Rahvusooeprisse ei satu ma just ülemäära tihti, sest Estonia täishinnaga piletid on rahakotile koormavad. Seega tuleb ka nende puhul üritada midagi krabada soodusajal. Sedakorda sattus ostukorvi "Opereteikuningas Imre Kàlmàn" kontsertetenduse piletid. Ema ka kaasa ja nii need sammud Estonia poole seatud said.

Kàlmàni loominguga olen ka varasemast kursis, sest eks ole nii mõnigi tema tuntud ooper ka Eesti teatrilavadel esitlemisele tulnud. Antud etenduse puhul polnud tegemist aga mitte konkreeste operetiga, vaid läbilõikega Kàlmàni elust ja loomingust, mida esitati erinevate ooperilauljate poolt. Imre Kàlmàni rollis astus üles Hans Miilberg ja tema naisena alati särav ja nooruslik Helgi Sallo. Laulude vahele oligi pikitud seike Kàlmàni elust. Kõiki operette, kust laulud pärit olid, ma ei tundnud, aga üle poole olid ikkagi tuttavad.

Terve etendus mõtlesin, et kas peaosalised ei laulagi, vaid esinevad seekord ainut sõnalise rolliga. Lõpulaulu nad siiski esitasid ja siis oli aru saada küll, miks ainult selle laulu. Eks lauluhääl läheb rooste kui seda ei treenita, aga vedasid välja küll ning kui muu ei aita, siis laulteksti rääkimine rütmis (sisuliselt räppimine) ka aitab. ☺

Oli tore teatriõhtu täis imelist muusikat.


Allikas: Rahvusooper Estonia



sest meid on õpetatud madusid kartma

Külastus: 25.11.2019
Teater: Teater Kelm
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 28.09.2019

Danzumees kiitis Teater Kelmi etendust "sest meid on õpetatud madusid kartma" kui head indie-teatrit. Kuna Maria oli Tallinnasse tulemas ja oli kavas sellel puhul teatrisse minna, siis tundus see reklaam sobilik, etendus sattus õigele päevale ning pealegi on oma silm kuningas.

Etenduses oli ainult kaks tegelast - taksojuhist Kristjan Sarv, kes oma kodust teleskoobiga teiste akendesse vahtis ning  alkohoolikust Lauli Otsar, kes oli ennast parasjagu põhja joonud. Algus oli isegi paljutõotav ja Kristjani lood huvipakkuvad. Edasi aga hakkas allamäge minema. Ma ei heida näitlejatele midagi ette, nemad tegid oma tööd korralikult, aga see teema lihtsalt kohe kuidagi ei haakunud minuga ja ma tundisn etenduse ajal vajadust pidevalt piiluda ka sõbrannade poole, et kas nad on väga tigedad, et ma nad seda vaatama tirisin. Tundus, et ei olnud, aga peale etendust ütlesid ka nemad, et kuidagi ei haakunud nendega ja veider etendus oli. Minu kõrval istunud meesterahvast teatrikülastaja igatahes ohkis ka pidevalt, ju siis ka talle ei sobinud. Isegi poolpaljana laval ringi kakerdav Lauli ei teinud vist asja tema jaoks paremaks ning tegelikult ming see isegi häiris.

Lühidalt on siis see ühe alkohoolikust naise lugu, kes joob valimatult kõike ja pidevalt ning see tekitab ka tema sotsiaalses suhtluses probleeme. Mulle tundub, et alkohoolik sai temast peale seda kui ta sai teada, et ta lapsi ei saa ja elukaaslane ta hülgas. Seda tema joomist ning selle saatel laval püherdamist on etenduses palju ja pikalt. See vist hakkaski enim vastu. Ma saan aru küll, millistele sotsiaalse närvi nuppudele üritati vajutada, aga minu puhul see ei toiminud. Ma isegi ei saa öelda, et mul oleks olnud nihelemapanevalt ebamugav seda vaatada, vaid see jättis mind vist isegi lõpuks pigem ükskõikseks ja käis lihtsalt närvidele.

Lõpuks satub see alkohooolikust naine sõitma Kristjani taksosse, mis päädib taksojuhi poolt läbiviidava päästemissiooniga ning peaaegu enesetapuga. Ma tegelikult isegi ootasin, et lõpuks sellest püstolist ka pauk tuleks, aga ei tulnud... Naine saab päästetud hoopis muul moel ehk tema alkoholismi põhjus (minu arvates) polnudki tegelikult põhjus.

Ma ei tahagi rohkem kirjutada, sest etendus ei meeldinud kohe üldse, aga ju polnud minu lugu lihtsalt ning ka Kristjani jutustused ei suutnud etendust minu jaoks päästa. Tegemist oli õnneks lühikese etendusega.☺Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma kunagi enam Teater Kelmi etendusi vaatama ei lähe. Kui tundub midagi põnevat olevat mulle sobilikul ajal, siis arvatavasti ikka lähen.


Allikas: Facebook