Kolmapäev, 9. oktoober 2019

Apelsinitüdruk

Külastus: 06.10.2019
Teater: NUKU
Lavastaja: Sander Pukk
Esietendus: 03.03.2019

Kui oled ise teatrihull, siis tuleb ka lastesse teatripisikut süstida. Seda enam, et nad räägivad, kuidas klassikaaslastest enamus kunagi teatris ei käi või kui käivad, siis ainult koos klassiga. Ma üritan seda viga vältida, kuigi eks mul ole oma huvid ka mängus, sest tahaks ju ka noortele ja lastele mõeldud etendusi vaadata. Seekordseks teartikülastuse algatajaks oli aga hoopis mu õde, kes arvas, et võiks minna lastega teatrisse. Kutsusime ema ka kaasa ja nii see plaan teoks saigi.

"Apelsinitüdruk" on mõeldud vanusele 12+ ja täiskasvanutele. Väga palju noorematele jääb teema ise ja sellest arusaamine ehk tõesti raskeks.

Lugu ise on suhteliselt salapärane. 15-aastane Georg elab ema, kasuisa ja väikese õega ning ema ulatab talle ühel päeval kirja tema isalt, keda Georg ei mäleta. Isa jutustab oma kirjas salapärasest Apelsinitüdrukust. Etenduses lõimuvadki erinevad ajad - hetkeseis, meenutused 10-aastaseks saamisest, isa noorpõlv. Mida rohkem etendus kestis, seda enam ma selle sisse läksin. Algul arvasin, et lugu on nii, aga tegelikult oli hoopis naa. ☺ Puänti ei hakka lahti rääkima, et spoilerit vältida, aga kui kuskil keskel sai silma kergelt märjaks, siis lõpus voolas pisaraid juba üsna ohtralt, nii et etenduse lõppedes oli "nohu". Eks seda nuuskamist kostis saali igast nurgast, kuigi etendus oli tegelikult ju helge ning toimus elu ja praeguse perega leppimine. ☺ Kõige hullem oli, et hakkasin kodus mehele etendust ümber jutustama ja pill jälle lahti. No ei ole normaalne... Samas sai ikka nalja ka, nii et ei maksa arvata, et mingi hull nutu löristamise etendus oli!

Lavastatud olid huvitavalt, eriti see erinevate aegade vahetumine. Silma hakkas ka kuidagi värvide muutumine, kuigi see võib-olla ainult tundus mulle nii, et midagi sellist toimub. Kui oli Apelsinitüdruku aeg, oli kõik kuidagi helgemates toonides ja värviline, kui aga kasuisa ja praeguse elu stseenid, siis pigem hall. Heliefektid olid ka vahva leid ja vägagi efektsed.

Näitlejatöö oli tore. Martin Müürisepp Georgina oli just selline mässav teismeline nagu vaja. Eriti meeldis mulle stseen emaga (Liivika Hanstin), kus ema üritas tema teismelise paksust koorest läbi tungida ja tema muudkui müüri nende vahele ehitas. Eks meil ole ka mõnikord nii, et tahad rääkida, aga laps poeb teki alla peitu ja tõmbab veel padja ka kõrvade peale või siis lihtsalt marsib minema. Kuidagi tuttav oli. ☺

Kaisa Selde Apelsinitüdruk oli ilus ja armas ning sobis Jan Olavi ehk isa (Taavi Tõnisson) tegelaskujuga hästi kokku. Taavi frustatsioon, kui ta Apelsinitüdrukut otsis, oli väga ehe ning rõõm tema leidmisest tundus tõeline. Samas need piinlikud vahekohtumised olid koomilised ja panid mu vanemat poega pead raputama ja käega vastu otsaesist lööma. Ju talle tundusid need ka piinlikud, kuigi tegelikult olid armsad. ☺

Mihkel Tikerpalu kasuisana oli selline kohmakas, kes ei oska kuidagi kasupojaga kontakti leida. Samas temast oli minu arvates tahtmatult ja enda teadmata lõpuks väga palju abi, et see lõpp just selliseks kujunes.

Väga armas etendus oli ja julgeksin soovitada. Lapsed arvasid, et etendus oli täitsa tore, aga natuke kurb ka. Lisati veel, et katsugu me, täiskasvanud, järgmisel korral vähem vesistada, sest kuidagi piinlik olevat. ☺


Allikas: NUKU

Neljapäev, 3. oktoober 2019

Elu ja armastus

Külastus: 28.09.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Esietendus: 03.11 2018

Seda postitust peaks vist alustama sellega, et Endlas käisin ma viimati keskkooli ajal ehk "100 aastat tagasi". Etendus oli tookord minu mäletamist mööda "Zorbas", kus tegi kaasa ka Silvi Vrait (öeldakse, et inimese pea pole prügikast, aga mõnikord on ikka küll☺). Seega oli Endlasse käik nagu uue teatri külastus. See ei tähenda, et Endla etendusi poleks vahepealsel ajal näinud, neid on ikka nähtud, ainult et mitte Endla enda majas. Igal juhul sai eelmisel laupäeval auto nina Pärnu poole keeratud ja ära käidud.

A.H.Tammsaare "Elu ja armastus" seostub mul aga lapsepõlve ja vanaemaga. Mäletan omaaegset telelavastust "Rudolf ja Irma" Evald Hermaküla ja Elle Kulliga peaosades. Olime suvel onutütarde ja õega (ta oli tollal nii väike, et ta vist ei vaadanud) vanaema juures maal ja vaatasime seda minu mäletamist mööda mustvalgest televiisorist ning elasime nende armastusloole kaasa. Palju me onutütardega sellest aru saime, ei tea, aga huvitav oli küll. Pealegi oli ju tegemist suisa seriaaliga - ikka mitmeks päevaks jagus vaatamist.☺ Samuti lugesin vanaema juures ka raamatu läbi, sest tal polnud riiulis just ülemäära palju raamatudi, kuid see Tammsaare teos oli olemas. Kui Kitzbergi näidendeid lugesin iga suvi, siis "Elu ja armastus" tundus tookord üliigav, kuigi telelavastus meeldis. Ju polnud veel selles eas ja äkki peaks kaaluma uuesti lugemist...

Nüüd aga etendusest. Mulle meeldis, kuidas etendus oli lavastatud ning lahendatud erinevate tegevuskohtade teema. Päris nutikas, arvestades kui kitsas on tegelikult teatrilava ja Endlas vist pöördlava pole.

Samuti meeldis mulle näitlejate mäng. Saara Nüganen on välimuselt väga oma ema-isa moodi, ema moodi siiski rohkem. Tema Irma oli kohe päris Irma - algul ülihäbelik unistaja ning hiljem kirest lahvatav ja armastusest lõhki minev abielunaine. Seejuures nii naiivne... Aga eks armastus ongi pime ja paneb inimesi tegema ja uskuma asju, mida nad muidu ei teeks ja ei usuks. Mulle väga meeldis tema mäng.

Märt Avandi Rudolf jäi Saarale varju. Hästi tuli mängus välja nende erinevates eluetappides olek ehk Rudolfi elukogemus võrreldes Irmaga. Eriti valulik oli Märdi kangestumine ja valu näos (istusin 2. reas ja oli hea lähedalt näha) kui Irma last soovis. Samas on endiselt eredalt meeldes Märdi roll "Aadma õuntes", kus ta lihtsalt oli super, ja antud roll jäi sellele kahjuks alla. Samas ei saagi kogu aeg tipprolle ju teha ja ega ma talle ka Rudolfi rollis midagi ette ei heidagi, lihtsalt uusi üllatusi ei tulnud. Ta tegelikult sobis sinna küll. Võib-olla tekkis ka liiga palju paralleele Hermakülaga, kes oli tüpaažilt teistsugune näitleja ja kelles oli seda Rudolfi elukogemuse sügavust rohkem. Vot ei teagi. Mind aga hämmastab see, et Rudolf on elukogemuse juures nii naiivne oli ja lootis, et noore naise armastus aitab teda päästa (see nüüd on küsimus Tammsaarele, mitte Avandile, kes mängis sellist meest, nagu Tammsaare kirja oli pannud). Ise nii elukogenud naistemees ja nüüd siis nii... Küllap usk ikka surebki viimasena ja lootus ja tahe päästetud saada oli säilinud. Tänapäeva maailmas tundub see aga kuidagi naiivne ootus ja lootus.

Veel mainiks ma ära Ott Raidmetsa Kalmu Eedina. Ta oli kuidagi väga armas ja mul oli temast nii kahju. Eriti tore oli, kuidas ta purjus peaga rattaga sõitis. Ma teadsin küll, et ta ju tegelikult on kaine, aga ikka oli hirm, et põrutab lavalt alla. ☺ Ilmselgelt oli väga ehe purjusolek. Samuti avaldas muljet etenduse lõpus toimunud enese mahalaskmise kavatsus. Ma teadsin ju küll, et ta seda ei tee, aga ikkagi kuidagi olin pinges ja kartsin, et äkki... Väga ehedalt mängitud valu.

Ago Anderson mängis kojanaist või -meest, ei saanudki aru. Oli nagu mees, aga kuidagi mutiliku olemusega. Eks suvest ole veel meeles kuidas ta seelikus ringi silkas... ☺ Tema tõi lavale sellesse tõsisesse teemase ka veidi koomilisemat särtsu ja nalja. Koomikat lisasid ühes stseenis ka tädi Anna (Carmen Mikiver) ja Lonni (Fatme Helge Leevald). Nimelt pesuköögis toimetades kui Rudolf sisse astus, et Irma kätt paluda. See ehmatus oli ikka tõeline ning seda ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema. Mainimata on veel Kadri Rämmeld madam Pollina, aga tal oli ka väga väike osa.

Abikaasa hinnangul oli lugu natuke veniv, aga mulle meeldis. Meeldis Irma muutumine, Rudolfi valu, Eedi rattaga sõit, pesuköögi stseen, rottide püüdmine juustuga, lavakujundus, lavastaja töö jne. Minu jaoks moodustas etendus terviku ja jäin Pärnus käiguga rahule. Ainult tagasitee oli pikk ja uni tikkus peale. ☺



Allikas: Endla Teater