Apelsinitüdruk

Külastus: 06.10.2019
Teater: NUKU
Lavastaja: Sander Pukk
Esietendus: 03.03.2019

Kui oled ise teatrihull, siis tuleb ka lastesse teatripisikut süstida. Seda enam, et nad räägivad, kuidas klassikaaslastest enamus kunagi teatris ei käi või kui käivad, siis ainult koos klassiga. Ma üritan seda viga vältida, kuigi eks mul ole oma huvid ka mängus, sest tahaks ju ka noortele ja lastele mõeldud etendusi vaadata. Seekordseks teartikülastuse algatajaks oli aga hoopis mu õde, kes arvas, et võiks minna lastega teatrisse. Kutsusime ema ka kaasa ja nii see plaan teoks saigi.

"Apelsinitüdruk" on mõeldud vanusele 12+ ja täiskasvanutele. Väga palju noorematele jääb teema ise ja sellest arusaamine ehk tõesti raskeks.

Lugu ise on suhteliselt salapärane. 15-aastane Georg elab ema, kasuisa ja väikese õega ning ema ulatab talle ühel päeval kirja tema isalt, keda Georg ei mäleta. Isa jutustab oma kirjas salapärasest Apelsinitüdrukust. Etenduses lõimuvadki erinevad ajad - hetkeseis, meenutused 10-aastaseks saamisest, isa noorpõlv. Mida rohkem etendus kestis, seda enam ma selle sisse läksin. Algul arvasin, et lugu on nii, aga tegelikult oli hoopis naa. ☺ Puänti ei hakka lahti rääkima, et spoilerit vältida, aga kui kuskil keskel sai silma kergelt märjaks, siis lõpus voolas pisaraid juba üsna ohtralt, nii et etenduse lõppedes oli "nohu". Eks seda nuuskamist kostis saali igast nurgast, kuigi etendus oli tegelikult ju helge ning toimus elu ja praeguse perega leppimine. ☺ Kõige hullem oli, et hakkasin kodus mehele etendust ümber jutustama ja pill jälle lahti. No ei ole normaalne... Samas sai ikka nalja ka, nii et ei maksa arvata, et mingi hull nutu löristamise etendus oli!

Lavastatud olid huvitavalt, eriti see erinevate aegade vahetumine. Silma hakkas ka kuidagi värvide muutumine, kuigi see võib-olla ainult tundus mulle nii, et midagi sellist toimub. Kui oli Apelsinitüdruku aeg, oli kõik kuidagi helgemates toonides ja värviline, kui aga kasuisa ja praeguse elu stseenid, siis pigem hall. Heliefektid olid ka vahva leid ja vägagi efektsed.

Näitlejatöö oli tore. Martin Müürisepp Georgina oli just selline mässav teismeline nagu vaja. Eriti meeldis mulle stseen emaga (Liivika Hanstin), kus ema üritas tema teismelise paksust koorest läbi tungida ja tema muudkui müüri nende vahele ehitas. Eks meil ole ka mõnikord nii, et tahad rääkida, aga laps poeb teki alla peitu ja tõmbab veel padja ka kõrvade peale või siis lihtsalt marsib minema. Kuidagi tuttav oli. ☺

Kaisa Selde Apelsinitüdruk oli ilus ja armas ning sobis Jan Olavi ehk isa (Taavi Tõnisson) tegelaskujuga hästi kokku. Taavi frustatsioon, kui ta Apelsinitüdrukut otsis, oli väga ehe ning rõõm tema leidmisest tundus tõeline. Samas need piinlikud vahekohtumised olid koomilised ja panid mu vanemat poega pead raputama ja käega vastu otsaesist lööma. Ju talle tundusid need ka piinlikud, kuigi tegelikult olid armsad. ☺

Mihkel Tikerpalu kasuisana oli selline kohmakas, kes ei oska kuidagi kasupojaga kontakti leida. Samas temast oli minu arvates tahtmatult ja enda teadmata lõpuks väga palju abi, et see lõpp just selliseks kujunes.

Väga armas etendus oli ja julgeksin soovitada. Lapsed arvasid, et etendus oli täitsa tore, aga natuke kurb ka. Lisati veel, et katsugu me, täiskasvanud, järgmisel korral vähem vesistada, sest kuidagi piinlik olevat. ☺

Allikas: NUKU