Kolm versiooni elust

Külastus: 16.09.2019
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 06.04.2019

Ma loodan, et ma ennast juba ei korda, aga VAT Teater on üks minu lemmikteatritest. Mulle ei ole küll kõik nende etendused meeldinud, aga neid mittemeeldinuid on väga vähe. Enamus on siiski andnud positiivse elamuse ning mind alati hämmastab kui nappide vahenditega saab tegelikult teatrit teha. Nagu ka seekordses tükis "Kolm versiooni elust". Lihtsalt mingid svammist kastid laval ja see töötab! Järelikult peavad näitlejad head olema, mida nad ka olid.

"Kolm versiooni elust" on Yasmina Reza näidend. Olen Rezalt varasemalt kahte tükki Draamateatris näinud, millest "Hävituse ingel" meeldis väga ja "Bella figura" ei meeldinud mitte üks põrm ja kaalusin isegi vaheajal lahkumist. Seega läksin seekord teatrisse teadmisega, et etendus võib kalduda äärmusest äärmusesse, aga kui see platseerub kahe eelmainitud näidendi vahel, siis on asi juba väga hästi. Õnneks platseerus sinna ülespoole otsa ja tegelikult kokkuvõttes meeldis isegi vist rohkem kui "Hävituse ingel".

Laval mängitakse läbi ühe ja sama õhtu kolm erinevat versiooni. Kuigi see on teada, et inimese enda olemusest ja häälestatusest sõltub palju, oli siiski hämmastav kui erinev võib lõpplahendus olla. Ma ei hakka spoilerit tegema, aga kontrastid olid üsna suured, eriti esimese ja viimase õhtu vahel.

Näitlejatöö meeldis mulle ka. Eriti Harriet Toompere, kes mängis ikka väga hästi. Olen teda ka varem laval nn purjus olekus näinud (sealsamas "Hävituse inglis"), aga ta oli ikka uskumatult hea. Istusime esimeses reas ja kogu see pilkude mäng, liigutused, pehme keel... Peaaegu nagu Argo Aadli juba purjus rollis (loodetavasti polnud kohatu võrdlus). ☺Eriti meeldis mulle see koht, kus nad esimeses õhtul pererahvast taga rääkisid ja seda mitte kuigi viisakas võtmes ning sellega vahele jäid. See õudus tema silmis, sellele järgnenud enese kogumine ja siis nägu, et midagi pole juhtunud. Äärmiselt nauditav.

Margo Teder astrofüüsikust võõrustajana oli samuti erinevatel õhtutel mõnusalt erinev. Esimese õhtu närviline tossike asendus viimases õhtus enesekindla astrofüüsikuga, kelle karjäär ka lõpuks ikkagi liigub sinna suunas, mida ta ootab (nüüd tuli ikkagi spoiler). Toredasti mängitud.

Elina Reinold on viimastel aastatel mulle meeldima hakanud. Varasemalt ma ei osanud tema rollidest ja näitlemisest väga lugu pidada, aga minu arvates on ta viimaste aastatega kuidagi õide puhkenud ning erinevad rollid, kus ma teda näinud olen, on olnud head. Nii ka selles etenduses. Nagu kõik teisedki osatäitjad muutusid õhtust õhtusse, nii ka tema. Eriti meeldis see pilkude mäng ja flirt Tanel Saarega teisel õhtul, mis muidugi päädis meeleolu muutumisega.

Tanel Saarel oli selles etenduses minu jaoks kõige väiksem roll, kuigi tema enesekindlast ilueedist observatoorimi tegelase kuju oli hästi välja mängitud. Samuti tuli välja ka tema karakteri erinevus erinevatel õhtutel, eriti suur oli kontrast esimese ja viimase õhtu vahel. Viimase õhtu kohta ma üteks, et ta oli isegi kohati nagu veidi ebakindel või tundus see sellisena tänu eelmiste õhtute enesekindlusele. Vot ei teagi. 

Seda etendust soovitan kindlasti neile, kellele pakub inimpsühholoogia huvi, aga samuti neile, kes tahaksid veidi naerda või muiata ja mõnusalt õhtut veeta.

Allikas: VAT Teater (Siim Vahur)

Kant

Külastus: 29.08.2019
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 13.09.2019

Seoses puhkuse ja reisimisega jäi augustisse üllatavalt pikk teatripaus. Nüüd aga algab sügis ja saab ennast taas teartilainele sättida. Vanemuises algaksi Piletisadu ja küllap varsti tuleb ka Estonia piletimüük jne. Seega tuleb taas hakata hoolega teartikavasid uurima, et mida võtta ja mida jätta, sest oma reeglist - teatrikülastuste arv aastas ei tohi ületada 40 etendust - ei tohiks ikka taganeda. Võib-olla on tobe reegel, aga rahakotile hakkab, muud midagi. ☺ Eks mõned vaatavad imelikult ka, aga sellest on mul suhteliselt suva.

Sõltlane on ikka sõltlane ja sai vaevalt lennukilt maha astutud ning päevitus polnud veel kulumagi jõudnud hakata kui tuli sammud teatri poole seada. Sedakorda Tallinna Linnateatrisse Elmo Nüganeni lavastatud "Kanti" vaatama. Eks veidi kõhklusi oli. Mitte Elmo pärast, tema oskab lavastada ja ta on nn minu lavastaja, vaid pigem sisu osas. Hirm oli peamiselt, et äkki on liiga filosoofiline ja ei suuda keskenduda vahetult peale reisilt saabumist. Tegemist ju ikkagi Immanuael Kandi lõunasöögilauaga, kus me vaatajatena kavatsesime osaleda. Teisest küljest jälle mõtlesin, et kui on Marius Ivaškevičiuse näidend, siis vast ikka puhas filosoogiline heietus ei ole. Kellele on nimi võõras, siis näiteks Draamateatris mängtav "Väljaheitmine" on samuti tema tükk. Noh, hirm oligi asjatu. Selgus, et lõunasöögilauas tööd ei tehta ning kui tulevad filosoofilised mõtted pähe, siis pannakse need kirja ja nendega tegeletakse hiljem. ☺ Päris filosoofiavabalt ei saanud, sest aja ja ruumi teema on intrigeeriv ja selle ümber kogu etendus kulgeski, aga see oli hoopis muus võtmes kui lihtsalt filosoofiline heietus.

Nagu öeldud, toimus lõunasöök Immanuel Kadni juures. Lõunasöögil osalesid nii oodatud külalised kui ka sinna sattunud ootamatuid külalisi, kuid kesksetes rollides olid ikkagi härra Kant (Kalju Orro) ja tema teener Martin (Egon Nuter), kes olid omavahel nii kokku kasvanud, et ei teagi kui palju see enam teenri-ülemuse suhe oli, pigem vana sõprus. Näitlejatööd olid head. Kalju Orrot oli tore näha suures rollis ja mulle tundus, et ta ka ise nautis seda. Eriti koomiline oli kui ta Kaufmanni (Andero Ermel) kartis. See hirm tundus ikka üsna tõeline. Egon Nuter oli täpselt sellisese lohverdava treeni rolli sobilik. Tegelikult tundus mulle, et tal oligi kõige suurem roll, isegi suurem kui nimiosalisel.

Parima rolli tegi etenduses minu arvates aga hoopis üks mitteoodatud külalistest - Elisabeth Reinsalu Phobie Greenina, kes saabus Preisimaa lõunasöögilauda otse Šotimaalt. Ta oli lihtsalt nii vahva oma lihtsuses, keeleoskamatuses, aktsendi ja naeruga. Täitsa teistmoodi kui ta viimase aja tavapärased rollid on olnud või nagu ta teleekraanilt tuttav on. Kostüümikunstnikud olid muidugi ka kaasa aidanud (eriti tema silmad), aga kogu olemus tuli ikkagi mujalt. Eks see muidugi jäigi lõpuks lahtiseks, et kes see Phobie Green siis ikkagi oli ja kas üldse eksisteeris või kui palju aeg ja ruum meiega trikke teevad.

Ülejäänud lõunasöögi seltskonnal (Argo Aadli, Indrek Ojari, Andrus Vaarik ja Alo Kõrve) olid tagasihoidlikumad rollid, kuigi mitte vähetähtsad. Argo Aadli oli koomiline teoloog, Indrek Ojari pahuralt koomiline ja rahale keskendunud politseipealik, Andrus Vaarik riskidele avatud je elevust ootav kohtunik ning Alo Kõrve tagasihoidlik ihuarst. Kõik nad tõid etendusse oma vürtsi. Lisandusid veel kaks ootamatut külalist halastajaõdede näol (Epp Eespäev ja Ursula Ratasepp), kes tulid oma kukke tagasi nõutama ning tõid taas meeste seltskonda elevust ning pealtvaatajate hulka naerupahvakuid.

Nüganen ei jätnud lavastusse temale omaseid vimkasid pikkimata ning nagu ikka, kasutas ta ära konkreetse ruumi erinevaid osasid ja võimalusi. Kasvõi see akna osa nii tänapäevas turistiga kui ka lõpustseenis või ukse taga kraapimine või lae all ronimine. Selliseid ootamatuid lahendusi ma temalt ootangi ja alati imestan, et kust need ideed küll tulevad.☺ Loomulikult ei saa üle ega ümber ka Preisi suupistestest. See oli armas ja ootamatu üllatus. Küll pani paar asja mind mõtlema, et kuidas nad seda talvel lumetuisuga või vihmasajus teevad ... Äkki talvel ei mängitagi?

Jäin väga rahule selle lõbusa ja samas ülijabura lõunasöögiga Immauel Kandi juures.

Allikas: Tallinna Linnateater

Allikas: Tallinna Linnateater