Kolm versiooni elust

Külastus: 16.09.2019
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 06.04.2019

Ma loodan, et ma ennast juba ei korda, aga VAT Teater on üks minu lemmikteatritest. Mulle ei ole küll kõik nende etendused meeldinud, aga neid mittemeeldinuid on väga vähe. Enamus on siiski andnud positiivse elamuse ning mind alati hämmastab kui nappide vahenditega saab tegelikult teatrit teha. Nagu ka seekordses tükis "Kolm versiooni elust". Lihtsalt mingid svammist kastid laval ja see töötab! Järelikult peavad näitlejad head olema, mida nad ka olid.

"Kolm versiooni elust" on Yasmina Reza näidend. Olen Rezalt varasemalt kahte tükki Draamateatris näinud, millest "Hävituse ingel" meeldis väga ja "Bella figura" ei meeldinud mitte üks põrm ja kaalusin isegi vaheajal lahkumist. Seega läksin seekord teatrisse teadmisega, et etendus võib kalduda äärmusest äärmusesse, aga kui see platseerub kahe eelmainitud näidendi vahel, siis on asi juba väga hästi. Õnneks platseerus sinna ülespoole otsa ja tegelikult kokkuvõttes meeldis isegi vist rohkem kui "Hävituse ingel".

Laval mängitakse läbi ühe ja sama õhtu kolm erinevat versiooni. Kuigi see on teada, et inimese enda olemusest ja häälestatusest sõltub palju, oli siiski hämmastav kui erinev võib lõpplahendus olla. Ma ei hakka spoilerit tegema, aga kontrastid olid üsna suured, eriti esimese ja viimase õhtu vahel.

Näitlejatöö meeldis mulle ka. Eriti Harriet Toompere, kes mängis ikka väga hästi. Olen teda ka varem laval nn purjus olekus näinud (sealsamas "Hävituse inglis"), aga ta oli ikka uskumatult hea. Istusime esimeses reas ja kogu see pilkude mäng, liigutused, pehme keel... Peaaegu nagu Argo Aadli juba purjus rollis (loodetavasti polnud kohatu võrdlus). ☺Eriti meeldis mulle see koht, kus nad esimeses õhtul pererahvast taga rääkisid ja seda mitte kuigi viisakas võtmes ning sellega vahele jäid. See õudus tema silmis, sellele järgnenud enese kogumine ja siis nägu, et midagi pole juhtunud. Äärmiselt nauditav.

Margo Teder astrofüüsikust võõrustajana oli samuti erinevatel õhtutel mõnusalt erinev. Esimese õhtu närviline tossike asendus viimases õhtus enesekindla astrofüüsikuga, kelle karjäär ka lõpuks ikkagi liigub sinna suunas, mida ta ootab (nüüd tuli ikkagi spoiler). Toredasti mängitud.

Elina Reinold on viimastel aastatel mulle meeldima hakanud. Varasemalt ma ei osanud tema rollidest ja näitlemisest väga lugu pidada, aga minu arvates on ta viimaste aastatega kuidagi õide puhkenud ning erinevad rollid, kus ma teda näinud olen, on olnud head. Nii ka selles etenduses. Nagu kõik teisedki osatäitjad muutusid õhtust õhtusse, nii ka tema. Eriti meeldis see pilkude mäng ja flirt Tanel Saarega teisel õhtul, mis muidugi päädis meeleolu muutumisega.

Tanel Saarel oli selles etenduses minu jaoks kõige väiksem roll, kuigi tema enesekindlast ilueedist observatoorimi tegelase kuju oli hästi välja mängitud. Samuti tuli välja ka tema karakteri erinevus erinevatel õhtutel, eriti suur oli kontrast esimese ja viimase õhtu vahel. Viimase õhtu kohta ma üteks, et ta oli isegi kohati nagu veidi ebakindel või tundus see sellisena tänu eelmiste õhtute enesekindlusele. Vot ei teagi. 

Seda etendust soovitan kindlasti neile, kellele pakub inimpsühholoogia huvi, aga samuti neile, kes tahaksid veidi naerda või muiata ja mõnusalt õhtut veeta.

Allikas: VAT Teater (Siim Vahur)