Esmaspäev, 13. aprill 2020

Kommuun

Külastus: 18.02.2020
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 07.12.2019

Avastasin, et mul on postitus küll valmis, aga jäänud postitamata. Eks kogu see koroona jama tuli peale ning muud mõtted mõlkusid meeles ja nii ta jäigi. Eks praegune olukord on minusuguse teatrihooliku jaoks paras väljakutse, aga eks tuleb siis leida lahendusi netist Portaaliteatri või Webberi  muusikalide näol. Kinoteatergi teeb stand-up'i Toidupanga toetuseks. Seega päris teatrita olema ei pea. See pole küll päris see, mis teatrisse minna, aga parem pool muna kui tühi koor. Peaasi, püsigem kodus ja seljatagem see viirus! Nüüd siis aga etendusest.

Detsembris esietendus Linnateatris taas Elmo Nüganeni lavastus, sedakorda "Kommuun". Vahepeal hakkaski juba tekkima tunne, et kuu esimesel päeval ei olegi enam pileteid jahtida, sest kõik Linnateatri etendused on juba nähtud, aga õnneks nad prodtseerivad juurde ning praeguseks hetkeks on juba tekkinud/tekkimas 4 etendust (3 nendest küll alles nn tulekul etendused, mille nägemist peab küll nüüd ootama), mida sihtida. See on tore, sest tegemist on ikkagi mu lemmikteatriga.

"Kommuuni" puhul ei pidanud ma pettuma. Näitlejatööd olid tugevad ja ka lavastus meeldis. Kuna osatäitjaid oli palju, siis kõigist ei kirjuta, aga mõnest eredamast kindlasti. Lugu algab sündmusega, kus Erik (Indrek Ojari) saab päranduseks maja. Abikaasa Annaga (Hele Kõrve) otsustavad nad luua sinna kommuuni, kus oleks toredad, ilusad ja tolerantsed inimesed. Suhteliselt naiivne mõtlemine minu arvates. Ega selleski loos ei jäänud probleemid tulemata. Kui algul oli kõik ilus ja kena, siis mingil hetkel tekkis armukolmnurk, mis lõi tasakaalu paigast ning viis peaaegu kommuuni lagunemiseni. Eks ta lõpuks mingis osas ju laguneski, kuigi mitte täielikult.

Minu jaoks tegi väga tugeva rolli Hele Kõrve. Tema muutumine kogu etenduse jooksul oli hämmastav. Alguse ülevoolavast ja üliõnnelikust naisest sai etenduse lõpuks muserdatud ja depressiooni all looka vajunud naine. Minu arvates läks ta näost ka järjest hallimaks. Ma ei tea kui palju siin aitas grimm kaasa, aga muutumine oli ka kehakeeles ja kõnelemises simnähtav. Ma küll ei mõistnud tema tegelast ehk miks ta piinles ning sealt minema ei läinud ja tegi seda alles oma lapse (Aurora Aleksandra Künnapas) survel? Ma kujutan ette, et sellest august oli  tal lõpuks päris raske välja rabeleda, aga see on juba teine lugu. Ja üldse - kes paneb lapse sellisesse olukorda?

Aurora Aleksandra Künnapas oli väga tubli Eriku ja Anna tütre Freja rollis. Tema oligi tegelikult lõpuks minu jaoks etenduse keskne tegelane. Ta mängis tõesti hästi ja usutavalt. Mul oli temast väga kahju, kui ta üritas selles kommuunis oma kohta leida, samal ajal kui ema ja isa maadlesid oma probleemidega. See oli ikka päris meeleheitlik katse panna isa valima enda ja teise naise vahel ning isa valik oli muu kui ta ootas. Hämmastav oli minu jaoks Freja lõpustseenis tehtud valik, aga samas kui järele mõelda, siis oli see isegi loogiline, sest ta oli ju suure osa oma reaalsest elust elanud selles kommuunis.

Indrek Ojari tegelaskuju ei sümpatiseerinud mulle, kuigi ta ise kuulub mu lemmiknäitlejate hulka. Samas oli see roll minu arvates tema varasematest rollidest erinev ja avas mingi uue tahu temas. Ta oli kohati ikka väga julm... Kasvõi see, et ta Emma (Sandra Uusberg) kommuuni tõi. Eks ta seadis oma huvid esikohale, aga seda enam on küsitav, et miks ta üldse seda kommuuni asja ajama hakkas.

Nii tore oli taas Marko Matveret laval näha. Ma ei ole teda väga ammu näitlejana üles astumas näinud, kuigi ma tean, et ta on üles astunud küll. Ta mängis prantslasest sisserändajat ning tema aktsent ja natuur olid päris koomilised. Mulle meeldis veel, et Elmo oli talle etenudses ka laulmist ette näinud. Eriti meeldis mulle laul pahadest päevadest, mis pani publiku naerma. Tegelikult oli laulu veel ja väga mõnus oli Indrek Ojari ja Rain Simmuli duett "Missis Robinson", mida saatis kitarril Andres Raag ning rattakellal Hele Kõrve.

Veel mainiks Sandra Uusbergi, kes oli tüliõuna seemneks. Ta pole ju enam 20, aga mängis vägagi usutavalt välja naiivsuse, aga samas oli ta üsna ülbe ja ennastimetlev. Temast oli ka kohati kahju, sest näha oli, et ega ta õnnelik seal kommuunis ei olnud. Erikuga koos olles küll, aga kõik, mis sellest väljapoole jäi,  ei tundunud teda just rõõmustavat.

Kas ma ise tahaksin kommuunis elada? Kindlasti mitte, õigemini ma ei tulekski selle mõtte peale. Ma olen muidugi üsna suur individualist, kellel on vaja aeg-ajalt üksi olla, vaja oma ruumi ja  ma ei usu sellistesse "kolhoosidesse". Minu arvates meenutas kogu see asi veidi nõukaaegseid ühiskortereid, kuigi antud juhul hakkasid inimesed vabatahtlikult niimoodi elama, mitte sunniviisiliselt. Samas, eks igaühele oma. ☺ Vaatamata sellele, et mul samastumist ei tekkinud, sain taas positiivse teatrielamuse ja Linnateatri näitlejad on ikka väga head. Ei jõua ära oodata, millal jälle päriselt teatrisse saab.


Allikas: Tallinna Linnateater