Reede, 21. oktoober 2022

Ukuaru

Külastus: 09.08.2022

Teater: Emajõe Suveteater

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 04.08.2022

Kes siis filmiklassikat ei tea Elle Kulli ja Lembit Ulfsakiga? Lisaks, kui oled näinud Ugala lavastust Karita Vaikjärve ja Meelis Rämmeldiga, siis tahad ju teada, et kuidas Ursula Ratasepp ja Pääru Oja hakkama saavad? Mina küll tahtsin. ☺ Pealegi on mul kuskil mälusopis nagu meeles, et raamatut olen ka lugenud, aga selles ma ei ole päris kindel. Igatahes on raamat öökapil ootamas, et ta kas siis uuesti või alles esmakordselt läbi lugeda, sest minu teada raamat ja film/teater ikkagi erinevad, kuigi põhilugu on sama. 

Emajõe Suveteater leidis "Ukuaru" jaoks ideaalse mängukoha Vooremäel. Asus küll kuskil pärapõrgus keset metsa, aga sinna minemine tasus ennast ära. Laval oli sügavust ja usutavust, võimaldas kaasata ka hobuse ning osa tegevust viia metsa sisse puude varju, nii et sai ainult kuulmise järgi aru, et kuskil käib möll ja pidu ning kägu kukub raal. Väga ehe. Aga eks see Ukuaru ju asuski kuskil keset metsi ja teistest eemal, nii et igati õige koht. 

Etendus ise oli ka oivaline. Osatäitjad olid valitud nagu rusikad silmaauku. Minna ja Aksli omavaheline lavaklapp oli simaga nähtav. Ikkagi hõimlased ju! ☺ Kuigi ega ma ei tea, kas hõimlus tegelikkuses ka rollilahenduses kasuks tuleb või sunnib hoopis rohkem pingutama. Ursula Ratasepp Minnana oli väga selle Minna moodi, keda mina oma vaimusilmas näen ehk kuigi nääpsuke, siis sisemiselt tugev ja iseteadlik naine, kellel on siiski ka oma nõrkuse ja jõuetuse hetked. Minu jaoks oli hästi positiivne, et ta tegi Minnast oma Minna ning ma ei tükkinud üldse Elle Kulliga võrdlema. Pääru Oja Aksliga oli sama lugu. Õigemini kogu lavastus oli pandud niimoodi kulgema, et filmiga  võrdlemine ei tulnud pähegi. ☺ 

Tegelikult on ju "Ukuarul" sisuliselt kolm peategelast - Minna, Aksel ja pill, millega kolmekesi koos elada. Pääru Oja on ikka väga andekas. Seda, et ta kitarri hästi mängib, ma teadsin, aga et ka lõõtspill mingi probleem pole, see tuli üllatusena. Ja siis see muusika... Loomulikult oli peamiseks looks Arvo Pärdi "Ukuaru valss", mis kummitas mitu päeva hiljemgi veel.  

Margus Pranglit oli üle hulga aja tore laval näha. Ta sobis väga hästi Keldriaugu peremeheks.  Karakteri poolest oligi ta selline ühest küljest nagu ontlik ja viisakas, kuid samas teisalt mingil põhjusel eemaletõukav. Tundus selline iga keharakuga mäng ehk kõik see peegeldus nii liigutustes, ilmetes kui ka hääletoonis. Tõeline Keldriaugu kui nii võib öelda! Ei aidanud raha ega Minna väljavaated saada kergema elu peale siin midagi... Kui süda kisub ikka mujale, siis seda ta teeb. Lavastaja poolt oli väga hea leid ka hobuse mängu toomine, kellega siis Margus lavale sõitis. Ega see hobune ehk ülemäära sõnakuulelik ei olnud, aga Margus sai taltsutamisega kenasti hakkama.

Üllatusena osales etenduses kõrvalrollis kitarrivirtuoos Indrek Kruusimaa, kes kehastas külajoodik Jakkot ning minu, kuid ilmselt ka teiste vaatajate rõõmuks mängis ühe loo kitarril. Jakko roll oli mõeldud selliseks koomiliseks vahepalaks. Üks hetk ajas tema tegevus etenduses küll korraks ka segadusse. See juhtus, kui Inderk tuli lavale ja hakkas kukkuma nagu kägu. Rahvas arvas, et nüüd tuleb vaheaeg ning alustas aplausiga. Selgus aga, et need olid hoopis vahepealsed möödunud aastad, mida ta kukkus ning vaheajani läks veel aega. ☺

Lisaks mängisid etenduses veel Garmen Tabor Minna ema, Hannes Kaljujärv Minna isa, Kärt Tamjärv Loreidat ja Marika Barabantšikova tema ema. Samuti olid Minna ja Aksli lastena laval ka kaks pisikest tüdrukut. Nendest rollidest ehk mainiks Loreida ema tegelaskuju, kes oli lisaks Jakkole selle etenduse teine koomiline kuju. Tõusiklikkus ja tütre rikkale mehele panemise soov on üks asi, aga ta tegelaskuju oli minu arust veidi natuke liiga üle võlli koomiline, kuigi see lõpu hullumine oli samas jällegi üsna ehe. Teisalt, äkki suvisel ajal, kui tükk ise on ju pigem tõsisemapoolne, ongi sellist väikest vimkat sisse vaja?  

Kui ma helikujundusest mainisin "Ukuaru valssi", siis selliseid pisinüansse oli seal veel. Väga ehe oli kui sõda algas ja kostus lennukimüra. Tahtmatult tõstsin pilgu taevasse ja pea vajus veidi õlgade vahele, et kas tõesti... sest see oli lihtsalt nii ehe ja samas ka nii õõvastav... 

Minule igatahes tundus, et näitlejad mängisid selles etenduses tõeliselt hingega. Kuidagi kohe väga hinge läks. 


Allikas: Emajõe Suveteater





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar