Reede, 30. september 2022

Vihmameister

Külastus: 27.07.2022

Teater: 1Teater

Lavastaja: Erki Aule

Esietendus: 19.07.2022

Vaatasin oma eelviimast postitust, kus oli kirjas, et järgmine etendus on "Kolm musketäri" ja siis nüüd vaatasin oma Instargrami, kuhu ma alati postituse teen kui teatris käin ning selgus, et kuigi musketärie kohta sai juba blogisse kirjutatud, siis unustasin vahepealse käigu ära. Üsna ootamatult sai vahepeal ka Ohtu mõisas käidud. Uus teater nimega 1Teater tegi Tarvo Kralli näol telekas reklaami nende etendusele "Vihmameister" ja kuna etenduse sisu tundus suvesse ja ka Ohtu mõisasse sobivat, siis saigi väga lühikese etteplaneerimisega koos sõpradega piletid ostetud. Polegi vist ammu niimoodi teatris käinud, et pileti ostad 3 päeva enne etendust... 

Ohtu mõis on tore koht, aga iga kord kui ma sinna teatrisse lähen, siis ma pean neid kiruma ja see rikub mu tuju ära. Kaebaks kuhugi, aga pole kuhugi kaevata ka. Seega peab ikka tõsiselt hakkama kaaluma, kas on mõtet sinna minna või mitte, sest ka korralduslik pool on sama oluline kui etendus ise on. Mis mind närvi ajab, on asjaolu, et istumiskohad on nummerdamata, aga kui saali jõuad, selgub, et pool saali on oma tuttavatele reserveeritud. Ja nii iga jumala kord!!! Pange siis kohtadele numbrid, kui nagunii kohta valida ei saa! Nii et Ohtu mõisa mängukohana ma seetõttu ei soovita. 

Nüüd aga etendusest. Laval oli nii mulle teatrilavalt tuttavaid näitlejaid, teleekraanilt tuttavaid, aga ka minu jaoks uusi nägusid. Loos domineerisid kaks peamist probleemi - pikalt kestnud põud ja Lizzie suutmatus endale meest leida, mis paneb muretsema ka tema isa ja kaks venda. Etendus oli mõnusalt suvine tükk, kus oli lugu olemas ja sai ka muheleda. Algus oli ehk veidi mängu poolest rabe, aga see rabedus etenduse jooksul hajus. 

Loo peategelane oli minu jaoks Lizzie (Grete Konksi), kelle elu muutus selle põuasel päeval oluliselt kui nende juurde sattus vihmameister Starbuck (Hardo Adamson). Lizzie karakter meeldis mulle. Selline konkreetne, tark ja iseteadlik naine, kelle oli ühest küljest pigem võrdne partner oma vendadele ja isale, aga samas teisalt ka naiselikult haavatav. Eriti tore oli see stseen, kus ta üritas mängida "võrgutajat" ja samas sa nagu tajusid saalis kui ebamugavalt ta ennast sellisena tunneb ja kui mitte lizzielik see on. Mulle Grete rollilahendus imponeeris. 

Starbuck samas oli ikka väga läbinähtav tegelane, mis aga loo tegelasi isegi vaatamata mõne skeptitsismile ei paistnud morjendavat. Ilmselt on see ikka inimloomusele omane, et kui enam kuskilt midagi loota ei ole, siis haarad viimasestki õlekõrrest. Kindlasti tasub ära märkida Hardo pillimäng ja laul, mis kummitas jupp aega peale etendustki. 

Minu suurim üllataja ja lemmik oli üks vendadest Erik Hermaküla kehastuses, kes tegelikult on ju alles lavaka 1. kursusel, kuigi suvel polnud veel sedagi. Tema mäng oli kuidagi väga loomulik ja ta oli nii vastandlik ja nooruslikult hulljulge võrreldes teise vennaga (Sander Hein), kes pidi kandma farmi juhtimise raskust ning oli kohati ikka väga kibestunud. Erik küll meenutas mulle kangesti üht mu kolleegi (kui sellest hiljem juttu tuli, siis see kolleeg ütles, et tema ema-isa olid sama öelnud ning üks tuttav samuti) ning seda nii välimuselt kui ka olemuselt. Aga jah, Eriku mängu jälgisin kohe erilise hoolega ja ma pean ütlema, et ta on lavale sündinud. Siin vist mängivad ka geenid rolli. ☺ Ilmselt ühe etenduse pealt ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, aga ma ootan põnevusega tema järgmisi rolle.  

Teine, kes mulle ehk enim silma hakkas, oli Rauno Kaibiainen. Tema nimi oli mulle tuttav, aga lavalaudadel ma teda varem pole näinud. Tal oleks võinud lavaaega rohkemgi olla. Minu arvates joonistusid tema puhul hästi välja tema sisemised konfliktid, mis lõpuks siiski leidsid nagu lahenduse, aga ei leidnud ka. Oli selline väliselt karm mees, kes sisemiselt oli tegelikult katki ja otsustusvõimetu enesepettur. 

Kuna nüüd said sisuliselt kõik näitlejad juba ära mainitud, siis lisaksin viimasena siia ka Janek Joosti isa rollis, kes neist kõige kogenuma näitlejana oli kindlasti tasakaalustav jõud ning tugi laval ning aitas kõike tervikuks siduda. 

Oli tore suvine etendus ja ootame siis uue teatri 1Teater uusi lavastusi. Ma loodan, et see ei jäänud ühe projekti teatriks. ☺


Allikas: 1Teater (Facebook)


Neljapäev, 29. september 2022

Kolm musketäri

Külastus: 06.08.2022

Teater: Ugala Teater

Lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus: 17.06.2022

Ca 25 aastat tagasi sain oma esimese suveteatri kogemuse Linnateatri "Kolm musketäri" näol. See oli nii võimas, et püsib siiani vankumatult mu suveetenduste lemmikute tipus. Seega autonina Õisu mõisa poole seades lubasin endale, et ei võrdle ei tookordse etenduse ega lapsepõlveaegse filmiga, kus Mihhail Bojarski peaosas oli. Kui mina lugesin "Kolme musketäri" lapsena ikka korduvalt ja korduvalt (ning alati nutsin, kui Constance surma sai), siis minu lapsed ei tea musketäridest midagi. Järelikult tuleb nende silmaringi avardada, sest lugeda nad ei viitsi, ja nad ka teatrisse kaasa võtta. 

Tegemist oli välietendusega. Kui päeval oli ilm veidi sombune ja isegi veidi tibutas, siis õhtuks ilm selgines ja päikegi tuli välja. Koht ise oli väga hästi valitud. Mitte mõisa kui sellise pärast, sest see nägi veidi väsinud välja ja sisse ka ei lastud, aga lava oli ehitatud ikka väga ilusa vaatega kohta. Kuna istusime keskmises sektoris, siis muidugi terve 1. vaatus paistis päike silma, aga ma sellele vaatamata leian, et koht oli väga hästi valitud. ☺

Etendus ise oli täitsa tore (nagu ütlesin, võrrelda ei maksa). Musketäridest noored olid hoogsad ja energilised ja Mileedi nii ilus ja paheline. Mehe arvates oli Porthos (Oskar Punga) liiga kõhn, sest tal ikkagi kangastus film ka silme ees, aga mina arvan, et filmis oligi Porthos jällegi musketäri kohta liiga kogukas. ☺ See aga selleks.

D'Artagnani mängis minu jaoks uus näitleja Jass-Kalev Mäe, kes sai ilmselt selle etendusega päris korraliku trenni, sest see ringi jooksmine lava taha, mööda lava ja ümber publiku oli päris korralik. Muidu aga oli ta selline noor ja uljas tuulepeast D'Artagnan nagu ikka. Siinkohal muidugi peaksin tegema märkuse, et nimatud musketär ei ole kunagi minu lemmik olnud. Mulle meeldis nii filmis kui ka raamatus hoopis Athos. Martin Milli mängitud Athos oli ka siin veidi vanem ning tasakaalukam. Neljandat musketäri Aramist mängis Alden Kirss. Temaga oli etenduses lemmikssteen, kus ta luges ühesilbilistest sõnadest koostatud luuletust. See oli täitsa naljakas. Kuigi kedagi musketäridest eraldi välja tuua ei taha, sest seal keegi esile ei kerkinud, siis tahaksin kiita lavalist liikumist ja võitlussteene. Kui "Robin Hoodis" olid need kuidagi puised, siis seekord oli kas rohkem harjutatud või näitlejad ise nooremad ning energilisemad, aga kõik oli kuidagi loomulikum ning sujuvam. Samuti oli väga tore leid ratsutamise imiteerimine. Ma usun, et kellelgi ei tekkinud kahtlustki, mis laval toimus, aga mina tahtmatult mõtlesin, et päris hea trenn reie- ja tuharalihastele... ☺ 

Mind üllatas seekord hoopis kuningas Louis XIII, kes oli Silver Kaljula poolt pandud veidi koomilisse võtmesse, mida ta minu ettekujutuses ka oli. Olles Silverit näinud mõnes teises rollis, ütleksin, et see oli midagi muud ja tõi mulle kogu aeg muige näole. 

Mainisin eespool ka Mileedit. Klaudia Tiitsmaa Mileedina mind otseselt oma mänguga ei üllatanud, aga ma nautisin väga tema mängu. Ta oli kuidagi nagu rusikas silmaauku sellesse rolli. Minu arvates võis kohati vaata et päriselt näha, kuidas tal simist "välgud sähvivad". Ma arvan muidugi, et eks Mileedi roll ongi musketäri naistegelaste rollidest kindlasti põnevaim, huvitavaim ja selle mängimine ilmselt nauditav, sest saad endale rohkem lubada kui tagasihoidlikus kuninganna või Constance'i rollis.

Nagu juba eespool mainitud, oli etendus hoogne, aga üsna pikk. Noorem poeg nentis, et talle meeldis küll, aga mõned kohad olid vahepeal tema jaoks veidi venivad ja ta mõtted läksid ikka mujale. Eks tal ei ole ka seda raamatuvaimustust, mis mind kunagi valdas. Minul samas, kellel oli eelmine öö väga napi unega, ei tükkinud küll uni peale. Eks ta selline natuke lastetükk või siis kogupere tükk ehk oli, aga seda üks suveetendus peakski olema. Liiga morbiidsed tükid jäägu talve ootama. 

Allikas: Ugala Teater

Allikas: Ugala Teater