Kolmapäev, 19. veebruar 2020

Evolutsiooni revolutsioon

Külastus: 07.02.2020
Teater: Must Kast
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 05.12.2019

Nagu ma juba varasemalt siin blogis maininud olen, on teater Must Kast mulle südamesse pugenud ja hoian nende tegemistel silma peal. Seega oli ka loogiline valik minna "Evolutsiooni revolutsiooni" vaatama minna, seda enam, et laval olid taas Kaarel Targo, Jaanika Tammaru ja Kristjan Lüüs ning lavastajaks Birgit Landberg. "Peks mõisatallis" nende esituses oli ülihea ja terviklik minu jaoks ning seepärast läksin sarnaste ootustega taas Kanuti Gildi poole. Tegelikult oleks pidanud "peksu" ära unustama ja minema puhta lehena. Praegu läks natuke nii, et ootasin uut "peksu", aga tuli lahjem "peks", mis oli siiski ka hea, kuigi teistmoodi. Teemad olid seekord valusamad, aga nalja sai ning jagus ka mõtlemisainet ehk kas me ikka oleme piisavalt head, ilusad ja osavad ning kas me üldse peaksimegi oma energiat selliste asjade ja mõtete peale kulutama?

Etendus algas muusikale omaselt tohutu karglemisega suurnurgad kõrvuni. Ainuüksi need naeratused olid vaatamist väärt. See oli päris koomiline ja andis juba alguses hea hoo sisse. Kõik, mis järgnes, ei olnud vähem energiamahukas ja -kulukas. Vaene Lüüs, kes pidi kõike seda suhteliselt paksudes pükstes taluma, mille üle ta muidugi ka etenduses kurtis. Lüüsist rääkides - ma ei saanudki aru, kas nn võrgutamise ja kohtingulaulu ajal oli tal päriselt hääl ära või oli ta nii osav rahvast ära petma, et saaks kurta oma raske elu üle. Kuna hiljem oli ta hääl taas tõrrepõhjast põrisev bass, siis kaldun arvama, et tegemist oli näitlejameisterlikkusega, aga mine sa tea...

Teemad, mida laval kajati, olid erinevad. Alates lapse sünnist ja kohtingu võrgutamisest ning lõpetades koduvägivalla ja joomisega. Kohati valusad teemad, aga väga asjakohased tänapäeva maailmas. Eriti kui neid esitatakse läbi naeru ja samas ka pisarate. Erinevad seksipoosid olid algul naljakad, siis panid ennast ebamugavalt tundma (mis ma arvan, et oligi eesmärk) ning lõpuks juba mõtlesin, et see osa võiks ära lõppeda, sest hakkas kuidagi venima ja piinlikkus ainult süvenes. Mõnele noorele oli see ehk isegi nagu õppetunniks. ☺ Teine koht, mis mulle väga ei meeldinud, oli kurbade laulude nutukoor. Kuni teatud hetkeni oli taas muigama panev, aga kui Kaarel põrandal väänlema hakkas, siis oli ikka täiega üle võlli. Kuigi ka see oli arvatavasti taotluslik, lihtsalt mulle ei meeldinud. Muud stseenid olid aga nagu rusikas silmaauku. Eriti meeldis laul süüdi olemisest, peol käimine, debatt, trenni tegemine (oi, see oli nii tuttav, eriti see ülemäärase energiaga treener ☺) jne. Kõik ei tule kohe meeldegi! Lüüsi räppimine oli samuti vaatamisväärsus omaette. Loomulikult ei saa üle ega ümber ka Jaanika oma kehaga mitte rahulolemise teemast. Seegi on ju väga asjakohane tänapäeval.

Igal juhul said näitlejad etenduse lõpuks selja läbimärjaks ning tundus, et hoog ei tahtnud raugeda. Mõtlemisainet aga jagus hilisemakski.

Kokkuvõtvalt oli laval toimunu tõeline energiapomm ning kui on vaja energialaksu saada või vähemalt näha, kuidas teised saavad tõsise füüsilise koormuse nii, et selg märg ning seda mitte treeningsaalis, siis igal juhul soovitan. Samuti ei maksa peljata naeru läbi pisarate. Mõnikord tulebki asjade läbi kõverpeegli vaatamine kasuks. Pealegi - Musta Kasti omad on nii armsad ja sümpaatsed. ☺ Neile tahaks kohe öelda, et jätkake samas vaimus oma julgete eksperimentidega!




Allikas: Teater Must Kast (Gabriela Liivamägi)