esmaspäev, 29. juuli 2019

Mowgli

Külastus: 20.07.2019
Teater: Must Kast
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 13.07.2018

Must Kast mängis ennast minu südamesse etendusega "Peks mõisatallis". Eks Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs on ka mujal figureerinud ja olid mulle teada, aga teatrist Must Kast sain teadlikuks alles siis. Peale seda hoian nende tegemistel silma peal nii Facebookis kui Instagramis. Kui nad eelmisel aastal lavastasid Kiplingu "Mowgli" lugu, siis jäi üle ainult loota, et nad mängivad seda etendust ka sellel suvel, sest eelmisel aastal mul neid vaatama minna ei õnnestunud. Õnneks mängisidki! Kuna ma toetasin Hooandjas nende "rattaid", siis oli veel kaks kinkepiletit taskus ja saigi otsustatud, et juulis tuleb koos lastega sammud Maantemuuseumisse seada. Kutsusin veel õe koos lastega ja ema kaasa ning oligi paras seltskond koos. ☺

Vot see oli üks igati vahva kogupere tükk! Noortel näitlejatel on ikka nii palju energiat, mida rakendada, et seda on lihtsalt lust vaadata. Jaanika Tammaru seatud lavaline liikumine oli väga hästi läbi mõeldud ja kaasahaarav. Etendus meeldis nii väikestele kui ka suurtele.

Algus ise oli juba põnev. Enne etendust kutsuti matkale, et koos etenduspaika kõndida. Valikus olid kahe pikkusega matkad - 2,5 km ja 1,5 km. Me valisime lühema, sest meil oli seltskonnas ka 6-aastane ja ei teadnud ju, kuidas ta vastu peab ning kuidas matkatee kulgeb. Matkatee viis algul mööda maanteed alla orgu, edasi tuli trepist üles ronida ja läbi metsa minna. Ja seal metsas... ahvid huikavad siin, hundid uluvad seal... ☺ Täitsa ehtsa džungli tunne tekkis ja häälestas meid etenduseks.

Kõik see džunglielu ja -melu jätkus laval. Pean kiitma kõiki näitlejaid, kes mängisid. Nad olid väga loomutruud loomad, ehtsa liikumise ja käitumisega. Kujutan ette, et midagi sellist tuleb mõnikord teha ka lavakasse sisseasutumise katsetel! ☺ Ei tea, kas enne vaadeldi kuidagi loomi, et ikka täpselt seda liikumist ja iseloomu tabada? Eriti lemmikud olid mul hirved ja ma hakkasin igakord itsitama kui nemad lavale ilmusid. Nad olid lihtsalt niivõrd sarnased oma olemuselt pärisloomadega, ühest küljest graatsilised, aga teisalt veidi kohtlased.

Kaarel Targo Mowgli oli väga minu ettekujutuse Mowgli moodi. Tõeline energiapomm ning andis tal seal laval ikka sahmida ja ringi joosta. Tegelikult said vist kõik näitlejad selle etendusega korraliku treeningkoormuse, sest joosta, hüpata, ronida ja kakelda tuli palju. Mowgli oli aga väga armas oma lapselikkuses, mängulustis ja samas ka trotsis kui ta üritas selgeks teha, et ta pole inimene, vaid hunt ning oma karja kaaslaste moodi.

Panter Bagheera Jaanika Tammaru kehastuses oli tõeline kaslane. Graatsiline liikumine, käppadega tammumine, "saba" võngutamine jne. Uskumatult sarnane päris pantrile! Sama kehtib hüään Tabaqui (Agur Seim) kohta. Kohe kui nägin, siis vaatasin, et see peab hüään olema. Etenduses nad nimetasid teda küll korduvalt šaakaliks, aga kavalehel on kirjas hüään (Kiplingu loos minu mälu järgi ka) ja hüään ta oma liikumiselt ja olemuselt ka oli.

Nagu juba eespool mainitud, olid kõik osatäitjad ülitublid ja lahedad loomad ning aplaus neile. Eraldi veel ma mainiks kaljumadu Kaa'd (Kristian Põldma), kelle olemus ja kostüüm on eraldi kiitust väärt (kostüümid olid tegelikult kõik kiitust väärt). Sellist mao lahendust lihtsalt ei osanud oodata ja kui panna sinna juurde veel selline libe ja edev loomus... madu, mis madu!

Jäin etendusega väga rahule ja hoian Mustal Kastil silma peal edaspidigi. Hetkel on sihikul "Evolutsiooni revolutsioon", mis tuleb lavale detsembris. Kui keegi pole veel "Peks mõisatallis" näinud, siis oktoobris on võimalus neid eestlaste kannatusi taas vaadata ja kui etendus ei meeldi, siis kannatad ära. ☺



Allikas: Must Kast





neljapäev, 25. juuli 2019

Lootuskiir pimeduses

Külastus: 16.07.2019
Teater: Rehe küün
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Esietendus: 30.06.2019

Täitsa juhuslikult avastasin, et selline etendus on olemas. Õigemini avastas selle mu ema ja küsis, et kas ma kavatsen minna. Egas midagi, ikka tahan näha kui on midagi uut ja eriti kui see on mõnes teistmoodi kohas. Igaühel omad nõrkused ja minu oma on teater. ☺

Rehe küünis olen varem käinud ja mäletasin, et mängukohana ei olnud just kõige parem, sest nähtavus on teatud kohtades kehv (siiski jäi mulle seekordsest külastusest mulje, et olukord on selles osas paranenud!). Kuna aga sellele etendusele müüdi ka nn VIP pileteid ehk teatud kohad olid  nummerdatud, siis tekitas see siiski julgust uuesti katsetama minna. Ostsimegi ema ja õega nn esimese Eesti piletid (kohvilauas ühe teatrikülastaja väide) ja tegime naisteõhtu. Ega mehele see vanadekodu naiste värk poleks istunudki.

Lugu ise toimub vanadekodus tormi ajal kui jõgi hakkab üle kallaste ajama ning kõik elanikud tuleb evakueerida. Seda ootavad ka näidendi tegelased, aga tundub, et neid on sinna unustatud. Lootust ei tohi siiski kaotada ka siis kui seda enam pole ning ei tohi jääda käed rüpes passima. Kas nad ka päästetud saavad, seda otsustab etenduse lõpus igaüks ise.

Näitlejate kooslus on muljelavaldav - Ene Järvis, Elle Kull, Mari Lill, Kersti Kreismann, Ines Aru. Lisaks neile veel Sandra Ashilevi ja Viktor Leševits. See viimane polegi vist tegelikult näitleja, aga narkomaanist varga rolli kandis välja küll.

Vanadekodu prouad on kõik omamoodi, erinevate vaadetega elule ning oma minevikutaagaga. Elle Kull vaatab palju jumala poole ning ootab, mida inglikaardid talle ütlevad. Mari Lill on irooniline ja sarkastilise huumoriga pragmaatik. Ene Järvis on krapsakas mutt, kes tahaks ikka endiselt pidutseda ja elust mõnu tunda, mis siis, et vanust on juba 86. Kersti Kreismann elab oma minevikus ja arvab endiselt, et on nõutud näitleja. Ines Aru on aga armas dementne vanainimene, kellel on aeg-ajalt selgusehetked ja kelle olemasolust teised vanadekodu asukad seni teadlikudki polnud. Nende juurde satub noor ja sätsakas Sandra Ashilevi, kes tuleb neid sinna päästma, aga kes unustatakse koos vanaprouadega vanadekodusse.

Vaatamata väga heale näitlejakooslusele, oli selle etenduse puhul juures natuke nn rahvateatri maik ehk laval toimuv oli veidi kunstlik. Näitlejad esitasid oma päheõpitud teksti ja kõik oli nagu olemas, aga samas ei olnud see kohati loomulik, eriti alguses. Hiljem läks nagu paremaks. Isegi ei tea, milles asi oli, sest naljad olid ju head ja minu peal isegi töötasid.  Kõige loomulikum oligi ehk Sandra Ashilevi, kes jättis usutava mulje oma nooruslikkuse ja pealehakkamisega. Ene Järvise üle ka väga ei vinguks ja ta oli lahe ja kepsakas mutt, kes mõjus loomulikuna ning ka teksti ei vuristanud lihtsalt ette, aga teiste puhul jäi midagi nagu puudu või ootasin ise midagi rohkemat. Võimalik, et polnud lihtsalt SEE päev või siis olid eelmised hiljuti nähtud etendused minu jaoks nii palju paremad.☺ Sellest on kahju, sest kõik need näitlejad meeldivad mulle ja eriti tore oli Elle Kulli üle nii pika aja näha. Võimalik, et asi on jälle minus ja selles, et ma käin liiga palju teatris... või see tükk lihtsalt ei kõnetanud mind selliselt nagu mõni muu etendus seda teeb. Samas oli lõpp ju täitsa vahva (kui surm välja arvata)!

Üldkokkuvõttes ma siiski väga ei vinguks. Muiata ja naerda sai, õhtu oli tore ja suveteatriks sobis küll. Lootus sureb viimasena!




esmaspäev, 22. juuli 2019

Tsaar Saltaan

Külastus: 13.07.2019
Teater: Emajõe Suveteater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 05.07.2018

"Tsaar Saltaan" on minu üks lapsepõlve lemmikmultikaid. Kõige lemmikum oli ikka "Kolmanda planeedi saladus" (nüüd tagasi mõeldes tekib küsimus, et kas tõesti ulmekad meeldisid mulle juba toona...?☺), aga "Tsaar Saltaan" ei jäänud kaugele maha. Sõnadki olid suures osas peas, sest olgem ausad, selle Puškini muinasjutu riimid on lihtsalt imelihtsad ja kergesti meelde jäävad (guugeldasin just, et tõlkija on Kalju Kangur). Nii juhtuski, et kui nägin juba eelmisel suvel etenduvat "Tsaar Saltaani" reklaami, siis tekkis tunne, et seda mina pean näha saama. Kui veel selgus, et lavastaja on Kaili Viidas, siis oli otsus tehtud. Alati aga ei saa mida tahad ja eelmisel aastal see kahjuks ei õnnestunudki, sest kuna etendust mängitakse Tartus, siis sobivale päevale pileteid enam polnud. Selleks aastaks ostsin juba piletid varakult ära.

Teel etendusele rääkisin mehele autos õhinaga sellest muinasjutust. Tol hetkel väga palju ei mäletanudki, aga mõned luuleread tulid ikka meelde, eriti see Tšernomori koht ja kuidas sääsk ennast tädi silma puuris. Mees ei teadnud aga "Tsaar Saltaanist" ja sellest multikast midagi. Kuidas siis nii?

Mängukoht oli väga huvitavalt valitud - Tartu Pühade Aleksandrite kiriku tagaaed. Enne etendust sai kirikus ka ringi vaadata ning kirikuõpetaja tutvustas kirikut. Hämmastav, et seal pole seni elektrit, vaid ainult nn elus tuli küünalde näol või päevavalgus. Kroonlühter pidavat olema ainus originaalese kirikus.

Muinasjuttu reklaamitakse kui üleküpsenud muinasjuttu täiskasvanutele. See on tõesti üleküpsenud, sest lisatud on Kiluski sulest nn taustalood, mida algupäraselt ei ole. Eks need lood olid nii ja naa, kuid nii mõnigi pani ehk rohkem õekestest aru saama. Viimane lugu ehk Gvidoni edasine saatus väga ei meeldinud, aga ülejäänud lugudel polnud vigagi. Tegevus ise  vürsti matustel, kus õekesed ja ämm Baabarihha taas kokku said ja läks arvete klaarimiseks.

Etenduse algus venis minu jaoks, sest kuidagi ei tahtnud pihta hakata see, mida ma ootasin. Muudkui askeldasid seal laval ja midagi erilist nagu ei toimunud. Mingi hetk juba mõtlesin, et ega siit klassikalist "Tsaar Saltaani" vist ikka ei tule, aga siis hakkas pihta. Akna all kord õhtu eel, ketrasid kolm piigat veel... tsarinna (Marika Barabantšikova), kokk (Terje Pennie) ja kangur (Karin Tammaru). Kogu (või siis peaaegu kogu) muinasjutt kanti ikkagi ette. Ma lugesin mõttes kogu aeg salme kaasa nii palju kui ma neid mäletasin. Neid, mida ei mäletanud, tulid meelde. Endal oli päris naljakas kohe ja jõudsin järeldusele, et inimese pea on ikka prügikast küll. ☺

Mulle tundus, et näitlejad ise nautisid oma mängu. Terje Pennie on olnud juba pikemat aega üks minu lemmikutest ja ei pidanud ka seekord pettuma. See miimika, see hääl, vaimustav ümberkehastumine. See viimane kehtib tegelikult kõikide näitlejate kohta. Lisaks tema laulmine. Milline võrratu alt! Tekkis kohe tahtmine minna uuesti Vanemuisesse "Mamma Miat!" vaatama selles koosseisus, kus tema laulab.

Karin Tammarut ma pole väga palju laval näinud. Viimati vist siis kui ta veel Vanemuise näitleja oli ehk palju aastaid tagasi. Miimika oli tal ikka fantastiline. Üldse oli miimikal selles etenduses väga suur roll. Kuna istusin esimeses reas, siis oli seda hea jälgida. Samas oli miimika nii tugev, et tõenäoliselt oli ka tagapool istujatel hea vaatepilt. Karin Tammaru tõttu sattusin ka nn etenduse osaks, sest ärahellitatud vürst Gvidonina hakkas ta minu kotti endale nõudma. Täitsa tobe tunne kui ei tea, mida teha ja kõik vaatavad. Samas oli naljakas ka kui ta silmad punni ajas ja minu ees praalis. ☺

Marika Barabantšikova mängis eelkõige vürstinnat (teisi rolle ka, aga väiksemas mahus). See pidev emotsioonide vahetumine ja tundmused õdede suhtes... küll ollakse õelikud, siis valitseb jälle õelus (nagu vendade vahel on vendlus). ☺ Huvitav oli seda emotsioonide tulva jälgida ning see viha, mis silmist pritsis... Karm.

No ja siis ämmast, sellest va Babarihhast (Ingrid Isotamm), ei saa ka mööda vaadata. See muudkui tuterdas laval, selg küürus (meenus Elina Reinold "Juuditist", keda vaadates hakkas selg valutama. Sama tunne tekkis siin). Aga kui vaja oli joosta, kus siis alles kablutas! Või trepikäsipuud mööda alla laskumine... Tal oli sõnatu roll, aga päris lahedalt lahendatud.

Lisaks olid veel laval pillimehed, kes vajadusel mängisid ka erinevaid rolle (nt orav, kes oli päris naljakas ja kuskilt otsast ei meenutanud multifilmi oma, ning Tšernomor). Muusikal oli selles etenduses ka oma roll. Kõik laulud olid aga vene keeles. Mees pärast küsis, et kui oleks hispaania näidend olnud, kas siis oleks hispaania keeles olnud. Vot sellele ei oska vastata, aga need venekeelsed laulud olid klass omaette ja sobisid nagu rusikas silmaauku. Eriti Terje Pennie laul ja lõpus sillerdav kolme õekese laul, kes lõpuks omavahel lepitust leidsid.

Samovaride "näitus" oli samuti klass omaette. Kui neid laua alt välja tulema hakkas, siis tundus, et lõppu ei tulegi. Üks uhkem kui teine. Panen ka siia pildikese pooltest neist. Oleks tahtnud kohe lähemalt vaatama minna, aga need asusid laval ja sinna ei lubatud.

Võimalik, et minu hinnang on kallutatud ja seda eelkõige sellepärast, et omal ajal oli tegemist ühe minu lemmikmultifilmiga (kahtlustan, et olen seda ka lugenud, sest kodus oli raamat Puškini muinasjuttudega), aga minule igatahes meeldis ja oli selline kerge ning mõnus suvetükk.


Allikas: Emajõe Suveteater






kolmapäev, 10. juuli 2019

Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola

Külastus: 03.07.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 30.06.2017

Jälle olen siin oma postitusega jokutama jäänud, aga seekord on olemas vägagi hea põhjus ehk laulupidu, mille proovid ja kontserdid võtsid oma aja ning energia. Vinge pidu oli! ☺Nagu oli ka Endla Teatri esitluses "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Tahaks suisa hüüda: "See ei ole normaalne!". Seda kõige positiivsemas tähenduses, mida üldse mõelda saab. Ammu pole käinud vaatamas etendust, kus lõpus tunned, et põsesarnad tuikavad pidevast naeratamiset ja naermisest.

Mängukoht oli minu jaoks taas uudne ehk Koidula muuseumi aed Pärnus. Ilm tükkis olema jahe ja ähvardas ka vihmaga, aga tegelikult läks ka selles osas kõik hästi ning vihma ei saanud ega ära ei külmunud.

Nagu eespool juba öeldud, oli tegemist tõelise naerutükiga. Eks see ole ikka ja alati ju naljakas olnud kui mehed naiste riided selga panevad ja siis koomuskit teevad. Eriti naljakas on see aga siis kui need koomuski tegijad on professionaalid ning väga head näitlejad. Selles etenduses mängiti ja lustiti küll iga keharakuga, nii liigutuste, pilkude kui ka häälega. Vürtsi andis juurde ka publikuga suhtlemine, muusika ja kapsaste teema. Lisaks oli kohti, kus ka näitlejatel endal naer peale tuli, aga kõigest siis lähemalt.

Lugu ise on ju teada ja tuntud nn kosjalugu, kus Erastu Enn tahaks kosida naiseks Maiet, kes aga armastab hoopis Männiku Märti, kes õnnetuseks on mulk ja mulke ei salli omakorda Maie isa. Sealt see trall ja tants lahti lähebki.

Ma isegi ei tea, kas selles etenduses saab rääkida peaosatäitjatest ja kõrvalosatäitjatest, sest kõigil oli oluline roll. Isegi loomadel, kes olid ka väga naljakad (eriti see kukese ja kanakese laul ja lehma ammumine). Maie ehk Ago Anderson on tõeline punapõskne Eesti neiu, tugeva kondiga ja seega nagu loodud talutöödeks. Seda kinnitas ka kapsatünni tõstmine.☺  See kekutamine, pabistamine, Erastu Ennu (Meelis Rämmeld) tõrjumine jne olid filigraanselt välja mängitud ja minu suu oli kogu aeg kõrvuni. Lisaks ärhvardas ta pidevalt ojja hüpata. Kas ka hüppas, jäägu saladuseks, aga roll oli tõeliselt nauditav. Ma ei tahtnud ühtegi pilku ega grimassi mööda lasta, vaid kõigest osa saada. Kui Ago veel lõpuks pruudina rahvariietes tuli, endal pea uhkelt püsti ja Tuljakut tantsis... seda meenutades ajab praegugi naerma. Ma ei imesta, et Ago sai selle rolli eest parima meeskõrvalosatäitja auhinna.☺

Teine nn naine ehk Maie ema Anne oli Indrek Taalmaa. Juba ainult tema füüsiline kuju nabani rippuvate rindade ja pikkade juustega oli äärmiselt koomiline. Ei saa öelda, et ta just naiskaunitar oleks olnud.☺  Lisada sinna juurde veel karakter, kui ta Maie isa Peetriga (Tõnu Oja) pragas ja see kõrvad ludus oma nn karistust ootas või kui ise Männiku Märdist unistas. Ja need pilgud... Lihtsalt super!

Sander Rebase mängitud Maie vend Jüts oli tõeline poisike. Ta sai selles etenduses ikka vatti. Küll külili maha, küll kapsaga pihta, küll vaja üle oja hüpata jne. Füüsiliselt oli raudselt tal üks raskemaid rolle, aga see-eest hästi mängitud ja oli poisike, mis poisike!

Ja siis taat Peeter Tõnu Oja kehastuses, kes kõike oma enese tarkusest tegi ja sellega rappa jooksis. Algul tundus, et Tõnu polnud ehk päris 100% oma rollis sees, aga mida enam etendus kestis, seda sügavamalt ta sellesse sisse läks ja lõpptulemas oli kiiduväärt.

Erastu Enn (Meelis Rämmeld) oli parasjagu vastik tegelane, nagu ta olema pidigi, kuigi lõpus hakkas temast isegi natuke kahju. Eriti kui ta oma lõpulaulu esitas.

Männiku Märt (Lauri Mäesepp) oli selline unistuste peigmees. Temal erilisi krutskeid ei olnud, aga Maie järel jooksis ja õhkas küll lahedalt.

Kure onu pidi algselt mängima Feliks Kark, kes aga teatavasti eelmise aasta lõpus haigestus ja seega mängis tema asemel seda rolli Elmar Trink. Tal polnud viga, aga ma vaimusilmas kujutasin ikkagi  Feliksit selles rollis ette.

Lapsed nentisid, et see etendus oli igati väärt tulemist ja selliseid võiks veel vaadata. Tegemist oli tõelise suvetükiga, mis tegi tuju heaks. Sai küll nüüd paras kiidulaul, aga järelikult siis tõesti meeldis. Seda postitust kirjutades tuli praegu kange tahtmine seda etendust aasta pärast uuesti vaadata kui Endla seda siis veel mängib.

Allikas: Endla Teater

Allikas: Endla Teater






neljapäev, 4. juuli 2019

Kirvetüü

Külastus: 29.06.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 27.06.2019

Seto keel on lahe. Kui midagi seto keeles tehakse, siis tuleks seda vaatama minna. Eriti kui seda setokeelset lugu lavastab Ain Mäeots. Selle aasta suvetenduseks oli Vanemuine valinud Ott Kiluski "Kirvetüü", mis rääkis 90ndate alguse eluolust Setomaa äärealadel kui sovhoos oli lagunenud ja käis enese identiteedi ja elumõtte otsimine.

Kammivabriku sündmuskeskus oli põnev mängukoht ja kunstnikutöö tasemel. Lava hõlmas kogu küla st poodi, erinevaid elamisi, külatänavat, kus sõitis isegi auto jne. Teisisõnu oli tegemist hiiglasliku lavaga, millest ülevaate saamine võttis aega. Et aga kõik ikka vaatajateni jõuaks, selleks oli kaks kaamerameest, kes kõik rahvani kandis ja seega kauguse tõttu ei jäänud miimika nägemata ega midagi kellegi varju. Miimikal oli aga etenduses suur roll. Lisaks oli riietus ja muugi kraam (nt mööbel, Volga, traktor) pärit 90ndatest. Väga tõetruu.

Külas elas nagu ikka joodik, ärimees, õpetaja, külaullike, rikka mehe otsija jne. 90ndate elu oli raske, aga et ta nii raske oli.... seda nagu ei mäletanudki. Eks seda raskust oli veidi ka forsseeritud. Tohutu joomine, metsavargus, enesetapp, minevikutaak, rahapuudus, ostud raamatu peale jne olid kõik olemas. Algul oli lugu veidi segane ja ei saanud aru, et kes on kes, aga lugu jooksis kenasti tervikuks ja kõik oli omavahel seotud. Minevikutaagast ja südametunnistuste piinadest vabanemine ei ole lihtne, eriti kui see on aastaid juba rõhunud.

Rollid tegid kõik head ja seto keel tuli nagu ludin. Iga tegelane oli värvikas karakter. Tahaks kohe kõiki kiita, aga ma olen lubanud postitusi mitte väga pikaks ajada, seega kõiki kahjuks mainida ei saa. Eredamad karakterid tooksin aga siiski välja. Eriti meeldis mulle matšomehest Ott Sepp, kelle hullunud pilk ärikana oli klass omaette. Kasvõi see koht, kus ta võitles endaga, kas äsada Andrele või mitte. Päriselus ma sellise tegelasega kokku puutuda ei tahaks. See tohutu viha, mis tal sees oli, on ikka hirmutav.

Külajoodik Mürka ehk Veiko Porkanen pidi terve etendus joodikuna või siis aeg-ajalt ka pilves olevana ringi kakerdama. Need kaskadöörlikud trikid trepil ajasid judinad peale ja kui mootorsaag ka veel käima tõmmati, siis oli mul ikka tõesti hirm nahas, et kui nüüd keegi komistab, siis... Kõik läks siiski õnneks.

Mait Malmsten on alati hea, kuigi tal vaesekesel olid kõige suuremad minevikust pärit süümepiinad ja luupainaja, lisaks võlad ning joomine. Tema naine Ragne Pekarev oli tüüpiline naine, kes armastab oma meest ja kannatab ära seetõttu tema joomise ning muud probleemid. Eks sellele aitas kaasa ka asjaolu, et on kolm last, raha pole ja pole väga kuhugi ka minna.

Linda Kolde kehastatud Vaike eesmärk on jällegi saada rikkale mehele, keda pimestavad nii bemmid kui ka Adidase dressid. Pimestus oli ikka nii suur, et pidas enda ära kasutamist armastuseks, mis lõpuks viis olukorrani, kus ta oli valmis lõpuks leppima suurima külajoodikuga.

Sümpaatseimad tegelased olid kindlasti Feliks (Andres Mähar), tema ema Olli (Silvi Jansons) ning värskelt külla tulnud noor õpetaja Piret (Kaia Skoblov). Andres Mähari Feliks oli küll "ull, aga hää süämega". ☺ Hästi mängitud.

Märkimata jäid nüüd lavastaja ise Borkana, Liina Tennossaar õpetajana, Margus Jaanovitš küla suurima ärimehena, Jaanus Tepomees linnamehena, Merca raamatukoguhoidjana, Agu Trolla Raulina ja lapsed.

Seto leelotamine oli ka tase omaette. Merca ees ja teised naised järel. ☺ Tuli täitsa tõrrepõhjast nagu päris setodel.

Üks lemmikstseenidest oli kindlasti "loodusfilmi" vaatamine Enrico ehk Ott Sepa juures Pro7 pealt ning samuti lõpus Feliksi sünnipäev. Etenduse jooksul oli ka stseene, mis olid äärmiselt ebameeldivad vaadata (nt Rauli ja Vaike vaheline suhtlus, Borka poomine, Enrico ja Mürka narkotsi panemine jne), aga eks need pididki ebamugavust tekitama. Ropendamist oli ka veidi paljuvõitu, kuigi see on ka vist üks paratamatu asi. See hakkas veidi mingi hetk kõrva kriipima.

Natuke pean ikka virisema ka - heli kvaliteet jättis kohati soovida. Kuna mänguruum oli suur, siis tekkis kaja ja see takistas kohati tesktsit aru saamist. Seda eelkõige alguses kui oli poiste stseen (sealt ei saanud midagi aru) ja poestseen. Pärast läks nagu heli paremaks või siis harjusin lihtsalt kajaga ära. Kuna aga Killuski tekst oli väga mahlakas, siis oli kahju kui midagi kaotsi läks.

Kes ropendamist ei karda, 90ndate inetust samuti mitte ja seto keelest ka midagi aru saab, siis nendele julgeksin soovitada. Kogu selle 90ndate masenduse juures saab ikka nalja ka. ☺

Allikas: Vanemuine



kolmapäev, 3. juuli 2019

Juudit

Külastus: 18.06.2019
Teater: R.A.A.A.M.
Lavastaja: Airat Abusakhmanov
Esietendus: 13.06.2019

R.A.A.A.M. on üks mu lemmik teatrirühmitusi kui seda nii võib nimetada ja üritan nende etendusi ikka külastada kui vähegi võimalik on. Minu suveteatri hooaeg jätkuski nende "Juuditiga". Mängukohaks oli valitud Tallinna Püha Katariina kirik, mis tundus põnev. Samuti köitis tähelepanu baškiirist lavastaja Airat Abusakhmanov.

Suvetendusi peetakse üldiselt kergemat laadi komöödiateks, mis minu arvates pole üldse tõsi, kuigi aeg-ajalt see nii tükib olema küll.  "Juudit" ei ole kindlasti komöödia, vaid ma peaks seda ikka klassikaks. Ma ei ole küll Tammsaare sellenimelist näidendit lugenud, aga lugu oli mulle tuttav (olen lugenud kellegi teise versiooni Juuditi ja Olovernese loost).

Etendus oli hästi, huvitavalt ning lihtsate vahenditega lavastatud. Samuti meeldis väga Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski koreograafia. See oli väga hästi paika timmitud ja ilus silmale kaeda (kellele siis musklis mehed ei meeldi, onju?☺). Vaatamata loo tuttavusele, vaatasin kohe huviga, et mis edasi saab.

Riina Maidre teeb Juuditina väga hea rolli. Juudit oli selline nagu üks Juudit minu ettekujutuses on - ilus, sirge seljaga, sihikindel ja uhke naine. Eks tal ole ka omad nõrkused Olovernese suhtes ning sellega kaasnevad kõhklused, kuid see ei takista teda sihile jõudmast. Üks visuaalselt kihvte kohti oli kindlasti Juuditi tants, mis jättis väga professionaalse mulje. Samuti pesemise stseen oli vägagi sümbolistlikult  ja kaunisti lavastatud.

Üllar Saaremäe Olovernes jäi Juuditi varju, mis on ka loogiline, sest see on ju eelkõige Juuditi lugu. Kahjuks ei ole Saaremäe päris minu kujtluse Olovernes oma mehisusele vaatamata. Samas ma ei oska esimese hooga kedagi teist ka sellesse rolli pakkuda. Võib-olla oli lihtsalt viimati nähtud McMurphy tema kujus liiga selgelt mu silme ees ja see natuke segas. Samas tundus ta siiski piisavalt mõjukas väejuht olevat ning seega ei ole tegelikult põhjust viriseda. ☺

Eraldi ma tooks veel välja Elina Reinoldi rolli Juuditi teenijannana. Mul hakkas ainuüksi tema kehaasendi vaatamisest selg valutama, aga see sahmimine Juuditi ümber ning tema veenmine, temast hoolimine jne olid väga veenvad.

Mulle seega väga meeldis. Kes loodab sealt leida suvele omast komöödiat, siis seda seal pole. Ühe koha peal siiski muigasin ka. See juhtus siis, kui üks tegelane seletas, et platsil oli selline rahvamöll, et rusikad lendasid ja kivid vehkisid. Mõtlesin, et kas see tuli hooga kogemata nii või oli tegemist teadliku sõnavalikuga. Kahjuks ma arvan, et enamus ei pannud seda ehk isegi tähele. Kuigi "Juuditi" puhul ei ole tegemist komöödiaga, on see siiski vaatamistväärt tükk ja ei maksa suvel ka tõsisemaid asju peljata.  Kui üldse midagi ette heita, siis pinkide kõvadust, sest sabakont jäi ikka väga kangeks. Järgmine kord võtaksin midagi pehmet istumise alla kaasa. ☺

Allikas: R.A.A.A.M.