neljapäev, 4. juuli 2019

Kirvetüü

Külastus: 29.06.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 27.06.2019

Seto keel on lahe. Kui midagi seto keeles tehakse, siis tuleks seda vaatama minna. Eriti kui seda setokeelset lugu lavastab Ain Mäeots. Selle aasta suvetenduseks oli Vanemuine valinud Ott Kiluski "Kirvetüü", mis rääkis 90ndate alguse eluolust Setomaa äärealadel kui sovhoos oli lagunenud ja käis enese identiteedi ja elumõtte otsimine.

Kammivabriku sündmuskeskus oli põnev mängukoht ja kunstnikutöö tasemel. Lava hõlmas kogu küla st poodi, erinevaid elamisi, külatänavat, kus sõitis isegi auto jne. Teisisõnu oli tegemist hiiglasliku lavaga, millest ülevaate saamine võttis aega. Et aga kõik ikka vaatajateni jõuaks, selleks oli kaks kaamerameest, kes kõik rahvani kandis ja seega kauguse tõttu ei jäänud miimika nägemata ega midagi kellegi varju. Miimikal oli aga etenduses suur roll. Lisaks oli riietus ja muugi kraam (nt mööbel, Volga, traktor) pärit 90ndatest. Väga tõetruu.

Külas elas nagu ikka joodik, ärimees, õpetaja, külaullike, rikka mehe otsija jne. 90ndate elu oli raske, aga et ta nii raske oli.... seda nagu ei mäletanudki. Eks seda raskust oli veidi ka forsseeritud. Tohutu joomine, metsavargus, enesetapp, minevikutaak, rahapuudus, ostud raamatu peale jne olid kõik olemas. Algul oli lugu veidi segane ja ei saanud aru, et kes on kes, aga lugu jooksis kenasti tervikuks ja kõik oli omavahel seotud. Minevikutaagast ja südametunnistuste piinadest vabanemine ei ole lihtne, eriti kui see on aastaid juba rõhunud.

Rollid tegid kõik head ja seto keel tuli nagu ludin. Iga tegelane oli värvikas karakter. Tahaks kohe kõiki kiita, aga ma olen lubanud postitusi mitte väga pikaks ajada, seega kõiki kahjuks mainida ei saa. Eredamad karakterid tooksin aga siiski välja. Eriti meeldis mulle matšomehest Ott Sepp, kelle hullunud pilk ärikana oli klass omaette. Kasvõi see koht, kus ta võitles endaga, kas äsada Andrele või mitte. Päriselus ma sellise tegelasega kokku puutuda ei tahaks. See tohutu viha, mis tal sees oli, on ikka hirmutav.

Külajoodik Mürka ehk Veiko Porkanen pidi terve etendus joodikuna või siis aeg-ajalt ka pilves olevana ringi kakerdama. Need kaskadöörlikud trikid trepil ajasid judinad peale ja kui mootorsaag ka veel käima tõmmati, siis oli mul ikka tõesti hirm nahas, et kui nüüd keegi komistab, siis... Kõik läks siiski õnneks.

Mait Malmsten on alati hea, kuigi tal vaesekesel olid kõige suuremad minevikust pärit süümepiinad ja luupainaja, lisaks võlad ning joomine. Tema naine Ragne Pekarev oli tüüpiline naine, kes armastab oma meest ja kannatab ära seetõttu tema joomise ning muud probleemid. Eks sellele aitas kaasa ka asjaolu, et on kolm last, raha pole ja pole väga kuhugi ka minna.

Linda Kolde kehastatud Vaike eesmärk on jällegi saada rikkale mehele, keda pimestavad nii bemmid kui ka Adidase dressid. Pimestus oli ikka nii suur, et pidas enda ära kasutamist armastuseks, mis lõpuks viis olukorrani, kus ta oli valmis lõpuks leppima suurima külajoodikuga.

Sümpaatseimad tegelased olid kindlasti Feliks (Andres Mähar), tema ema Olli (Silvi Jansons) ning värskelt külla tulnud noor õpetaja Piret (Kaia Skoblov). Andres Mähari Feliks oli küll "ull, aga hää süämega". ☺ Hästi mängitud.

Märkimata jäid nüüd lavastaja ise Borkana, Liina Tennossaar õpetajana, Margus Jaanovitš küla suurima ärimehena, Jaanus Tepomees linnamehena, Merca raamatukoguhoidjana, Agu Trolla Raulina ja lapsed.

Seto leelotamine oli ka tase omaette. Merca ees ja teised naised järel. ☺ Tuli täitsa tõrrepõhjast nagu päris setodel.

Üks lemmikstseenidest oli kindlasti "loodusfilmi" vaatamine Enrico ehk Ott Sepa juures Pro7 pealt ning samuti lõpus Feliksi sünnipäev. Etenduse jooksul oli ka stseene, mis olid äärmiselt ebameeldivad vaadata (nt Rauli ja Vaike vaheline suhtlus, Borka poomine, Enrico ja Mürka narkotsi panemine jne), aga eks need pididki ebamugavust tekitama. Ropendamist oli ka veidi paljuvõitu, kuigi see on ka vist üks paratamatu asi. See hakkas veidi mingi hetk kõrva kriipima.

Natuke pean ikka virisema ka - heli kvaliteet jättis kohati soovida. Kuna mänguruum oli suur, siis tekkis kaja ja see takistas kohati tesktsit aru saamist. Seda eelkõige alguses kui oli poiste stseen (sealt ei saanud midagi aru) ja poestseen. Pärast läks nagu heli paremaks või siis harjusin lihtsalt kajaga ära. Kuna aga Killuski tekst oli väga mahlakas, siis oli kahju kui midagi kaotsi läks.

Kes ropendamist ei karda, 90ndate inetust samuti mitte ja seto keelest ka midagi aru saab, siis nendele julgeksin soovitada. Kogu selle 90ndate masenduse juures saab ikka nalja ka. ☺

Allikas: Vanemuine



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar