Väikekodanlased

Külastus: 19.03.2019

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Kertu Moppel

Esietendus: 16.03.2018

Sai jälle pealelööjaga (kes teab, mida see tähendab, see teab) teatritee jalge alla võetud ja seekord viisid sammud Draamateatrisse Kertu Moppeli lavastatud Maksim Gorki näidendit „Väikekodanlased“ vaatama. Kertu Moppeli esimene töö lavastajana oli minu jaoks „Bloody Mary“, mis oli tõeliselt hea, teine „Hipsteri surm“ (vähem hea, mõlemad Von Krahlis) ja nüüd siis kolmas linnukene. Gorkiga kokkupuudetest meenub viimati nähtud Linnateatri „Põhjas“ Uku Uusbergi pilgu läbi. Samas on ka Gogol ja Tšehhov viimastel aastatel suhteliselt tihti minu teatrikülastustesse sattunud, nii et selle eelmise sajandi alguse Venemaa temaatika ja traagikaga on kokkupuuteid olnud päris mitmeid. Üldiselt on nende kirjanike ühiseks jooneks olnud alati väga palju tegelasi, mistõttu alguses ei saa sotti, kes on kes ja mis suhted neil on ning reeglina on nimed ka veel sarnased. Aga see on arvatavasti minu probleem. Lisaks on ühiseks jooneks minu arvates tihe tekst, mida tuleb väga hoolega jälgida ja tukkuma ei tohi jääda. Nagu tolle ajastu Vene tükkides kombeks – kogu aeg kurdetakse igavuse üle, aga midagi ette ei võeta. 😊  Igavuse üle kurdeti ka selles etenduses.

„Väikekodanlased“ ei erinenud selles mõttes teistest, et tegelasi oli palju ja algul ei saanud üldse sotti, et kes on kes ja „kes kellega käib“. Hiljem muidugi loksus kõik paika ning mu esialgne imestus asendus selgushetkega. Kertu Moppeli etenduse tegevus ei toimu 1901. aastal nagu originaalis, vaid minu arvates üldse mitte mingil konkreetsel aastal. Tegelikult aastakümmet ongi keeruline määratleda, sest Gorki on mõnes mõttes üsna ajatu (kui üürnike toitmine ehk välja arvata, sest ma ei usu, et see tänapäeval enam nii toimib 😊) ning probleemid igipõlised. Lisaks saab teksti kenasti tänapäeva mugandada, mida ka antud etenduse puhul on tehtud, sest vaevalt Gorki ise kirjutas sellise fraasi „nagu Pipi Pikksukk oleks golfikepi alla neelanud“ (sõnastuses võib olla ebatäpsusi). 😊 

Näidend ise mind väga ei kõnetanud, kuigi teema mõttes oleks võinud. Ühest küljest oli nagu kõik olemas – aktuaalsed dialoogid, huvitav lavakujundus, interaktiivsed lahendused, head näitlejad, intrigeeriv teema, aga teisest küljest jäi ikka midagi puudu. Tegelikult häiris vist enim see, et Liisa Saaremäeli poolt kehastatud Tanja rääkis kohati nii vaikse häälega, et isegi 5. reas pidi kõrvu kikitama, et üldse midagi kuulda. Ma ei tea, mida tagapool istuvad inimesed üldse kuulsid või ei kuulnud. See rikkus kahjuks kogu elamust. Muidu mängis ta aga hästi ja emotsioonid tulid kenasti esile.

Eredamad tähed olid minu jaoks lavastuses aga Indrek Sammul pereisa Vassili Bessemjanovina ja Lauri Kaldoja üürnik Teterevina. Pereisa pole rahul lastega, et need kodust välja ei lenda, aga kui lennata üritavad, siis hakkab seda takistama. Teisest küljest pole ta ka rahul nende mõtteviisiga, sest ilmas on ainult üks õigus ja see on tema oma ning ilmselgelt tema arusaama kohaselt elame me staatilises maailmas, kus midagi ei muutu. See oma õiguse taga ajamine on väga levinud ju ka tänapäeval. Ja hoidku taevas selle eest kui kasvõi üks kasvandikest julgeb oma peaga mõelda ning mingeid otsuseid teha! See on ikka juba maailma lõpp ja noored on hukas. Kohati oli Bessemjanov muidugi ehk liiga pingutatult närviline, räuskav ning ringitõmblev, samas aga andis kehakeel edasi ka seda, et kuigi on (või vähemalt üritab olla) sirge seljaga perepea, siis on sisemuses peidus ka ebakindlus. 

Lauri Kaldoja kehastatud Teterev oli tegelikult ebameeldiv intelligentne joodik, kes minu hinnangul oli elus pettunud, aga midagi ette ka ei võtnud selleks, et seda muuta ja samas ega ta vist ei tahtnudki midagi muuta. Kibestumus oli aga juba hinge piisavalt mürgitanud ja seda mürki tuli ka teistele pritsida. Kõik on ju nii väikekodanlik!

Sümpaatseim tegelane oli minu jaoks Hendrik Toompere jr-i Nil, kes kogu selles masenduses suutis säilitada optimistliku meele, elas oma lihtsuses ning suutis ka sellest jamast välja rabeleda (loodetavasti, sest ma ju ei tea, mis näidendiväliselt edasi sai. Võib-olla tuli lontis kõrvadega tagasi). 

Kokkuvõtvalt oli etendus OK, aga vaimustusest ma ei kilju. Võib-olla ma ei olnud sellel päeval lihtsalt sobival lainel? Samas oli etenduses tegelikult palju nüansse, mida esmapilgul tõenäoliselt ei tabanudki. Nüüd kui on teada, kes on kes, oleks nüansse ehk ka lihtsam märgata ja enda jaoks lahti mõtestada. Seega peaks ehk mingi aja pärast etendust uuesti vaatama? Samas peaks kohe-kohe esietenduma Kertu Moppeli uus näidend Ibseni "Rahvavaenlane". Tuleks vist hoopis see sihikule võtta.

Allikas: Eesti Draamateater