Vihmausside elust

Külastus: 22.03.2019

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 02.03.2019

Kui eelmise postituse lõpusõnast võis jääda kumama, et mis kehvasti, see uuesti, siis ei läinud uuesti vaatama. Veel. Hoopis õnnestus jälle kuidagi Linnateatrisse pilet saada ja sedakorda Diana Leesalu lavastatud kõige uuemale etendusele „Vihmausside elust“. Kui piletit ostsin, siis suhteliselt pimesi ja ülemäära sisu kohta ei uurinud. Enne etendust arvasin, et  tuleks ehk kasuks teada, millest etendus räägib. Selgus, et on oodata huvitavat teemat, isegi kui tegemist on fiktsiooniga. Ei, ei, ei laval ei lahatud vihmausside elu, pigem oli teemaks valus lapsepõlv ja selle järelmõju ka hiljem.

Lugu kulges peamiselt kahe tegelase vahel – Hans Christian Andersen (Sander Roosimägi) ning Johanne Louise Heiberg (Hele Kõrve). Vahepeal sekka ka natuke Kiilaspead (Helene Vannari), kelle sisuliselt sõnadeta roll nõudis tegelikult päris palju mängimist, ning Rain Simmulit Johan Ludvig Heibergi rollis. Peamine tegevus või õigemini vestlus toimus aga siiski kahe peategelase vahel. Algab kõik suhteliselt süütult, aga siis hakkab pinna alt asju kooruma… ja need asjad või meenutused ei ole alati meeldivad.

Etendus meeldis mulle väga, nii lavastuslikult kui rollilahendustelt. Sander Roosimägi oli mulle võõras ja seega ei oska tema varasemate rollidega võrrelda, aga see, mida ma laval nägin, meeldis mulle. Tema kohmakus, naiivsus, poisilikkus, häbelikkus, solvumised jne. Ema on mul Sander Roosimäge korra ka varem näinud ja ta ei saanud aru, et tegemist on sama näitlejaga. Ju siis oligi väga hästi mängitud roll. Igal juhul sobis ta rolli nagu valatult ning kuna Linnateater ei kaasa külalisnäitlejaid just ülemäära tihti, siis hakkasin mõtlema, et kes Linnateatri olemasolevatest näitlejatest oleks võinud Anderseni mängida. Ei suutnudki välja mõelda, sest sobivat kuju nagu polegi. Seega hea valik Linnateatri poolt!

Hele Kõrve tegi ka hea rolli. Võib-olla natuke meenutas Karinit („Tõde ja õigus. 4.“), aga igal juhul see sobis talle. Algne väljapeetus, mis kohati asendus „köharohust“ bravuuri kogudes koguni labaseks muutumisega. Klaverimäng oli veel kirsiks tordil.

Kindlasti soovitaks sellel etendusel osta ka kavalehe, sest seal on väga palju taustainfot, mis aitab mõningaid kohti paremini lahti mõtestada.

Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Tallinna Linnateater