Neljapäev, 13. detsember 2018

Must Piim

Külastus: 10.12.2018
Teater: Riia Uus Teater
Lavastaja: Alvis Hermanis
Esietendus: 08.04.2010

Ma ei ole kunagi varem festivalil „Talveöö unenägu“ käinud. Seekord oli järjekord juba 10. festivali käes ning tagumine aeg oma silmaga ka ära kaeda, millist välismaa kraami näidatakse. Kuna festivali ajale sattus ka mu mitmepäevane lähetus, siis valik ei olnud kahjuks väga suur, mida vaadata. Valituks osutus „Must piim“.

Lugu rääkis… üllatus, üllatus… lehmadest. Läti maaelust ka muidugi, mis ei olegi nii erinev Eesti omast. Aga pearollis olid ikkagi lehmad. Ja laval olidki lehmad! Täitsa uskumatud ja tõetruud lehmad. Eriti kihvt oli muidugi pull, kes kõndis tema perenaise sõnul nii ilusasti. Kõndis küll uhkelt ja pull, mis pull! Kohati oli ikka päris naljakas. Nende lehmade ümber olidki põimitud erinevad lood maaelust, aga eelkõige ikkagi lehmadest. Kohati oli nukker, kuigi samas oli kõik nii tuttav. See, kuidas maaelu välja sureb ja talud tühjaks jäävad. See, kuidas lehmi enam taludes ei peeta, kuid mõnel vanainimesel on ikka üks või kaks neid jäänud. See, kuidas Kuramaal põldusid mürgitatakse ja nii seitse korda järjest ning kaheksas kord on roundup, mistõttu mesilased ja ritsikad on kadunud. See, kuidas Ligo ajal (jaanipäeval) enam laul ei rõkka ja noori maal pole. Ühesõnaga eestlastele väga tuttav teema.

Väga hästi lavastatud ja mängitud. Pool saali oli muidugi meie oma näitlejaid täis, kes tulid ka naabrite teatrieluga tutvuma. Nii kahju on, et rohkem Hermanise tükke ei õnnestunud vaadata. Vähemalt etendust „Läti armastus“ oleks tahtnud kindlasti näha. Riiga pole ju mõtet minna, midagi ei saa aru.☺


Allikas: Tallinna Linnatetaer

Kaks vaest rumeenlast


Külastus: 08.12.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Hendrik Toompere jr
Esietendus: 11.11.2017

Õnnestus taas saada piletid Linnateatrisse ning seekord etendusele „Kaks vaest rumeenlast“. Hendrik Tompere jr lavastustest olin seni näinud ainult Draamateatri etendusi „Väljaheitmine“ ja "Metsa forte", mis mulle mõlemd olid igati meeltmööda. Seekord siis tema lavastustest minu jaoks kolmas.

Ei saa jälle üle ega ümber lavakujundustest. See oli võrratu – lumi maas, taamal mäed, keset lava auto… Ja läkski lahti. Vanem meesterahvas puhastab autot ning järsku kargab juurde kaks mitte just kõige kainemas ja ontlikumas olekus tüüpi (no kui naisterahva kohta saab ikka tüüp öelda), kellest üks on veel pealegi lapseootel. Teatavad, et nad on Rumeeniast ja neil on vaja Gdanskisse (või oli see Krakov?) sõita ning hõivavad auto. Ausalt öeldes oli see väga naljakas ja totter. Lund lendas ka
mõnuga ning emotsioonid pendeldasid. Argo Aadli hiilgas taas oma rollilahendusega ning talle lihtsalt kohe sobivad need purjus tüübid mängimiseks. Ta suudab neid äärmiselt usutavalt teha. Ja siis Hele Kõrve. Ilus Hele oli ikka päris koledaks tehtud. Temast (ja tema lapsest) hakkas lõpuks ka suisa kahju.

No ja nii see lugu seal vaikselt edasi kulgeski. „Rumeenlased“ said aina kainemaks ning lõpuks tasapisi hakkas kooruma ka kogu loo taust, et miks ja kuidas. Loomulikult käis lavalt läbi teisigi tegelasi, kellest eredamalt jäi meelde ehk Anne Reemanni kehastatud kasukaga proua, kes oli pettunud oma mehes ja abielus. Samuti pean ütlema, et nii tore oli üle pika aja Kalju Orrot jälle laval näha. Eks ma olen teda vahepeal ka näinud, aga need rollid on olnud väga väikesed või isegi suisa peaaegu sõnatud. Seekord sai ta siiski rohkem rääkida. Temaga meenuvad ikka ja alati mulle Lutikalossi laiskvorstid. 

Muusika valik etendusse oli väga hea ning poola keeles laulmine oli leidlik. Või vähemalt tundus, et see oli poola keel… Veel järgmiselgi päeval kumises kõrvus „eto idealnõi den“ (It’s just a perfect day).

Lugu ise lõppes tegelikult kurvalt, kuigi ei saanudki aru, kas Argo tegelane jõudis siis sihtkohta või jätkas ta oma teed. Etendus mulle aga meeldis. Olin sellel õhtul surmväsinud, aga uni ei tulnud kordagi peale ning sai ka naeru mugistatud. Ootan põnevusega Hendriku järgmisi lavastusi.

Allikas: Tallinna Linnateater


Teisipäev, 27. november 2018

Buratino


Külastus: 25.11.2018
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Esietendus: 26.05.2018

Kes siis Buratino lugu ei tea? Ja Olav Ehala laule? Selge oli see, et nende kahe kombot tuleb vaatama minna. Seejuures saab ju veel lastesse teatripisikut süstida!

Lõpptulemus on nüüd see, et ma juba mitmendat päeva muudkui ümisen: „See on tõesti väga hea, ta-ta-ta-ta-ta-ta-ta…“. Lapsed juba ütlesid, et minuga ei saa muusikateatrit vaatama minna, pärast ei saa enam keegi asu. 😊 Aga sain tõeliselt positiivse emotsiooni. Positiivsema kui lapsed, sest nende arvates lauldi liiga palju. Olin sunnitud juhtima nende tähelepanu asjaolule, et tegemist on muusikaliga, aga nad olid endiselt oma seisukohal, et liiga palju lauldi. 😊 Mulle see aga just meeldis. Ja need laulud on seal ju ülimalt kihvtid ja mõnusa viisiga. Eriti seesama Buratino lauluke ning väga ilus on Papa Carlo lauluke, mis mul isegi etenduse lõpus silmanurga kergelt märjaks tegi.

„Buratinot“ mängitakse tegelikult mitmes koosseisus ja  minu lootus oli, et 25. novembril on Buratino rollis Karmo Nigula. Läkski õnneks! Kuigi mulle väga meeldib kui lapsed näitlevad, meeldib mulle siiski rohkem kui seda teevad täiskasvanud. Eriti kui teisi lapsi mängivad samal ajal täiskasvanud. Seepärast ootasingi Karmot ning ei pidanud pettuma. Sobis hästi rolli, oli piisavalt lustakas ning laulis ka hästi.

Etendus ise on lutslik, sisse on pikitud nalju ka lapsevanemate jaoks. Eriti lahe oli minu arvates rebane, keda mängis Janne Sevtšenko. Ta oli kohe lihtsalt täitsa selline kavalpea rebane. 😊 Carabas Barabas on alati äge ja eriti äge on ta Hannes Kaljujärve poolt kehastatuna. Kui ta oma laulu ära laulis ning rahva aplaus oli mingil põhjusel hõredavõitu, siis ei jäänud tulemata ka kommentaar, et on olnud tummisemaid aplause. 😊 Selle peale loomulikult sai ta ka tummisema aplausi ja ka paar hõiget rahva hulgast.

Lavastatud oli samuti huvitavalt ja mitmekülgselt. Tundub, et varjuteater on moes, sest seda on nüüd nähtud juba nii mitmeski etenduses. Nii ka siin. Sedakorda siis olukorras, kus Carabas ja Duremar omavahel kuldvõtmekesest räägivad. Seejuures on huvitav jälgida kujude suuruste vaheldumist, millest lapsed küll eeldatavasti aru ei saa, aga täiskasvanutele võiks see ollagi üsna huvitav psühholoogiline vaatepilt.

Jälle ei saa üle ega ümber ka lavakujundusest. Seekord oli kasutatud pöördlava ning sinna oli tehtud suur Papa Carlo nägu (ma arvan nii). See avaldas isegi poistele muljet.

Oli üks tore pühapäev, mis tõi naeratuse näole ning lauluviisi huultele.


Allikas: Rahvusooper Estonia

Reede, 23. november 2018

Pilgatud pimedus


Külastus: 17.11.2018
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Christian Römer
Esietendus: 20.09.2018

Ilmselgelt tuleb oodata midagi psühholoogilist, sest etenduse tutvustuse algus kõlab teatri kodulehel nii: Kaks eesti sõdurit saadetakse ohtlikule missioonile. Nad peavad vihmametsast üles leidma koloneli, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid.

VAT Teater on ennast minu lemmikute hulka mänginud. Mulle ei ole küll kõik nende etendused meeldinud, aga enamus on siiski andnud teatrielamuse ja saanud minult üle keskmise hinded – alustades „Faustist“ ja lõpetades „Klaasist loomaaia“ ja „Masohhisti pihtimusega“. Nüüd kui nägin, et viimase lavastanud Christian Römer on taas VAT Teatris tegutsemas, sai otsustatud, et seda tuleb vaatama minna. Ei jõudnud veel piletit ostma hakata kui õde juba tuli ettepanekuga ühiseks teatrikülastuseks. Mõeldud-tehtud! ☺

Christian Römeri puhul on lahe see, et tema lavastused (no kaks neid ainult ju tegelikult näinud olengi) on eestistatud. Siinkohal tuleb võib-olla hoopis pilk suunata dramaturg Mihkel Seederi poole? Igal juhul on see väga positiivne.

Etendus toimub siis valdavalt paadis mööda jõge sõites ning kirjeldatud tapjast koloneli otsides. Otsijateks on leitnant Nahkur (Jaak Prints) ja reamees Tursk (Tanel Saar). Tegemist on äärmiselt sürri lavastusega, kuhu on pikitud koomilisi hetki, millest mõned panevad muigama, mõned naerma, aga on ka kohti, kus hakkas veidi ehk igavgi. Samas ei ole selle sürreaalsuse üle midagi imestada, sest kui ise peaks Afganistanis mööda jõge inimtühjas paigas sõitma, hakkaks endalgi kõhe ja katus läheks sõitma. Tegelikult jagus sellele teekonnale nii mitmeidki kummalisi ja koomilisi kohtumisi erinevate tegelastega, kelleks kehastusid Margo Teder ja Ago Soots.

Lavastatud oli kihvtilt ja nappide vahenditega nagu ikka VAT Teatris kombeks. Laval on sisuliselt paat, millega mööda jõge sõidetakse. Loomulikult on laval ka vett… Kus see on, see tuleb endal ära vaadata. Eraldi ühtegi näitlejat ei tahakski esile tõsta, kõik olid head ning igal rollil omad vimkad.

Koomilisemad hetked olid lavastuses ehk Itaalia koloneliga kohtumine ning kindlasti pärismaalaste laagrisse jõudmine, kus õlgseelikus „tütarlaps“ lavale astus. Aga lõpliku koomuski tegi ikkagi üks pealtvaataja. Öeldakse ju, et kui laval on püss, siis tuleb sealt kindlasti ka pauk. Nii juhtuski. Selle peale üks naisterahvas publiku seast röögatas üle saali:“Assa kurat!“. Rikkus küll ära dramaatilise hetke, aga kohutavalt naljakas oli.

Allikas: VAT Teater


Esmaspäev, 19. november 2018

Mineku eel


Külastus: 16.11.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Hendrik Toompere
Esietendus: 27.10.2018

Pean kohe alustama sellest, et Hendrik Toompere ei ole nn minu lavastaja. Minu arvates võiks ta rohkem mängida ja vähem lavastada, sest näitlejana on ta minu arvates parem.  Eks ole tal ka muidugi olnud sähvatusi, aga need on pigem harvad. Igal juhul lähen tema etendusi vaatama äärmise ettevaatusega ja eelhäälestusega. Õnneks kuulus Linnateatri „Mineku eel“ pigem sähvatuste hulka.

Lugu räägib dementsusest ning sellest, mis saab siis kui on nii pikka aega koos elatud ja üks peab lahkuma. Ütlen ausalt ja maakeeli, et algul ei saanud ma muhvigi aru… Küll ma arvasin, et isa on surnud, siis jälle, et vist ikka ema ja siis uuesti isa…. Olgu siinkohal öeldud, et mõlemad figureerisid samal ajal laval. Kes siis tegelikult surnud oli või kas üldse, seda peab nüüd igaüks ise vaatama. Igal juhul lõpuks loksus kõik paika.

Näitlejatööd olid meisterlikud. Linnateatril ikka on materjali, millest voolida.  Enim meeldisid kaks rolli, kuigi tegelikult oli kogu trupp tugev. Andrus Vaarik meenutas mulle mu vanaisa enne surma. See, kuidas ta tühja pilguga seal istus ja suunurgast seent tilkus ning käsi värises… Ja siis need selgusesähvatused. Pilk selgeks, et siis taas tuhmuda. Fantastiline ja samas nii kurb.

Teine lemmik oli Ursula Ratasepp, kes oli algul aga suisa tundmatu! Selline roll! Uskumatu. Kaks korda vaatasin, et kas tõesti tema. Ta võib ikka tõesti noorest plikast kuni vanamuttideni mängida ja kannab rolli seejuures välja.

Veel mainiks Anne Reemanni. Eriti see koht, kus ta porgandit koorib ja pead mehe haiguse eest nn liiva alla üritab peita. Fantastiline ja samas nii kurb, kuid siiski ilmselgelt tõeline armastus.

Viimasel ajal on mul mingil põhjusel teemaks ka lavakujundus. Seekord avaldas see jälle muljet. See aed seal klaasi taga ning ehtne vihmasadu…

Dementsus on ikka kole asi ja tuleb ainult loota, et see ennast sellisel kujul ei taba. Nüüd mõtlengi, et kas jahin Theatrumi "Isa" piletit edasi või aitab dementsusest... Vist ikka jahin.

Allikas: Tallinna Linnateater


Neljapäev, 1. november 2018

Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal


Külastus: 28.10.2018
Teater: NUKU
Lavastaja: Sander Pukk
Esietendus: 08.03.2015

Üritan ka lastesse teatripisikut süstida. Seekord vaatasime NUKU-s etendust „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“.

Pealkirjast võib eeldada, et tegemist on krimkaga. Eks ta natuke oligi, vähemalt algus, aga tegelik lugu oli hoopis midagi muud ja palju sügavam. Seda enam, et koera mõrvar saadi teada juba esimeses vaatuses.

Mirko Rajas mängis autistlikku poissi Christopheri, kes saab läbi juhuste teada midagi oma ema kohta, mis paneb teda läbi tegema rännakut oma väiksest kodukohast Londonisse. Selline rännak ei ole ühele autistile kerge, eriti kui ta seni on kogu aeg kellegi nn valve all olnud… Kuna oma tutvusringkonnas on ka paar autistlikku last, siis oli huvitav Mirko rollilahendust jälgida. Väga hästi tehtud roll! Täitsa nagu päris. Isegi silmadega mängis. Viis pluss selle eest!

Teised rollid olid kõrvalisemad. Enim sümpatiseeris mulle Kaisa Selde nii jutustaja rollis kui ka Christopheri õpetajana. Nii hoolitsev ja armas. Anti Kobin isana oli küll ilmselgelt oma poega armastav papa, kuid kaotas aeg-ajalt siiski enesevalitsuse ja sellel olid loomulikult tagajärjed. Nende tagajärgede lappimine ei olnud aga lihtne. Eks see valu peegeldus ka tema rollist.

Omaette roll oli valgusefektidel. Neid oli kasutatud nii mitmeski kohas ja pean ütlema, et väga efektselt. Kõik see kosmoses lendamine ja matemaatikaeksami segadus peas ning loomulikult ka vanglatrellid kui Christopher alguses politsei poolt kinni peeti. Väga vinge.

Etenduses sai nalja ka ja see meeldis muidugi lastele. Üks tore koht oli see kui Chrisopher hakkas seletama Pythagorase teoreemi ja õpetaja katkestas teda, et pealtvaatajatest ei taha keegi seda kuulata. Selle peale üks laps publikust arvas, et ta tahaks küll. Ega seda teoreemi lahti ikkagi seletatama ei hakatud, aga Kaisa Selde arvas, et peale etendust võivad need tulla küsima, kes ikka väga tahavad teada. Mõtlesingi, et kas oli nii hea ja tõsise näoga improvisatsioon või on seda ka varem juhtunud, et tahetakse teoreemi kuulda. ☺

Etenduse kohta tuli ka lastelt kiitvaid sõnu. Eeldan, et nad ei tahtnud lihtsalt ema rõõmustada, vaid tõesti mõtlesid nii. ☺ Tegelikult nägin eile, et suurem laps pidi selle etenduse kohta kirjutama arvustuse ja tal oli seal lause: „Kõik oli perfektne“. Ühe 13-aastase suust on see kindlasti väga hea tunnustus NUKU-le. Kindlasti ei soovita ma seda etendust väikestele, sest nad ei saa sellest aru ja neil hakkab igav. Ega see vanuseline soovituspiirang (12 aastat ja vanemad) pole asjata etenduse tutvustuse juurde pandud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et üks ütlemata kihvt etendus NUKU poolt!

Allikas: NUKU


Neljapäev, 25. oktoober 2018

Monument


Külastus: 23.10.2018
Teater: Kinoteater ja Von Krahl
Lavastaja: Priit Võigemast
Esietendus: 20.10.2018

Läksin seekord teatrisse mõnusa ootusärevusega. Ikkagi Kinoteater ju! Samuti on alati intrigeerivad igasugused suhtedraamad. Lisaks eelnenule on Priit Võigemast lavastajana jõudnud minu lemmikute hulka (erinevalt mõnest teisest lavastajast, kelle kohta arvan, et võiks rohkem mängida ja vähem lavastada, võiks Võigemast ikka mõlemat teha 😊). Ette rutates võib öelda, et lavastaja töö meeldis ka seekord.

Lava oli minimalistlik. Kuni rahvas kogunes, jõid Evelin Võigemast ja Tõnis Niinemets nurgas veinipokaalidest vett. Etendus algas selgitustega kui hõivatud ollakse ja ei jaksa koristada, süüa teha ega ka last kasvatada. Ammugi pole aega teineteise jaoks. Tuttav lugu, kas pole? No mis siis selle vastu aitab – koduabilise palkamine. Kuigi koduabilist mängival Mari Jürjensil oli sõnalises mõttes väike roll, oli ta tegelikult keskne tegelane, kes käivitas nii mõnegi sündmuse, mis viisid loo kulminatsioonini. Neis sündmustest ei tahaks aga kirjutada, sest see oleks spoiler. 😊 Sündmusi oli mitmeid. Mõned naljakamad, mõned elust tuttavad ning mõned tegelikult suisa kurvad. Pean ütlema, et ma ei naernud alati koos saaliga, sest minul oli millegipärast tegelastest kahju, kuigi samas situatsioonikoomikat ju oli. See muidugi ei tähenda, et ma üldse ei naernud, ikka naersin, kuis siis muidu. Minu kõrval istunud tütarlaps ei naernud minu arvates aga terve etenduse jooksul kordagi…

Etenduse üks värvikamaid rolle oli kindlasti Markus Luige poolt kehastatud vaevatud kunstnik. Algul mind häiris tema karjumine. See oli kuidagi veidi üle võlli ja mul oli ebamugav, aga inimene harjub ju kõigega. Tegelikult lõpuks see närviline karjumine isegi sobis talle. Võib-olla esimeses reas kostis see liiga valjult ka, ma ei tea. Tagareas oli ehk täitsa normaalne. Aga kui keegi tahab ilusaid muskleid võimalikult lähedalt imetleda, siis tuleks igal juhul esimestesse ridadesse istuda. 😉

Evelin Võigemasti kehastatud ema oli selline närviline, tänitav, pere ja mehega mitterahulolev naine, kes tahab karjääri teha ja kannatab seetõttu ära ka (minu jaoks) ebanormaalsed situatsioonid, kus ülemus on sisuliselt ennast sinu koju elama asutanud. Samas on igatsus mineviku läheduse ja soojuse järele ikkagi väga suur, aga seda taastada ei oska. Eks ta oli koduabilise suhtes ikka parasjagu üleolev ka.

Tõnis Niinemets on minu arvates alati naljakas. Nii ka seekord isa rollis ja isegi mõne kurvema koha peal suutis ta mu muigama panna.

Kait Kall mängis perepoega Vincetit. Vot see ajas mind küll naerma kui lavale tuli habetunud ja karvane Kait Kall, kes pidi olema 12-aastane poiss. Aga tegelikult ta oligi 12-aastane, hingelt katki ja kurb poiss. Temast oli mul kõige rohkem kahju.

No ja siis see kunst, mida kunstnik viljeles. See oli nagu eraldi roll kohe etenduses! Täitsa tänapäeva moodne kunst. Viskan s…a laiali või ronin külmkappi ja ongi kunst!  Sellelaadset kunsti nägin viimati Frankfurdis, kus ECB peamajas oli näitus eesti kunstist. Tõesti oli mõne taiese puhul kunst kunstis kunsti näha. Nii et selline kunst on täitsa elust enesest.

Minu jaoks oli selle pere lugu kurb, kuigi eks selliseid peresid on ju palju. Kogu aeg kumas läbi, et kuskil sisimas nad armastavad üksteist, aga nad ei oska ja isegi kardavad seda välja näidata ning nad ei suuda ja ei oska omavahel suhelda. Olulised asjad olid kõik omavahel rääkimata, samas nende rääkimata asjade paine peegeldus erinevates situatsioonides vägagi teravalt. Mida etenduse lõpu poole, seda teravamalt.

Pean tunnistama, et kui ma teatrist ära tulin, siis olid mul segased tunded, et kas see etendus mulle siis meeldis või mitte. Nüüd tagantjärele mõeldes hakkab muidugi üha enam meeldima. Ju ma lihtsalt algselt ootasin midagi muud – midagi koomilisemat ja lihtsamat. Kui keegi nüüd selle postituse põhjal arvab, et tegemist on kurva etendusega, siis ei ole vaja muretseda. Saal naeris ikka päris palju. 😊

Allikas: http://www.vonkrahl.ee/etendus/monument/



Esmaspäev, 15. oktoober 2018

John


Külastus: 12.10.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Esietendus: 06.10.2018

Ma eelistan üldiselt nn sissemängitud etendusi, aga seekord läks teisiti. Kuna Linnateatrisse on nagunii nii raske pileteid saada, siis pole aega sissemängitust jälgida ja kui pileti saab, tuleb see võtta. Eriti nendele etendustele, mis juba on ninapidi soovnimekirja jõudnud. Nii juhtus ka “Johniga”.

Mulle meeldib remonditud Hobuveski. See on nüüd rohkem päris teatri moodi ja ma arvan, et soojem on ka. Plussiks on kindlasti ka asjaolu, et kohtade pärast võitlema ei pea, vaid need on nummerdatud. Mulle ei meeldi see vabade kohtade teema. Ma eelistan alati ees istuda ja siis tuleb nii vara kohale minna ning samas on piinlik trügida jne. See aga selleks. Seekord olid siis nummerdatud kohad.

Lava ise oli esialgu eesriide taga peidus ning vaade lavale avanes publikule alles siis, kui Anu Lamp eesriide kõrvale tõmbas. Aga kui ta seda tegi, siis ma pole ammu enda puhu täheldanud sellist reaktsiooni, et appi kui lahe lavakujundus!☺️ See meeldis mulle ikka väga. Tekkis tõesti tunne, et olen selles Gettysburgi majakeses külas, kus teisel korrusel on Jacksoni tuba, mis võib mõnikord käituda imelikult. Sosistasin juba etenduse ajal õele ka, et nii lahe kujundus.

Lugu ise räägib suhetest, üksindusest ja üksildusest, usaldamisest ja usaldamatusest. Kaks noort saabuvad sellesse majja peale tänupühi ja üritavad oma tegelikult juba lõhkiläinud suhet lappida. Samas on näha, et kui üks astub sammu lähemale, siis teine taas kaugeneb ja vastupidi. Suhteliselt kurb. Samas võis tegelikult minu arvates juba suhteliselt varakult tajuda, et sellest suhtest asja ei saa, kuigi tegelased üritasid edasi. Seda oli näha eriti Liis Lassi Jennyst kui Märt Piusi Elias oli ära, kuidas ta tundis tegelikult nagu kergendust ja vabanemist.

Anu Lambi mängitud majaperenaine oli vahva. Just selline, nagu ma sellises kodumajutuses või minivõõrastemajas ette kujutan. Üksildane proua, kes otsib külaliste seltsi ning samas on uudishimulik. Samuti arvan, et selline koonerlus küttekuludelt, on tegelikult ka üsna levinud. Eriti vahva oli see, kuidas ta luges ette lindude rahvakeelseid nimesid, mida ta varem oli pähe õppinud. Meelde jäi värbkaku nimi - heliredeli laulja lind. Väga vahva nimi ühele linnule.

Elevust tõi kindlasti Helene Vannari pimeda hulluks läinud proua roll (nime kahjuks ei mäleta ja kava ei ostnud). See ajas kohati naerma ning tõi särtsu lavale, sest üldjoontes oli tegemist ikkagi sellise aeglase kulgemisega ning kindlasti kõigile selline kulgemine ei sobigi. Lisaks ootasin kogu aeg, et nüüd see juhtub... noh, mingi kummitus vms, aga ei juhtunud.

Poole etenduse ajal mõtlesin, et miks selle etenduse pealkiri on “John”. Lõpuks sai ka see selgeks, aga see tuleb igaühel endal avastada. ☺️




Neljapäev, 11. oktoober 2018

Figaro pulm


Külastus: 03.10.2018
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Marco Gandini
Esietendus: 03.02.2017

Ooper ei ole žanr, mis igaühele meeldib. Õnneks on mul ema ooperisõber ja kui võimalik, siis tuleb ikka kaasa. Kuna ta on nüüd pensionär, siis on tal vaba aega rohkem ka kultuurile ning see on igati positiivne. Samas kaaslase puudumine pole tegelikult kunagi takistuseks olnud ja ma olen ka üksi ooperis käinud. Seltsis aga ikka segasem. ☺️

Seekord siis kutsusin ema kaasa Estoniasse Mozarti ooperit „Figaro pulm“ vaatama. Tegemist on siis koomilise ooperiga nagu tollele ajale kohane. Nagu ikka käib asi ümber armastuse ja üle aisa löömise ning lõpuks laheneb kõik õnnelikult. Seega mingit tohutut sisu ja mõtlemist oodata ei ole.

Figarot mängis Rene Soom, kes kuulub minu lemmikute hulka Estonias. Kui ta algul lavale kepsutas, kangastus mulle esimese hooga Karlsson katuselt, sest minu Karlssoni etenduses mängis ta just seda rolli. Õnneks see tunne möödus ruttu ja sain teda edaspidi vaadata ikka kui Figarot, mitte kui Karlssonit. ☺️

Kristel Pärtna Susanna oli kena, õrn ja heleda hjaalega nagu ütleks Oru Pearu. ☺️ Välja tooks aga Helen Lokuta Cherubino rollis, kes oli väga krapsakas ja koomiline. Küll pean ma veel välja uurima, kas see roll on päriselt ka sopranile kirjutatud või on see lavastaja nägemus. Igal juhul sobis ta rolli hästi.

Üks minu lemmikuid – Priit Volmer – mängis seekord kõrvalosa. Sellest oli kahju, et tal suuremat rolli polnud, aga ega alati ei saagi ju peaosas särada.

Etenduse lõppedes nentisin, et Mozart meeldib mulle endiselt väga ning Estonias on meil päris häid lauljaid, keda tasub ikka ja jälle vaatama ning kuulama minna.

Allikas: Rahvusooper Estonia




Kolmapäev, 10. oktoober 2018

Preili Julie


Külastus: 04.10.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Laura Jaanhold
Esietendus: 23.02.2018

Oktoober on mul aktiivne teatrikuu ning kui plaanikohaselt läheb, siis on kavas vaadata viis etendust. See pole midagi erakordset tegelikult, sest ka varasemalt on juhtunud, et ühes kuus on mul viis etendust. Kõige ekstreemsem oli vist see kord kui viis etendust sattus kaheksa päeva sisse… ☺️ Seekord nii hull lugu ei ole ja kõik on kenasti kuu peale enam-vähem ära hajutatud.

Aga rääkida tahtsin hoopis Linnateatri etendusest „Preili Julie“. Kui see kevadel mängukavva võeti, siis mõtlesin kohe, et seda tükki tahan ma näha. Kuigi eelmine etendus Roman Baskini lavastuses Kersti Heinloo ja Andres Mähariga jättis sügava mulje ning pani mind ennast väga ebamugavalt tundma, sest see suhe, mis seal laval oli, oli minu jaoks ikka väga ebanormaalne, tahtsin siiski näha ka Linnateatri versiooni. Igal juhul suundusid teatrisse eelteadmisega, et see etendus on minu jaoks psühholoogiliselt ebamugav.

Etendus algas võrgutamistantsuga. Milline tants see oli! Vau! Minu jaoks oli etendus müüdud. See oli tõesti midagi lummavat, kuidas kõik algas vaikse võrgutamisega ning lõppes selliste poognatega, et ohhooo. ☺️

Kuigi sundisin ennast mõttes kahte etendust mitte võrdlema, siis tahes tahtmata see ikka juhtus, aga ma üritan seda siiski siin vältida nii palju kui võimalik. Ütlen siiski etteruttavalt ära, et mulle mõlemad versioonid meeldisid ja ma isegi ei ütleks, et üks oli parem kui teine.

Kaspar Velbergi Jean oli pehmem kui Andres Mähari oma. Ta oli rohkem väljapeetud ja vähem robustne, aga samas muutus ikkagi piisavalt ebameeldivaks. Ta jõhkrutses preili Julie kallal siiski veidi vähem kui Mähari Jean, aga võib-olla ma ka mäletan valesti. Ja see, kuidas ja kui iseenesestmõistetavalt ta Kristinil ennast kogu aeg teenindada lasi… prrr või õigemini vastik, vastik, vastik… Aga võib-olla mina olengi liiga uhke ja eneseteadlik ning ei saa aru, kuidas asjad tegelikult käima peaksid. ☺️

Ursula Ratasepp oli nagu preili Julieks loodud. Nii ilus, nii õrn ja samas psüühiliselt nii katki ja nii ebakindel. Ja see šokk, mis saabus peale kirele andumist kui ta sai aru, et see ei olegi ehk armastus… Väga hästi ja usutavalt välja mängitud. Minu jaoks oli see väga hea roll.

Julie ja Jeani vahel toimunud nn võimupositsiooni vahetus oli samuti väga peenelt välja mängitud mõlema näitleja poolt ja pani mind taas ennast ebamugavalt tundma. Ja need kandvad pausid terve etenduse jooksul… On, mille üle veel mõtiskleda.

Nii, keegi ei viitsi ju väga pikki postitusi lugeda, onju? Seega on aeg lõpetada.


Stardipauk


Ja nüüd see algabki. Minu blogipidamine. Ei oska veel hinnata, kas see on hea või halb mõte, aga juba ammu on paljud küsinud, et miks ma blogi ei pea ja oma teatrimuljeid ei jaga. Ma siis proovin hakata lisaks suulisele jagamisele ka kirjalikult jagama. Siiski pean ette hoiatama, et kindlasti pööran tähelepanu muudele asjadele kui need teatrikülastajad, kes käivad ainult paar korda aastas teatris. Üldse on see teatris käimine mul läinud kontrolli alt välja st peaks panema ikka aastase sihi ette (nt 30 etendust) ja seda mitte ületama. See aasta on jälle kuidagi lappama läinud ja soojamaa reisi raha on vaikselt ja märkamatult taskust välja libisenud. Samas kui oled sõltlane, siis oled sõltlane ja ma ei tea ka, et kuskil selle sõltuvuse vastu ravi pakutakse. Võib-olla kui vaadata järjest kümme väga halba etendust, siis ei taha jupp aega teatrisse minna. Samas võib see viia aga hoopis selleni, et lootus kasvab iga korraga, et järgmine on parem ja oledki alguses tagasi. Suletud ring seega.

Millist teatrit ma siis eelistan? Eelistus on eelkõige sõnateater, millele järgneb muusikateater (alates muusikalidest ja lõpetades operettidega) ning siis tuleb tants. Ma olen suhteliselt nn kõigesööja, aga seda pean küll tunnistama, et farsid ei ole minu rida ja neid ma vaatama ei lähe. Nii et kui kedagi huvitab just see žanr ja kui ma just juhuslikult ning kummaliselt olude sunnil just farssi vaatama ei satu, siis siit blogist selle kohta eriti palju infot ei leia.

See aga olekski sissejuhatuseks kõik ja loodan, et mul jagub ikka viitsimist ja julgust oma teatrikäikudest pikemalt kirjutada ja ei juhtu nii, et alustan suure hooga ja lõpuks jääb kõik soiku. Pigem loodan, et on niipidi, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. ☺️

P.S. Ärge siis pahandage kui kogu see asi algul veidi kohmakas on. Pole varem blogi pidanud ja alles avastan seda maailma, nii et 100 päeva armuaega võiks vähemalt anda.