Buratino

Külastus: 25.11.2018

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Esietendus: 26.05.2018

Kes siis Buratino lugu ei tea? Ja Olav Ehala laule? Selge oli see, et nende kahe kombot tuleb vaatama minna. Seejuures saab ju veel lastesse teatripisikut süstida!

Lõpptulemus on nüüd see, et ma juba mitmendat päeva muudkui ümisen: „See on tõesti väga hea, ta-ta-ta-ta-ta-ta-ta…“. Lapsed juba ütlesid, et minuga ei saa muusikateatrit vaatama minna, pärast ei saa enam keegi asu. 😊 Aga sain tõeliselt positiivse emotsiooni. Positiivsema kui lapsed, sest nende arvates lauldi liiga palju. Olin sunnitud juhtima nende tähelepanu asjaolule, et tegemist on muusikaliga, aga nad olid endiselt oma seisukohal, et liiga palju lauldi. 😊 Mulle see aga just meeldis. Ja need laulud on seal ju ülimalt kihvtid ja mõnusa viisiga. Eriti seesama Buratino lauluke ning väga ilus on Papa Carlo lauluke, mis mul isegi etenduse lõpus silmanurga kergelt märjaks tegi.

„Buratinot“ mängitakse tegelikult mitmes koosseisus ja  minu lootus oli, et 25. novembril on Buratino rollis Karmo Nigula. Läkski õnneks! Kuigi mulle väga meeldib kui lapsed näitlevad, meeldib mulle siiski rohkem kui seda teevad täiskasvanud. Eriti kui teisi lapsi mängivad samal ajal täiskasvanud. Seepärast ootasingi Karmot ning ei pidanud pettuma. Sobis hästi rolli, oli piisavalt lustakas ning laulis ka hästi.

Etendus ise on lutslik, sisse on pikitud nalju ka lapsevanemate jaoks. Eriti lahe oli minu arvates rebane, keda mängis Janne Sevtšenko. Ta oli kohe lihtsalt täitsa selline kavalpea rebane. 😊 Carabas Barabas on alati äge ja eriti äge on ta Hannes Kaljujärve poolt kehastatuna. Kui ta oma laulu ära laulis ning rahva aplaus oli mingil põhjusel hõredavõitu, siis ei jäänud tulemata ka kommentaar, et on olnud tummisemaid aplause. 😊 Selle peale loomulikult sai ta ka tummisema aplausi ja ka paar hõiget rahva hulgast.

Lavastatud oli samuti huvitavalt ja mitmekülgselt. Tundub, et varjuteater on moes, sest seda on nüüd nähtud juba nii mitmeski etenduses. Nii ka siin. Sedakorda siis olukorras, kus Carabas ja Duremar omavahel kuldvõtmekesest räägivad. Seejuures on huvitav jälgida kujude suuruste vaheldumist, millest lapsed küll eeldatavasti aru ei saa, aga täiskasvanutele võiks see ollagi üsna huvitav psühholoogiline vaatepilt.

Jälle ei saa üle ega ümber ka lavakujundusest. Seekord oli kasutatud pöördlava ning sinna oli tehtud suur Papa Carlo nägu (ma arvan nii). See avaldas isegi poistele muljet.

Oli üks tore pühapäev, mis tõi naeratuse näole ning lauluviisi huultele.

Allikas: Rahvusooper Estonia