Kolmapäev, 27. märts 2019

Gesamtkunstwerk

Külastus: 25.03.2019
Teater: Kinoteater
Lavastaja: Paavo Piik
Esietendus: 11.01.2019

Õde kutsus teatrisse ja kui on ikka sõltuvushäire, siis ei saa ju ära öelda. Seda enam, et "Gesamtkunstwerk" tundus olevat etendus, mida võiks vaadata, aga mis tõenäoliselt abikaasale ei meeldiks. Arvan, et ei olekski meeldinud.

Etendus hõlmab endas erinevaid kunstiliike, mis inimesi on mõjutanud. Sai teada ka huvitavaid ja minu jaoks uusi fakte. Midagi teadsin juba ka varem, aga uudsust jagus ikkagi. Püssipaugutamine laval ajab mind alati pingesse. Nii ka seekord. Kuigi enda arvates valmistusin lasuks, hüppasin ikkagi toolil.

Alguses tabas mind ka deja vu. Ei taha küll spoilerit teha, aga kui algul lasti suht pikalt ühte  (või kahte?) takti Bruce Springsteeni laulust "Born in the USA", siis kangastus mulle NO99 etendus "Kolmapäev", kus näitlejad trampisid mööda lava 20 minutit ja ma tundsin, kuidas mu aju varsti plahvatab ning olin kohe-kohe püsti tõusmas ja teatrist lahkumas. Seekord nii hull ei olnud, aga ajudele hakkas ikka. Samas see oligi taotluslik, sest jutt käis ju sellest, kuidas USAs terroriste vanglas sellega piinati.

Enim meeldisidki ehk alguses etendatud "Stseenid ühest abielust" koos lavalise liikumise selgitustega ning etenduse lõpus toimunud skulptuuride vestlus. Sai kohati isegi muiata, aga ootasin rohkem naeru. Kinoteater ju! Kuigi mulle üldiselt meeldib kui etenduses lauldakse, siis mingil põhjusel jättis muusikaline osa mind seekord külmaks, kuigi lauldi tegelikult üsna hästi ja huvitavad pillid olid laval. See-eest tants oli vinge ja ma kahtlustan, et Getter Meresmaa ja Sander Rebane on ka varem tantsuga kokku puutunud. Samas oleks pidanud ehk tantsu ajal rohkem tähelepanu pöörama Salingeri tekstile, mis tundus olevat tantsuga seotud, aga see muutus minu jaoks taustamüraks. Võimalik, et nii oligi mõeldud. Ei tea, sest tekst läks kõrvust mööda. :) 

Noored näitlejad - Teele Pärn, Sander Rebane, Getter Meresmaa ja Martin Tikk - olid tublid ning energilised ja tundus, et nautisid oma tegemisi. Ma olen neist varasemalt päriselt laval näinud kahjuks ainult Teelet, teistega kas kokkupuude puudub või on olnud läbi teleekraani. Seega oli põnev uusi näitlejaid avastada.

Etenduses oli seega toredaid hetki, aga minu jaoks tervikut ei tekkinud.

Allikas: Kinoteater

Vihmausside elust


Külastus: 22.03.2019
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Diana Leesalu
Esietendus: 02.03.2019

Kui eelmise postituse lõpusõnast võis jääda kumama, et mis kehvasti, see uuesti, siis ei läinud uuesti vaatama. Veel. Hoopis õnnestus jälle kuidagi Linnateatrisse pilet saada ja sedakorda Diana Leesalu lavastatud kõige uuemale etendusele „Vihmausside elust“. Kui piletit ostsin, siis suhteliselt pimesi ja ülemäära sisu kohta ei uurinud. Enne etendust arvasin, et  tuleks ehk kasuks teada, millest etendus räägib. Selgus, et on oodata huvitavat teemat, isegi kui tegemist on fiktsiooniga. Ei, ei, ei laval ei lahatud vihmausside elu, pigem oli teemaks valus lapsepõlv ja selle järelmõju ka hiljem.

Lugu kulges peamiselt kahe tegelase vahel – Hans Christian Andersen (Sander Roosimägi) ning Johanne Louise Heiberg (Hele Kõrve). Vahepeal sekka ka natuke Kiilaspead (Helene Vannari), kelle sisuliselt sõnadeta roll nõudis tegelikult päris palju mängimist, ning Rain Simmulit Johan Ludvig Heibergi rollis. Peamine tegevus või õigemini vestlus toimus aga siiski kahe peategelase vahel. Algab kõik suhteliselt süütult, aga siis hakkab pinna alt asju kooruma… ja need asjad või meenutused ei ole alati meeldivad.

Etendus meeldis mulle väga, nii lavastuslikult kui rollilahendustelt. Sander Roosimägi oli mulle võõras ja seega ei oska tema varasemate rollidega võrrelda, aga see, mida ma laval nägin, meeldis mulle. Tema kohmakus, naiivsus, poisilikkus, häbelikkus, solvumised jne. Ema on mul Sander Roosimäge korra ka varem näinud ja ta ei saanud aru, et tegemist on sama näitlejaga. Ju siis oligi väga hästi mängitud roll. Igal juhul sobis ta rolli nagu valatult ning kuna Linnateater ei kaasa külalisnäitlejaid just ülemäära tihti, siis hakkasin mõtlema, et kes Linnateatri olemasolevatest näitlejatest oleks võinud Anderseni mängida. Ei suutnudki välja mõelda, sest sobivat kuju nagu polegi. Seega hea valik Linnateatri poolt!

Hele Kõrve tegi ka hea rolli. Võib-olla natuke meenutas Karinit („Tõde ja õigus. 4.“), aga igal juhul see sobis talle. Algne väljapeetus, mis kohati asendus „köharohust“ bravuuri kogudes koguni labaseks muutumisega. Klaverimäng oli veel kirsiks tordil.

Kindlasti soovitaks sellel etendusel osta ka kavalehe, sest seal on väga palju taustainfot, mis aitab mõningaid kohti paremini lahti mõtestada.

Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Tallinna Linnateater




Neljapäev, 21. märts 2019

Väikekodanlased

Külastus: 19.03.2019
Teater: Eesti Draamateater
Lavastaja: Kertu Moppel
Esietendus: 16.03.2018


Sai jälle pealelööjaga (kes teab, mida see tähendab, see teab) teatritee jalge alla võetud ja seekord viisid sammud Draamateatrisse Kertu Moppeli lavastatud Maksim Gorki näidendit „Väikekodanlased“ vaatama. Kertu Moppeli esimene töö lavastajana oli minu jaoks „Bloody Mary“, mis oli tõeliselt hea, teine „Hipsteri surm“ (vähem hea, mõlemad Von Krahlis) ja nüüd siis kolmas linnukene. Gorkiga kokkupuudetest meenub viimati nähtud Linnateatri „Põhjas“ Uku Uusbergi pilgu läbi. Samas on ka Gogol ja Tšehhov viimastel aastatel suhteliselt tihti minu teatrikülastustesse sattunud, nii et selle eelmise sajandi alguse Venemaa temaatika ja traagikaga on kokkupuuteid olnud päris mitmeid. Üldiselt on nende kirjanike ühiseks jooneks olnud alati väga palju tegelasi, mistõttu alguses ei saa sotti, kes on kes ja mis suhted neil on ning reeglina on nimed ka veel sarnased. Aga see on arvatavasti minu probleem. Lisaks on ühiseks jooneks minu arvates tihe tekst, mida tuleb väga hoolega jälgida ja tukkuma ei tohi jääda. Nagu tolle ajastu Vene tükkides kombeks – kogu aeg kurdetakse igavuse üle, aga midagi ette ei võeta. 😊  Igavuse üle kurdeti ka selles etenduses.

„Väikekodanlased“ ei erinenud selles mõttes teistest, et tegelasi oli palju ja algul ei saanud üldse sotti, et kes on kes ja „kes kellega käib“. Hiljem muidugi loksus kõik paika ning mu esialgne imestus asendus selgushetkega. Kertu Moppeli etenduse tegevus ei toimu 1901. aastal nagu originaalis, vaid minu arvates üldse mitte mingil konkreetsel aastal. Tegelikult aastakümmet ongi keeruline määratleda, sest Gorki on mõnes mõttes üsna ajatu (kui üürnike toitmine ehk välja arvata, sest ma ei usu, et see tänapäeval enam nii toimib 😊) ning probleemid igipõlised. Lisaks saab teksti kenasti tänapäeva mugandada, mida ka antud etenduse puhul on tehtud, sest vaevalt Gorki ise kirjutas sellise fraasi „nagu Pipi Pikksukk oleks golfikepi alla neelanud“ (sõnastuses võib olla ebatäpsusi). 😊 

Näidend ise mind väga ei kõnetanud, kuigi teema mõttes oleks võinud. Ühest küljest oli nagu kõik olemas – aktuaalsed dialoogid, huvitav lavakujundus, interaktiivsed lahendused, head näitlejad, intrigeeriv teema, aga teisest küljest jäi ikka midagi puudu. Tegelikult häiris vist enim see, et Liisa Saaremäeli poolt kehastatud Tanja rääkis kohati nii vaikse häälega, et isegi 5. reas pidi kõrvu kikitama, et üldse midagi kuulda. Ma ei tea, mida tagapool istuvad inimesed üldse kuulsid või ei kuulnud. See rikkus kahjuks kogu elamust. Muidu mängis ta aga hästi ja emotsioonid tulid kenasti esile.

Eredamad tähed olid minu jaoks lavastuses aga Indrek Sammul pereisa Vassili Bessemjanovina ja Lauri Kaldoja üürnik Teterevina. Pereisa pole rahul lastega, et need kodust välja ei lenda, aga kui lennata üritavad, siis hakkab seda takistama. Teisest küljest pole ta ka rahul nende mõtteviisiga, sest ilmas on ainult üks õigus ja see on tema oma ning ilmselgelt tema arusaama kohaselt elame me staatilises maailmas, kus midagi ei muutu. See oma õiguse taga ajamine on väga levinud ju ka tänapäeval. Ja hoidku taevas selle eest kui kasvõi üks kasvandikest julgeb oma peaga mõelda ning mingeid otsuseid teha! See on ikka juba maailma lõpp ja noored on hukas. Kohati oli Bessemjanov muidugi ehk liiga pingutatult närviline, räuskav ning ringitõmblev, samas aga andis kehakeel edasi ka seda, et kuigi on (või vähemalt üritab olla) sirge seljaga perepea, siis on sisemuses peidus ka ebakindlus. 

Lauri Kaldoja kehastatud Teterev oli tegelikult ebameeldiv intelligentne joodik, kes minu hinnangul oli elus pettunud, aga midagi ette ka ei võtnud selleks, et seda muuta ja samas ega ta vist ei tahtnudki midagi muuta. Kibestumus oli aga juba hinge piisavalt mürgitanud ja seda mürki tuli ka teistele pritsida. Kõik on ju nii väikekodanlik!

Sümpaatseim tegelane oli minu jaoks Hendrik Toompere jr-i Nil, kes kogu selles masenduses suutis säilitada optimistliku meele, elas oma lihtsuses ning suutis ka sellest jamast välja rabeleda (loodetavasti, sest ma ju ei tea, mis näidendiväliselt edasi sai. Võib-olla tuli lontis kõrvadega tagasi). 

Kokkuvõtvalt oli etendus OK, aga vaimustusest ma ei kilju. Võib-olla ma ei olnud sellel päeval lihtsalt sobival lainel? Samas oli etenduses tegelikult palju nüansse, mida esmapilgul tõenäoliselt ei tabanudki. Nüüd kui on teada, kes on kes, oleks nüansse ehk ka lihtsam märgata ja enda jaoks lahti mõtestada. Seega peaks ehk mingi aja pärast etendust uuesti vaatama? Samas peaks kohe-kohe esietenduma Kertu Moppeli uus näidend Ibseni "Rahvavaenlane". Tuleks vist hoopis see sihikule võtta.

Allikas: Eesti Draamateater