Kolmapäev, 13. veebruar 2019

Emadepäev


Külastus: 09.02.2019
Teater: Ugala Teater
Lavastaja: Liis Aedmaa
Esietendus: 17.02.2017

Maratoni lõppu jäi Ugala „Emadepäev“. Juba ammu mõlkus mõtetes, et peaks remonditud Ugalat minema vaatama. Viimati käisin seal lapsena 80ndatel ja meeles on ainult väga mugavad ja mõnusad toolid. Ema meenutaski, et ma olla tookord öelnud: „Issi oleks võinud siia teatrisse tulla küll. Siin on nii head ja mõnusad toolid, et siin oleks saanud rahulikult magada.“. Etteruttavalt võib öelda, et punased mõnusad toolid jäid nägemata ja järele proovimata, sest etendus toimus väikses saalis, kus olid tavalised ebamugavad toolid. Teatri enda remondi kohta ei oska ka tegelikult väga midagi arvata, sest ma ei mäleta eelmist seisu ja seega võrdlus puudub.

„Emadepäev“ räägib emaks olemisest, sellega kaasnevatest muredest ja rõõmudest. Etenduses on lapsevanemateke kindlasti äratundmisrõõmu, kellele vähem, kellele rohkem. Ma üllatuslikult pigem seostasin mõningaid stseene oma õe lastega ja vähem enda omadega. 😊Kuigi see stseen vanemate stamplausega „Vaatame seda asja“ ja „Mine küsi isa käest“, oli küll minu elust maha kirjutatud. Täpselt nii need asjad käivadki kui tahad vältida lastega asjatut tüli. Nad on tegelikult juba läbi hammustanud, mida need laused tähendavad…

Nalja igatahes etenduses sai ja lemmikud olidki ehk stseen hommikustest askeldustest ning nn koosolekustseen. Muidugi ka kanepit suitsetavad vanaemad... 😊 Seda ma ei teagi, kas julgeksin etendust soovitada inimestele, kellel lapsi pole, aga lastega inimesed leiavad kindlasti samastumiskohti.

Üles astusid neli tublit Eesti naist, kellel oli kamba peale kokku seitse last – Kadri Lepp, Liina Tennosaar (oleks tahtnud ka Terje Penniet näha, kes algselt etenduses mängis), Triinu Meriste ja Jaana Kena. Ainsana ei olnud ma varem näinud mängimas Jaana Kenat, sest ma lihtsalt ei satu väga tihti Ugala etendusi vaatama ja ilmselgelt ta külalisena mujal väga mänginud pole. Näitlejad meeldisid kõik ja Jaana Kena lauluhääl oli üllatavalt hea.

Kokkuvõtvalt oli etendus täitsa tore, aga kuna viimase kahe nädala jooksul sai nii palju väga häid asju vaadatud, siis jäi ta kahjuks neist minu jaoks üheks nõrgemaks. Oleks mingil muul ajal vaadanud, siis oleks kindlasti ka hinne kõrgem tulnud. Sõitu Ugalasse siiski ei kahetse, sest eks see oli ühtlasi kvaliteetaeg mehega. Järgmine teatrietendus on kavas aga alles märtsi teises pooles.

Allikas: Ugala Teater


Südameharjutus


Külastus: 05.02.2019
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Peeter Tammearu
Esietendus: 19.01.2019

Teatrimaraton jätkus Linnateatris ning sedakorda nende kõige uuema lavastusega „Südameharjutus“. Olin algselt veidi skeptiline sisu osas, sest ega paariteraapia teemal tehtud etendusest ei saa ju mingit väga head asja tulla. Eks see Kinoteatri „Monumendi“ paarike oli ikka veel väga elavalt meeles. Oi, kuidas eksisin! Kui on ikka tugev lavastaja ja head näitlejad, siis tuleb ikka küll (kuigi sama kehtis ka „Monumendi“ kohta, aga seal millegipärast minu jaoks ei tulnud).

Nagu juba öeldud sai,  on tegemist paarikesega, kes tuli terapeudi juurde abi saama, sest abielu enam ei tööta ja rahulolematus teineteise ning abieluga oli kasvanud nii suureks, et välise abita enam ei saa. Ma ei hakka sisu ära rääkima, sest siis poleks enam ju huvitav. Nii palju siiski vihjan, et teise vaatuse lahenduskäigu aimasin ette, mis tegi samas mängu eriti huvitavaks, sest veidi oli kuskil sismas kõhklusi ka, et äkki aiman valesti. 😃 Peab siiski tunnistama, et kui see tegelikus elus ka nii oleks, siis päris nutikas nüke!

Paarikest mängisid Piret Kalda ja Andres Raag. Ja kuidas mängisid – absoluutselt iga keharakuga ja ei mingeid järeleandmisi. Kõik need pilgud, liigutused, turtsatused, solvumised, uudishimu… ning need teraapia harjutused… Minu lemmikharjutus oli naise südame avamine. Praegugi on naljakas. Väga nauditav näitlejatöö nende poolt kogu etenduse jooksul.

Kaspar Velberg terapeudina mängis samuti väga hästi. Tema algne distantsi hoidmine, siis pettumus, siis nutt… ja lõpuks see vabanemine. Väga usutav ja vähemalt minu poolt vaadatud etenduses ei täheldanud küll mingit ülemängimist.

Linnateatri puhul aitab etenduse õnnestumisele tihti kaasa ka nende saalide suurus. Antud etendus oli väikses saalis ja ega väga ei kujutakski seda kuskil suuremas kohas ette. 

See etendus oli minu seekordse maratoni üks raudne lemmik. 

Allikas: Tallinna Linnateater





Reede, 8. veebruar 2019

Praktiline Eesti ajalugu


Külastus: 03.02.2019
Teater: Tartu Uus Teater
Lavastaja: Ivar Põllu
Esietendus: 23.02.2017

Kui laupäeval käisin sõbrannadega Vanemuises, siis pühapäeval seadsin sammud mehega Tartu Uue Teatri poole. Kavas oli „Praktiline Eesti ajalugu“. Etenduse kohta olin varasemalt kuulnud ainult kiidusõnu ning seda teadsin ka, et muusikat on palju ning laval tehakse süüa.

Etenduses rullus lahti eestlaste kujunemise lugu alates elu tekkimisest Maal kuni tänapäevani välja. Lugu jutustati läbi muusika ja söögi. Muusikana kõlasid etenduses Kukerpillide laulud, mis panid ikka jala rütmi kaasa lööma ning vedas kriipsu kõrvuni.

Eesti näitlejad on ikka andekad ja nii paljud neist on väga musikaalsed. Sellegipoolest oli üllatav kui hästi laulab Maarja Mitt ning mängib selle juurde veel viiulit. Ingrid Isotamme olin varasemalt Zarah Leanderina näinud ja tema hääle võluga olin seega tuttav (väga võluv alt!), aga Tambet Seling… mmmm… milline hääl! Ta küll lõi „Kremli ööbikutes“ ka kaasa, aga ma ei mäleta teda eriti üldse seal laulmas, pigem mäletan, et Koit Toomeks ta minu arvates ei sobinud (seda eelkõige füüsilise kuju poolest). Ja nüüd selline üllatus! Samuti oli tema näitlejatöö suurepärane – alates Lembitust ja lõpetades kohvikeetjast pereisaga. J Tundub, et mu lemmikute rida sai taas täiendust.

Robert Annuse laulmise üle ma millegipärast ei üllatunud, kuigi mulle ei meenu, kus ma teda laulmas olen kuulnud. Küll oli üllatus tema mitme pilli mänguoskus, sh lõõtspill.

Etenduse suurim üllataja oli aga hoopis mitte näitlejate hulgast, vaid Ann Ideon, kes tegi laval süüa. Milline diktsioon ja lauluhääl! Mu abikaasa pani tema lihapraadimiseõpetused ka kõrva taha (kuigi ta süüa ei tee) ja eile juba targutas pliidi ääres kui ma guljašši tegin. 😊

Lugu ise oli läbi huumoriprisma ja väga eestlaslik. Lemmikstseenid olidki vist hapukoorest toidu valmistamine, kohvi keetmine ja lood Lembituga. Praegugi tuleb naer peale. Vahele pikitud laulud sobisid nagu rusikas silmaauku. Kirsiks tordil oli kindlasti lõpus nn Vabariigi aastapäeva menüü. Umbes täpselt selline ta ongi nagu etenduses kajastati. 😊

Vaheajal maitsesime teatrikohvikus ka jurssi ehk kanepiseemnevõiet. Polnud just päris minu maitse, aga tundus peale neid roka, kördi jne kirjeldusi vägagi sobilik. 😊

Peale etendust Tallinna poole sõites otsisime Spotify’st Kukerpillid välja ja leidsime, et olime täitsa unustanud kui lahedad laulud neil on! Nii et hea reklaam seega ka Kukerpillidele - "Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu..."

Rahvas aplodeeris lõpus püsti. Nii tore kui saad kahel päeval järjest teatrielamuse selle kõige positiivsemas mõttes ja nii erinevatest tükkidest.


Allikas: Tartu Uus Teater

Neljapäev, 7. veebruar 2019

Mees, kes teadis ussisõnu


Külastus: 02.02.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Saša Pepeljajev
Esietendus: 21.04.2018

Andrus Kivirähu raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ lugesin üle 10 aasta tagasi. Kuigi raamat meeldis väga, pean siiski tunnistama, et ega ma just ülemäära palju sellest ei mäletanud – peategelane Leemet, Põhja Konn, hobusesõnniku järgi hobuse tõu määramine – suures pildis oligi see kõik. Kui Vanemuises hakati lavastama „Mees, kes teadis ussisõnu“ ning nägin, et seda teeb Saša Pepeljajev, siis teadsin kohe, et seda pean mina näha saama…😊

Saigi juba mõni kuu varem sõbrannadega kuupäev paika pandud ja piletid soetatud, kui hakkasin mõtlema teiste Saša lavastuste peale ning jõudsin tõdemusele, et esmalt tuleb raamat üle lugeda. Ma ei tea, kas see oli lõpuks õige otsus või vale, sest teatris tabasin ennast mõnel korral mõttelt, et kui ma poleks enne raamatut lugenud, kuidas ma siis seda mõistaksin. Seda enam, et tegelikult päris paljud asjad raamatust olid ka kõrvale jäänud. Aga seda ei saagi nüüd teada. 😊 Igal juhul meeldis raamat endiselt, mõne koha peal sai naeru pugistatud, lõpp oli kurb ja enne etendust sain sellega ka kenasti ühele poole. Aga ma ei pidanud ju üldse raamatust kirjutama, vaid hoopis etendusest.

Etendus meeldis mulle täiega. Klassikalise teatri austajatele ja neile, kes pole Saša loominguga varem kokku puutunud, ei pruugi meeldida, aga mina sain sealt küll selle kätte, mida otsima läksin. Oli nii füüsilist teatrit, sõnateatrit, kujundeid, efektseid lahendusi jne. Tegelased olid kõik valges ja see tekitas kuidagi eriti helge tunde. Pean ütlema, et paljusid näitlejaid ma grimmi alt ära ei tundnud (hiljem kavalehte uurides selgus, et mitmeid ei oleks ma tegelikult teadnud ka ilma grimmita), aga Veiko Porkanen Leemetina, Linda Kolde Magdaleenana ning Kärt Tammjärv Hiiena olid minu jaoks siiski äratuntavad. Loomulikult oli äratuntav ka Alo Kurvits, aga teda ongi raske Eesti lavalaudadel kellegagi segamini ajada.

Värvikamad tegelased olid aga kindlasti Mõmmi (Reimo Sagor), kes oli tõeliselt naljakas, ning Ints, kes siugles nii graatsiliselt üle lava, et polnud korrakski kahtlust, et tegemist on ussiga. Mõmmi ajab praegugi seda lugu kirjutades suu muigele. 😊 Samuti oli väga leidlik panna Alo Kurvits mängima jalgadeta Leemeti vanaisa.

Pepeljajevile omaselt oli kasutatud palju ka igapäevasest elust tavapäraseid asju – ämbreid, pulki, akutrelle, kilet. See kõik aga andis etendusele palju juurde ning  tegi metsa metsaks, mere mereks, koopa koopaks, siili siiliks jne. Lihtsuses peitub mõnikord võlu. Üllatavalt palju oli teksti, õigemini see oli ikka 90% sõnalavastus, mis ei ole alati Pepeljajevile omane. Lavastuse poole pealt oligi tegelikult ainult üks asi, mis mind veidi segas ja need olid vaheklipid. Vaheklipid olid küll kaudselt seotud etenduse sisuga ja tõenäoliselt (ma ei ole kunagi olnud sümboolikas väga tugev) pidid sümboliseerima Leemeti järeltulijaid tänapäeval ehk seda, kuhu me jõudnud oleme ja kui mandunud, aga need tundusid mulle veidi punnitatuna. Samas haakus see küll hästi etenduse lõpuga, aga minu arvates oleks saanud väga hästi ka nendeta. Need klipid kuidagi nagu segasid seda muinasjuttu.

Etendus meeldis meie kuueliikmelisest seltskonnast kõigile kuuele. Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Vanemuine

Allikas: Vanemuine


Reede, 1. veebruar 2019

Väike prints


Külastus: 29.01.2019
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 30.11.2018

Selle etendusega algas minu kahenädalane „teatrimaraton“, mille jooksul on kavas vaadata viis etendust. Loodetavasti jõuan ikka kõikidest etendustest ka piisavalt ruttu midagi kirja panna.
Enne kui ma etendusest „Väike prints“ kirjutan, pean tegema ühe täpsustuse. Nimelt on minuni jõudnud tagasiside, et käin teatris emaga, õega, lastega, lätlastega(?)… aga mehega? Täpsustangi, et juhul kui ei ole mainitud, kellega teatris käisin, siis reeglina on see minu abikaasa. Üritan edaspidi vähemalt aeg-ajalt täpsustada, et ka abikaasale langes osaks õnn teatrisse saada. Nii ka seekord.😊

Elmo Nüganen võttis oma juhendatava lavakakursuse noored ning otsustas nendega „Väikest printsi“ mängida. Selleks kasutati Linnateatris uut mängukohta Stuudiot või õigemini minu jaoks oli see uus. See koht on nii väike, et rahvast oli saalis enam-vähem sama palju kui näitlejaid laval, mis andis etendusele oma võlu juurde. Ja need lavakanoored… nii armsad ja vahvad ning energiat täis!  Sellistega tulebki teha just selliseid etendusi, kus saab palju liikuda, erinevaid rolle mängida ning seeläbi oma tegevust nautida. Lusti jagus küllaga. Igatahes Eesti teatrid saavad materjali, mida saab hästi voolida ning lavalauad saavad noorte andekate inimeste näol endale täiendust.

Nagu teada on, toimub „Väikse printsi“ tegevus kõrbes. Seega oli ka lavaks kõrb ehtsa liivaga. Väga nutikalt tehtud. Samas tükib millegipärast nii olema, et kui sul on ees liivakast, siis hakkad tahes-tahtmata liiva siluma või kujukesi vormima.Nii juhtus nii mõnegi pealtvaatajaga. Lavastus oli ise väga kihvtilt lavastatud. Kui „Kirisaeda“ vaadates tundus, et Elmo hakkab oma sära kaotama (samas ega kõik etendused ei saagi ju alati 100% õnnestuda), siis seekord oli taas tunda vana hea Elmo lavastajakätt. 😊 Etendusse oli pikitud sellised mõnusaid Nügaselikke vimkasid, mis ajasid naerma (nt prantslastest jahimehed) või olid lihtsalt efektsed (nt lille sirgumine mullast).

Lavakanoored meeldisid kõik. Teistest enim hakkas silma Kristiin Räägel rebasena. No oli rebane, mis rebane. Kordagi ei tekkinud kahtlust, mis loomaga on tegu. Samuti jäi pilk pidevalt pidama Oskar Seemanil. Üks põhjus oli kindlasti see, et kuigi ta on muidu veidi Sepo moodi, siis kübaraga oli noor Novosjolov, mis noor Novosjolov. 😊 Tegelikult oli see Nüganenist tore, et ta oli suutnud kogu kursuse kaasata, mis muidugi tähendas, et samu rolle mängisid erinevad näitlejad. Kõik need rollivahetused olid aga nii sujuvad, et see andis etendusele palju juurde ning andis võimaluse kõigile ennast näidata.

Seega etendus meeldis mulle väga. Ma igatahes ootan juba noorte uusi tegemisi ja väljakutseid.


Allikas: Tallinna Linnateater

Allikas: Tallinna Linnateater