Mees, kes teadis ussisõnu

Külastus: 02.02.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Saša Pepeljajev

Esietendus: 21.04.2018

Andrus Kivirähu raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ lugesin üle 10 aasta tagasi. Kuigi raamat meeldis väga, pean siiski tunnistama, et ega ma just ülemäära palju sellest ei mäletanud – peategelane Leemet, Põhja Konn, hobusesõnniku järgi hobuse tõu määramine – suures pildis oligi see kõik. Kui Vanemuises hakati lavastama „Mees, kes teadis ussisõnu“ ning nägin, et seda teeb Saša Pepeljajev, siis teadsin kohe, et seda pean mina näha saama…😊

Saigi juba mõni kuu varem sõbrannadega kuupäev paika pandud ja piletid soetatud, kui hakkasin mõtlema teiste Saša lavastuste peale ning jõudsin tõdemusele, et esmalt tuleb raamat üle lugeda. Ma ei tea, kas see oli lõpuks õige otsus või vale, sest teatris tabasin ennast mõnel korral mõttelt, et kui ma poleks enne raamatut lugenud, kuidas ma siis seda mõistaksin. Seda enam, et tegelikult päris paljud asjad raamatust olid ka kõrvale jäänud. Aga seda ei saagi nüüd teada. 😊 Igal juhul meeldis raamat endiselt, mõne koha peal sai naeru pugistatud, lõpp oli kurb ja enne etendust sain sellega ka kenasti ühele poole. Aga ma ei pidanud ju üldse raamatust kirjutama, vaid hoopis etendusest.

Etendus meeldis mulle täiega. Klassikalise teatri austajatele ja neile, kes pole Saša loominguga varem kokku puutunud, ei pruugi meeldida, aga mina sain sealt küll selle kätte, mida otsima läksin. Oli nii füüsilist teatrit, sõnateatrit, kujundeid, efektseid lahendusi jne. Tegelased olid kõik valges ja see tekitas kuidagi eriti helge tunde. Pean ütlema, et paljusid näitlejaid ma grimmi alt ära ei tundnud (hiljem kavalehte uurides selgus, et mitmeid ei oleks ma tegelikult teadnud ka ilma grimmita), aga Veiko Porkanen Leemetina, Linda Kolde Magdaleenana ning Kärt Tammjärv Hiiena olid minu jaoks siiski äratuntavad. Loomulikult oli äratuntav ka Alo Kurvits, aga teda ongi raske Eesti lavalaudadel kellegagi segamini ajada.

Värvikamad tegelased olid aga kindlasti Mõmmi (Reimo Sagor), kes oli tõeliselt naljakas, ning Ints, kes siugles nii graatsiliselt üle lava, et polnud korrakski kahtlust, et tegemist on ussiga. Mõmmi ajab praegugi seda lugu kirjutades suu muigele. 😊 Samuti oli väga leidlik panna Alo Kurvits mängima jalgadeta Leemeti vanaisa.

Pepeljajevile omaselt oli kasutatud palju ka igapäevasest elust tavapäraseid asju – ämbreid, pulki, akutrelle, kilet. See kõik aga andis etendusele palju juurde ning  tegi metsa metsaks, mere mereks, koopa koopaks, siili siiliks jne. Lihtsuses peitub mõnikord võlu. Üllatavalt palju oli teksti, õigemini see oli ikka 90% sõnalavastus, mis ei ole alati Pepeljajevile omane. Lavastuse poole pealt oligi tegelikult ainult üks asi, mis mind veidi segas ja need olid vaheklipid. Vaheklipid olid küll kaudselt seotud etenduse sisuga ja tõenäoliselt (ma ei ole kunagi olnud sümboolikas väga tugev) pidid sümboliseerima Leemeti järeltulijaid tänapäeval ehk seda, kuhu me jõudnud oleme ja kui mandunud, aga need tundusid mulle veidi punnitatuna. Samas haakus see küll hästi etenduse lõpuga, aga minu arvates oleks saanud väga hästi ka nendeta. Need klipid kuidagi nagu segasid seda muinasjuttu.

Etendus meeldis meie kuueliikmelisest seltskonnast kõigile kuuele. Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Vanemuine

Allikas: Vanemuine